Kõrgemad õppeastmed

Tänases "Tartu Postimehes" kurdetakse jälle, et doktorandid ei lõpeta doktorantuuri ära. Aga seda pole üldse mainitud, mis põhjusel see võib kõige kindlamalt lõpetamata jääda (statistikat mul teiste põhjuste kohta küll ei ole) - on olemas ajakirjades artiklite avaldamise nõue, ja kõik autorid neisse ajakirjadesse lihtsalt ei mahu. Kui üks kirjutab paremini või rohkem ootustele vastavalt, jääb jälle teine avaldamata ning kraadi saajate protsent ei suurene. Ei aita oma ajakirja asutamine, sest sellel pole nõutud tunnustust. Kolme avaldatud artikli nõue on peamisi põhjusi, miks minu arvates ei tasu doktorantuuri astumisega riskida. Kellel on huvi õpingute vastu suur, see võib muidugi seal ka niisama doktoritöö valmis kirjutada, sest kraad ise inimest targemaks ei tee, aga valmis töö kaitsmisele mittejõudmine võib jätta halva enesetunde pikaks ajaks. Mulle eriti ei meeldi veel see, et keegi tuleb mulle üldse hindeid panema, kui saan õppida ja uurida ka ilma hinneteta väiksema närvipingega. Ja tähtajad, milleks peab midagi valmis olema, kui elu tegelikult kestab arvatavasti sellest tähtajast kauem. Teisest küljest annab see kõik juurde
õpingutele kui spordialale.

*
Tänane unenägu magistritöö kaitsmise kohta on ka veel üles kirjutamata. Seal juhatas minu juhendaja ürituse sisse sõnadega, et kaitsmisele tuleb kaks tööd, neist üks on nii põhjalikult ette valmistatud, et kaitstakse arvatavasti ära. Sellega mõtles ta minu tööd. Teine kaitsja oli mingi naismagistrant. Istusin tagareas ja ootasin sõnasaamist. Kavatsesin ette kanda sama kõne, mille olin esitanud eelkaitsmisel. Sellest teada saades avaldas minu kõrval istuja imestust. Ma polnud kõne teksti vahepeal üle lugenud, mistõttu ta oli mul eelmisest korrast halvemini peas.