Mõtlemise treenimiseks tasub kirjutada iga päev üks luuletus ka siis, kui inspiratsiooni ei ole. Võib mõelda teksti enne valmis ja siis selle luulekeelde ümber panna. (Võib hakata riimima või siis püüda vägisi leida selliseid rütmilisi ridu, kus riime ei oleks.) Eile kirjutasin luuletuse:
On palavikku veidike ja pea mul valutab,
ehk homme olen haige nii, et raske taluda.
Kas tänama pean, et mul kasvab elukogemus,
või on see mõte ikkagi üks ehtne tobedus?
Kas saab hea tunduda luuletus, kus räägitakse ebameeldivatest asjadest, aga need ei paista kuidagi teisest otsast ilusad ega ka kahjurõõmu tekitavad? Tegelikult ma iga aasta üldse haigeks ei jää ja võiksin kirjutada hoopis sellest. Nüüd ravisin vist juba ka ennast ära. Kuigi kindlasti lasti öösel läbi lukuaugu tuppa mürgiseid gaase, et kui pea valu ei õnnestu säilitada, siis hakkaks mõni teine koht valutama. Et ma peale surma hakkaks nende tasuliseks patsiendiks.
