Nägin unes järjekordselt, et käin peale ülikooli lõpetamist uuesti keskkoolis. Lähenesid lõpueksamid, aga mulle tuli mõte, et ma eksamitele ei lähe, sest mul on varasemast juba lõputunnistus olemas, seal on head hinded ning seekord võiksid eksamid halvemini minna. Samas mõtlesin, et mõnda hinnet õnnestuks ehk ka parandada, sest eelmine kord keskkooli lõpetades ei saanud ma kõigil eksamitel maksimaalset hinnet. Istusin õpperuumis ja avastasin, et minu kõige suurem väljamõeldud linna kaart, mille olen joonistanud, on siiski tükkidena alles, kuigi olin ammu arvanud, et mul seda enam ei ole. Näitasin kaarti Kristerile. Erik ütles selja tagant, et on ükskõik, kas inimene käib tarkade või rumalate klassis, ta õpib ikka ühe palju. Vastasin, et see ei ole ikka ükskõik, kas klassis on üks või üheksa käteväänajat. Õpetaja Holts ütles, et kui tema koolis käis, väänati ka käsi ja üks õpilane kukkus laua pealt surnuks, millest tuli pahandus. Nägin, kuidas üks inimene muutus jälitajate käest pääsemiseks linnuks ja teine loomaks. Kuna lindudel ja loomadel on inimesest lühem mälu, ei tulnud neil enam meelde, et nad peavad ka inimeseks tagasi moonduma. Lind muutus uuesti inimeseks alles selle mõjul, kui loom talle jahu peale raputas. Kui ta oli inimeseks saanud, tuli talle tagasi inimese mälu ja tänu sellele tuli tal meelde ka loom tagasi inimeseks muuta.
Teises unenäos tahtsime isa, mina ja Klaus täpselt korraga luulekogu välja anda. Kartsin, et need kolm raamatut pannakse poes riiulisse kõrvuti ja kõik jäävad seisma. Klausi luulekogu koostajaks oli märgitud Doris Kareva. Ütlesin: "Mina küll vaenlasel otsustada ei laseks, millised minu luuletused avaldada ja millised mitte. Ta on esteetiline vaenlane." Pidime Klausiga ühisel luuleõhtul oma raamatutest luuletusi ette lugema. Panin selleks selga ülikonna.
