pühapäev, aprill 30, 2006

Kirjandus ja kriitika

Eile lugesin läbi raamatu pelakirjaga "Nimekaim". Muidu oleksin lugenud teise raamatu, aga selle pealkiri tundus kutsuv. Pärast mõtlesin, et miks ta kutsuv oli, seos tekkis sellega, et kirjutasin siin natuke enne seda seoses esimese sissekande aastapäevaga, kuidas minu ajaveebi tekitamist kiirendas see, et teises kohas avaldas keegi luuletusi sama nime all kui mina. Seega tema oligi nimekaim. Aga miks ma üldse selle raamatu pealkirja nägin, see tuli vist ilusast sinisest kaanevärvist. Huvitav kokkusattumus selle raamatuga on veel see, et nüüd on kahes viimasel ajal loetud raamatus (teine oli Heinsaare oma) juttu peategelase elamata jäänud elust, kuigi need on eri rahvaste autorid ja raamatud ilmunud erinevatel kümnenditel. Väljend esines mõlemas raamatus korduvalt ja kattus sõna-sõnalt.

*
Ma loodan, et minu kommentaar neile raamatutele ei tekita hirmu. Eile tutvustas üks ajaleht Udo Uibot kui ühte mõjukamat ja kardetumat kirjanduskriitikut. Ma ei kommenteeri nüüd U. Uibo enda tekstide põhjal, vaid selle väljendi põhjal. Kas ei peaks igal erialal olema oma mõjukamad ja kardetumad tegelased?
Mõjukam ja kardetum lasteaialaps - see, kes teisi lapsi kõige valusamalt lööb.
Mõjukam ja kardetum juuksur - kes teeb soovitule vastupidise soengu, lõikab kõrvad peast ja nakatab kliendi aidsi.
Mõjukam ja kardetum kokk - kellel on nii suur mõju, et ta mürgitab oma toitudega kõige rohkem inimesi.
Uuesti mõjukam ja kardetum kirjanduskriitik - tema õigustuseks võib öelda, et tänu temale jääb mõni halvemat sorti ja kahjulikum asi kirjutamata. Aga tema tekitatud hirmuõhkkonna tõttu jätab ka mõni parem autor teose avaldamata või avaldab selle, aga hirmu tõttu kirjutab halvemini kui ta seda muidu oleks teinud.

2 vastukaja:

Tiiu ütles ...

Huvitav, kas kiviajal ka kriitikat esines....et elanik ühest koopast nurises teise koopa elaniku koopajooniste taseme üle näiteks...

;-)

Kriitikat ei tohi mingil juhul liiga tõsiselt võtta.

Simo Runnel ütles ...

Ma just eile (30. aprillil) mõtlesin, et inimestelt võib kõigil aegadel ühte ja sama oodata, kuni geenid jäävad samaks. Geenidest tulenevat käitumist võib muuta ainult kasvatuse abil, aga igaüks ei hakka oma lapsi maksimaalselt kasvatama. Või siis laps ei võta geenidest tulenevalt õppust.