Parim ununes

Nagu on ka varem juhtunud, tundus tänaöistest unenägudest kõige huvitavam esimene, mille järel ma ärkasin, ja seda oskan ma jälle kõige halvemini kirjeldada. Igatahes lendasin seal ringi ja sain lennates kuidagi mingit väga huvitavat informatsiooni, aga mis informatsioon see oli, sellest pole mul ärkvel olles tegelikult mingit ettekujutust.

Paremini on meeles unenägu, kus koolis oli ühte poissi ja ühte tüdrukut kumbagi kaks tükki. See tuli sellest, et inimestel olid vennad ja õed ja need olid nüüd suuremaks saanud. Ühele neist tüdrukutest andsid kaks poissi fuajees au. Teise poisi puhul mul ei meeldinud üldse vaadata kuidas ta seda tegi. Järgnevalt olin poiste riietusruumis, kus vaatasime "Estonia" laeva pilti. Pildil oli näha nii laeva vee peal kui ka vee all olev osa. Algul oletasime, et see on pilt, kus laevaga kõik veel korras on, sest osa laevast peabki vee all olema. Siis märkasin, et tekk on ka vee all, mis tähendas, et see pidi ikkagi olema uppumisjärgne pilt ja veest on väljas vaid see osa, mis ei uppunudki. Kui olin seda öelnud, osatas üks poiss minu häält, nagu see talle ei meeldiks. Enda arvates ma rääkides nii suuri pause ei teinud. Siis tulid ruumi sisse kaks tüdrukut, kes pakkusid mulle ühe ürituse piletit. Nad jätsid pileti minu kätte ja kui ma oleksin seda tahtnud, oleksin pidanud selle eest neile hiljem maksma. Ma ütlesin, et ma ei näe piletil ürituse toimumise kellaaega. Nad näitasid mulle, et pileti külge on kinnitatud väiksem paberitükk, millele on aeg kirjutatud. Siis läksid nad ära. Ma ei teadnud veel, kas osta see pilet. Sellele oli kirjutatud, et üritusel esitavad õpilased ja õpetaja(d?) näidendi 1905. aasta kohta. Näidendeid ma eriti näha ei tahtnud. Pileti hind oli ka kõrge - üle 50 krooni. Õigemini üle 60 krooni. Need tüdrukud olid tulnud poiste riietusruumi sellepärast, et ma olin pannud varem internetti unenäo, kus selline asi juhtus. Sealt tuli neile mõte see ka päriselt teoks teha. Sellepärast tõid nad pileti ka just mulle, kuigi oleks võinud tuua ka teistele. Ükski poiss ei hakanud neid ära ajama. Nad olid tuleku kolmanda tüdruku soovitusel, kes ise ei tulnud, ajastanud nii, et nende tuleku ajal oleks keegi ilma riieteta. See ei läuinud neil korda, sest teised olid kõik juba riided ära vahetanud ja mina alles mõtlesin, kas üldse vahetada. Nad tulid tagasi veel ühele poisile piletit tooma. Varsti olin jäänud ruumi üksi istuma. Siis tuli sinna üks võõras naine, kes hakkas ise riideid seljast võtma.

Mulle näidati algul fotosid ühest kooli saalist ja seejärel olin seal ise. Toolidel istus mitu rida õpilasi nägudega vastakuti, iga toolivahe otsal istus maas veel üks tüdruk. Otsmistel toolidel istusid vastakuti kõikjal poiss ja tüdruk ja kõik maas istuvad tüdrukud vaatasid toolil istuva tüdruku poole. Mulle öeldi, et mina peaksin ka teatevõistluses osalema, aga ma ei kavatsenud seda teha, vaid läksin järgmisse saali. Seal hakkasin valima istekohta. Mõtlesin istuta kohta, kus olid teistsugused pingid, aga kui nägin seal istumas kooli praegust direktooriit, siis ütlesin, et tuleb välja, et siin on mingi presiidium. Direktor vastas jah, siia ei saa enam kohta kinni panna. Seal pidid peale tema istuma kooli tähtsamad õpetajad. Istusin tavalisele toolile rea otsa. Rahvast hakkas juurde kogunema. Tuli välja, et eelmises saalis toimuv teatevõistlus oligi mõeldud ainult nooremate klasside õpilastele, mitte minuvanustele, sest vanemad õpilased tulid kõik siia. Aasta vanemas klassis käiv Ülo tuli ja ütles, et tahab ise selle koha peal istuda, kus mina olen. Aga ma ei lasknud teda sinna. Varsti hakkas üritus pihta. Kui see natuke aega oli käinud, siis mulle hakkas jälle põgenemine meeldima ja hakkasin koju minema. Majast välja jõudes mõtlesin, et minu jaoks on kool siiski tähtsam kui teiste vilistlaste jaoks, sest ma tulen vähemalt ürituse alguseks kohale.

Läksin koos Tõnu ja Hennuga üle lume võõra koha suunas. Tõnu suustas ees minema ning mina ja Henn ei jaksanud nii kiireid liigutusi teha, et talle järgi jõuda. Ta kadus silmapiirilt ja meie ei tundnud teed. Pidime selle koha ise üles otsima. Lõpuks hakkasid paistma putka moodi hooned. Üks neist oligi putka, kus pudeleid vastu võeti. Teadsime, et otsitav maja peab olema sellise putka taga. Kõigepealt hakkasime oma pudeleid ära andma, hoolimata sellest, et need olid külmunud ja neid oli seetõttu raske kätte saada. Aga me ei saanudki anda, sest putka-auto sõitis minema. Siis läksime sinna majja, mis tundus olevat sihtkoht. Seal oligi ema ja palju muud rahvast. Küsisin emalt, kas see ongi see maja, kuhu me ööbima pidime tulema. Ema vastas, et selleks on hoopis kõrvalmaja, praegu oleme koolis, kuhu rahvas on aktusele kogunenud.

Nägin hommikul värskest ajalehest, et artikkel, mille olin lehele saatnud ja mis oli avaldamata jäetud, ikkagi ilmus lõpuks. Toimetus oli mulle ainult uue perekonnanime pannud. Aga kui ma asja lugema hakkasin, siis selgus, et artikkel oli küll Euroopa Liidu vastane, aga ühe teise Simo-nimelise kirjutatud. Mulle meenus, et olen seda nime varemgi kuulnud. Ainult et tema artiklit ei olnud ka tervikuna lehte pandud, selle asemel oli toimetuse kommentaar, et see algaja kirjutaja on neile jälle ühe artikli saatnud. Ma ei teadnud, kas sellega on mõeldud, et arvatavasti ta veel õpib kirjutamist, või peeti teda lootusetuks. Näiteks oli toodud ainult üks lause saadetud artiklist, kus Euroopa Liidu kohta oli kasutatud väljendit "lollr lollr". Toimetus oli kommenteerinud edasi, et see lause on täiesti absurdne. Mõtlesin, et leht peab kõike Euroopa Liidu vastast automaatselt rumalaks, kuigi see ei pruugi seda olla. Nii ei jäägi muud üle kui levitada teateid Sõltumatu Infokeskuse kaudu, mis on alati Euroopa Liidu vastu.