Palju kirjutamisel on see hea külg, et siis ei ole ühelgi lugejal kõigest kirjutatust ülevaadet. Sama kehtib ehk palju rääkimise kohta, kui rääkida suuremale auditooriumile. Siis võivad lugejad ja kuulajad kokku tulla ja arutada, milliseid aspekte üks või teine tekstides tähele on pannud.
*
Luulet ja proosat ei ole vaja vastandada, sest luulel võib olla proosa sisu ja proosal luule sisu. Erinevus on sõnastuses, aga mõlemal juhul võib see tunduda hea.
Kas on juba kirjutatud kriminaalpoeeme, kus detektiiv lahendab mõnda mõrva?
