teisipäev, veebruar 07, 2006

Tund. Rong. Jeesus. Mets. Autod.

Nägin unes ajaloo tundi klassis 208. Istusin uksepoolse rea esimeses pingis. Õpetajaks oli Piret P. Ta oli teinud kontrolltöö ja nüüd kirjutas klassipäevikusse kahtesid ja ühtesid. Mina sain viie, sest ma mäletasin ajalugu ülikoolist. Ütlesin teiste kaitseks, et nii suurt osa ei saa ju paari päevaga ära õppida. Natuke kummaline oli olla sellise õpetaja tunnis, kes ise ei olnud kõige parem õpilane olnud. Ta rääkis, et igaühe tööst on näha, mitu lehekülge ta eelnevalt läbi luges. Minu kohta ütles ta, et mina lugesin kõigist kõige rohkem - 300 lehekülge. Kostis ahhetamist. Helen aknapoolse rea viimases pingis naeris millegi üle. Õpetaja oli keegi võõras. Ta rääkis, et paljud talumehed eelistavad naisele hobust, mõned inimesed peavad vajalikuks magada vaenlasega, et tema energia endale saada, ja mõned õppejõud võimalikult paljude auditooriumi liikmetega, et enda populaarsust suurendada. Tund sai läbi. Koridoris kõndides mõtlesin, et see, mitu lehekülge kontrolltöö jaoks loeti, tehti kindllaks selle järgi, mitu fakti töösse kirjutatus oli. Varem olin ma mõelnud, et kui ma õpetajaks hakkaksin, siis ei oskaks ma hindeid panna, aga nüüd teadsin, et hindamiseks on olemas kindel meetod. Sõitsin peatrepist alla. Kui varem oli allasõitmisega kulutatud trepi käsipuupoolset osa, siis nüüd peale lohkude likvideerimist oli hakatud kulutama seinapoolset osa. Järgmine tund pidi olema inglise keel. Kuna sel õppeaastal polnud veel ühtegi inglise keele tundi olnud, siis ei teadnud ma, kas minu õpetaja on endiselt Kalme. Tahtsin minna vaatama ruumijaotusplaanilt, kus ruumis tund tuleb. Kantselei ukse ees nägin Kalmet mõnede õpilastega rääkimas ja mõtlesin, et õigem oleks vist minna kuulama, mida ta räägib, siis võibolla saaks midagi õpetaja ja ruumi kohta teada. Kalme ütles midagi Saarsoo kuulamisest, mille põhjal ma ei saanud täpselt aru, kas minu uus õpetaja on Saarsoo. Kalme ütles, et tuleb minna ruumi 212. Läksin selle ukse ette ja seal tuli mulle meelde, et selles klassis ei saa tund hästi toimuda, sest see on ümber ehitatud nii, et seal saab pidada ainult Loko tunde.

Sõitsin rongis. Rongi jälitasid röövlid. Rong jõudis nendega sammu pidada ja teda ei saadud kätte, aga siis süütasid röövlid raudteel rongi ees lõkke. Kui rong sellest üle oleks sõitnud, oleks ta õhku lennanud. Aga ta sõitis lõkkest ringiga mööda. Selgus siiski, et mitte mööda mulda, vaid seal olid ka teised rööpad. Kui sõit läbi sai, küsis Ustav mult laenuks 5 krooni. Ma ei tahtnud anda, sest Ustav oli mult varem juba laenanud 100 krooni ja polnud seda tagasi toonud, kui ma õieti mäletasin. Ma ei vastanud midagi, aga ma hoidsin käes 10 kroonist, millest Ustav proovis poolt endale rebida.

Klaus rääkis, mida keegi on arvutite kohta kirjutanud. Mulle ei jõudnud see jutt algul kohale, aga kui ma hakkasin materjale lugema, leidsin ise selle koha. Seal oli öeldud, et see, kui kõik saavad endale ekraani ja klaviatuuri, ei tähenda, et inimkond muutub ühtseks. Mõtlesin, et jah, see ei juhtu ka siis, kui kõik kasutavad ingliskeelseid programme. Ajaloos oli mitu valitsejatepaari, kes omavahel võitlesid, kuni üks jäi peale. Allajääjaid oli kujutatud enne alla jäämist nii tugevatena, et vahepeal mulle hakkas tunduma, nagu oleksid hoopis nemad tugevamad olnud. Keskajal oli ühel eurooplasel tulnud mõte Aafrikat vallutama hakata, aga see plaan oli jäänud vastu võtmata. Kirjutatud oli, et see oli vedamine, sest sõjakäik oleks lõppenud läbikukkumisega. Nimelt olid Põhja-Aafrikas küll seni elanud valged iniumesed, kuid Tansaanias oli juba alanud näljahäda (see kestis seal vist siiamaani), mistõttu bantud olid hakanud sealt välja rändama, liikudes üle kogu Aafrika. Nad olid metsikud ja sõjaliselt tugevad. Panin arvuti vahepeal kinni. Seda uuesti käima pannes nägin, et keegi oli arvuti seadnud nii, et esimesena avanes alati Oudekki lehekülg. Ma ei tahtnud, et seda nähtaks. Püüdsin arvutiga maleülesannet lahendada. Ütlesin Reile, mis programm tuleb selleks vist käivitada. Rei ütles, et kõige parem on chessbase. Ütlesin, et õige jah, chessbase, aga seda pole ma lihtsalt kunagi kasutanud. Vaatasin partiid variandist, kus must tuleb a, b ja c etturiga kaugele edasi ning algab võitlus sellepärast, kas valgel õnnestub need etturid ära võtta ja jääda enametturitega või läheb mõni musta etturitest lippu.

Seisime ühe kiriku juures. Üks mees seletas, et Jeesus oli tema arvates tegelikult poliitik, aga ta ei olnud nii tugev kui talle eelnenud poliitikud. Jeesus sai hakkama ainult jutluste pidamisega. Algul pidas ta neid hästi, aga hiljem muutus närviliseks ja hakkas palju kasutama väljenndeid nagu "pange nüüd hästi tähele". Mõtlesin, et Piiblis toodud Jeesuse jutlustes on need väljendid sees, siis peaks lugeja ka neid kohti tähelepanelikult lugema, aga ma ei loe neid üldse. Läksime kirikusse sisse. Sain teada, et see mees, kes meile rääkis, on Jehoova tunnistaja. Mõtlesin, et Jehoova tunnistajad jälgivad väga täpselt, mis Piiblis kirjas on, aga see mees tõlgendab seda täiesti vabalt, järelikult ei ole sellel üldse tähtsust, mis usulahku keegi mingil hetkel kuulub.

Läksime metsa alla. Mina istusin seal maha, aga minust läksid mööda õpetajad, kes hakkasid marju korjama. Maaja oli koos nendega ja rääkis neile, et ma kõiki toite ei söö. Õpetajad küsisid talt, mis toite ma ei söö. Tahtsin rahulikult ja kaua maas istuda aga mulle tuli mõte, et siis võivad puugid ligi hiilima hakata. Minu ümber kasvasid mõned murakad. Korjasin ühe muraka ja hammustasin sellest esimese suutäie. Tuli ema. Küsisin talt igaks juhuks, kas see ikka on murakas. Ema ütles, et on küll. Murakaid näeb nii harva, et ei püsi kindlalt meeles, millised nad välja näevad. Sõin seda marja edasi. See oli suur, magus ja maitsev. Sain temast õige mitu suutäit. Ema ütles, et me ei söö kõiki kasvavaid murakaid ära, sest me tahame murakamoosi ka teha. Tahtsin juba pahameelega öelda, et talle on moos kõige tähtsam. Minu arvates olid toored marjad maitsvamad. Aga siis mõtlesin, et talvel oleks siiski hea, kui moos ka olemas oleks.

Sõitsime autoga ühe maja juurde. Tahtsime sinna autot parkida, kuigi seal oli õigus parkimiseks ainult kiirabiautodel. Aga need autod lubasid meil seal salaja parkida. Sel korral oli maja juures ka teist tüüpi kiirabiautosid. Need autod meile parkimiseks luba polnud andnud, mistõttu pidime hakkama otsima lähedusest teist kohta. Tahtsin Ustavile öelda, et ma ei tea, miks ma enne mõtlesin, et ta mulle raha võlgu on, praegu ma ei mäleta, et ta oleks. Võibolla müüsin talle oma raamatu ja raha jäi tema kätte.

0 vastukaja: