Unenäos läks Pille doktorantuuri sisseastumistesti tegema. Kui tema juba läks, siis läksin ka. Tahtsin just testi teha, mitte niivõrd doktorantuuris õppida. Istusin testi ajal Pille kõrval, nii et ta saaks minu pealt maha kirjutada. Juhatav naine dikteeris esimese küsimuse, mis sõna tuleb käänatult lünka kirjutada. Järgmised sõnad, mis lünkadesse kirjutada, tuli juba ise paberilt lugeda. Kõik küsimused olid vastatavad, aga nähtavasti oli testi mõte selles, et vaadata, kui kaugele vastaja nendega jõuab, sest aega vastamiseks oli piiratult. Kui aeg täis sai, püüdsin veel igale vastamata küsimusele vastata ilma mõtlemata variandiga A, et mõni neist täppi läheks. Märkasin aga, et minu käes olevat blanketti on juba enne mind kasutatud, sest igale küsimusele oli juba midagi vastatud, millest ma uduse joone tõttu seni aru saanud ei olnud.
Teises unenäos võtsime maast kotid ja asusime teele. Kui kohale jõudsin, küsisin, ega mu kotti selle maasoleku ajal rästik ei roninud. Sealne peremees ütles, et tema koer teeb selle kindlaks, sest ta tunneb hästi mürgi lõhna. Tuli suur koer ja nuusutas kotti. Mõtlesin, et kui mind rästik hammustab, siis ei pruugi ma seda ise tähele panna, aga arst võib minu nahalt rästiku hambajäljed avastada. Koer tahtis, et teda silitataks. Silitasin teda, kuigi parema meelega oleksin tahtnud, et seda koera seal ei oleks.
Kolmandas panin hommikul väikse arvuti tööle. Iseenesest avanes aken, kus oli öeldud, et Oudekki kandideerib mingitel valimistel nimekirjas oma isast järgmisel kohal. Lugejalt küsiti, kas ta Oudekki poolt hääletab. Teine küsimus selle all oli: "Kas te muidu tavaliselt leskede poolt ei hääleta?" Selgus, et Oudekki nimetab ennast Mustaks Leseks. Kui isa tuppa tuli, küsis ta, kuidas saab lugeda Wordi õpetust. Vastasin, et mina pole kunagi Wordi õppinud, vaid olen teinud kõike katsetamise teel. Isa ütles, nagu katsetamise korral läheksidki asjad halvasti. Ütlesin: "Võibolla ma koolis arvutiõpetuse tunnis õppisin Wordi." Proovisin aru saada, kust uusi aknaid avatakse. Sain lahti akna, kus oli tekstide kogumik Tartu rahu ja Vabadussõja halvustamiseks. Üks autor oli kirjutanud, nagu näitaks Vabadussõja kahtlasust see, et Eesti sõjaväel kulus Eesti pinnal sõdimiseks 4 miljonit või miljardit krooni, aga väljaspool Eestit, sealhulgas Hiinas sõdimiseks 10 miljonit või miljardit. Mõtlesin, et võiksin anda sellele vastulöögi, et Vabadussõda oli kõige õiglasem sõda ja kulude võrdlemisel tuleb arvestada, et väljapoole Eestit sõdima minnes lisandusid transpordikulud ja oma osa oli ka vahepealsel inflatsioonil, sest seal sõditi hiljem.
Neljandas olid mul magistridiplomi saamiseks veel mõned ainepunktid puudu. Seetõttu tahtsin teha teist korda uusaja eksamit, seekord valikainena. Nimelt olin bakalaureuseõppes saanud uusaja eest kaks ainepunkti, nüüd oli see kursus muutunud kolmeainepunktiliseks. Lugesin konspekti ühe korra läbi ja läksin eksamile kohale. Teadsin, et õppejõud on habemega. Nägin kedagi, kellest kahtlustasin, et tema võibki õppejõud olla, kuigi tõenäolisemalt ei ole. Läksin tema juurde ja avasin suu. Ta ütles: "Ta ei ole veel tulnud." Kõndisin natuke ringi. Varsti tuli mulle vastu habemega mees, kellest tundus, et ta peaks olema see, kes minuga rääkis, aga väike võimalus tundus ka olevat, et nüüd on tegemist õppejõuga. Hakkasin talle midagi ütlema, aga enne esimese sõna lõpetamist ütles ta: "Ta ei ole ikka veel tulnud." Kui õppejõud ja eksamitegijad olid kõik eksamiruumi kogunenud, hakkas mulle tunduma, et ma ei saakski selle eksamiga kolme ainepunkti juurde, sest see eksam ei ole minu jaoks uus. Aga kuna olin juba magistrantuuriaja ületanud ja nüüd ekstern, siis ei tohtinud ma enam uusi aineid selle asemele ka valida. Tundus, et ma ei saagi magistridiplomit. Lahenduseks tundus olevat, et kui kolme ainepunkti ei saa, siis küsin ühte ja võibolla on mul kuskilt mujalt olemas juba kaks ülepunkti. Tahvlile oli kirjutatud asju, mida ma konspekti läbilugemisega selgeks ei olnud saanud. Oli kirjutatud midagi Tšernobõlist. Imestasin, et uusaeg ei tohiks ju 20. sajandit hõlmata. Siis aga selgus, et ei olegi juttu tuumaõnnetusest, vaid mingist varasemate sajandite lahingust või muust sellisest. Koos ühe ainepunkti lisandumisega oli järelikult loengus ka rohkem asju rääkima hakatud, mida minu vanas konspektis ei olnud. Õppejõud teatas, kes peab esimesena vastama. Sellest lauast hakkasid kolm poissi kooris rääkima, et neil ei ole veel õpitud. Mulle tundus kooris rääkimine tobe, seepärast ütlesin nende jutu vahele: "Lõpetage lollitamine!" Kui nad olid lõpetanud, teatas õppejõud, et kuna kellelgi ei ole veel õpitud, lükkub eksam nädala võrra edasi. See tähendas, et kooris oli räägitud ka teistest laudadest, kuigi mina olin kuulnud ainult kõige lähemate rääkijate häält. Nüüd sain aru, et nad rääkisid sellepärast kooris, et kui nad üheaegselt alustavad, siis ei saa kedagi vastutavaks teha ega karistada. Andsin märku, et mina olen siiski eksamist huvitatud. Küsisin, et kas pean mingit kirjandust lugema, et üks ainepunkt juurde saada. Õppejõud andis mingi pooliku vastuse, seejärel unustas mind. Kuulsin seda habemega üliõpilast minuga kohtumise kohta ütlemas: "Ma ei kuulnud, mida ta ütles." - "Ta pidas sind õppejõuks," vastas teine noorema kursuse üliõpilane.
