pühapäev, aprill 30, 2006

Kirjandus ja kriitika

Eile lugesin läbi raamatu pelakirjaga "Nimekaim". Muidu oleksin lugenud teise raamatu, aga selle pealkiri tundus kutsuv. Pärast mõtlesin, et miks ta kutsuv oli, seos tekkis sellega, et kirjutasin siin natuke enne seda seoses esimese sissekande aastapäevaga, kuidas minu ajaveebi tekitamist kiirendas see, et teises kohas avaldas keegi luuletusi sama nime all kui mina. Seega tema oligi nimekaim. Aga miks ma üldse selle raamatu pealkirja nägin, see tuli vist ilusast sinisest kaanevärvist. Huvitav kokkusattumus selle raamatuga on veel see, et nüüd on kahes viimasel ajal loetud raamatus (teine oli Heinsaare oma) juttu peategelase elamata jäänud elust, kuigi need on eri rahvaste autorid ja raamatud ilmunud erinevatel kümnenditel. Väljend esines mõlemas raamatus korduvalt ja kattus sõna-sõnalt.

*
Ma loodan, et minu kommentaar neile raamatutele ei tekita hirmu. Eile tutvustas üks ajaleht Udo Uibot kui ühte mõjukamat ja kardetumat kirjanduskriitikut. Ma ei kommenteeri nüüd U. Uibo enda tekstide põhjal, vaid selle väljendi põhjal. Kas ei peaks igal erialal olema oma mõjukamad ja kardetumad tegelased?
Mõjukam ja kardetum lasteaialaps - see, kes teisi lapsi kõige valusamalt lööb.
Mõjukam ja kardetum juuksur - kes teeb soovitule vastupidise soengu, lõikab kõrvad peast ja nakatab kliendi aidsi.
Mõjukam ja kardetum kokk - kellel on nii suur mõju, et ta mürgitab oma toitudega kõige rohkem inimesi.
Uuesti mõjukam ja kardetum kirjanduskriitik - tema õigustuseks võib öelda, et tänu temale jääb mõni halvemat sorti ja kahjulikum asi kirjutamata. Aga tema tekitatud hirmuõhkkonna tõttu jätab ka mõni parem autor teose avaldamata või avaldab selle, aga hirmu tõttu kirjutab halvemini kui ta seda muidu oleks teinud.

Unenäokilde

Mängiti malet. Ütlesin Svenile, et me peaksime kunagi nii mängima, et mina mängin seisu peale ja tema hakkab seda realiseerima. Sven vastas, et niimoodi on võimatu mängida.

Raunalt tuli SI teade nädala ürituste kavaga. Muutsin selle sõnastust ja saatsin tagasi. Mul jäi sisse ainult viga, et kui kirikus käimine pidi toimuma nädala lõpus, siis mina panin selle esikohale. Vedasin pliiatsiga noole sealt õige kohani. Raun käis katoliku kirikus ja ta osales ka kõigil teistel üritustel, millest ta teatas. Klaus tuli koju uue Rauna kirjastatud raamatuga. Selle kaanele oli kirjutatud 80, millest ma järeldasin, et ta on SI teadete kogumikke iga nädal raamatutena välja andma hakanud, sest sel nädalal pidi olema 80 üritust. Eelmise aasta teadetest ilmus küll ainult üks raamat.

Olin madala maja ees, kui sinna tulid soomlased. Soomlaseid pidid kõik eestlased kartma. Põgenesin nende eest käimlasse ja sealt edasi veel väiksemasse ja räpasemasse ruumi.

Üks mees arvas, et tal on üks haigus, aga arst ütles, et tal on hoopis teine. See mees võttis haigusest tingitud enesetunde mõjul endal kõik riided seljast. See näitas, et selleks haiguseks on tüüfus. Kui ta sellesse haigusesse aastal 1977 suri, siis ma arvasin, et ma tean, kes ta on, aga lugesin seejärel paberilt, et tal on hoopis teine võõras nimi.

laupäev, aprill 29, 2006

Häälekandja aastapäev

Täna aasta tagasi tegin siia esimese sissekande. Ülikoolis õpetati, et iga organisatsiooni tegevuses tuleb ette "teise aasta kriis", ehk aktiivsuse langus teisel tegevusaastal. Saab näha, kas ka siin. Tegelikult olen vahepeal tõesti kaalunud, et kui aasta saab täis, siis enam iga päev päevastest asjadest ei kirjuta. Otsustanud ma seda ei ole.

Aga kui meenutada varasemaid ettevõtmisi, siis luuletusi avaldasin esmalt listis ee.euro 12 kuu jooksul 12 tükki Euroopa Liidu kohta, iga kuu ühe. Tol korral ei tulnud mul mõtet lõpetada mitte aasta täis saades, vaid nii kavandasingi ette. Siis tuli mõningane vaheaeg, mille järel hakkasin luuletusi suurema sagedusega saatma listi kultuur.vestlus. Seal mul esialgu mingeid plaane ei olnud, aga pidasin vastu samuti aasta, sest siis tegi üks listi liige mulle märkuse, et list on mõeldud millegi muu jaoks. Teine listi liige juhtis mu tähelepanu sellele, et ma eksin, kui arvan, et eestikeelset luulelisti pole olemas. Nii lülitusin kohe ümber listi poeesia, kuhu hakkasin veel rohkem luuletusi saatma. Seal hakkasid pinged varem kasvama, aga pidasin vastu jällegi aasta, kuni tuli üks luuletus, millest mulle lugemise ajal tundus, et sellisega ühes listis oma luuletusi ma avaldada ei taha. Hiljem olen küll nii kultuur.vestluse kui ka poeesia alla veel midagi saatnud, aga mitte järjekindlalt. Vahepeal avaldasin luuletusi veel elfikeldris, kus ma küll ei pidanud vastu üle mõne kuu, sest seal tuli ette, et minuga sama nime all avaldati ka luuletusi, mis ei olnud minu kirjutatud. Varsti hakkasin tegema ajaveebi, mille algne mõte oli suurel määral ka see, et oleks olemas koht luuletuste avaldamiseks. Aga nagu näha, on luule moodustanud sellest vaid väikse osa. Tulevikus võib see jääda veel väiksemaks, sest minu huvi luuletuste kirjutamise vastu on vähenenud.

Sugulastele külla

Nägin unes, et läksime Toompea lossi juurde, mis asus Toomemäel. Seal oli ausambaid, mis olid kulunud ja välimust muutnud. Seal oli ka mälestuskivi, millel võis vastavalt soovile näha kahte erinevat nägu - kas Juhan Liivi või tema õpetaja oma. Lähenesime sugulaste majale ja kohtasime sugulaste väikseid jäneseid. Jänestele polnud vaja mingit piiret ette panna, sest nad ei läinud kunagi kaugele. Siin olid jänesed olnud ka siis, kui me siin aastaid tagasi käisime. Rääkisime selle pere tütrega nende loomade vanusest. Ütlesin, et neil võiks olla alles sama kilpkonn, kes aastate eest, sest kilpkonnad elavad väga vanaks. Jõudsime järeldusele, et kilpkonn ei saa talvituda järves, sest järvele tuleb talvel jää peale. Mul oli käes üks maleraamat. Vanaema ütles, et see on Taneli oma. Mina ei mäletanud, kas see on minu, vanaema või Taneli oma, sest kõigil oli olnud olemas ühesugune. Istusime ümber laua. Peretütar istus minu kõrval ja minu vennad laua pikematel külgedel. Mind austati kõige rohkem, sest mina olin kõige vanem. Rääkisin, et nooremate klasside õpilased on sellised, et kui nad ühe nalja selgeks õpivad, siis räägivad nad seda palju kordi. Kui tulid jutuks õudusjutud, siis ütlesin, et minu õudusjutud käivad selle kohta, kuidas ma Vehendi metsas loomi kohtan.

reede, aprill 28, 2006

Maagia

Jõulude ajal kirjutasin, mis raamatuid sai nende puhul ostetud. Üks oli J. G. Frazeri "Kuldne oks: uurimus maagiast ja religioonist". Selle täpselt 1000 leheküljest on mul esimesed 80 juba läbi. Nendel lehekülgedel on kirjeldatud muuhulgas, et üks maagia liik on selline, et peetakse mingi nähtuse imiteerimist seda nähtust esile kutsuvaks (jäljendusmaagia). Autor peab seda inimmõistuse traagiliseks eksituseks.

Tegelikult see ju sageli siiski on nii. Füüsikas õpetatakse, et kui elektrivälja abil saab kutsuda esile magnetvälja, siis saab ka magnetvälja abil elektrivälja esile kutsuda. Psühholoogia toob veel rohkem selliseid näiteid. Halb enesetunne tekitab negatiivseid mõtteid ja negatiivsed mõtted halba enesetunnet. Kui hakata vägisi positiivseid mõtteid mõtlema, võib ka halb enesetunne kaduda. Mingi asjaga tegelemine kutsub esile huvi selle asja vastu ja huvi paneb sellega tegelema.

Järelikult peaks ka maagidel sageli õigus olema. Nad on ehk analoogiat liiga palju laiendanud, aga teinud seda õigete tähelepanekute alusel.

Unenäod luuleohuga

Tuli välja selgitada, milline käpik valitakse presidendiks. Selleks oli küsitletud käpikuomanikest ühel spordivõistlusel osalenud naisi. Üks ütles, et kui tema käpikut praegu presidendiks ei valita, siis kunagi valitakse kindlasti. Seda ütles ta sellepärast, et ta arvas, et tal on endal nii ilus nägu, et see tagab käpikule kindla edu. Otsisin muinasjuturaamatust muinasjuttu, kus torgatakse vardaga sõrme. Leidsin ühe, kus mainiti varbavahesid, ja järeldasin, et siis jõutakse selles varsti ka sõrmedeni. Muinasjutud olid selles raamatus lühemad kui ma mäletasin - need olid alla lehekülje pikad.

Ühte Uku Masingu luulekogu taheti uuesti välja anda. Mulle tehti ülesandeks selle tekst arvutisse sisestada. Üks mees, kellel oli asja juures oluline sõnaõigus, ütles mulle, et ümberkirjutamisel ei tohi vigu teha. Vastasin, et kuna need on keerulised luuletused, võib kergesti viga sisse tulla, aga ma kontrollin kõik üle. Ütlesin, et mõne vea võib sisse teha küljendusprogramm, näiteks kaotas see Kerese raamatust ühe korrutusmärgi ära ja seda märgati liiga hilja. Selle luulekogu oli Masing välja andnud kaks korda. Esimene variant oli rõõmsameelsem, aga hiljem tegi ta selle ümber, lõpetades sõnadega "hüppa kuristikku". Igas eelnevas luuletuses oli ka antud mingi korraldus. Üks poiss hakkas kõiki neid järjest täitma. Ütlesin talle, et ta seda ei teeks, muidu peab ta viimase asjana kuristikku hüppama. Selle peale hüppas ta kohe kuristikku. Mina hakkasin rääkima, et seda raamatut ei tohi uuesti välja anda, muidu hakkavad sellised asjad juhtuma. Selle peale saadeti mind kuristikku vaatama, mis sellest poisist on saanud. Läksin kuristikku. Seal nägin, et Masing oli selles luulekogus kirjutanud, et Jumalat ei ole olemas, ainult ajaloolased ei usu seda väidet. See tähendas, et kõik oli lõppenud halvasti. Varasemates luulekogudes oli Masing kirjutanud Jumalast, aga nüüd ma ei teadnud enam, mida ta sellega tegelikult mõelnud oli. Võibolla oli ta lihtsalt tahtnud, et Jumal olemas oleks. Mina arvasin, et poisi saaks tükkidest uuesti kokku panna, aga ei tea, kuidas talle endise mälu tagasi saaks. Mulle vastati, et ta mälu saab panna süte sisse. Kuristiku põhjas leidsin kasvamas põõsa, mille lehed olid allapoole. Ütlesin, et nende allapoole kasvamine sümboliseerib seda, et sellesse kuristikku saab hüpata küll allapoole, aga ei ole enam tagasiteed üles. Juhtisin tähelepanu kuristiku põhjas elavale koerale. Luulekogu autor ütles hajameelselt, et see on marutõbine koer, nagu oleksin midagi valesti teinud mina, mitte tema. Lõikasin selle koera kõhu noaga lõhki. Leidsin selle seest inimese jala, mis nägi välja nagu kanakoib. See tähendas, et see koer oli selle poisi ära söönud. Aga süüdi ei olnud Uku Masing, kes ei olnud oma luuletust tõsiselt mõelnud. Tema oli tekitanud ainult ohu. Süüdi oli Tiit Vähi, kes selles küsimuses ebakompetentse peaministrina oli andnud vangi karistamise ülesandeks selles piirkonnas elavale mehele, kes oligi ta kuristikku visanud. Seetõttu ajas mind vihale, et nüüd kandideerivad need jõud veel presidendivalimistel, nagu ma siin parajasti ajalehest lugesin.

Madis tuli mind pildistama. Ta pani foto tausta jaoks malaelauale seisu, millest ma olin talle rääkinud. See seis oli minu viimase partii lõpust. Seal oli teha veel mõni käik ja laual oli umbes viis nuppu. Madis pani seisu peale põhimõtteliselt õieti, aga väikse osalise nihkega. Kui foto oli tehtud, hakkasime läbi linna kõndima. Madis kõndis ees, mina Madise suure pojaga järel. Sain teada, et Madise poeg oli tapnud koera, mille tulemusel talle oli jäänud külge selline lõhn, et teine koer tuli talle kallale ja hammustas kõrist. Ma kartsin, et saan ka tema käest seda lõhna.

Tõnu kohta räägiti, et ta poleks pidanud kiirustama oma korteri ostmisega. Olime kohas, kus oli tudisev mööbel. Kui lauale toetuda, ähvardas see ümber minna. See oleks olnud Eesti riigi lõpp. Kui Eesti riik oleks lõppenud, ei oleks enam olnud tähtis eestikeelsete ajakirjade lugemine, vaid oleks võinud piirduda ingliskeelsetega. Rääkisin, et kõige rohekem on mulle meeldinud lugeda Heuerit ühest malenurgast, Randviiru teisest malenurgast ja Kaplinskit. T. Tulviste küsis mult selle peale, kas need on siis minu lemmikautorid. Vastasin, et seda ma ei ütleks.

Ämblik istus keset ümmargust võrku, mille ta oli kudunud puude vahele. Leidsin ka teise ämbliku, kellel ei olnud oma võrku. Mõtlesin ta algul visata esimese ämbliku võrku, et tema saaks ka endale võrku tegema hakata. Siis mõtllesin, et ämblikud ei jää ämblikuvõrkudesse vist üldse kinni. Seetõttu mõtlesin järgnevalt panna võrguta ämbliku teise võrgu ette, et ta saaks sinna endale võrgu kududa. Aga arvasin, et kui ta teeks võrgu teise võrgu ette, siis võiks vanema võrguga ämblik nälga surra.

neljapäev, aprill 27, 2006

Päevakokkuvõtted

Nagu muidki asju, saab ka päevakokkuvõtteid kirjutada mitut moodi. Ja erinevatel päevadel olen seda teinud erinevalt. Üks võimalus on kirjutada üles jutuajamiste sisu, et sarnaselt kirjaliku suhtlusega oleks kirjalikult jäädvustatud ka suuline suhtlus. Teine võimalus on kirjutada üles päeva jooksul mõeldud mõtteid, sarnaselt sellele, kuidas olen kirjutanud üles unenägudes mõeldud mõtteid. Võib mõelda ka kirjutamise ajal. Üks võimalus on teha igasuguseid statistilisi tähelepanekuid selle kohta, kuidas erinevad tööd ja tööga sarnanevad asjad edasi lähevad. Selle eelduseks on, et erinevatel päevadel lähevad nad erinevalt. Blogis olen selle meetodiga kõige sarnasemalt esitanud oma malevõistluste ülevaateid. Kui olen malevõistluste kokkuvõtteid suuliselt rääkinud, siis on mulle öeldud, et ma kogu aeg kombineerin midagi, ja soovitaud minna börsile mängima. Suures osas statistikast koosnesid juba osad minu algkooli ajal kirjutatud jutud. Üks võimalus on kirjutada üles kõigepealt plaane ja ennustusi järgmise päeva kohta, lisades järgmisel päeval, kuidas see täide on läinud. Kõiki võimalusi saab ka kombineerida, koostisosade osakaalu mitut moodi valides. Päevakokkuvõtete asemel saab ka läbi päeva erinevate kellaaegade kohta märkmeid kirjutada.

Kübemed küll, aga midagi siiski

Nägin unes, et oli jaanipäev, aga lumi oli maas. Hakkasin seda mõttejõuga sulatama ja ajasin samal viisil puud lehte. Siis mõtlesin, et ei ole õige puid lehte ajada, enne kui kogu lumi on sulanud. Vaatasin, et puude küljes ei olegi minu tekitatud lehed, vaid need, mis jõudsid kasvada kevadel enne lume tagasitulekut ja mis lume tagasi tulles kuivasid.

Selle poolest, mida unes kogeda võib, on huvitav mainida, et ühes unenäos tundsin, kuidas mul kukub silmast pisar. See oli selline unenägu, kus olid kõigepealt ilusad rohelised täpid, ja pisar kukkus peale seda, kui olin tänaval ridamisi klassikaaslasi kohanud.

Nägin unes ka, et minu vene keele õpikus oli ühe eesti luuletaja luuletuse venekeelne tõlge. Ma ei hakanud otsima välja originaali, vaid tõlkisin seda sõnaraamatuga eesti keelde tagasi. Luuletus rääkis mädanevatest õuntest. Tõlkisin seda selle luuletaja haual. Meil puhkes tüli küsimuses, kas haua peale võib astuda. Kõik ise astusid, aga teisi astumas näha oli ebameeldiv. Jalajäljed tõmmati rehaga üle.

Kui varem on olnud nii, et halvasti jääb meelde kõige esimese ärkamise eelne unenägu, siis täna jäi halvemini meelde viimane. Seal olime algul külas, Paide vanaema ütles, et peame kolmanda korruse korda tegema. Järgnesid sõda võõras kohas ja pidu meie kodus.

kolmapäev, aprill 26, 2006

Välismaa kahjulikkus

Suusataja ei käinud talv läbi suusatamas, aga siis sõitis suusatama välismaale mägedesse. Seal oli ere päike. Tulemuseks oli see, et tagasi tulles oli ta nägemine kahjustatud. Õnneks see taastus. Järgmisel aastal kõik kordus. Suusatamiseks läks ta jälle välismaale, ja jälle kahjustas nägemist.

Tänastest unenägudest

Suvilas oli väike tulekahju. Üks mees kustutas selle peaaegu üksi ära. Järgmisel korral poleks see võibolla õnnestunud, sest siis oleks võinud toas rohkem vingu olla. Sai veel kontrollitud, ega seina sisse rohkem tuld pole jäänud. Siis pandi vaip põrandale tagasi. Vaiba keskpunkt tuli panna täpselt põranda keskpunkti, et vaip põlema ei läheks. Siis hakati näitama ühte erilist liiki maadlust, kus ei tõustud püsti. Kui esimene paar oli ära maadelnud, hakkasin mina Klausiga maadlema. Mina pidevalt kaitsesin ja Kalus ründas. Lõpuks küsisin kõrval seisvalt mehelt, kas see saab ka võidu, kes vastase tsoonist välja tõstab. Kui olin saanud jaatava vastuse, tõstsin kohe Klausi tsoonist välja. See läks mul sellepärast kergelt, et Klaus oli ennast pidevate võidukatsetega ära väsitanud, aga mina olin puhanud, sest polnud veel ühtegi katset teinud.

Läksin arsti juurde. Arst küsis, kas ma olen varbal sidet vahetanud ja rohtu peale pannud. Vastasin, et mul ei olnud meeles seda teha, aga sellel ei ole tähtsust, sest jalg on juba paranenud. Arst pani mulle siiski uued sidemed peale, mässites neid nii põhjalikult, et ühe keeru tegi isegi ümber minu keele.

Alustasin malepartiid. Seekord oli malelauaks kandiline kook, millel polnud koogist eristuvaid nuppe. Käikude sooritamiseks tuli koogist tükke lõigata.

Saatsin Oudekkile kirja, et minu ajaveebi loeb üks naispoliitik. Panin juurde viite selle naise kohta avaldatud artiklile. Artiklis oli juttu sellest, et ta kandideerib parajast Riigikokku Res Publica nimekirjas. Mulle oli ka tehtud ettepanek Res Publica nimekirjas kandideerida. Mõtlesin juba ettepaneku vastu võtta, aga edasi mõtlesin, et see ei oleks päris õige, sest mul on ülejäänud parteist teistsugune suhtumine Euroopa Liitu. Kandideerimiseks oleks paremini sobinud Iseseisvuspartei. Riigikogus läksid Isamaliit ja Res Publica tülli. Velliste võttis Isamaliidu nimel sõna, et ühes küsimuses tuleks Euroopa Liidus rohkem Eesti enda huvidest lähtuda. Pille õpetas ühte vendadest, et ühegi rahvusliku partei poolt ei tohi hääletada, sest neis on kõik inimesed haiged. Mina vaidlesin vastu, et neid parteisid tuleb just valida. Selle eest tuli Pille mulle kallale ja lõi noaga kätte.

Kõik karvased mänguloomad olid minu valduses olevas kastis. Üks väike vend küsis ühe looma mängimiseks, mille ma talle vastumeelselt andsin. Pidin kõiki loomi kaitsma kavatsuse eest nad varsti ära visata. Ma ei tundnud enam oma pruuni karu ära, sest seal oli tervelt kaks sellise põllega karu, mõlemad tundusid minu karust natuke erinevad. See, kumb oli sarnasem sellele, millisena ma oma karu mäletasin, oli ka väiksema kõrvade vahega.

teisipäev, aprill 25, 2006

Maitse

Lepitajad ja tülinorijad ütlevad: maitse üle ei vaielda.
Sundsöötjad ütlevad: maitse üle ei arutata.
Pidi vastu võetama seaduus, mis keelab laste sundsöötmise. Täiskasvanutele see ei laiene.
Minu arvates kui inimese jaoks on osade toitude maitse erakordselt meeldiv, siis on loomulik, et teise osa puhul on see erakordselt ebameeldiv.

Milleks mängida pille

Nägin unes, et üks mees, kes oli ühe muuseumi direktor, ütles, et värvilised pliiatsid on seotud rasestumisega, see toimub pühade nädalal, aga ei jääks ka muul ajal toimumata. Selle jutu peale kinkisin muuseumile värvipliiatsite karbi ja panin sinna sisse sedeli, millele kirjutasin "direktori nädal". Sellest sedelist esialgu keegi midagi teada ei saanud. Varsti hakkasin sedelit kahetsema, sest see tundus ebaviisakas. Läksin seda välja vahetama sedeli vastu, millele oleks kirjutatud lihtsalt "direktorile". Aga nüüd nägin, et minu esialgne sedel oli vahepeal juba avastatud ja sellele oli juurde kirjutatud "alles jätta". Võtsin selle paberi kätte ja nägin nüüd, et sellel oli ka minu kiri "Maalehele" ja "Maalehe" vastus, mida ma polnud varem kirja kokkumurtuse tõttu märganud. Ütlesin, et pean selle paberi nende kirjade pärast endale tagasi võtma.

Teises unenäos rääkis üks naine, et S. Meikar oli käinud meie koolis rääkimas, et see kool on kurjuse pesa. Naine kommenteeris, et see on paranoia, sest meie kool ei ole selline. Seejärel kuulsin ühtesid noori rääkimas, et nende ansambli muusikat on raadios palju kordi mängitud ja raadio on jäänud uskuma nende väiteid, nagu mängiksid nad pille ise ja nagu oleks need fanfaarid. Nad esitasid ühte kõnelust ja ütlesid, et selle jaoks on vaja kolme inimest. Mõtlesin, et see on selleks, et kaks tükki räägivad omavahel ja kolmas keerab ühele neist raamatu lehti, et ta saaks oma osa maha lugeda. Hakkasin vaatama köögiakna peegelduselt toas mängivat televiisorit, aga kaua ei saanud ma seda teha, sest televiisor pandi kinni.

esmaspäev, aprill 24, 2006

Laua ääres

A: Kas siin midagi süia ka tohib?
B: Sõira võid.
A: Mis ma sellest võist ikka söön?

(Kui see suuliselt esitada, võib kolmanda lause ära jätta, sest teise lause kirjavahemärke pole näha)

Unes varitseb vari

Üks unenägu oli täna selline, kus sõitsin koos vendadega ühistranspordiga ja vaidlesime piletikontrolliga. Kui maha läksime, unustasid kaks venda oma kotid sõidukisse. Hakkasime bussi taga ajama. Tahtsime minna mõnes Tartu peatuses uuesti peale, et kotid ära tuua, aga selgus, et igalpool see ei peatugi. Saime ta ühes peatuses ikkagi kätte. Kotid olid jäänud erinevatesse bussidesse. Tõnu läks sinna bussi, kus oli tema kott, ülejäänud vennad läksid teise kotiga bussi. Algul keeldusime pileteid augustamast, sest olime selles bussis vastu tahtmist. Aga kui olukord meile teistsugune tunduma hakkas, augustasime nad ära.

Teine tänane unenägu oli selline, kus lamasin oma voodis ja tuba hakkas parajasti valgeks minema. Sellesse voodisse hakkas veel keegi ronima, kes algul oli võõras naine, seejärel tuttav mees ja lõpuks minu mängukaru. Rääkisin karuga, et kirjutan oma testamendis, et temaga ei tohi midagi halba ette võtta. Vaatasin padja all olevaid vildikaid. Sain aru, et see on unenägu ja mõtlesin, et need vildikad on meelega sellised tehtud, et nad hästi meelde jääks ja ilmuksid unenäkku. Vildikate peale oli kirjutatud FLORIDA. Tahtsin pärast ärkamist vaadata, kas see on ka siis nende peale kirjutatud. Arvasin, et peaks olema, aga ärkvel olles pole ma seda endale varem teadvustanud. Hakkasin pliiatsiga valgele paberile joonistama. Mõtlesin, et kui tavaliselt on unenäos joonistused juba valmis ja neid ärkvel olles enam hästi ei mäleta, siis nüüd joonistan algusest peale ja jätan iga joone meelde. Joonistasin inimese ja karupoja.

Kolmandas unenäos tahtsin meelde tuletada, miks ma Tartu malemeistrivõistlustel mängust enne lõppu välja langesin. Selleks kordasin seda olukorda. Võtsin telefonitoru, kust Klaus ütles mulle, et see, kelleks ma pean järgmise mängu ajaks riietuma, on üks tütarlaps. See mulle ei meeldinud ja panin toru hargile, mis tähendas alistumist. Nüüd oli asi mulle selge. Mõtlesin rääkida, et maleturniiri ei tohi nende ümberriietumistega muuta palaganiks. Muutmise sõna ei olnud päris täpne, sest see oli vana komme.

Viimases unenäos sain Klausilt e-maili. Ta kirjutas uuelt e-maili aadressilt, mis sisaldas tema nime asemel sõna "vend". Kahtlustasin, et Klausil ei olnud põhjust oma kahe hea e-maili aadressi asemele uut teha ja ta ei teinudki seda, vaid see on hoopis kellegi võõra saadetud võltsitud kiri. Ärkasin mitu korda ühest unenäost teise. tahtsin lõplikult ärgata, et küsida Helinalt, miks ta ei ole mulle kirjutanud.

pühapäev, aprill 23, 2006

Raamatust

Nagu ühes varasemas sissekandes kavatsesin, ostsingi Heinsaare Sandmani raamatu ja nüüd on see mul läbi loetud. Leidis kinnitust minu arvamus, et "Sirbis" esinenud arvustaja ridades esitatud väide, et see on väga kehv raamat, on vale, ja õige on samas arvustuses ridade vahelt nähtud sõnum, et tegemist on hea raamatuga. Õnneks on selle kohta ilmunud ka paremaid arvustusi.

Leidsin veel kaks "Sirbi" arvustuse valeks osutunud väidet. Seal mõisteti raamat hukka sellepärast, et seal ei toimu peategelase arengut. Esiteks seda ei peagi toimuma. Kui raamat on koostatud ühe perioodi unenägude põhjal, siis ei pea selles kajastuma veel nägemata unenäod. Teiseks on raamatu sündmused reastatud nii, et areng on pealegi olemas. Teine arvustaja väide, mis minu ettekujutust sellest raamatust enne ostmist moonutada suutis, oli see, nagu oleks raamat liiga paks. Tegelikult on tegemist üsna õhukese raamatuga. Lehekülgede arv kõige väiksem ei olegi, aga leheküljele palju teksti ka ei mahu.

Tagakaanel oli raamatut võrreldud teosega "Alice imedemaal". Sellega on tõesti sarnasus olemas, juba imede arvu poolest. Mulle tundusid eriti sarnased kaks episoodi - kaevu kukkumine ja teejoomine. Neid võis olla rohkemgi, aga varem loetud raamat ei ole mul enam nii hästi meeles.

Minu unenägudest tundub Heinsaare unenäoline lugu erinevat suurema visuaalsete kirjelduste arvu poolest. Minu unenägude üleskirjutustes on nende asemel rohkem abstraktseid ideid.

Käigud

Nägin unes Tartu malemeistrivõistlusi. Mina olin mängud lõpetanud, käis veel ainult mäng Klausi ja Sveni vahel. Selle mängu võitja oleks tulnud Tartu meistriks. Vaatasime seda eemalt ja mina olin Klausi poolt. Ütlesin enda kõrval istujale, et Klaus saab panna mati. Aga Sven leidis ootamatu kaitse, nii et matti ei tulnud. Arutasin veel kõrvalistujaga nende seise. Klaus käis ühe oma kahest lipust vastase kuninga kõrvalväljale. Esimesel pilgul tundus, et ta saab panna järgmisel käigul teise lipuga mati, aga Sven käis teisele lipule, mis seda lippu mööda diagonaali kaitses, ette etturi. Nii pidi Klaus ühe kahest lipust ära andma. Selle tulemusel ei olnud tal enam võimalik võita ja lepiti viiki. Viik andis Tartu meistri tiitli Klausile. Mulle öeldi, nagu jääks mul nüüd paar järgmist turniiri vahele. Ma ei saanud aru, kas karistuseks selle eest, et ma mängu kommenteerisin, või mõeldi ainult seda, et ma väljaspool Tartut toimuvatele turniiridele ei lähe ja sellega jäävad mul sarja üldarvestuses punktid saamata. Kuna Klaus oli tulnud Tartu meistriks, tekkis inimestel huvi tema isiku vastu. Talt hakati küsima, kus ta elab ja kas ta elab üksi. Mina rääkisin, et Klaus tuli Tartu meistriks hoolimata sellest, et ta malega ei tegele. Ta oli viimati mänginud paar aastat tagasi. Ütlesin, et mina olen teda õpetanud ja natuke õpetasin talle avanguid ka möödunud aastal. Klaus küsis, millal. Vastasin, et suuliselt.

Teises unenäos käisin Oudekki näopildile S-tähe, mis tähendas sääske. Oudekki pidas seda kingituseks ja võttis vastu. Aga mina jätkasin hullema asjaga, käies sinna ka V-tähe, mis tähendas vampiiri. Ma tahtsin näha, mis juhtub. Nüüd hakkas kõik lainetama. Tuli Kullamaa, kes ütles, et ta annab mulle põrgu allergia. Küsisin, kas see on hea või halb. Kullamaa hakkas rääkima, et minu koostatud Kerese raamatusse poleks pidanud panema peatükki "Malekoolist", kuna see on sõna-sõnalt Hollandi maleajakirjast maha kirjutatud. Mina arvasin, et kui see ongi sealt võetud, ei tähenda see veel, et see ei ole Kerese kirjutatud. Kullamaa jätkas, et selles peatükis oli uues raamatus loetelust kaks riiki välja jäänud. Ta jätkas, et ta võrdles kõiki minu koostatud raamatu tekste sõna-sõnalt originaalidega, samuti tegi kindlaks, mitu käiku oli partiitekstides valesti märgitud. Mina leidsin, et valesti võib märgitud olla ainult käigu algvälju, mille ma ise sisse panin, aga lõppväljad on kõik õiged, sest need kontrollisin üle, ja nende järgi saab vaadata, mis käik tegelikult tehti. Ütlesin Kullamaale, et ta annaks selle vigade nimekirja minu kätte. Tundus, et ta tahab mind selle raamatu koostamise eest maha lasta. Põgenikud asusid parajasti teele Saksamaa poole, et pääseda Nõukogude vägede käest. Mina otsustasin jääda Eestisse. Mõtlesin, et võibolla ei represseeritud meie suguvõsast Nõukogude ajal sellepärast kedagi, et arvati, et meie suguvõsa on töölissuguvõsa. Edasi mõtlesin, et represseeriti ka töölisi. Seda tehti hirmust, et keegi hakkab maskeerumiseks tööliseks, et pääseda Stalinit tapma.

laupäev, aprill 22, 2006

Luuletus une ja ärkveloleku piirilt

Koeri, kes elasid linnas,
metsa all hulkumas käis.
Mets sai nõndamoodi
huntkoerast poegasid täis.

Huntkoerad kõndisid peole,
kus pakuti inimliha
ja joodeti inimverd,
et kasvaks neis inimviha.

Nad läksid ja piirasid küla
ja ründasid talumeest.
Ta tulistas nende pihta,
ja see oli asja eest.

Tornid

Nägin unes, et olime Soome rahvuskangelased. Mina pidasin ennast kõige suuremaks kangelaseks ja tahtsin ühe asja nii seinast välja tõmmata, et keegi ei segaks. Aga mul õnnestus see alles siis, kui Tõnu selle pihta vasaraga hoobi andis, sest oli vajalik kahe kangelase koosmõju.

Teises unenäos näidati Eiffeli torni tippu, algul kõrvalt, seejärel ülaltvaates. Sinna kinnitatud telemast oli paigutatud pisut küljele ja viltu. Sõitsime tornist liftiga alla. See torn oli üks New Yorgi pilvelõhkuja, kuhu olime tulnud klassiekskursiooniga. Nüüd tuli ka liftiga sõitmise eest maksta. Sõit maksis 16 dollarit ja see tuli panna maja ees olevasse automaati. Panin sinna kaks 10-dollarilist, sest mul ei olnud täpset raha. Seejuures läks mul ülejäänud raha lendu, sealhulgas 500-dollariline. Minu palvel püüdis Piret P. nad kinni ja andis nad mulle tagasi. Automaati panid vahepeal ka teised raha, aga automaat pidas mind meeles ja andis mulle pärast neilt raha saamist 4 dollarit ja sente tagasi. Pidin selle andma nüüd maja küljel olevasse kassasse. Enne kui ma seda teha jõudsin, tõsteti mind teisele korrusele, kus pidi näidatama hobuse tapmist. Ma karjusin, et ma ei taha seda näha ja tulin alla tagasi. Kuulsin, et hobusetapja mees ütles inimestele, et seal toimuv kahjustab vaatajaid mürgisuse tõttu, aga ennast ei lase ta kahjustada. Kõndisime jala pilvelõhkuja trepist üles. Trepil tuli meile vastu teine eestlaste grupp. Oli kuulda, et meie eestikeelset kõnet kuuldes ütlesid nad, et New York on eesti linn, nagu sellisel puhul alati öeldakse. Mul olid käes võtmed, mille kohta nad ütlesid, et sakslased peavad koduvõtmeid väga tähtsaks. Kui olime tipus ära käinud ja alla tagasi hakkasime minema, tundus trepp palju järsem kui üles minnes. Hoidsime käsipuudest kinni ja kõndisime kiiresti, mis oli ohtlik. Artur ütles, et hajameelsuse tõttu saab iga päev inimesi surma. Kui olime alla jõudnud, siis keerlesime veel inertsi mõjul mõnda aega. Mõtlesin, et Piret L. peab siis sellises New Yorgi majas töötades iga päev keerlema. Nüüd sain aega minna kassasse automaadist saadud raha ära maksma. Mõtlesin, et isemaksvaid kassasid ei ole ikkagi olemas, kui kõrval on ka kassapidaja, kelle juures tehing lõpetada tuleb. Kassa ava ees ei leidnud ma kohe õiget summat üles, seepärast astusin kõrvale, et see kõigepealt üles otsida. Mõtlesin, et New Yorgi õhk on puhtam kui ma arvasin. Edasi mõtlesin, et võibolla on ta nii puhas ainult siin lõbustuspargi territooriumil.

reede, aprill 21, 2006

Naljakad küsimused

Küsitleja tõi pabereid tervisekäitumise ja interneti kasutamise seoste uurimiseks ja jättis need täitmiseks. Seal ei olnud väidetavalt küsimust, kas küsitlusele vastaja suitsetab, aga oli küsitud ühekaupa suitsumarkide kohta, kas ta neid suitsetab. Järgnes küsimus, kas ta on proovinud suitsetamist maha jätta. Küsitlusele vastaja vastas kõigile küsimustele eitavalt. Põhiline nali esineb juba Karlssoni raamatus, aga see uuring pidi olema teaduslik.

Tõnisson, Meri

Nägin unes, et olin sõja ajal kokku puutunud ühe mehega, kellel elus kehvasti läks, ja Jaan Tõnissoniga. Olime olnud samas haiglas ja mujalgi samal ajal. Nüüd ei tahtnud enam keegi meist hästi püsti püsida. Sain esimesega neist meestest jälle kokku. Jaan Tõnissoni kohta lugesin, et ta sai Nõukogude okupatsiooni ajal rikkaks, aga varsti suri. Ühel peol viskas keegi, kes olin pooleldi ma ise, talle mingi asjaga vastu pead. Selle peale hakkas tal peast vett voolama. Viskaja oli väga kohkunud, sest ta oli lugenud, et varsti peale seda Tõnisson suri, nüüd pidas ta oma viset surma põhjuseks. Aga lõpuks ta rahunes, kui ta mõtles, et selle viske ajal ei olnud ta tegelikult veel sündinud.

Lennart Meri tuli ja rääkis inimestele, et ta räägib nendega nagu Jeesus. Inimesed olid kogunenud meelt avaldama. Meri ütles, et selles, mille vastu nad meelt avaldavad, võib süüd olla ka sellel, mis tema võimuloleku ajal tegemata jättis.

Kirjutati, et tagaotsitvad peaks aitama üles otsida nende perekonnad.

Oli oht, et Ameerika viskab Iraanile tuumapommi. Hiljuti oli Ameerikal olnud samasugune tüli Jaapaniga, aga see oli lahenenud ilma pommi viskamiseta. Tundsin läbi une, nagu mind hüpnotiseeritaks. Tundus, et asi on selles, et käiakse kontrollimas magajaid ja neid sügavamalt magama panemas, et saaks sõjaga pihta hakata.

Meist tehti fotosid. Mina tahtsin, et mind pildistataks malelaua taga. Tahtsin, et mul oleks pildil näost näha, et ma parajasti mõtlen. Tõstsin lauale Hispaania avangu vahetusvariandi, et selle üle mõtlema hakata, aga siis otsustasin, et pean panema mõne teise avangu, muidu fotolt nähakse, millise variandi vastu valmistuda.

Lamasime kahekesi samas voodis. Mina olin seina pool ja peitsin ennast teki alla, et läbiotsijad mind ei leiaks. Ma ei saanud probleemidest aru. Mõtlesin, et ma võiks vähemalt kasutada aega selleks, et püüda neist aru saada, aga tegelikult ei teinud seda.

Olin ühes majas. Üks naine ütles mulle vene keeles, keda ta maha laskma läheb. Ta läks seejärel maja ette, aga pidi tulema pärast tagasi ka mind maha laskma. Põgenesin majast tagumise akna kaudu. Mõtlesin, et kui ma kõigis sõdades tagaakna kaudu põgenen, siis on see juba vaenlastele teada.

Lendasime lennukiga Ameerikasse. Lennuk lendas madalal pilvelõhkujate kohal, aga me ei lennanud sellesse linna. Pilvelõhkujad olid väga ilusad. Üks ameeriklane kiitis Ameerikat, aga kui talle öeldi, et Ameerikal on ka rikkalikud viljavarud, siis vaidles ta vastu, et seitsme järjestikuse ikalduseaasta järel oleks kõik läbi. Olime nüüd maapinnal ühel rohuplatsil, kus oli üsna palju inimesi. Küsiti, kuidas aru saada, kus on viljakam muld. Vastasin, et selle järgi, et seal kasvab kõrgem rohi. Lisasin, et rohu kõrgus sõltub palju ka sellest, kui palju kastetakse. Nägin lepatriinut, kes oli lepatriinu kohta väga suur.

neljapäev, aprill 20, 2006

Luulesalme

Ma panin pliidi sisse oma suvemajale
ja paja sisse panin vee ja kaane pajale.
Mull mulli järel tõusis veest ja varsti vesi kees.
Ma keetsin, kuni enam vett ei olnud paja sees.

*
Lihavõttemunast tuli lihavõttetibu.
Värvi tal ei pooldatud ja teda sihtis vibu.
Tibu ütles: "Ise teie värvisite muna!"
Nüüd ei saa ta piuksuda ent enam surmatuna.

*
Koolis õppis õpilane, kel ei võtnud aju.
Kurvana ta kõndis koju läbi vihmasaju,
kui ta oli saanud koolis järjekordse kahe.
Ükskord sai ta ühe, sellel päeval sadas rahe.

*
Raamat kahjuks lugemisel pikemaks ei veni.
Siiski püian rahulikuks jääda mina seni,
kuni läbi loetud pole mul veel kogu lugu.
Autor keelab järgi teha seda inimsugu.

*
Üksikuna oksal istus värviline vares.
Tal ei olnud kohta loota tiivuliste tares.
Tares pidas mitu liiki linnukesi pidu.
Üksiklane kirjutas vaid kaebekirja ridu.

*
Kui ma otsin luuleridu voodis teki all,
ingli silmad jälgivad mind taevas üleval.
Vaatavad mind otse läbi katuse ja lae.
Aknal ees on kardinad, sealt sisse nad ei kae.

Lõppeb sinise papagoiga

Nägin unes, et mõtlesin kirjutada vabavärsilistest luuletustest koosneva eepose. Kirjutasin selle jaoks ühe luuletuse ja alustasin teist. Siis vaatasin, et seinale on ilmunud ainult esimene. Vajutasin veel ühte klahvi, mille peale ilmus seinale poolikul kujul ka teine. Jätsingi selle praegu pooleli. Olin majas, kus oli hulk kirjanikke, kes tegelesid pidevalt kirjutamisega. Räägiti, et on olemas kahte tüüpi kirjanduslikku loomingut - üks on loominguline tüüp, teine selline, et pannakse iga päev kirja selle päeva muljeid. Mina kuulusin teise tüüpi. Lugesin ühte kirjandusajakirja. Algul mõtlesin selle järjest läbi lugeda, aga siis nägin, et ei saa seda teha, sest osa artikleid on prantsuse keeles. Küsisin, kes seda prantsuse keelt oskab. Kaalusin hetkeks, kas ma ei peaks prantsuse keelt õppima hakkama, aga siis leidsin, et see võtaks liiga palju aega. Mängiti ühte etendust. Küsisin näitlejatelt, kas neil on püss. Mõtlesin seejärel, et ei ole õige näitlejatele küsimusi esitada, kui nad loevad vaid kirjaniku ette antud teksti. Aga nad vastasid, et neil on küll. Ütlesin, et nad mind sellega ei tulistaks. Naisnäitleja ütles: "Sind me tulistamegi." Nüüd tundus mulle, et kogu etendus on vaid minu mõrvamise ettevalmistus. Jooksin majast tagaukse kaudu välja ja tahtsin põgeneda linna suunas, aga need näitlejad tulid eesuksest välja mulle teele ette. Kui ma meesnäitlejast mööda jooksin, tulistas naisnäitleja mulle suurtükiga südamesse.

Järgmises unenäos rääkis Klaus, et Tšetšeenia valimised vist midagi ei muuda, sest sealt ei teatata enam, millised linnad on iseseisvuslaste kätte langenud. Võtsin marineeruitud seente purgi ja viskasin pooled seened kellelegi näkku. Seejärel korjasin näolt kapplauale langenud seened teise purki ja põrandale langenud kolmandasse kitsasse ja piklikusse. See, kus purgis seen oli, näitas, kelle käes on sellele seenele vastav Tšetšeenia linn ja kas selles linnas on elektrit. Iseseisvuslaste käes olevatest linnadest olid venelased osadest elektri ära võtnud. Seletasin, et Tšetšeenia olukord on kujunenud leedulaste tegevuse tagajärjel. Leedu oli varem õigeusklik, aga siis reetis ta Valgevene ja muutus katoliiklikuks. Kui leedulased juba katoliiklased olid, siis ei olnud neile enam autonoomiat vaja, vaid nad hääletasid jagamatu Poola riigi poolt.

Viimases tänases unenäos tahtsid Ustav ja tema vend minna sohu. Isa ei olnud rahul, et nad olid otse enne sõitu alkoholi tarvitanud. Mul soovitati sohu kaasa minna, aga ma ei tahtnud, sest mulle meeldis ühe koha peal paigal olla rohkem. Hakati minema ühte välisriiki. Ma ei tahtnud sinna kaasa minna, sest ma ei teadnud, mis putukad selles riigis elavad, nad võisid olla mürgised. Öeldi, et sinna minek on meeldiv, sest see on parasvöötme piirides. Kasahstan pidi ka parasvöötmesse jääma. Mõtlesin, et Põhja-Kasahstan jääb, aga selle lõunapoolne osa küll mitte, nii et sinna riiki ei saa minna, sest ei tea, kust nende vöötmete piir läheb ja kuuma kätte ei taha sattuda. Keegi ütles, et Moldaavias ja teistes sellistes maades ta juba üks kord käis ja rohkem ta sinna ei lähe.

Eile jäi üles kirjutamata unenägu, kus olin vendadega kirjastuse arvutite taga. Lõpetasin töö ja panin arvuti kinni. Samal hetkel teatati, et kõrvalarvuti juhtme pealt on ühest kohast kaitsekiht maha põlenud. Seejärel märkasin, et see on põlenud ka selle arvuti juhtmmelt, millega mina töötasin. Mulle tundus, et see juhtus siis, kui arvuti juba kinni oli. Öeldi, et süüdi on tavaliselt siiski see, kes viimasena töötas. Hakkas tunduma, et hävitame vendadega peale kirjastuse arvutite taha pääsemist kõik arvutid ühe päevaga. Ütlesin, et võin parandamise eest maksta kasvõi 10 000 krooni, kui ainult nende arvutite kasutamise õigust ära ei võeta. Aga üks kirjastuse töötaja sai juhtmed ainult 157 krooni eest lapitud. Nüüd nägin, et kõikide kirjastuse arvutite juhtmeid on juba korduvalt lapitud. Veel nägin eile unes ühte raamatut, mis koosnes laste joonistustest. Üks laps oli ühe foto järgi joonistanud kahele pildile suure sinise papagoi. Üks pilt koosnes üleni papagoist, teisel oli veel teine papagoiga võrdses suuruses objekt.

kolmapäev, aprill 19, 2006

Eilsete unenägude kommentaar

Eile ühes unenäos tuli tegelane nimega Jegorov. Hiljem samal päeval kuulsin raadiost uudist mingi Jegorovi kohta seoses mingi kohtuasjaga. Ma tõesti ei tea, kas võisin seda Jegorovit kunagi silmanurgast või nii juba mõnes varasemas uudises ka kohata, aga unenägu üles kirjutades mulle midagi sellist küll meelde ei tulnud ja hiljem ka ei ole tulnud. Ühtegi teist Jegorovit mulle ka meelde ei tule.

Nõid

Nägin unes, et tõlkisin ühte müütilist teksti. Kõige raskem oli tõlkida sõna tatsutahime. Tatsutahime oli ühtlasi samas ruumis viibiva nõia nimi. Nõid ütles mulle, et ma ütleks vähemalt ühe laulu, kus keegi lendab minu poole, kellel on sellest hea meel. Hakkasin kiiresti riimidega rääkima. Luuletuses oli öeldud, et üks emasipelgas lendas minu suunas ja ma andsin talle pesa, sest ise ta ei saanud seda leida, sest ta lendas metallist auto kohal. Lisasin, et puukuuri läks õudus, aga see sipelgas oli seal juba varem käinud. Sellega luuletus lõppes. Selle lugemise ajal nägin aknast tõepoolest, kuidas puukuuri läks lapse sarnane õudus. Klaus teatas nüüd, et see tuleb siia. Tekkis küsimus, kas me peaksime ta majja sisse laskma.

Läksin poe suunas. Teel ees nägin seismas kolme meest. Keerasin ümber. Seejärel kuulsin, kuidas üks neist meestest ütles ülejäänutele, et minu ümberkeeramine näitab, et seekord tundsin ma nad ära, muidu tavaliselt olen lähedale tulnud. Kõndisin edasi ühe viiekorruselise maja kõrval koos ühe koeraga. Rääkisin talle jääpurikate ohtlikkusest. Läksin ühe putka juurde. Kui seal müügijärjekord minuni jõudis, siis alles mõtlesin, mida osta. Otsustasin, et ostan tüki kringlit ja joogiks fantat.

Olin ühes suures majas ja otsisin seal wc-d. Jõudsin ukseni, millest mäletasin, et selle taga on wc, aga kui ukse avasin, siis nägin, et seda seal enam ei ole, vaid ruumis peetakse koosolekut. Ma ei teadnud, kas ma jõuaks wc-sse, kui ma läheks läbi selle ruumi, aga seda ma ei hakanud tegema, sest koosolekul olijad vaatasid juba pahaste nägudega selja taha minu poole. Panin ukse kinni ja kõndisin mööda koridore edasi. Kui olin kolm korda vaskule keeranud, leidsin varsti wc ukse, millele oli pandud elevandi pilt. Ma ei teadnud, kas elevant tähistab naiste või meeste wc-d, aga oletasin, et meeste, ja läksin sisse. Sees nägin kahte naist, aga need ei olnud külastajad, vaid piletimüüjad. Andsin neile mõned kroonid, nad andsid raha tagasi, sealhulgas ühe 100-kroonise. Oli selge, et viimane oli antud kogemata, sest mina olin andnud palju väiksema summa. Tagastasin selle neile, mille peale üks naine ütles oih. Kõndisin edasi. Sellel wc-l oli palju ruume ja potid olid neisse paigutatud väga hõredalt. Ühes ruumis oli kõrvuti mitu kabiini, milles oli ka dušš. Teise seina ääres olid nagisse valmis pandud rätid, millega igaüks võis ennast kuivatada. Otsustasin kasutada dušiga kabiini, et puhtamaks saada. Järgmisel hetkel olin juba wc-st väljas. Suundusin suurde ruumi, kus oli kaetud pidulaud. Minu ees läksid sinna esimestena kaks paljaste säärtega tüdrukut. Mõtlesin, et nüüdsest ei vaata ma enam kunagi ühegi inimese nägu, vaid ainult jalgu. Istusin nende tüdrukute kõrvale. Siis ütles üks poiss, et ta tahtis ise selle koha peale istuda.

teisipäev, aprill 18, 2006

Inimesed kui parteid

Inimesed võivad käituda sarnaselt Eesti parteidega. Nad võivad moodustada koalitsioone ja minna tülli. Esimeses klassis moodustavad koalitsiooni õpilased A ja B. Teises klassis see koalitsioon laguneb ning uue moodustavad A ja C. B puutub nendega igal koolipäeval parlamendisaalis kokku, aga on nüüd opositsioonis. Kolmandas klassis leiavad A ja B, et nende maailmavaade on ikkagi sarnasem ja moodustavad uuesti koalitsiooni. Neljandas klassis B partei likvideeritakse - selle moodustanud isik ühineb teise kooli õpilaste nimekirjaga. Aga ta on endiselt elus ja võib peale kooli lõpetamist veel poliitikasse tagasi tulla - nüüd juba poliitikuna sõna otseses tähenduses.

Kui riigis on ainult kaks suurt parteid, ei saa nad kunagi koalitsiooni moodustada, väljaarvatud sõjaolukorras. Aga ka siis paiknevad fraktsioonid partei sees ümber ja võivad üle minna teise partei koosseisu.

Liivakastid uuemal ajal

Nägin unes, et pidi tulema kehalise kasvatuse tund, aga mina ütlesin, et läheme tunni asemel kohvikusse, sest õpetaja on halb. Õpetaja kuulis seda ja ütles, et teine kehalise kasvatuse õpetaja on veel halvem. Läksin siiski jalgpalli mängima. Mängisime seda õhupalliga.

Istusin kooli kõrval, kui selja tagant tulid mõned inimesed. Nad hakkasid minuga vene keeles rääkima. Mina vastasin ka vene keeles. Siis hakkas üks neist naerma ja ütles eesti keeles, et ma ei tundnud neid ära. Nüüd tundsin ära, et see on Sven. Ütlesin talle, et tema tunnen ma ära, tal kaasas olev väike poiss hakkab ka kedagi meenutama, aga kolmandat isikut ma ei tunne. Sven ütles, et see on Jegorov. Sain aru, et Jegorov peab olema mingi maletaja, aga tema nimi mulle ka suurt ei öelnud, sest ma ei olnud temaga mänginud.

Maleturniiri lõpul jagas Rei trükiseid, mis ta selle turniiri puhul oli koostanud. Seal olid osavõtjate nimed ja nende taga isikuandmed ja varasemad saavutused. Otsisin ühe vastase nime, aga mul oli raskusi selle leidmisega. Siis märkasin, et paljudel nimedel on eesnimi ettepoole kirjutatud ja pandud need hoopis eesnimede tähestiku järjekorda. Arvatavasti arvestades sellega, et mängijad võivad üksteist tunda eesnime järgi. Aga ma ei leidnud ka nii kohe. Keegi mäletas minu partii sisu, ise ei mäletanud ma sellest midagi. Ma ei teadnud, kas ma olin mänginud Tõnu või kellegi teisega. Klaus küsis selle Tõnult järgi. Selgus, et see oli olnud ainult Tõnu sarnase välimusega varas. Sellepärast ta oligi siis minu koti avanud.

Kirjutasin joonelisse vihikusse vihiku pikkuse jutu. Õppejõud parandas selles keelevigu ja mina hakkasin seda parandatud kujul teise vihikusse ümber kirjutama. Nägin, et osad õppejõu parandused on täiesti valed, aga kirjutasin siiski kõik nii, nagu tema oli tahtnud. Peale ümberkirjutamist mõtlesin parandatud variandi järjest läbi lugeda. Mul olid puudu osade loengute konspektid. Mõtlesin need paljundada endale Eriku vihikust. Mõtlesin, et tema käekirjast ma peaksin aru saama, sest ma olen seda varem ka lugenud. Pidin hakkama õppima eksamiks, aga tundus, et mul on tekkinud õppimishirm, nii et õppimisega oli raske alustada. Läksin raamatukokku. Seal olid osad riiulid raamatutest tühjaks tehtud. Riiulid olid pandud nii, et ma ei mahtunud nende vahelt läbi, seetõttu pidin ühte nihutama. Aga pärast seda ei tahtnud ta enam püsti seista. Püüdsin teda tasakaalu tagasi saada, aga see ei õnnestunud. Siis tuli üks raamatukogutöötaja, kes lükkas selle harkriiuli madalaks, nii et probleem oli lahendatud. Istusin lugemislaua taha. Siis tuli sinna isa, kes ütles, et see on seni olnud tema koht. Ta istus minu kõrvale. Ta rääkis ühe mehega riietest. Ta ütles, et tänapäeval tehakse selliseid riideid, et naine ja naine on võrdsed või ema ja ema on võrdsed, aga talle meeldivad rohkem vana tüüpi riided, et mees ja naine on erinevad.

Olime vendadega pimedas korvapalliplatsil. Ütlesin, et me vist ei tohi mängima hakata, sest kõrval olevas majas inimesed juba magavad. Vaatasin selle akende poole ja nägin, kuidas viimased tuled väga väikeste vahedega kustusid. Seejärel oli valge. Mul oli väike poeg ja olin temaga kõrvalhoovi liivakastis. Aknast pistis pea välja jälle see naine, kes kunagi minul ja mu vendadel selles liivakastis mängimist oli keelanud. Ta hakkas jälle seletama, et me ei tohi seal olla, muidu ei julge oma maja lapsed välja tulla. Ma ei hakanud selle jutu peale ära minema, vaid karjusin vastu, et laps mängib seal, kus ta tahab. Seejärel olin selle väikse poisiga oma maja taga. Seal oli peale suurema liivakasti üks hästi pisike, mille pikkust sai mõõta sentimeetrites. Väike poiss küsis mult, kas ma tean, kust sinna liiva tuuakse. Ma küsisin, kust. Ta ütles, et tapamaja juurest. Ma mõtlesin, et sellepärast siis liiva kvaliteet ongi langenud, et seda ei tooda enam jõesadama kaudu, vaid Tartu linnast endast. Siis vaatasin, et see jutt ei saa õige olla, sest väikse liivakasti põhjas oli liiva vaid millimeetri paksuseslt ja kogu põhi polnud üldse kaetud. Hakkasin vastu vaidlema, et sinna ei toodagi liiva, vaid see lihtsalt satub sinna suuremast liivakastist.

esmaspäev, aprill 17, 2006

Kõnelus muusikast

Mainisin ühe ansambli nime. Mulle öeldi selle peale, kui kehv ansambel see on. Vastasin, et päris selline ta ei ole. Siis sain ise kritiseerida - mulle öeldi, et ise olen ma veel haritud inimene. Tegelikult mulle ei ole koolides õpetatud, kuidas muusikasse halvemini suhtuda. Teine kõneleja ütles, et ta bussiga sõites kuulis väga roppe laule ja need olid vist selle ansambli omad. Ütlesin, et nad lollitavad, aga ühtegi roppu laulu ma ei ole neilt kuulnud. Siis öeldi mulle, mis oli ühe eelmisel aastal ilmunud ropu luulekogu pealkiri. Ta ütles, et ta ütleb ainult pealkirja. Seda pealkirja oli ta näinud aasta luuleülevaates.

Vihane mäng

Nägin unes, et mul oli käes vihmaveetoru, mis oli täis jääd. Püüdsin sealt jääd välja võtta. Meenutasin, et klassikokkutulekul oli Arielil hea tuju ja ta tegi palju nalja, aga need naljad ei olnud kõige inimsõbralikumad. See kokkutulek veel käis. Läksime ühe muuseumi suunas, mis asus kooolimaja tiivas teisel korrusel. Vist Kersti ütles enda taga tulijatele, et kolm viimast ei tohi sinna minna. Artur ütles "Oot, kolm viimast," ja vaatas selja taha. Mina tulin ta selja tagant ja ütlesin, et kolm viimast, keda Kersti nägi. See tähendanuks, et Artur oleks pidanud jääma kotte valvama ja mina oleksin võinud muuseumi minna. Aga Artur ja temaga koos olijad läksid ikkagi ise, nii et mina minna ei saanud. Mõtlesin, et kuna enne seda kui klassikaaslased oma kotid maha panid, oli seal ka muid kotte, siis ma ei tea, kui keegi võõras mõne koti ära võtab, kas ta on varas või võtab enda koti. Seega poleks ma saanud teda takistada, vaid ainult igaksjuhuks tema välimuse meelde jätta. Kui teised muuseumist tagasi tulid, ei antud ka enam kolmele valvama jäänule võimalust sinna minna.

Tänases lehes oli Klausi artikkel rohelisel teemal. Klaus oli peale Strandbergi rohelistest ainuke, kes ajalehtedes artikleid avaldas. Ta oli artiklis maininud kedagi, keda ta nimetas S Ru. Sulgudes oli ta sellele lisanud, et ta ei mõtle oma venda Simo Runnelit. Ütlesin, et Klaus on täna ajalehes minust kirjutanud. Mõtlesin, et nüüd saavad kõik teada, et me oleme vennad.

Olin Aafrika ajaloo loengus, mis toimus klassis 119. Õppejõud Hiiemaa ütles, et loengu lõpus annab ta igaühele ühe paberi, sest konspektist ei leia ju midagi üles. Mõtlesin, et minu konspektist leiab, sest mina ei kirjuta kõike üles.

Algas malepartii. Vastane mõtles esimest käiku tund aega, tahtes sellega arvatavasti minus närvipinget tekitada. Kui ta esimese käigu tegi, oli tal mõtlemiseks alles jäänud veel teine tund. Jäin paari käigu järel ise pikalt mõtlema, et mäng kindlasti võita.

Televiisoris näidati vahepildina kolme istuvat kassi. Nende vahele tulid ja istusid kaks inimest, neist üks kuulus poliitik. Pärast õhtul nägin meie köögis ka kolme võõrast kassi, kes olid uksest sisse pääsenud. Hiljem lugesin ajalehest, et inimesed pahandasid, et televiisoris oli nende kassidega midagi rõvedat tehtud. Imestasin, et ma polnud midagi sellist üldse tähele pannud, samal ajal kui teised nägid seda kohe. Nüüd hakkas mulle tunduma, et neil oli õigus. Asja tegi hullemaks, et olin vist saatnud e-maili, kus ütlesin, et nägin televiisorist kolme kassipoega ja pärast kodus ka kolme kassi. Kui ma selle e-maili ikka saatsin, siis kirjutasin seal sellest nagu heast asjast. Kergendav oli, kui sain teada, et isa peab nende kasside näitamist küll halvaks, aga ta polnud ka seal rõvedust märganud, vaid pidas asja juures hoopis midagi muud halvaks. Siis selgus, et see filmilõik oli võetud Eesti kanalile Ameerika televisioonist, kus selle eesmärk oligi küsida inimestelt, mida nad näevad, arvestusega, et erinevad inimesed näevad erinevaid asju.

Läksin ühe tiigi äärsele puusillale. Ma pidin peatuma, sest teel oli ees oks ja seda ei saanud kõrvale lükata, sest oksal istus mingi putukas. Teiselpool oksa kasvasid mitmes erinevas eredas värvis lilled. Neid oleksin tahtnud pildistada, et neid ka hiljem vaadata. Mõtlesin, et hakkangi pildistama ainult lilli, nagu on võimalik koguda ainult lillepostkaarte. Hakkasin tagasi minema. Silla otsal oli Henn, kes ütles, et tänavu tuli talle õllekõht kaheksa kuud varem. Seni oli talle igal aastal ühel ja samal ajal õllekõht tekinud. Sillale jooksis ka Toomas, kes hõiskas, et ilm läheb halvemaks. Seejärel tuli ema meid tagasi kutsuma. Läksin kohe läbi pika koridori söögisaali tagasi. Seal oli juba alanud maleturniiri uus voor ja ma olin natuke hiljaks jäänud. Kui ema poleks kutsuma tulnud, poleks see mulle üldse meelde tulnud. Vaatsin paberilt, et mängin valgetega Sveni vastu. Mõtlesin, et sellest tuleb väga vihane mäng. Kui oma laua juurde jõudsin, nägin, et ongi juba tekkinud esimene probleem. Minu kell oli käivitatud, aga nupud olid laual segamini ja algseisu panemata. Panin kella seisma, öeldes Svenile, et see ei tähenda alistumist. Viisin elektroonilise kella kohtunikuks olevale Reile, et ta selle algasendisse tagasi sätiks.

Järgmises unenäos püüdsin meenutada eelmist unenägu. Mäletasin, et keegi istus seal Tristanile sülle. Ärkasin naerdes, aga ei mäleta, mis mulle nalja tegi.

pühapäev, aprill 16, 2006

Munadest

Munad olid juba ostes värvitud - neile oli löödud peale suur värviline tempel. Ei tea, kas mõne Euroopa Liidu munadirektiivi pärast? Igatahes piirab see võimalusi, kuidas edasi värvida. See tempel tuleb katta paksema värvikihiga.

Kui eelmistel aastatel püüdsin värvida iga muna erineva vahendiga, siis sel aastal värvisin kõik kolm vildikatega. Selleks kasutasin nii vanu vildikaid kui ka spetsiaalselt ostetud uusi, aga tundus, et lõpuks hakkasid kõik üles ütlema. Munade värvimiseks tehakse ka spetsiaalset munalakki, aga see meeldib mulle võimalikest munavärvimisvahenditest kõige vähem.

Võitlus lennukitega

Nägin unes, et keegi tähistas kaardil Venemaa erinevaid piirkondi. Ta tegi seda erinevate värvidega, aga värvid hakkasid otsa lõppema. Soovitasin talle, et ta kasutaks siis triipusid ja ruutusid. Nii ta tegigi. Üks Põhja-Jäämere äärne piirkond oli sisuliselt meri. Ma pidin tagantjärgi saama kätte stipendiumi, mis mul oli magistrantuuris saamata jäänud. Aga see vormistati mulle doktorantuuri stipendiumina, nii et pidin selle kätte saamiseks ka doktorantuuris õppima. Lisaks oli mind pandud doktorantuuri ajaloo osakonna asemel majandusteaduskonda. Püüdsin välja mõelda doktoritöö teemat, mis oleks seotud siiski ka ajalooga ja oleks ühtlasi kasulik. Mõtlesin, et võtan teemaks "Euro ja selle kasutuselevõtmine", et kirjutada euro kahjulikkusest. Juhendajaks mõtlesin võtta Silbergi. Siis hakkasin mõtlema, et majandus on ikka liiga keeruline ja pealegi on see teema osalt seotud tulevikuga, aga ajalugu on minevik. Nii mõtlesin ikkagi kirjutada doktoritöö ajaloo osakonnas, võttes teemaks "Euroskeptilised trükised". Olin oma toas, kus olid veel isa ja Lennart Meri. Taevas tiirutas üks lennuk. Meri ütles, et ma läheks teise tuppa, sest see lennuk võib teda otsida, et talle pommi visata. Mina mõtlesin, et Venemaa vast Merele pommi ei viska, sest tema tegevus vastab Venemaa huvidele. Ütlesin, et nad võivad mulle ka pommi visata tahta. Meri ütles, et see võib ka olla. Mina ütlesin, et nad ei viska pommi, vaid kukutavad lennuki alla. Kui lennuk taevas tiirutamist ei lõpetanud, läks Meri akna alla ja hakkas lennukile märke tegema. Ta koputas sõrmega meelekohale. Selgus, mis neil Mere vastu on - Meri tahtis, et Eestile jääks alles oma välisministeerium. Läksin teise tuppa ja nägin aknast, et lennukeid on mitu, millega sai selgeks, et neil on halvad kavatsused. Kuna tõenäoliselt otsisid nad just mind, ei saanud ma nüüd päevade kaupa välja minna. Lõpuks ma siiski läksin, sest vahepeal tuli seda teha. Kui lennuk teiselt poolt ühte maja lähenes, heitsime pikali ja panime pead lume alla, et lennukil arvataks, et oleme juba surnud, ilma peadeta, ja ei hakataks meid tulistama. Lennukid nimelt tulistasid inimeste pihta. Mõtlesin, et kui NATO nende lennukite vastu midagi ette ei võta, peab Eesti nad ise alla tulistama. Selleks pandi üles suurtükid. Siis mõtllesin, et kui allatulistatud lennuk maja peale kukub, saab ka inimesi surma. Seetõttu pandi suurtükid kohtadesse, kus lennuki kukkumisel kegi alla ei jääks. Need kohad olid linna ümber ning jõe ja kanali vahel. Viimase koha kohta hakkasin siiski mõtlema, et lennukit tuleb tulistada väga täpselt, et ta inertsiga ikkagi mõne maja pihta ei jõuaks. Kohtasime kahte rühma Vene sõdureid, kes liikusid juba maa peal. Tapsime mõlemad rühmad maha. Siis mõtlesin, et see ei ole realistlik, et asi nii ühepoolne on - meie poolelt ei saanud keegi kannatada. Suurtükid saime nii, et panime koolide tööõpetuse klassid neid valmistama. Kui olime ühes sellises klassis sees, tulid uksest sisse mõned Vene sõdurid, kes olid just lennukilt langevarjuga alla hüpanud. Neid oli nii vähe, et nemad jõudsime küll maha tappa. Siis tuli mulle meelde, et vange ei tohi tappa. Nii võis Venemaa meid vangidega üle ujutada, nii et me neid enam kontrollida ei jõua.

laupäev, aprill 15, 2006

Luule ja sõda

Nädal tagasi avaldas üks ajaleht intervjuu Elo Viidinguga, kus intervjueeritav ütles, et tema luule on ekspressiivne, sest kui maailmas on olemas sõjad ja muud sellised asjad, siis ta ei saa aru, miks peab luule olema turvaline.

Mõtlesin natuke selle üle. Luule võib olla muidugi mitmesugune. Kui kirjutada hoiatav luuletus, et sõda on kole, võib selle eesmärk olla järgmiste sõdade ärahoidmine. Kui autoreid, kes selliseid luuletusi kirjutavad, on maailmas palju, siis võibki see ehk mõne sõja ära hoida.

Teine võimalus on, et luuletaja mõtleb, et kui maailmas on sõjad, siis võib tema ka lugejatele sõja kuulutada, pakkudes neile midagi inetut. Sellisele õigusele räägib vastu juba asjaolu, et kõigis maailma punktides sõda ei ole. Kui alustada sõda inetu luuletusega, siis teeb see paljudele muidu siiski turvalisena tunduva olukorra ebaturvalisemaks.

Või kui oletada, et toimubki parajasti tõeline sõda. Kas ei võiks luuletaja ka siis tegeleda maailma kirjeldamise kõrval maailma parandamisega ilusate asjade protsendi suurendamisega? Kas ei vaja sõdur lahingute vahepeal puhkust, et koguda jõudu järgmiseks lahinguks, kui sõda on õiglane?

Ja kui oletada, et tuleb maailmalõpp. Ka siis võib selle maailmalõpu muuta turvalisemaks, näidates, et maailmalõpuga kaasnevad kannatused on täiesti talutavad ja neid ei pea enda jaoks suurendama.

Täna Stalinist

Nägin unes, et keegi tahtis Pikale tänavale väikse maja ette Stalini ausammast panna. Teda ei saanud takistada, sest maja oli tema oma. Mulle anti ülesanne kirjutada sellest "Tartu Postimehele" artikkel. Mõtlesin, et võiks kirjutada, et miks ta küll just Stalini ausammast tahab, kui Eestis pole isegi Lenini ausambaid. Alustasin artiklit lausega, et Stalini ausamaba püstitamise idee on kummaline, sest Stalin tappis 14 miljonit inimest.

Olin Oudekkiga kokku saanud ja leppinud selle käigus kokku, et täna kindlal kellaajal saame bussipeatuses uuesti kokku. Mina läksin sinna, aga teda ei tulnud. Ma otsustasin, et ei hakka talt isegi küsima, kuhu ta jäi. Ärkasin ja jäin uuesti magama. Võtsin kätte oma magistritöö väljatrüki. Avastasin, et selles on ikka veel keelevigu. Hakkasin neid parandama, et sama tööd doktoritööna kaitstes oleks vead kõrvaldatud. Siis märkasin, et see ei olegi kõige uuem väljatrükk ja uuemas võivad need vead juba parandatud olla. Peale selle tuli mul meelde, et tahtsin doktoritööd uuel teemal kirjutada. Aga selle uue teema leidmiseni pidin ikkagi tegelema vana tööga. Oudekki küsis mult, kas ma pidin oma magistritööd näidendina esitama. Kuigi Oudekki ei olnud tulnud bussipeatusesse, oli ta nüüd siia tulnud. Vastasin, et mina seda ei mäleta. Järgmiseks küsis ta, miks mul väiksed sõrmed kõverad on. Seletasin, et see on luude viga. Ütlesin, et juba minu emal on väiksed sõrmed kõverad, aga mitte veel nii kõverad kui minul. Lisaks on minu vanaemal ühe pikema sõrme ots viltu. Mõtlesin, et täna küsis Oudekki väga tarku küsimusi.

Isa hakkas ahju kütma. Hakkasin uurima, kas siiber on ka lahti. Isa ütles mulle, et ma lasen niimoodi ahjuust lahti tehes suitsu tuppa. Läksin igaksjuhuks majast välja, aga mõtlesin, et nii päästan ma ju ainult ennast. Läksin majja tagasi. Hakkasin vaatama seal elavate kodust ära olevate laste asju ja kirjutasin nende paberitele nende nimesid. Mul kippus kirjutades tähti vahele jääma. Majas elas ka teine pere, aga selle kahest lapsest oli üks surnud. Seda seletati sellega, et see pere erinevalt esimesest ei olnud võtnud lapsehoidjat, lootes kõigega ise hakkama saada. Mulle jäi iseeneslikult käe külge selle teise pere laste aluspesu, seda veel hetkel, kui see pere koju tagasi tuli. Viskasin need riided kiiresti uuesti käest.

Õpetaja laud oli õpilaste lauast kõrgemal. Mõned klassikaaslased hääletasid, lastes oma hääletussedelid õpetaja laualt minu nina alla õpilaste lauale kukkuda. Ma nägin mida nad olid sedelile kirjutanud, öeldes, et hääletamine peab ju salajane olema. Keerasin sedelid teist pidi ja hakati otsima ka hääletuskasti. Siis tuli mulle meelde, et pean ka ise hääletama. Rahustasin ennast mõttega, et seda, kuidas ma hääletan, teiste sedelite nägemine ei mõjuta. Helen ütles, et Ivari sedelit ei saa arvesse võtta, sest ta jättis ühe tähe kirjutamata. Mina ja Ivar vaidlesime vastu, et see tuleb arvesse võtta, sest see, mis sinna kirjutatud on, on arusaadav.

Ariel ütles sööklas, et ta võtab lihavormi. Küsisin talt, kas ta ei tahtnud võtta saiavormi. Istusin lauda, kus oli peale minu ainult Martin. Martin nimetas seda kuninga lauaks. Läksin veel kööki, et endale ka süia võtta. Hakkasin ühte toitu võtma, aga üks täiskasvanu läks mööda ja ütles, et ma võtaks teist. Võtsin siis teist, aga protesteerisin, et ei tea, milleks need toidud siin on, kui kõiki võtta ei või. Hakkasin aru saama, et see täiskasvanu vist tahtis, et soolast söödaks enne magusat. Sõin juba osa toitu ära, aga siis tuli mulle meelde, et enne söömist oleks tulnud toit ära kaaluda, et teada, kui palju selle eest maksta. Hakkasin tühje nõusid ära viima ja kukkusin nendega pikali. Nõud jäid siiski terveks. Ärkasin üles ja mõtlesin, et nüüd jäi neil ju minu ärkamise tõttu raha hoopis saamata. Tahtsin esimesel hetkel uuesti magama jääda, et raha ära maksta. Siis taipasin, et kui see oli unenägu, ei ole maksmine kohustuslik.

reede, aprill 14, 2006

Hüljes

Kurk tundub banaanist targem.
Banaan tundub kurgist sõbralikum.

*
Terve meri on täis ühe hülge sülge.
Mis saab veel siis, kui sellel hülgel sünnib poeg?

*
Gailit kirjutas faili,
lisasin veel ühe baidi.

Unenägu Napoleonist käes

Umbes aasta tagasi oli periood, kus ma tegin iga päev midagi, et näha unes Napoleoni. Seda unenägu ei tulnud ja lõpetasin pingutused. Aga täna see lõpuks siiski tuli. See unenägu oli selline:

Algul paiknes Napoleon Venemaa keskusest idas. Ta teatas, et tal on vaja võimu, muidu ta ühele naisele ei meeldi. Nii suundus ta läände pealinna Moskvasse ja haaraski Venemaal võimu. Edasi oli Napoleoni sõjavägi mere ääres. Sõjaväe koosseisus oli nii mehi kui naisi. Napoleon pani endale pähe kullast krooni. Mina võtsin tal krooni peast ja viskasin selle merre. Napoleon lasi krooni merest välja tuua, aga mind ei karistanud, sest ta teadis, et tegelikult ma imetlen teda. Edasi suundus sõjavägi Pariisi vallutama. Napoleon jagas sõjaväe kolmeks kolonniks, millest igaüks pidi suunduma Pariisi peale erinevat paralleelset koridori mööda. Mind pani ta keskmisse kolonni, kus olid kõige pikemad sõdurid. Selles kolonnis oli kõige suurem tõenäosus surma saada. Minu puhul suurendas tõenäosust veel see, et olin kolonni eespoolses osas. Algul arvasin, et Napoleon läheb ise kolonni kõige esimesena, aga ta läks hoopis viimasena. Kui olime Pariisi sisenenud, sõime seal pariislasi, kes olid põhiliselt kalad. Õhtul võtsid Napoleoni sõdurid pariislaste naised endale. Linnas jätkus hõre tulevahetus. Pariislased tulistasid püssidest, hakkamata oma suurtükke käiku laskma.

neljapäev, aprill 13, 2006

Unenäod lauludes

Mõnede laulude sõnad ütlevad, et laulu esitaja ehk siis sõnade autor näeb unes ainult ühte teist inimest. See on kummaline, sest ise lugesin aastal 2001 kokku, et aasta jooksul tuli mulle unenägudes meelde üle 500 konkreetse isiku, lisaks veel ainult unenäos eksisteerivaid.

Eile panin ühest laulust tähele sõnu, et laulja tädi näeb unes võõraid mehi. See tundus ka kummaline, nagu oleks sõnade autori arvates sellega midagi valesti. Mis ta siis veel ütleks, kui saaks teada, et mina näen kõiki inimesi unes. Ilmselt on talle kellegi unes nägemine kuidagi ühemõtteline, kuigi tegelikult võib sellel olla väga erinev sisu. Ütlemata jäi, kas nimetatud tädi võõraid naisi ka unes näeb või ongi tema unenägudes ainult meestegelased. Ja kas kohad ja esemed ja mõtted ei ole ka tegelased? Või seostan ma ise erinevate laulude sõnu põhjendamatult tervikuks.

Aparaat

Nägin unes, et siinse lehekülje loendurile ilmusid kummalised IP aadressid, mida polnud varem olnud. Arvuti teatas, et nii on sinna sattunud inimesed, kes klaviatuuril suvaliselt klõbistavad, et näha, mida arvuti siis teeb. Proovisin ka sellist klõbistamist. Selle tagajärjel hakkasin nägema filmi, kus toimusid ridamisi mitmed tuumaplahvatused. Mõtlesin, et peale sellise filmi nägemist võib keegi ka päriselt selliseid plahvatusi korraldama hakata, et ka ehtsat plahvatuse häält kuulda. Mul õnnestus vana raadioga jälle kõiki lainealasid püüdma hakata. See näitas ka telekanaleid. Mõtlesin, et Kerese raamatu koostamine läks mul kiiresti, sest ma ei võtnud eesmärgiks tõde välja selgitada, aga nüüd saaks selle aparaadiga ka tõde lisaks uurida ja koostada järgmine raamat. Selleks tuli läbi kuulata kõik Kerese intervjuud tuttavatesse võõrkeeltesse. Mõtlesin, et Keres andis alati kõigile intervjuusid ja väsitas ennast niimoodi ära. Võtsin kaevust vett. Püüdisn voolavas vees veelkord inimkõnet kuulda, aga kuulsin veel ainult kuumuse häält.

Mind ähvardas oht, et ma pean esitlema ühe autori raamatut, kes kirjutas nii keeruliselt, et ma ei saanud sellest suurt midagi aru. Lugesin seda raamatut ja mõtlesin, et kui pean seda esitlema, siis ütlen ainult mõned sõnad ja seejärel panen mängima selle raamatu muusika. Isa tuli ja teatas, et kuigi eile ei saanud õigel saunapäeval saunas käia, sest seal olid seekord teised inimesed, läks Ustav praegu sauna vaatama ja avastas, et see on veel soe, ning jäi sinna. Isa soovitas mul ka minna. Hakkasin minema, aga tagasi tulles pidin veel minema vanni, mis asus keset elutuba. Tänaval mõtlesin, et unenäos ei tahtnud ma pidžaamaga läbi linna minna, aga praegu ärkvel olles ei ole see üldse raske. Saunas olid Ustav, Tõnu, kes oli veel väike, ning veel üks vend. Ütlesin neile, et ma ei tulnud pesema, vaid sööma. Võtsin endale toidu ette. Tõnu ütles Ustavile minu ja teise venna kohta: "Seanahavedajad!" See oli etteheide selle eest, et meie ei kütnud. Tundsin ennast solvatuna. Panin Tõnule võileiva kõrva kohale ja lahkusin enne kui keegi jõudis sellele reageerida, hakkamata üldse sööma. Saun oli kooli esimese korruse tiiva lõpus. Läksin sealt tagasi klassi 119. Seal istusid laudade taga kirjastuse nõukogu liikmed. Istusin ainukesele vabale kohale. Sain nüüd siin süia. Varsti kuulsin läbi ukse, kuidas Tõnu rääkis nuttes isale, mis minu saunas oleku ajal oli juhtunud.

Klaus läks mängima maleturniirile, kuhu mina ei läinud. Nägin sinna minemas ka ühte pisikest poissi, kes ei olnud vahepeal mitu aastat mänginud ja oli nüüd ikka täpselt sama pisike kui varem. Aga kui turniir läbi sai, siis selgus tabelist, et ta oli tugevamaks muutunud ja sai üle poole punktidest. Mõtlesin, et esitan oma magistritöö uuele kaitsmisele doktoritööna, hakkamata sellega rohkem tegelema. Ainult uus kaitsmine oleks eelmisest raskem olnud, sest vahepeal aasta otsa tööga tegelemata oli selle sisu ununema hakanud. Maleklubis oli ka Helina. Mõtlesin, et tema on mulle kõige sobivam vastane, kuigi ma enamuse mänge talle kaotaksin. Ütlesin, et tahaksin endale lõppenud turniiri tabelit saada, sest Klaus ei võtnud seda. Siis meenus mulle, et Klaus tegelikult võttis, aga tahtsin ikkagi endale eraldi tabbelit, sest oma tabeli pani Klaus oma asjade hulka. Ütlesin Helinale, et turniiril oli üks huvitava pikkuse ja punktide arvu suhtega mängija, mõeldes seda väikest poissi. Avastasin, et maleturniiride tabeleid avaldatakse ka "Postimehe" tagaküljel. Näitasin seda ka Helinale, sest tema ei olnud veel nii pisikeses kirjas tabelit märganud. Aga selle turniiri tabelit seal ikkagi ei olnud. Mängisin Vihmandiga. Laual puudusid selged piirjooned, seetõttu oli raske aru saada, kus väljal nupud täpselt asusid.

kolmapäev, aprill 12, 2006

Botaaniline pidu

Botaanikaaias tuleb kuuldavasti botaaniline pidu. Iga botaaniline peenar ehib ennast lilledega. Lilled omakorda ehivad ennast botaaniliste õitega. Eelmise peo ajal ehiti kuuskesid käbide ja mittebotaaniliste ehetega. Suvel tulevad kuuseehete asemel müügile palmiehted.

*
Eile hakkas mul põlv valutama. Täna on "Postimehes" artikkel põlvevaludest. Väga kiiresti reageerivad.

*
Eilse "Eesti Päevalehe" ametlik juhtkiri ütleb, et eestlastel on töötmaiseks palju paremaid kohti kui Eesti. Kas on ikka põhjendatud sellise lehe nimetamine "Eesti Päevaleheks"? Kas ei oleks õigem "Välismaa Päevaleht"? Pealegi on see juhtkirjas esitatud väide vale ja kahjulik.

Kuidas ma Tallinnas elasin

Nägin unes, et olin mõnda aega elanud Tallinnas. Seal oli ka Pille. Vaatasime televiisorit. Algas üks Hollywoodi film. Pille ütles, et see, et see on Hollywoodi tehtud, näitab, et see on kehv. Ta vahetas ühtlasi kanalit. Vastasin, et tapmist ja autodega sõitmist oskab Hollywood hästi näidata. Meil oli kaks juhtimispulti. Küsisin, kas mõlemad on sama firma "Digital" omad. Siis tuli meelde, et see polegi firma nimi. Üks pult oli Soome ja teine Jaapani oma. Televiisoris räägiti Euroopa Liidust. Rääkijal oli rätt ümber pea. Mõtlesin, kuidas tuleks ta pead joonistada. Rääkija ütles, et oma silma vaadates hakkab ta selles nägema ühte teist silma. Mulle hakkas tunduma, et rääkija on O. Raun ja teine silm, mida ta sarnasuse tõttu näeb, on M. Rauna oma. Siis vastas tema jutule Robert Lepikson. Juttu oli Ameerika presidendivalimistest. Mõtlesin, et presidendivalimisi nimetatakse õigusega suureks šõuks. Ameerikas on kaks suurt parteid. Seda, kes hääletab mõne väiksema partei kandidaadi poolt, peetakse imelikuks, sest väiksemaid parteisid on vähe reklaamitud. Tegelikult ei saa nii suurel maal ka väiksemate parteide presidendikandidaadid halvemad olla, sest on ikkagi võetud suure arvu inimeste hulgast. Näidati, kuidas valitud president rääkis peale valimisi ühe lapsega. Laps ütles, millised suusad tal on. Need ei olnud üldse seda tüüpi, nagu Eestis kasutatakse, vaid pidid minema läbi kivi. Hakkasime seda tüüpi suuskadega Ameerikas suustama. Ütlesin, et ei tea, kas Ameerikas on suusarajad sellepärast liivased, et neid mööda sõidab rohkem inimesi, kes hõõruvad niiviisi liiva lume alt välja, või visatakse siin rajale spetsiaalselt liiva. Tegime peatuse. Meie juurde tuli mitu koera. Kuigi nad olid väiksed ja ei tundunud ohtlikud, mulle nende tulek eriti ei meeldinud, sest kindel ei saanud milleski olla. Siis olin ühes majas. Mulle öeldi, et võiks olla üleni söödav planeet. Ma ütlesin, et selline planeet koosneks süsinikust. Vaieldi vastu, et süsinik see ei saaks olla. Siis ütlesin ka ise, et tegelikult süsinikust planeet oleks teemandist ja seda jah ei saaks süia. Mulle anti veel üks ülesanne. Ütlesin ühe aine kohta, et kui see vees lahustub, siis peab ta ka mõnes teises aines lahustuma. Ülesande andnud naine ütles mulle selle peale, et ma olen loll. Siis tuli mulle meelde, et selle aine kohta oleks nagu räägitud, et ta lahustub ainult vees ja mitte üheski teises lahustis. See naine pani pliidile midagi keema. Keemine läks järjest suuremaks ja tundus muutuvat ohtlikuks. Mulle näis, et see naine ei julge enam kuumust kinni keerata. Seepärast tegin seda ise. Keemine lõppes. Ütlesin, et kui praegu poleks seda kinni keeranud, poleks hiljem enam saanud. Naine ütlles, et kuidagi ikka oleks saanud. Ta ütles mulle uuesti, kui loll ma olen. Nägin koridori lõpus oleval uksel silti "õige uks" ja arvasin, et tean tänu sellele sildile lahendust kõikildele probleemidele. Roomasin ukseni. Kui peaga ukse vastu läksin, siis see avanes, nagu ma olin arvanud sildi "õige uks" järgi. Naine jälitas mind, aga teisele poole ust ta järgi ei tulnud. Põgenesin tema eest siiski edasi. Läksin otsejoones seni, kuni tuli vastu uks, millel oli silt "vale uks". Sellest teadsin, et nüüd ei pea ma mitte läbi selle ukse minema, vaid kõrvale keerama. Kui olin seda teinud, tuli mulle mõte veel keerata, et paremini jälitaja eest kaduda, aga ma ei teinud seda, sest sellised pöörded on unenägudes liiga tüüpilised. Läksin otsejoones läbi suure keldrisaali. Nüüd oli mul võimalus akna kaudu majast lahkuda. Enne seda hakkasin siiski vaatama Kristeri toimikut, mille akna alt teiste toimikute vahelt leidsin. Selle sees ei paistnudki midagi huvitavat olevat.

Järgmises unenäos lugesin õhukest raamatut, mis oli vist "Loomingu Raamatukogu" number. Seal rääkis minategelane, kuidas ta vaatab õudusfilme ja millised õuduselamused järgnevad filmide vaatamisele. Talle ei meeldinud tema naise lõhnaõli lõhn, sest lõhnaõli tuletas talle neid õudusfilme meelde. Kui kolmveerand raamatust oli läbi, tuli sisse tegelane nimega Simo, kes hakkas minategelast rahustama. See oli M. Rauna raamat ja selle pealkiri oli "Simo". Raun ütles mulle, et kui ma annan talle loa sellele raamatule selline pealkiri panna, siis saan 10 protsenti honorarist endale. Mõtlesin, et kui ma lepingule alla kirjutan, siis hakatakse mind süüdistama oma nime mahamüümises, aga tegelikult on küsimus selles, kas ma saan raha, sest pealkiri jääks samaks ka siis, kui ma alla ei kirjutaks. Nii otsustasin allkirja anda. Ma polnud siiski kindel, kas see on õige otsus, sest ma ei teadnud veel, millega raamat lõppeb. Vaatasin, et raamatu kaanel on näopilt, mis meenutab minu nägu, aga ma ei saanud aru, kas see on ka mõeldud minu näona.

Järgnesid veel mõned lühemad unenäod. Ühes tulin klassiekskursioonilt või klassikokkutulekult varem tagasi, aga läksin hommikul vaatama ka, kuidas teised bussiga tagasi jõudsid. Sealt läksin edasi juuksurisse, kuhu oli jõudnud juba ka Tristan. Järgmises unenäos olin jälle Tallinnas, kus laskusin alla mööda mäekülge, kuhu rohu vahele oli tallatud juba liivane rada. Ma ei teadnud, kas õigem oleks minna mööda rohtu, kust oli mugavam, või mööda liiva, et mitte rada laiemaks tallata. Kõndisime edasi mööda vanalinnast lõunasse jäävat tänavat, kus oli kõrvuti kolm telefoniautomaati. Seda kohta hakkasin juba ära tundma. Mulle näidati kahte fotot sellest kohast, mis olid tehtud erineval kellaajal ja olid väga erinevad. Aga mõtlesin, et see erinevus aitab mul just paremini seda kohta meeles pidada. Järgmise asjana vaatasin mingis unenäos albumit, kuhu hakkasin panema Lätis käimisest üle jäänud raha. Album oli Klausi oma. Ta oli sinna kogunud marke riikide kaupa ja kirjutanud mõnele leheküljele kommentaare. Ühel leheküljel olid sellise riigi margid, mis oli markidel kujutanud palju lepatriinusid. Klaus oli juurde kirjutanud, et kus veel võib nii palju häid lepatriinusid kohata. Mõtlesin, et looduses võib neid siiski veel rohkem korraga kohata. Bulgaaria markide kohta oli Klaus kirja pannud, et need iseloomustavad Bulgaariat eriti hästi. Bulgaaria margid olid nimelt kõige kommunistlikumad. Tänases viimases unenäos olid vibud ja nürid nooled. Mõnda puust noolt oli ka natuke teritatud. Peategelane läks tagasi Peedu metsatukka vallutama. Kohe metsa algusesse oli põõsasse pandud valve, et tema tulekut takistada. See tulistas teda tulirelvaga, aga ei saanud pihta. Kuigi valvajat polnud läbi tihedate okste võimalik eristada, lasi vibuga mässuline omakorda põõsasse noole. See juhuslikult ka tabas tulistajat. Sellega oli valve võidetud ja teised selles põõsas olnud valvurid tulid mässaja poole üle. Nii sai mässajate pool enda käsutusse ka tulirelvad.

teisipäev, aprill 11, 2006

Lihavõtte intervjuu

- Kuidas sa valmistud lähenevateks lihavõttepühadeks?
- Mõtlen kasvava paanikaga, kuidas tänavu mune värvida.
- Kas värvimine on siis nii raske?
- Iga aastaga läheb raskemaks, sest ei taha kaks korda ühte moodi värvida ja ei taha ka värvida varasematest kordadest halvemini.
- Kas ei oleks siis targem mune üldse värvimata jätta?
- Valgeks jäetud munad ongi varasemast halvema värviga.
- Kas ei peaks siis mune üldse ostmata jätma?
- Oletame, et ei osta. Aga ega kanad sellepärast veel munemist lõpeta.

Jalgpall ja luule

Unenäos mängiti kooli juures jalgpalli. Mulle avaldas eriti muljet mõnede nõrgemaks peetud mängijate mäng. Järeldasin sellest, et paremad mängijad on just need, kellest vähem kasu on - nad mõtlevad rohkem, mille tulemusel neil on paremad plaanid, aga nende liigutused muutuvad aeglasemaks ja ebatäpsemaks.

Hiljuti oli olnud päev, kus kõik üliõpilased puudusid loengutest ja läksid Tallinnasse. Mõtlesin, et sellel võib olla halb tagajärg, et loengutes käimine muudetakse kohustuslikuks. Mõtlesin, et sellisel päeval võiks õppejõud pidada loengut tühjale auditooriumile või jätta selle loengu lihtsalt vahele, aga küsida eksamil sellesse loengusse mõeldut ikkagi. Selle küsimuse võiks ta anda üliõpilasele, kes on üliõpilasesinduse liige. (Kujutlesin sellena Simsonit.) Aknast nägin, et puudujad kõndisid veel majast mööda lambaülikondades. Natukese aja pärast järgnesid teised neile hundiülikondades.

Tänastes unenägudes tuli kolme koha peal ette luuleridu. Esimeses kohas hakkasin mõtlema ühele minu koduleheküljel olevatest eepostest välja uut peatükki. Jõudsin mõelda kaks esimest rida, kus oli öeldud, et Togu ja Toola tõlgendasid testamenti erinevalt. Teises kohas oli üks luuletaja kirjutanud trükitud luuletustele käsitsi juurde neid kommenteerivaid luuletusi, millest ühe esimene rida oli umbes "Lapsed, imege maitsvaid marju". See pidi olema ülekantud tähenduses: inimesed, lugege neid häid trükitud luuletusi. Mõtlesin, et praegu saan aru, mida see tähendab, sest nad on kõrvuti, aga kui see kommenteeriv luuletus avaldada raamatus eraldi, siis loetaks seda tõelist tähendust taipamata otseses tähenduses. Viimases tänases unenäos mõtlesin välja luuleread, mis olid umbes sellised: "Nägin oma päevikus:/ "Valige mind päälikuks!""

esmaspäev, aprill 10, 2006

Talveöö

Pimeduses põleb väike-väike tuli,
selle valgel tundub - keegi siia tuli.
Küsin, kes sa oled, kas ehk mõni suli?
Suuga ta ei vasta, kustub ainult tuli.

Sellest saan ma aru - asi pole nali.
Tuld mul oleks vaja - külm ja pime tali.
Tundub, saatust ise enam ma ei vali.
Samme pole kuulda, sest et tuul on vali.

Tänased unenäod

Auditooriumis oli minu kott pandud ühe laua taha ja Helen istus selle kõrvaltoolile. Ma ei läinud oma koti juurde istuma, vaid istusin nii, et minu ja Heleni vahele jäi Tristan, sest see koht oli lähemal. Steinfeldt oli mulle saatnud oma plaadi. Tristan tahtis sellel olevate lauludega midagi ette võtta. Ütlesin, et ta on nagu Tõnu, sest Tõnu ka tahab.

Pille oli kirjutanud uurimistöö, kus oli öeldud, mida teha hanedega. Olin Paide majas, mille köögis hakkasid haned jälle kallaletulekuks kogunema. Läksin köögi uksele ja hakkasin võitlema köögist tuppa tungida püüdvate hatifnattidega.

Kõndisin pimedal kellaajal tänaval. Vahel oli juhtunud, et siis jääb möödasõitev takso seisma ja juht küsib, ega ma peale ei soovi minna. Vanemuise mäel hakkasin sööma. Leidsin oma jogurtitassist lepatriinu ja viskasin selle kaugele selja taha. Üks naisisik läks vaatama kohta, kuhu ta oli langenud ja varsti viskas selle lepatriinu mulle taldrikusse. Küsisin kelleltki, mitu filmi on olemas, kus inimene lepatriinut näeb. Vastati, et kaheksa. Seda kahtlasem tundus mulle, et ma kõiki neid näinud olen, kuigi muid filme on ka palju. Ühte lepatriinuga filmi olin näinud täna ja teist eile. Siis olin kodus. Praeahjus olevatest leiva ja saiaviiludest avastati suured sipelgad. Need olid sinna kindlasti spetsiaalselt sokutatud nagu need lepatriinudki. Öeldi, et sipelgad on ussid, sest neil on vastsed. Ma polnud kindel, kas sipelgate söömine pole ohtlik ka peale nende läbipraadimist. Tuli uudis, et politsei jättis ühe lapse päästmata, põhjendusega, et autoga ei saanud välja sõita, muidu oleks pidanud sõitma üle lepatriinu. Lamasin oma voodis. Tõnu tuli tuppa ja tõi postkastist kirja, mille Oudekki oli mulle saatnud. Ta pani selle laua peale. Klaus ütles, et Oudekki oleks pidanud talle kirjutama, sest Klausiga on tal väiksem vanusevahe. Mõtlesin, et võin Klausile vastata, et Oudekki kirjutas mulle sellepärast, et olin ise talle esimesena kirjutanud. Klaus ütles, et ümbrikule on mingeid märke joonistatud. Mõtlesin, et need on kindlasti viisnurk ning sirp ja vasar. Siis tuli mulle meelde, et olen selles unenäos ära unustanud, et Helinalt saan ma rahulikuma kirja. Kuna olukord oli õudne, siis püüdsin üles ärgata. Proovisin seda palju kordi, aga ei õnnestunud. Lõpuks jõudsin vannituppa, kus ei olnud enam õudne. Hakkasin riideid seljast võtma, aga nööbid läksid kogu aeg kinni tagasi. Seepärast rebisin nööbid eest. Mul õnnestus riided peaaegu seljast võtta, aga nad läksid selga tagasi. Järgmiseks olin koguni voodis tagasi.

Jõudsin ukseni, mille taga töötas Eriku ema, kes on arst. Ta oli ukse kõrvale riputanud teksti, mille üks lause oli umbes selline: "Eriku ja Ivari klassiõde Kristina on küll vanema põlvkonnaga võrreldes päris pikk, aga ta ikkagi ei jõua õieti isegi tere hommikust öelda." Mõtlesin, et pean selle lause saatma e-mailiga Erikule, Ivarile ja Lauri K.-le. Viimasele sellpärast, et ta küsis mult klassikokkutulekul, miks Kristina nii lühike on. Sain Erikuga kokku. Kui olin talle selle lause edasi öelnud, läksin koos temaga ka Ivari ukse taha seda ütlema. Siis läksin Eriku ema töökoha ukse taha uuesti kontrollima, kas olin lause ka õieti edasi öelnud. Kui oli kontrollitud, siis mõtlesin, et ma ei taha läbi linna koju kõndida, sest olen pidžaama väel. Mõtlesin algul, et võtaks takso. Järgmiseks mõtlesin, et ärkan parem üles, siis olen ühe hetkega kodus. Ärkasingi. Kui uuesti magama jäin, nägin unes, et Erik ütles kahest kirjutatud lausest esimese Kristinale edasi ja palus mul teine öelda. Ma ei tahtnud häält teha, sellepärast otsustasin ärgata. Ärkasingi. Järgmises unenäos teadsin, et tegemist on unenäoga. Seal otsustasin laused üles kirjutada, et ei peaks neid häälega ütlema. Hakkasin kirjutama, aga käekiri tuli unenäos täiesti loetamatu. Seal oli psühhiaatria haigla registratuur. Seal istuv töötaja rääkis, mis haigused neil on, kes olid vaid korraks nägu näidanud. Sellest järeldus, et seal ei tohi terve inimene üldse nägu näidata, muidu ta enam diagnoosist ei pääse.

Vaatasin ühte vana pildirohket lasteraamatut. Olin sealt piltidest palju kohti välja lõiganud, mida ma enam ühegi raamatuga ei teeks. Sellise teoni olin jõudnud selle läbi, et varem oli saanud pilte välja lõigata ajakirjast "Täheke", mistõttu ma arvasin, et raamatust tohib ka. Kui lõikamine oli parajasti käimas, oli isa küll öelnud, et raamatu lõhkumine on halb mõte, aga polnud seda ära keelanud.

pühapäev, aprill 09, 2006

Kodu kasutamine

Üks inimene ütles, et ta ei ööbigi kodus. Talt küsiti, kus ta siis ööbib. Ta ütles, et öösel ta on tööl. Nii sai selgeks, et ta magab ikkagi kodus, aga tõesti ei ööbi seal, vaid päevitab.

Unenäod

Oli tapetud neli Iseseisvusparteiga seotud inimest. Seda võis seostada partei esimehe valimistega. See võis tulla sellest, et sellesse parteisse kuulusid keskmisest emotsionaalsemad inimesed. Kõik asjaseepuutuvad inimesed elasid minu toas, mis moodustas küla. Külas elas kaks kaupmeest, kaks kirjanikku ja üks arvustaja. Kaupmehed olid oma töö tõttu rikkad, aga nende töö oli igav. Kirjanike töö oli huvitav, aga nad olid vaesed, sest nii väikses külas ei olnud neile piisavalt lugejaid.

Taimo nägi pliidil uut veetrumlit. Ta hakkas sinna supi komponente panema. Näitasime talle, et supp voolab tilast välja. Ta pani selle siis vanasse patta. Hakkasime suppi sööma. Küsisin enne, kas see on hapu või värske kapsaga toit. Kui kuulsin, et hapu, siis nõustusin sööma. Öeldi, et värsket kapsast enam nii peeneks ei hakita. Minu vastas istusid Paide vanaema ja Siiri. Siiri rääkis, kuidas talle helistatakse. Siis oli rääkija hoopis Oudekki. Ta ütles, et helistajad tahavad talt alati kamba asjade kohta intervjuud, aga tema tahab rahu ja vaikust, mida talle ei anta. Mõtlesin, et ta räägib vist samast kambast, millest mina internetis kirjutan. Ja talt tahetaksegi selle kohta intervjuusid sellepärast, et mina sellest kirjutanud olen.

Läksin bussi peale. Enne oli mul ostetud kümnest piletist koosnev pakk. Aga oli välja tulnud, et iga piletit ei saa igasse kompostrisse panna. Iga pilet tuli panna sellisesse kompostrisse, mis teeb sama arvu ja sama kujuga auke, nagu piletil juba enne seda on. Sellise leidmiseks pidi bussis ringi trügima või sõitma sellisesse asulasse, kuhu sellised piletid viivad. Nii võis mul neid üle jääda. Sellepärast teised sõitjad ostsidki pileti otse bussijuhilt, et tema käest sai alati õige. Tuli Jaan Kaplinski ja seletas, et tegelikult saab iga kompostriga teha igasuguseid auke, kui anda sellele pilet eelnevalt tõlkimiseks. See ei tundunud mulle õige teguviisina, vaid muukimisena. Peale bussist väljumist läksin Tallinna vanalinna suunas. Iga aukude arvuga piletit sai kasutada erineva aukude arvule vastava liikmete arvuga ansamblina esinemiseks. Kes soovis, sai pileteid vahetada. Aga see tundus mulle ebaõiglasena, sest kahelt inimeselt kahe ühe auguga pileti saamise eest sai neist vaid ühele anda vastu kahe auguga pileti. Tegelesin teksti tõlkimisega. Tõlkesse tuli panna iga sõnaga nii mitu lauset, kui mitu korda seda sõna lauses esines. Nii jäi osa kohti tõlkimata. See oli see, et kui ma oleksin oma elektronmärkmiku kuskile kaotanud, oleks leidja saanud sellest andmeid kustutada või nendesse muudatusi teha.

laupäev, aprill 08, 2006

Ideede levik

"Da Vinci koodi" autorit taheti süüdi mõista raamatu idee varastamise eest teisest raamatust. Ta vastas süüdistustele, et tegelikult ei kasutanud ta mitte ühte, vaid 38 raamatut. Nüüd võiks kõigi 38 kasutatud teose autorid esitada ühise süüdistuse, et neilt kõigilt on varastaud. Esimese kirja autor oleks võinud juba kirjutamise patenteerida. Või vähemalt rahvas, kes esimesena kirjutamise kasutusele võttis. Või võiks keegi kuulutada, et tema idee on see, et tänapäeval uute tehnoloogiate lisandudes raamatute väljaandmist ikkagi jätkatakse.

Neli unenägu

Nägin unes, et istusin laua taga ja sõin, samas ruumis mängiti maleturniiri. Mitu häält kordasid sõnu "Tuu-li, Tuu-li!" mis tähendas üheaegselt, et mängus antakse tuld ja et siin on Tuuli, sest turniir toimub Võrus. Mulle tuli pähe, et pean minema kotti pakkima, et mitte Tartusse tagasi viivast bussist maha jääda. Läksin tuppa, kus olid minu asjad ja Toomas. Nüüd ma ei mäletanud enam, mis kell buss väljuma pidi. Küsisin Toomalt. Toomas arvas, et võibolla kell 12. Vastasin, et kas kell 10, 11 või 1, aga mitte 12. Toomas ütles, et ta ei saanud enne aru, et Tuuli on naine, kui ta võttis kampsuni seljast. Küsisin, kas Toomas teab, kui vana Tuuli on. Toomas vastas, et tema luuletuste järgi otsustades 10-aastane. Ma ütlesin, et ta on minu vanune. Mul oli võimalus Tuuli luuletusi lugeda juba siis, kui ta oli 10-aastane, aga siis mind veel luule ei huvitanud.

Teises unenäos läksin Oudekkiga kokku saamiseks teda kohvikust otsima. Seal olid ühe laua taga kaks temaga sarnast tüdrukut, kellest tundus siiski, et kumbki pole tema. Igaksjuhuks ütlesin ühele neist siiski ühe lause, selleks oli, et ma ei hakka teda teretama, sest ta ei ole Oudekki. Pärast tuli välja, et ta oli ikkagi Oudekki tuttav ja ütles selle lause talle edasi. Oudekki ise pidi olema teises majas. Läksin seda otsima mööda laia rohuvälja kõrvalt minevat teed ja lõpuks üle rohu.

Kolmandas unenäos lugesin mitut väga huvitavat õhukest lasteraamatut. Kui olin nad kõik läbi saanud, pidin neid kõiki otsast peale lugema hakkama. Seejärel sõitsin autoga. Istusin tagaistmel ja peale minu oli autos vaid juht. Kui tundus, et hakkab avarii tulema, kummardasin madalamale, et mitte aknast välja lennata. Juht tegi selle sõidu ajal kaks avariid. Inimesed kannatada ei saanud, aga kuna juhil olid alles noorteload, siis ei olnud tal lubatud enam edaspidi kordagi elus autot juhtida. Ütlesin, et see ongi hea. Tohtisime veel ainult selle sõidu lõpetada. Peale autost väljumist viskasime üle aia tulukese. See hakkas edasi liikuma, sellepärast läksime ka ise üle aia. Kui tuluke oli käes, hüüdis meid eemalt kummaline hääl, et me veel edasi läheksime. Ütlesin, et ärme lähme, see on ainult hallutsinatsioon. Siis tuli välja, et ka avariid olid olnud unenägu. Nüüd oli mul hea meel hoopis selle üle, et juhile load alles jäid.

Neljandas unenäos hakkasin meelde tuletama Keskeliga mängitud malepartiid. Päriselt mängisime kiirmalet, kus protokolli ei kirjutataud, aga unenäos oli mul protokoll olemas. Vaatasin, et olin ikka vastasele peale mängu lõppu õieti öelnud, et ta mängis avangut halvasti. Ta alustas kohe käiguga a6 etturite vale värvi väljadele panemist. Nüüd leidsin ka, kuidas ma oleks selle mängu võita saanud. Kui ma oleks avanud seisu käiguga e5:d6, siis oleksin saanud anda järgmisel käigul lipuga e-liinilt tuld, edasi tuld käiguga Lc6 (kusjuures oli võimalik tuld anda ka lipuga h-liinilt) ja edasi tuld käiguga Vf1-e1. Siis olleks must täiesti läbi olnud. Peale selle partii vaatamist hakkasin lauale panema enda väljamõeldud seisu, et seda analüüsima hakata. Kui seis peal olin, siis märkasin, et tegelikult seal ei olegi midagi analüüsida, sest kolm musta etturit on juba 1. real, mis tähendab, et tegelikult on nad juba lipud. Siis hakkasin analüüsima kolmiketturitega seisu. Valge oleks saanud väljalt a1 lähtudes lüia vastase etturid väljadelt a2, a3 ja a4. Ja kui siis vastase vanker oleks käinud d1, oleks saanud valge vankri käiguga a1 mängu tagasi tuua, sest teine valge vanker oli f1. Aga leidsin, et a-liinilt saab lüia ikkagi ainult kaks vastase etturit ja kolmas tuleb alles jätta, muidu pääsevad selle tagant liikuma teist värvi etturid ja ähvardavad lippu minna.

reede, aprill 07, 2006

Kaplinski artiklist

Kaplinski kirjutab eilses "Eesti Päevalehes": "tegeldakse rohkem minevikuga ja millegipärast leitakse sealt ikka ja jälle kommarite jalajälgi".

See peab olema kriitiliselt öeldud. Ma loodan, et mul lubatakse ajalugu õppinuna erandkorras minevikuga olevikust ja tulevikust rohkem tegeleda. Ja ma pole kindel, kas seda tasub ka teistele keelata, kui minevikku ongi olevikust rohkem. Aga ma ei saa aru, miks ei või leida kommunistide jalajälgi ajast, kui kommunistid olid võimul.

Kaplinski jätkab, et Stalini järgne Nõukogude Liit ei olnud enam kurjuse impeerium. Ta kiidab kommuniste, poetades sekka vaid ühe kriitilise lause: "Muidugi oli tippkommunistide, tavaliste aparatšikute ja muude asjameeste hulgas neid, kes hoolisid vaid oma karjäärist ja privileegidest, oli ka erakordselt ebameeldivaid tüüpe."

Kas Kaplinski tahab öelda, et kommunismiüritus ise oli õige rahva teenimise viis, ainult kommunistide ridadesse pääses üksikuid egoiste, kes selle üritusega ei tegelenudki? Ja muidugi polnud kommunistide hulgas ühtegi kurjategijat? Või oli seal koguni inimesena muidu ebameeldivaid tüüpe, kes kommunistidena olid ikkagi õiged?

Ainult üks tee

Nägin unes, et Hollandis oli ainult üks tee, sest Holland oli nii vastu merd surutud, et paralleelset teist teed sinna poleks mahtunud. Ütlesin, et Hollandile võiks teha tehissaare, millele autod sõidavad silda mööda ja kust nad edasi sõidavad praamiga. See oli nii naljakas, et vennad hakkasid naerma. Ütlesin veel tsitaadi Majakovski luuletusest: "Seletage, Majakovski". Vennad sikutasid Hollandi niite.

Tõnul oli isaga tüli. Tõnu jooksis minema. Läksin talle järgi ja hakkasin teda rahustama. Selleks ladusin ka ostukorvi maitsvaid toidukaupu täis. Seletasin Tõnule, et isa tuleb pärast ise vabandama. Ema tuli ka toitu ostma. Mul oli Tõnuga pikk dialoog, aga rääkides mu huuled ei avanenud, nii ma ainult mõmisesin, aga Tõnu sai kõigest aru. Vahepeal kiskusin jõuga oma suu lahti, aga siis ei tulnud mul suust oluliselt paremat häält ja varsti olid huuled jälle koos. Kui ärkasin, oli mul samuti suu kinni. Kui olen unenäos rääkinud lahtise suuga, olen vahel tähele pannud, et ärgates on ka suu lahti, nagu oleks ma rääkinud läbi une.

Mul oli magistrantuuri lõpetamiseks veel üks ainepunkt puudu. Varem oli see antud ilma loengute ja arvestuseta, aga nüüd oli kehtestatud nõudmine, et kõik arvestused tuleb päriselt teha. Sel põhjusel ähvardas mul magistrantuur lõpetamata jääda, sest ma ei saanud millegi põhjal arvestuseks õppida, kui mulle poldud loenguid loetud. Ma ei saanud selle asemele teist ainet ka võtta, sest mu õppeaeg oli läbi. Mult küsiti veel, kas ma tahtsin ainepunkte maletrenni eest. Vastasin, et teised selle eest said, aga mulle öeldi, et sport on rohkem bakalaureuseõppe jaoks. Praegu olid lihavõtte pühad. Reede ja neljapäev pidid mõlemad olema riigipühad, nagu mulle just meelde hakkas tulema. Ainult et neljapäeva hommikul veel ülikoolis töö käis.

Olin tunnis. Kaebasin, et mul on huvi tundide vastu viimasel ajal vähenenud. Õpetaja ütles jälle, et nüüd kasutame kogu tunni aja ära. Selle vastu ma protesteerisin, et kui kogu tund õpetamisega tegeleda, siis see väsitab õpilased ära. Mõtlesin, et ei tea, miks vahetund ei väsita. Mulle anti saavutuste eest auhind. Selleks oli suur karp, millesse ühe noorema klassi õpilane oli pilte joonistanud. Erinevalt minu piltidest olid tema piltidel poisid ja tüdrukud selgelt eristatavad. Istusin ühe toa põrandal ja hakkasin seda karpi kokku panema. Seal oli tavalisest suurema ruutude arvuga malelaud. Sellel oleks saanud mängida äärmisi ruute arvestamata või siis suurema ruutude arvuga malet. Karbipõhja oli tehtud ka tavalise suurusega malelaud. Kui olin kõik nupuid karpi pannud, leidsin põrandalt veel ühe asja. Vaatasin, mis see on, ja sain aru, et see on sulgpalli palli tükk.

Kandsime oma kaartidele objekte. Meil olid ühesugused kaardid ja kandsime neile samu objekte, aga paigutasime neid pisut erinevalt. Kolonistid pidid jääma pidama enne suurt auku, sest sellest ei oleks nad jagu saanud. Jõudsime selle auguni. Augus elasid mesilased. Enne seda oli parlamendisaal, kust tuli iga päev teateid väikestest tuumaplahvatustest. Olid olemas nii väiksed tuumapommid, et ühe plahvatusega hävitati üks või paar saadikut. Venelased oleks võinud tuumarelvade käikulaskmist ära kasutama hakata ja lasta ise käiku terveid linnu hävitavad pommid. Siis selgus, et plahvatanud ei olnud mitte ainult need pommid, millest oli teatatud uudistes, vaid neid oli tarvitatud ka teisel suunal.

neljapäev, aprill 06, 2006

Kõikumised

Kui hakkasin asju blogisse kirja panema, siis tundus vahepeal, et mõnel päeval pole midagi peale unenägude kirjutada. Tegelikult ikka on rohkem kui kirjutada jõuab, ainult et neid asju ei saa blogisse panna. Nüüd tuli mulle jälle selline tuju, et olen sel nädalal kirjutanud iga päev enne magamaminekut paberile päeva kroonikat. Tagajärjeks on olnud see, et pole jõudnud kirjutada seda ilukirjandust, mida kirjutasin eelmisel nädalal. Praegu leian päevadest palju asju, mida tahaks jäädvustada. Seda ma olen õppinud, sest aastate eest neid asju nii palju ei olnud. Aga praegu on kahju, et vanasti ei osanud päevi dokumenteerida. Unenäod kuidagi konstrueerivad uut minevikku, aga mitte kõike.

Mängu Hussein

Täna jäi meelde kaks unenägu, kuigi mingeid juppe oli mitu korda rohkem.

Olime kooli õuel. Krister oli keskel ja mängis Husseini, kogu klass oli ringiratast tema ümber ja mängis ringmängu. Siis sai Krister haiget ja läks solvunult ära koopasse. Jürgen I. käis temaga koopasuu ees rääkimas. Tagasi tulles ütles ta, et Krister oli öelnud, et kaotab nägemise ja muud sellist, aga Jürgen teadis malega tegelemisest, et ta kaotab tegelikult ainult viguri. Siis tormas Krister vihaselt koopast välja. Tundus, et ta tuleb otsejoones mulle kallale, sellepärast tegin, et tema teelt eest sain. Krister võttis särgi seljast ja nüüd oli näha, et tal on selg siiski vigastusest sinine. Kui halb see oli, seda täpselt ei teadnud.

Sain Piretilt e-maili. See oli vastuseks kellegi teise omale, aga ta oli mulle ka koopia saatnud. Kiri oli inglise keeles. Seal oli juttu välismaale elama minejatest, aga mõtlesin, et pean kelleltki küsima, et ta seletaks lühidalt, millest kirjas täpsemalt juttu on. Läksin tuppa, kus istus Piret. Küsisin talt tema tiguposti aadressi, et saata sellel oma äsja ilmunud kolmas luulekogu. Ta vastas mulle kõige tugevama aktsendiga eesti keeles, mida ma kunagi kuulnud olin. Isegi nendel, kes on kogu elu välismaal elanud, ei ole nii tugevat aktsenti. Ta pakkus mulle raamatu saatmiseks rumeenlaste tehtud ümbrikku. Selgus, et nad teevad neid kasutatud ümbrikest, kustutades peale kirjutatud teksti. Võtsin ümbriku vastu. Siis võttis Piret telefonikõne ja pakkus toru mulle, et ma kirjutaks üles tema aadressi, mis sealt pidi öeldama. Keldusin toru võtmast, öeldes, et kuulmise järgi ei saa ma aru. Ütlesin talle, et ma saadan talle e-maili, et ta näeks, mis on minu e-maili aadress ja saadaks sellel oma tiguposti aadressi. Piret ütles selle peale, et ta mingit asja ei kannata, aga ma ei saanud aru, mis sõna ta ütles, mida ta ei kannata. Mõtlesin veel, et Piret mõned aastad tagasi ühes e-mailis juba teatas oma aadressi, nüüd ma vastan sellele ja küsin, kas ta aadress on veel sama. Piret läks tuppa, kus istus Oudekki, ja ütles, et ma kinkisin talle raamatu. Oudekkile polnud ma jõudnud veel sellest raamatust rääkida.

kolmapäev, aprill 05, 2006

Parteide ühinemine

Isamliidul ei olnud vaja praegu Res Publicaga ühinema hakata - Isamaliit oli opositsioonis olles populaarsust kogunud, aga nüüd võtab ta ilma valitsusse pääsemata endale vastutuse Res Publica valitsuse vigade eest. Kui keegi veel uskus, et Res Publica on põhimõtteliselt uus jõud, siis lähvad kaotsi ka sellised toetajad, kui nad näevad, et ühineda kõlbab ka vana parteiga. Tegelikult seda oli juba varem näha. Uus ühine nimi on valitud nii halvasti, et sellise nimega partei põhjalaskmiseks piisaks vist juba ainuüksi minu isikust. Või mine tea, inimestele sageli tobedused just meeldivad. Nagu on Arnold Rüütli rumalusega. Kuna Isamaliit on suhteliselt rahvuslik olnud, siis mul läheks seda parteid veel vaja.

Male, ekskursioon, kool, male

Nägin unes, et helistasin Jürgen Roostele, et leppida kokku meievahelise male MM matši toimumise asjaolud. Ta pidi sõitma minuga mängimiseks Tallinnast Tartusse. Kui kõne oli läbi, mõtlesin, et kuna olen ise Paides, oleks tal ju siia lähem tulla. Ta tuligi. Hakkasime mängima matši Paide maja tagumises toas. Enne tuli kellale õige mõtlemisaeg keerata. Ütlesin, et seda kella ei saa enam keerata. Rooste proovis ja ütles, et saab ju. Vastasin, et viis minutit saab jah keerata, aga poole peale mitte. Kahtlustasin kedagi konkreetset kella purukskeeramises.

Teises unenäos mängisin ühel maleturniiril. Praegu oli turniiri seis selline, et mina olin umbes kümne osavõtja hulgas eelviimane ja Klaus viimane. Ühte meist nimetati tabelis Runneliks. Lootsin kohta parandada. Järgmisena pidin kokku minema K. Sandriga. Peep ütles talle, et tal saab mäng minuga kella kümneks läbi. See tähendas, et ta pidas K. Sandrit minust nii palju tugevamaks. Vaidlesin vastu, et ma võin teda vabalt võita. Lisasin, et isegi kui ma kaotan, siis mitte küll alati, aga sageli kulutan ära kogu mõtlemisaja ja lõpetan mängu viimasena. Mõtlesin, et mängin jälle neljaratsu avangut, kuigi ta kindlasti ei tee enam sama viga, mis eelmisel korral. Siis selgus, et mul on hoopis mustad. Nüüd ootasin, et vastane mängib mingit väga vastikut avangut avakäiguga d4.

Olime suurema grupiga ekskursioonil ja käisime väiksemate gruppide haaval paatidega sõitmas. Igasse paati pidi minema kaks inimest. Tristan sai teada, et ta on pandud samasse paati ühe tüdrukuga. Ta ütlles sellele, et ta arvas, et on hoopis õppejõud Mäesaluga või ühe poisiga, kelle nimi on Naaber, aga selle tüdrukuga räägib ta parema meelega. Vee peal oli udu. Mõtlesin, et kui mind pannakse samasse paati kellegagi, kes halvasti sõuab, siis ütlen talle, et sõidame mööda kaldaäärt, muidu ei oska me udus tagasi sõita.

Olin Kalme inglise keele tunnis. Öeldi, et täna on kontrolltöö. Selle jaoks oli tulnud kodus teha ühte harjutust. Ma ei teadnud, kas seda tuli teha kirjalikult või suuliselt, igatahes polnud ma seda üldse teinud. Leidsin, et nüüd on veel sobiv aeg lugeda läbi väikse kasti täis grammatikat, mida osata tuli. Siis oleksin saanud juba suuliselt harjutust ette lugeda. Kui mult oleks küsitud, miks ma seda kirjalikult ei teinud, oleksin öelnud, et kirjalikult pole mõtet teha, sest ma nagunii kunagi ei loe oma vihikut. Harjutust hakati kontrollima. See oli inglise keele käänete kohta. Käänded moodustati erinevate artiklite kasutamise või nende kasutamata jätmisega. Esimesena luges Erik. Jätkama pidi Piret P. Aga kui Erik oli pidanud lugema ainult ingliskeelseid lauseid koos lünkade täitmisega, siis Piretil käskis Kalme need ka eesti keelde tõlkida, sest oli teada, et tal on tõlkimisega probleeme. Kolmandana tuli minu kord. Ma ei teadnud, kas mina pean lugema koos tõlkimisega või ilma. Muidu tundus harjutus mulle lihtne. Tuli välja, et seda pidi ikka ainult suuliselt tegema.

Vaatasime maleraamatute kaanekujundusi. Kõigi kaantel oli kuidagi kujutatud malenuppe. Aga Nõukogude aegsete omad olid uuemast raamatust erinevad, neid pidasime kommunistlikeks. Mõtlesin, et kommunistlik kunst oli paljudel maadel ühesugune - Eestis, Venemaal ja Ida-Saksamaal, aga praegune Eesti oma on tolleaegse eesti omaga võrreldes palju erinevam.

Malenuppu, millele tuli matt panna, nimetati kuningannaks. See nupp oli suhkrutoosis suhkru peal. Ütlesin, et males võiks olla peale kahemõõtmeliste käikude ka ülevalt alla käigud, siis saaks sellele kuningannale mati panna - talle suhkrut peale tõstes. Seda oleks saanud teha samas suhkrutoosis olev lipp. Mõtlesin, et selle mõtte võiks blogis avaldada. Teiseks mõtlesin sinna panna mõtte, et olelusvõitlus peab toimuma malenuppude vahel, et evolutsioon kiiremini edasi läheks.