Kuu oli unes Maale lähemale tulnud. Räägiti, et ta võib Maa pinnale langeda. Sellesse suhtuti rahulikult. Mina aga teadsin, et juba väikse asteroidi Maale langemine lõppeks katastroofiliselt ja et Kuu on palju suurem. Räägiti veel, et Kuu ja Päikse vastastikuse mõju tõttu võib tekkida esimene supernoova. Mõtlesin, et kas see oleks hea või halb, kui kõik äkki lõppeks. Siis meenus, et kunagi räägiti raadios, et Kuu läheb iga aasta Maast natuke kaugemale. Seega ei ole selles midagi hullu, kui ta vahepeal mõni sentimeeter lähemale tuleb. Räägiti veel, et Kuu ja Maa liiguvad oma orbiitidel nii kiiresti, et inertsi tõttu nad ei saa kokku põrgata.
Otsisin Anne poe juures olevast viiekorruselisest majast ajaloolase korterit. Esimesest trepikojast ma seda ei leidnud. Hakkasin järgmist läbi uurima. Tšetšeenias oli piirkond, kus elas 200 000 inimest, kes muutusid järjest õnnetumaks. Nad kahetsesid, et nad vaherahu ajal sealt lahkunud ei olnud. Mõtlesin, et kui Tartu toiduainetega varustamine katkeb, võib olukord sama õnnetuks muutuda. Teises Tšetšeenia piirkonnas läksid asjad palju paremini. Mehed hakkasid sõtta minema ja üks rõõmsa näoga vana tüse mees ütles naistele ja lastele: "Me peame teie eest võitlema." Ma ei saanud aru, miks ta loodab, et asi lõppeb õnnelikult. Meie ees oli viieköiteline ajalooline romaan. Mulle meenutati, et romaani aluseks on sündmused, kus Prantsuse kuningas jälitas põgenikke. Kui põgenikud jõudsid üle Hispaania piiri, arvasid nad, et on pääsenud, aga Prantsuse kuningas järgnes neile ka sinna ja vallutas kogu Hispaania. Edasi asus ta järgmisi riike vallutama. Mulle tuli meelde, kuidas asi lõppes. Ütlesin: "Lõpuks tehti leplik rahu." See tähendas, et Prantsuse kuningas loobus heast tahtest kõigist vallutatud aladest. Esialgu suundus aga sõda põhjamaadesse. Kaardil tuli sadamalinna, kus me olime, juba neli noolt. See tähendas, et sõjakäik oli sellele maale juba mitu tiiru peale teinud ja väed olid selles linnas juba neljandat korda. Ma ei saanud aga aru, mis teid nad olid lahkunud, sest linnast välja viivaid nooli polnud kaardile märgitud. Mulle hakkas tunduma, et vallutatud aladest tuli loobuda sellepärast, et ei olnud vägesid, mida neid valvama jätta. Sõja lõpuks oli leiutatud juba bensiinimootor ja sõitsime tagasi ümaras bussis. Väejuht ütles: "Ma naeran seda, et see liigub mäest üles." Vastasin: "Ja seda, et see liigub nii kiiresti." Tegelikult oli busside sõidukiirus sel ajal alles 50 km/h. Jõudsime surnuaial olevasse kabelisse. Mind saadeti surnuaia ääres olevast suvilast kuningannale riideid tooma. Suvilas olid riiulis reas kõik oranži sarja raamatud. Sain nii teada, et ilmunud on juba ka see raamat, millele mina eessõna kirjutasin. Aga eessõna asemel oli minult trükitud järelsõna. See pidi tähendama, et autor polnud eessõna avaldamisega nõus. Järelsõna alla oli märgitud naisenimi, kes selle minu artikli põhjal koostanud oli. See pidi tähendama, et kasutatud oli hoopis teist minu teksti. Kui kabelisse tagasi jõudsin, valmistuti lauale surnut panema. Seal oli pea koha juures kirjutusmasin, mis meenutas mulle mingit kunstiteos. Kirjutusmasin oli küljega, aga arvasin, et õigem oleks panna klahvid surnu pea poole. Isa ütles aga, et surnutega nalja ei tehta, ja tõstis kirjutusmasina teisele lauale. Teised sõitsid bussiga ära. Nägin tolmukübemetest kirjutatud sõnu. Sõnade lõppe ei lugenud ma välja. Olin sellist tolmukübemekirja näinud ka kunagi varem ja teadsin, et see peaks olema viirastus.
Möödusin õhtul Raatuse tänaval väikse toidupoe uksest. Et lähenes poe sulgemise aeg, siis kaalusin kaua, kas astuda poodi sisse või mitte. Lõpuks astusin. Et poe sulgemiseni oli veel mõni minut, siis ostsin ainult ühe saia, et mitte müüja aega raisata. Muidu oleksin ostnud rohkem asju. Varsti tulin poodi tagasi. Olin bussis nr. 14 ja väljusin peatuses, mis ei olnud kodule kõige lähem. Teised peatused on kodust võrdsel kaugusel. Teine poiss sõitis edasi. Keerasin Uue tänava suunas viivale tänavale, mille nimi oli Anne tänav. Seal oli maas vaip ja tee viis mäest alla. Kuivkäimla toru koost lahti lagunemise järel panin selle kokku õpetuse järgi, kuigi õpetus ei tundunud kõige õigem olevat. Toru sain küll kokku tagasi, aga paberit oma kohale mitte. Kui poest lahkusin, näidati, kuidas see meespeategelane jäi mõtlema, kus ta on naismüüjat varem näinud. Näidati, et talle tuligi meelde, et on sellega kunagi tänaval rääkinud. Ta oli vist rääkinud üldse suure osa linna elanikega. Ka naismüüja kortsutas nägu, mis tähendas, et ka tema mõtles, kus ta seda meest varem näinud on. Siis tuli talle meelde, et see on sama nägu, mida ta oli ükskord näinud, kui sellelt ei olnud veel maskeerimiseks habet maha aetud ega kaabut pähe pandud. Müüja läks vaatama, mida mees käimlas teinud oli. Ta vaatas binokliga potipõhja ja üllatus, kui nägi, et paberirull on seal. Kuriteo asitõendeid ta ei näinud. Aga kui ta teist korda vaatas, olid ka need nähtavale ilmunud.
