Mäng tulega

Nägin unes sugulaste kogunemist, kus olid meie pere, Airi lapsed ja Paide vanaema. Kui asju lõpetamiseks kokku panema oli hakatud, astusin saapaga põrandal oleva tordi serva peale ja sain pahandada. Kuigi ma juhtunut kahetsesin, pahandati minu arvates liiga kõvasti, sest jalg ei pidanud kahe tordi vahele mahtuma.

Nägin unes, kuidas läksin vaatama mingit esinemist, millel oli palju publikut. Aga ma ei pööranud tähelepanu esinejatele, vaid sellele, kuidas Tristan publiku hulgas vahetpidamata nägusid tegi. Kui Tristan naerma hakkas, hakkasid selle peale minu selja taga kaks tüdrukut ka naerma. Kui naer läbi oli, ahvis veel vaiksemalt naernud tüdruk valjemalt naernud tüdruku häält järgi. Tristan oli minu vend. Ta kritiseeris teise venna Hennu tegevust. Mina poleks ühtegi venda nii teravalt kritiseerinud.

Nägin unes, kuidas läksin raviasutusse, mis asus suure põrandapinnaga madalas puumajas. Koridori teisest servast möödus minust ja nägin vaheukse taga teist inimest, kes mõlemad kordasid vahetpidamata, et teised neist eemale hoiaksid, sest neil on väga nakkav haigus ja neil on kahju igastühest, kes neilt nakkuse saab. Kiirustasin järgmisse koridori. Seal nägin ühte maletajat ja tema kõrval pidalitõbist. Äkki tõmbas pidalitõbine haige kohaga üle maletaja jala. See oli väga ehmunud, sest see tähendas nakatamist. Aga pidalitõbine näitas maletaja jala peale, et sellel oli juba varem pidalitõbi peale hakanud, mida ta polnud ise märganud. Aga haige kohaga tervest üle tõmbamine võis minu kahtluse kohaselt ikkagi haiguse arengut kiirendada. Läksime grupi inimestega ruumi, kus diktatuurivõim alustas mingit istungit. Tulijate hirmutamiseks oli välja pandud ühe hukatu pea, millelt oli ülevalt ja alt viil küljest lõigatud. Istungilt lahkudes hakkasid mitu inimest rääkima, et nad vihkavad diktatuurivõimu. See võis minu arvates viia mässuni.

Nägin unes, kuidas Jürgen I. ütles, et mul peaks olema 1,5 protsenti oma luuletustest peas ka. Vastasin, et mul on vähemalt 50 protsenti oma luuletustest peas. Jürgen ütles, et ma olen üldse andekas. Ma ei saanud aru, miks ta mind andekaks nimetas, aga mul oli selle kohta kaks oletust. Ütlesin, et kui ise luuletus välja mõelda, siis see jääb väljamõtlemise tulemusel pähe. Juures seisid ka Ott ja Krister. Krister ütles, et see on religioosne haridus, mis võimaldab asju meelde jätta. Arturiga oli mul sel teemal juba varem juttu olnud. Varsti kuulsin aga, kuidas Krister ütles eemal kellelegi, et temaga kirjade vahetamine pani mind teda usaldama ja nüüd räägin ma suuliselt saladused välja. Sellest järeldasin, et ta ei pea religioosset haridust kõige õigemaks hariduseks.

Nägin unes, kuidas mõtlesin välja kaks lõppmänguseisu ja kirjutasin nendest tulenevad mängu lõpetamise variandid pooleks murtud väikse paberi keskele. Siis kirjutasin avalehele teist värvi vildikaga suurte tähtedega "MALE". Tuli väga ilus laineline käekiri. Kolmandat värvi vildikaga kirjutasin variantide alla, mis seisust need variandid algasid. Algul mõtlesin selle paberi kinkida ühele tüdrukule, edasi mõtlesin, et võin selle endale ka jätta.

Nägin unes, kuidas vaatasin aknast välja. Möödus suur kari suuremaid lapsi. Öeldi, et nad lähevad metsa, kus nad panevad puud põlema. Seepeale nägin nende käes ka gaasiballoone, mida nad kavatsesid puude süütamiseks kasutada. Kõige lõpus kõndisid üritust valvavad koerad. Ütlesin, et koerad kõnnivad teistest aeglasemalt. Üks väike koer ronis suurele koerale selga ja kõndis selle ühest otsast teise. Väikse koera seljas istus veel üks väiksem laps. Kui ma sellest rääkisin, küsiti, mis seal naljakat on. Asja juures tundus imelik see, et laps võis koera seljast maha kukkuda. Ütlesin, et nüüd istus veel üks täiskasvanu ka väikse koera selga. (Last seal enam ei olnud.) Selle peale hakkasin naerma. Täiskasvanu kukkumise oht tundus veel suurem, sest ta oli raskem. Aga ta ei kukkunud, sest ta toetas jalad maha. Tekkis küsimus, kuidas põlema süüdatud puud kustutatakse. Kohe nägin tuletõrjeautot. Seejärel juba kahte. Kokku nägin viit tuletõrjeautot, mis pidid lastele järgi sõitma. Rääkisime, et puid ei tohiks üldse põlema panna. Olime juba tänaval. Ütlesin, et inimesed läksid liikuva tuletõrjeauto (kõrgema osa) alt läbi ja juht vaatas taevasse. Jõudsime pärmivabriku kanti, kus oli süüdatud üks putka, aga müüja istus veel sees. Läksime edasi. Pille küsis ühe rohulapi kohta, kus oli mitut liiki taimi, et kas seda nimetatakse ka muruks.