Punktid Kaunase puiesteel

Unenäos selgusid Riigikogu valimiste tulemused. Rahvaliit oli Riigikogust välja langenud, tema asemel kerkis Maaerakond, kuhu osa Rahvaliidu liikmeid üle oli läinud. Siis taipasin, et olin vaadanud ainult saadud häälte protsenti, mitte saadud kohtade arvu. Tegelikult oli Rahvaliit valimised võitnud ja Maaerakond teisel kohal. Kolmas oli Isamaliit. "Postimehes" kirjutati, et "lehmakauplemine" on veel üks tabav väljend, mille Savisaar aastal 1988 poliitilise elu kohta kasutusele tõi. Ma ei saanud aru, kas leht on ikka Savisaare vastu või Savisaare poolt, aga tahtsin saata lehele avaldamiseks kirja, kuigi ma polnud kindel, kas see avaldatakse, et see väljend pole üldse Savisaare kasutusele toodud, vaid seda kasutati juba 1920. aastatel. Enne võis see olla kasutusel juba välismaal või Eesti maaelus. Savisaar tõi hoopis väljendi "rahvarinne perestroika toetuseks", mis tuli sellest, et maailmas oli juba varem olemas olnud "rahvarinne kommunistide toetuseks". Perestroika toetamisega ta mõtleski seda sama, sest kommunistlik partei pidas perestroikat enda asjaks. Seda mõeldes kõndisin tänaval. Kaubamaja ees oli raske üle tee saada, sest fooril vilkusid roheline ja punane tuli kiiresti vaheldumisi ning pidevalt tuli autosid. Kuidagi siiski sain üle. Järgmine foor oli Pikal tänaval. Läksin Kaunase puiesteele, kuhu me hiljuti olime tagasi kolinud. Kõigepealt tulid seal uuemad viiekorruselisest kõrgemad natuke hirmuäratavad majad. Siis tulid vanad viiekorruselised, millele oli otse enne meie ärakolimist tehtud huvitavaid ja keerulisi juurdeehitusi, mis muutsid tänava Tartu kõige ilusmaks tänavaks. Mäletasin õigesti, et värvilistest hoovidest tuleb esimesena valge hoov. Aga millegipärast tuli kaks valget hoovi järjest, mida ma ei mäletanud. Siis tulid järgmised värvid ja edasi jõudsin meie pruuni hoovini. Meie maja oli tänava kõige ilusam maja, sest sellele paistis valgus teisiti kui teistele majadele. Enne tuppa minekut vaatasin ümber nurga hoovi, et näha, kas liivakastis mängib veel lapsi. Üks laps seal mängiski. Tema ema oli liivakasti kõrval. Oleksin natuke tahtnud selle lapse juurde minna, aga ei läinud, sest olin liiga vana. Läksin maja ette tagasi. Trepikojas tuli mulle vastu veel üks ema koos väikse pojaga. See ütles: "Ma võin selle tüdrukuga mängida." - "Tobe jutt," vastas ta ema. Sellest mõtlesin Oudekkile rääkida, et mis oleks saanud, kui mulle oleks vanasti nii öeldud, kui tahtsin temaga mängida. Läksin meie korteri uksest sisse selle poisi ja ta emaga korraga. Korraks mõtlesin, et võibolla ma eksisin uksega. Tahtsin juba trepikotta tagasi minna, et vaadata, kas sisenesin õigest uksest. Siis selgus, et see laps toodi meile hoidmiseks ja peale tema veel kaks last. Mõtlesin korraks, et õpetan nüüd nendele lastele malemängu. Edasi mõtlesin, et parem ei õpeta, ma ei pea kõigile lastele malet õpetama, mängin nendega parem mõnda mängu, mis neile rohkem meeldib. Üks laps ütles mulle: "Pane mu jopp kappi." Võtsin ta jopi, mõeldes, et kui ma selle kappi teiste riiete vahele panen, kuidas ma ta siis pärast ära tunnen. Edasi mõtlesin, et laps tunneb ise oma jopi ära. Küsisin talt veel: "Kas kappi või nagisse?" - "Kappi," kordas ta.

Meenutasin unenäos, kuidas ma Loonede korteris kunagi riiuli otsas suusatasin. Imestasin, kuidas ma ei kartnud alla kukkuda, sest piiret ei olnud ees. Siis mõtlesin, et tegelikult ma ei olnudki riiuli otsas tilluke, vaid pidin olema sama suur kui põrandal, sest kui E. Loone loengus oli siin nii palju kuulajaid, et kõik põrandale ära ei mahtunud, istusid Särgava ja veel mõned riiuli otsas ja nemad olid õiges suuruses. Meenutasin veel, et kui ma ükskord selles korteris täiesti üksi olin, hüppasin väga kõrgelt riiuli otsast põrandale. Mõtlesin Oudekkile öelda, et juhul kui nende alumisel naabril lamp laest alla kukkus, oligi see selle hüppe pärast. Ma ei olnud siiski kindel, kas olin hüpanud päriselt või unenäos, aga tõenäoliselt oli see siiski ärkvel olles, sest tol ajal oli kõrgelt alla hüppamine poiste hulgas levinud. E. Loone oli pidanud enamuse loenguid ülikoolis, aga mõned kodus. Kui käisin seal loenguid kuulamas, oli Oudekki ka kodus, aga temaga ma ühtegi sõna ei rääkinud.

Unenäos olime perega nädalasel reisil, kus olid kaasas ka Helena ja Airi, kes käisid reisi keskel veel ühel teisel reisil. Helenat polnud ma varem üle ühe päeva järjest näinud rohkem kui Peedul suvitades. Viimasel reisi päeval tahtsin oma asju jälle autost välja viia, aga siis taipasin, et teised kannavad juba asju tagasisõiduks autosse.

Unenäos olin kirjutanud enda ülikoolis käimisest raamatu, kus tähtsuselt teiseks tegelaseks oli Reeli, kelle kohta mul oli mitmesuguseid mõtteid. Olin saatnud selle lugemiseks Oudekkile. Oudekkist oli raamatus ka natuke juttu.

Unenäos oli minu tuba väikse köögiga kokku ehitatud. See pidi olema ajutine, sest Hennul ja Toomal oli mõlemal eraldi ruumi vaja. Tegin siiski ettepaneku, et ruumid jääksidki kokku ehitatuks, et oleks suurem ruum. Küsisin vendadelt, kas enne seina vahelt kaotamist oli üldse tuba praegusest väiksem. Nad ütlesid, et nad ei mäleta. Mõtlesin magada voodis peaga uksest kaugemale, ükskõik kas uksest paremal või vasakul. Tahtsin siiski ka teada, mis tunne on peaga ukse poole magada.

Viimases unenäos tahtsid kehalise kasvatuse õpetajad, et ma läheksin oma katsele, aga mina ei tahtnud proovima hakatagi, sest olin kindel, et nagunii ei tule midagi välja. Näitasin, et see-eest oskan ma väga kõva häält teha.