Unenäos algas televiisoris film randadest. Alustuseks näidati ujumispükste väel olevat laulvat väikest tüdrukut. Siis näidati tema selja taga olevaid riides lauljaid. Viimane rida oli juba paksult riides. Arvasin, et selline segu hästi ei sobi ja et kokku on kleebitud eri aegadel filmitud ribad. Näidati taimi, mille lehed hakkasid punaseks minema. Arvasin, et ilus sügisene pilt. Siis selgus, et päriselt on meil kevad, aga kõik Eesti puud hakkavad surema, sest peale nende lehteminekut on saabunud 20 kraadine külm. Mõtlesin, et kui külm üle läheb, siis jõuavad osad puuliigid kasvatada endale uued lehed, teised mitte. Uute lehtede kasvatamine pidi puid veelgi rohkem kurnama kui esialgsete. Oli hakkanud levima ka mingi tundmatu väga tõsine inimeste haigus. Klaus ütles, et nüüd ta näeb, et keskkonnakaitse on lootusetu. Vastasin talle, et tema saab oma elu rahulikult ära elada. Oli vaja tuua poest süia, aga linna peale oli ohtlik minna, sest võis saada nakkust. Näidati parteitegelasi, kellel olid näol haigusest tekkinud verised haavad. Üks neist ütles enne surma viimase lausena: "Elu on ilus". Järgmiseks näidati, kuidas paljas mees kallistas paljast naist. Mõlemad olid veriseid haavu täis. Mees karjus valust. Mõtlesin, et kui mina peaksin sellesse haigusesse jääma, siis mina karjuma ei hakka, et mitte teistele olukorda veelgi ebameeldivamaks teha. Näidati vaadet aknast, ruumist kus oli filmitud. Mulle tundus, et akna taga võib olla meie naabermaja, seetõttu küsisin sellelt mehelt, kust linnast see pilt on. Ta nimetas hoopis mingit väikest tundmatut Venemaa linna. Ütlesin, et meie maja on samasugune, ainult trepikoja aknad on natuke erinevad, aga arhitekt on kindlasti sama. Hüüdsin Klausile teise ruumi, et ta ju arvas, et keskkonnakaitse seisukohalt ongi hea, kui palju inimesi sureb. Klaus vastas nõrga häälega, et tema pole seda öelnud. Seejärel selgus, et nakkus on jõudnud ka meie korterisse. Seni olime lootnud sellest pääseda, kui me ei joo vett, vaid toome poest pakipiima.
Teises unenäos vaatasin ühte vana vihikut. Selle ääred olin lõiganud laineliseks. Ühele leheküljele olin kleepinud paberist tasku, mille peale olin kirjutanud vene keeles "sest minu kuningas on lind". Mulle tuli üllatusena, et ma ei pidanudki ennast kambas kõige tähtsamaks, vaid mingit lindu veelgi kõrgemaks. Mõtlesin, et selle tegin ma vist esimese klassi teisel poolaastal. Mäletasin, et siis oli aasta 1986. Vaatasin, et tolleaegsel lauakalendril oligi aastaarvuks märgitud 1986. Ainult et ma ei olnud kindel, kas isa andis mulle oma lauakalendri, kui aasta läbi sai, või oli tal kaks lauakalendrit ja ta andis ühe neist mulle juba õige aasta algul. Isa pani igatahes juba enne minu kooliminekut tähele, et mulle meeldivad lauakalendrid.
