Selline unenägu oli, kus vaatasin pealt ühte pika male turniiri mängu. Teised mängud olid juba läbi. Viimastel mängijatel oli nuppude asemel laual tatrapuder. Selle üle ma natuke imestasin, sest mul endal polnud kunagi olnud. Rei ütles, et pudru teri ei tule kokku lugeda. Mina arvasin, et võiks ikkagi lugeda. Rei ütles, et sellise mängu juures võibki segi minna, kellele millised terad kuuluvad. Mõtlesin, et kumb võidab. Tugevam tundus olevat Kramnik, aga teine mängija oli ka kaval. Kolgil oli see eelis, et ta oli ise ühtlasi kohtunik. Rei oli muidu ka kohtunik, aga pudrumängu reegleid ta ei tundnud. Kolgi nool liikus laual edasi. Vastase nool jälitas tema noolt, aga ei saanud kätte, sest ei võinud astuda kogu liini pikkust korraga. Kolk läks pudrulippu. Varsti lõi ühe mängija lipp teise oma maha ja Kolk kuulutas ennast võitjaks. Keegi ei saanud kontrollida, kas otsus oli põhjendatud. Selgus, et vahel mängitakse ka teiste putrudega, näiteks mannapudruga. Pakkusin, et siis tuleb tõsta lusikaga putru ühelt väljalt teisele. Mulle tundus, et kuna ei ole selge, kui palju võib korraga tõsta, siis võidab julgem. Kolk näitas ühte välja, öeldes, et sellises mängus on see 14, aga et seda ei ole lauaservale kirjutatud. Mõtlesin, et kui maleklassis on ainult nupud, siis pole ka ohtu, et keegi mind pudruga mängima paneks. Enne kui kõik lahkusid, ütles Kuusk veel naljalause, et kõik lõhnab läbi.
Jürgen I. oli kirjutanud luuletuse, millest võis tunduda, et see on sellest, kuidas tema pere kogus auto ostmiseks raha. Ma polnud küll arvanud, et see on nii mõeldud, kuid olin teinud vastuseks pilkeluuletuse, mille peale Jürgen nähtavasti arvas, et sain ikkagi nii aru, sest nüüd oli ta kirjutanud neljarealistest salmidest koosneva luuletuse sellest, kuidas kirjanik ostab auto. Ütlesin talle, et luuletusel pole muidu viga, aga viimane salm tuleb ära muuta, sest seal on inetu väljend. Tundus, et Toomas tahtis hakata koos minu ja Jürgeniga kirjutama luuletusi, kus igaüks ütleb korraga ühe rea. Mõtlesin, et ma ei saa ju kõiki inimesi seda tegema panna, muidu tahavad kõik veel pärast valminud luuletused välja ka anda. Meiega ühes toas magas tüdruk, kelle nimi oli Anvelt. Jürgen küsis, mis kel ta tuli. Ütlesin, et minu kuulmise järgi pool kaks öösel. Jürgen naeris imestunult. Nüüd oli hommik ja jäin ise magama. Minu jalad tõusid läbi une õhku.
Minu ees oli enda joonistatud labürint. Sain teada, et internetis on programm, mis leiab teid läbi labürintide. Küsisin Klausilt, kas internetis lahendatakse palju labürinte. Klaus vastas jaatavalt. Selgus, et on tavaline, et labürindi keskele peidetakse mingi naine. Mina paigutasin oma labürintide keskele väärtuslikke dokumente või olid keskohad olulised lihtsalt sellepoolest, et seal asus saal. Hakkasin otsima teed labürindi keskkohta. Ma ei teadnud, millisest uksest sisenedes on võimalik sinna jõuda. Kui olin proovinud juba mitmeid erinevaid teid, aga polnud lahenduseni jõudnud, proovisin leida hoopis teed labürindi keskkohast labürindist välja. Seda ma ka kohe ei leidnud, aga varsti siiski, sest hargnemisi oli niipidi vähem. Tee ei olnud kuigi pikk. Selgus, et ma oleksin pidanud enne sisenema hoopis uksest, mille olemasolu ma ei olnudki märganud. Nüüd panin tähele, et tegelikult olin juba kunagi varem tähistanud tee uksest keskkohani rohelise joonega, aga polnud nüüd seda joont paberil enne lahenduse uut leidmist üldse näinud. Selgus, et selle labürindi saalis elab üks tuttav tüdruk.
