Unesid jätkub kui jahule teri

Nägin unes, et vaatasin Helina kodulehekülge. Seal olid erinevad alajaotused erinevate inimeste kohta. Üks alajaotus oli minu kohta. Sinna oli ta kirjutanud lühikesi kommentaare minu kirjutatud tekstide kohta ja minu äsja koostatud raamatus olevate tekstide kohta. Viimasest oli ta valinud välja teravamad kohad, nende eest autorit kritiseerides. Minu luuletuste kohta oli ta kirjutanud lause, millest võis erinevalt aru saada, sest üks sõna oli kiitev ja sellele järgnes kohe laitus. Mõtlesin, et minu luuletused ei peagi kõigi maitsele vastama. Kommentaarid olid ühe lause pikkused, iga lause erinevas ruudus, nende vahel veel rohkem tühje ruute. Mul tekkis kahtlus, et kui võtta iga lause algustäht, siis moodustub neist kokku uus lause. Kui kontrollima hakkasin, siis paistis, et asi nii ongi, aga mul ei olnud aega seda lauset lõpuni lugeda. Tegemist oli fotoga saalis istuvatest inimestest ja muudest asjadest. Sellest kokku tulevasse teksti tuli võtta istumise järjekorras inimeste nime algustähed. Kui keegi oli paljaste põlvedega, siis see andis p-tähe. Pildil istuvad inimesed olid ühe koori liikmed. Tekstis oli mainitud mõlema koorijuhi nime, aga kuna nad istusid kõrvuti, ei saanud nende nimesid kokku nende enda nimede algustähtedest, vaid tuli kasutada ka teisi. Kolmas koori juht oli noorem ja vähem tähtis. Hakkasime istuma laua ümber, et moodustada uut teksti. Ütlesin Tõnule, et on täiesti ükskõik, kuidas me istume, mõttega teksti saab ikka kokku.

Nägin läbi akna pargis kõndivat maletajat. Siis nägin ka teist maletajat. Mõtlesin, et maletajaid on nii palju, et neid võib näha lausa mitut korraga. Siis nägin, et neid on veel rohkem, seal on terve maletajate kogunemine. Nad hakkasid grupina maleklubi suunas liikuma. Mina olin arvanud, et maleklubi on lahti ainult pühapäeviti, aga tuli välja, et iga päev. Sellepärast minu mängutugevus siis oligi Sveni omast maha jäänud, et ma käisin klubis temast seitse korda harvemini.

Ütlesin isale, et pildil on Jeesusel palju juukseid peas. Isa ütles, et ma ei tohtinud sellel juhtuda lasta. Valisime meie pere lastega kaasavõtmiseks raamatuid. Valisin välja kaks raamatut, mis olid "Ferdinand Vahva" järjeks, sest esimene raamat oli olnud väga huvitav. Ma ei pidanud seda siiski päris õigeks, et raamatutele, mis mul juba läbi on, hakatakse järge kirjutama. Tahtsin nende raamatute saamisest Oudekkile teatada, sest nii nagu Ferdinand Vahva läks alati koju tagasi, lähen mina ka koju tagasi.

Mõtlesin, et mõnda majja minnes tunneb algul halba lõhna ja meie majas võib külaliste jaoks ka halb lõhn olla, sest ma olen kogu aeg higine. Valmistusime külla minema. Mul oli korraga kasutusel kaks särki, neist üks sinakas, mis oli seljas. Külla minekuks oleksin pidanud panema punaka, sest see oli natuke puhtam, aga seda ma ei tahtnud, sest selle värv oli koledam. Kui läksin punakat võtma, nägin siiski, et ema oli mulle pannud kolmandana valmis täiesti puhta sinaka särgi. Pidime sõitma Paidesse ja tee peal ka ühte kloostrit vaatamas käima.

Olin saatnud ajalehele artikli väljarändest Euroopa Liitu. Seda ei avaldatud, aga ilmus Raidali artikkel samal teemal. Mõtlesin, et see on vist mingi tüüpidee, et kui Euroopa Liidust endast ei taha enam kirjutada, siis hakatakse kirjutama väljarändest sinna. Raidal oli sellele väiksema trükiarvuga lehele kirjutanud vist sellepärast, et suuremate lehtede lugejaskond teda enam ei sallinud. Ütllesin Tõnule, et Tõnu artikkel avaldati, mistõttu ei saanud avaldada minu samal teemal artiklit. Tõnu artiklit oli eelistatud arvatavasti sellepärast, et ta tundis väljarändajaid rohkem.

Korraga oli kaitstud viit magistritööd. Kaskamp ütles, millisele kaitsjale ta annab kuld- ja millisele hõbemedali. Lootsin veel proonksmedalit saada, aga selle ta andis Sandrile, kellel tuli õnnelik nägu pähe. Kartsin juba, et jään viimaseks, aga siis teatas Kasekamp, et "Kalifornialane jääb nulliga," mis tähendas, et mina tulin siiski neljandaks, sest kalifornialane oli Kristin S., kes oli kaitsekõne pooleli jätnud.

Kõndisin Peedul. Minu lähedal kõndis grupp inimesi, kellega ma päris koos ei läinud, aga kellega ma läksin sama teed. Ühena tundsin nende hulgas ära Hiiemaa. Neile räägiti kiigeplatsil, et seal saavd kokku kõik Peedu teed. Mõtlesin, et tõepoolest, sealt pääseb otse kõigile kolmele sillale. Hakkasin vaatama uuesti arhitektuurimälestisi, mida olin enne juba koos isa ja teistega vaadanud, aga nüüd vaatasin rahulikumalt. Mingi võõra eriala naisõppejõud läks turnima ohtliku kitsa koha peal. Mina olin seal ka enne käinud, aga minu jaoks see ei olnud nii ohtlik, sest mina olin kõhnem.

Ago rääkis ühe kunagi võistelnud sportlase kohta, et see on lätlane. Mina ütlesin, et ei, algul oli ta leedulane. siis mõtlesin, et kui ta samadest võistlustest räägib, ei pruugi ta veel rääkida samast sportlasest, keda mina mäletan. Teised mäletasid hästi esikohtadele tulnuid, sest nad olid neid nimesid korduvalt üldisest olümpiamängude raamatust üle lugenud, aga mina olin uut raamatut koostades lugenud ka tahapoole tulijate nimesid. See ei tähendanud küll, et nad mul kõik meeles oleksid, sest ma polnud lugenud nii palju kordi. Ma pidin ühe eseme valmistamise lõpetama. Selleks oli küünal. Ma ei teadnud veel, kas Eesti küünlad põlevad lõpuni. Võimalik, et oleksid põlenud, kui äärtest oleks rasv sulanud ja siis plekkümbrise keskel põleda saanud.