Unenäos võtsin riiulist samal päeval ilmunud raamatu. See oli õiguskantsleri vastus "Tartu Postimehe" lugejate küsimustele. Lugejad oli hääletusel vastu võtnud otsuse, et üks firma peab ennast karistuseks uuesti asutama. Vanaema ütles oma õnnearvuks ühe kolmekohalise arvu, öeldes, et tal tuleb alati see arv. Isa hakkas vererõhku mõõtma, et kontrollida, kas tal ka tuleb.
Mul oli ilmunud kolmas luulekogu. Selleks oli Silveti eesti-inglise sõnaraamatu esimene trükk. Viisin esimese eksemplari seda poodi müügile. Köide oli katki. Seepärast lubasin, et võin selle hiljem tervema eksemplari vastu välja vahetada. Arvasin, et iga märksõna moodustab selles ühe luuletuse. Ütlesin, et lugejad võivad seda Silvetiks pidada ja tegelikult see ongi. Keegi oli sellele kirjutanud sisse pühenduse, kuidas ta kingib seda sõnaraamatuna. Kirjutasin ettepoole ka omapoolse pühenduse, mille järgi on tegemist luulekoguga.
Vaatasin internetist, kuidas ühelt leheküljelt sai teisele ja sealt edasi kuni selliseni, kus enam linke ei olnud. Kes hakkasid blogi minust hiljem tegema, panid enda leheküljele viite minu omale. Internetist oli näha, et tänapäeval on olemas väga palju inimese välja mõeldud esemeid. Keegi nimetas seepärast kaasaega kõige halvemaks ajaks. Leidsin, et need esemed oma ebaloomulikkuses võivad tõesti pidevaid õudusunenägusid tekitada.
