neljapäev, juuli 06, 2006

Kahe päeva unenäod

Eile nägin unes, kuidas avastasin loenduri pealt, et Otil on oma kodulehekülg. Läksin talle külla. Nüüd oli ta Ivar. Ivaril ei lõppenud söögiisu kunagi. Nii ei olnud tema elamuseks mitte kõhu täissaamine, vaid erinevad maitseelamused. Seepärast tegi ta endale väga palju erinevaid toite. Nüüd oli ta Peep. Tal oli ühele paberile kirjutatud, et inimese liha tuleb väga kaua närida. Seega oli ta inimest söönud. Varem oli tal juba kirjutatud, et ta tahaks inimese liha maitsta. Läksime jahile. Peep tappis 12 pingviini moodi lindu. Sellega oli plaan täidetud, aga siis tappis ta ühe veel. Pingviinide tapmise eest andis ta endale ühe ordeni juurde. Varem oli ta endale andnud juba hulga ordeneid. Küsisin talt, kas nende hulgas on ka see oktoobrilapse märk, mille ma kunagi ära lõhkusin. Ta vastas, et tal on oktoobrilapse märk ka. Mina ütlesin selle peale, et mul ei olnudki meeles, et ma tema oktoobrilapse märgi ära lõhkusin. Siis tuli mulle uduselt meelde, et eelmise lause ütlemise ajal ma vist siiski mäletasin seda, sest see lause oleks nagu sel teemal olnud. Mulle tundus, et Peep tahab minuga midagi kohutavat teha. Hakkasin põgenema - hetkel, kui ta ei märganud. Minu tee kulges väga huvitava arhitektuuriga majade vahelt. Mõtlesin, et peaksin mõne vastutulija mingi kavalusega enndale raha andma panema. Põgenesin toast rõdule. Õnneks osutus see selliseks rõduks, kust sai edasi põgeneda.

Täna nägin unes, et jälgisin kõrvalt Kerese mängu ühe väliseestlasega. Keresel oli suuri raskusi, kuigi tema kaotus ei olnud veel kindel. Varasematel aastatel olid tal mõne teise väliseestlasega mängides ka suured raskused olnud. Väliseestlased mängisid harva, aga olid mängu nii põhjalikult uurinud, et olid väga tugevad. Mõtlesin tänada Meikarit selle eest, et ta mulle kirju saadab. Mis sellest, et need on propagandakirjad, peaasi, et ma kirju saan. Meikar rääkis vastuolust, et ühelt poolt on öeldud, et parlamentaristlik traditsioon takistas eestlastel Nõukogude võimu omaksvõtmist, teiselt poolt on öeldud, et Eesti oma autoritarism soodustas üleminekut Nõukogude korrale. Mõtlesin, et Eesti aja lõppu ei saa nimetada parlamentaarseks. Parlament oli küll olemas, aga riik oli presidentaalne. Näitasin Meikarile oma sel teemal kirjutatud uurimistöö mustandit. See nägi väga põnev välja. Meikar küsis, mis maalane Kasekamp on. Ütlesin, et ta tuli Kanadast, aga elab Eestis. Võibolla elab ta Eestis ja Kanadas vaheldumisi. Igatahes on tal Eestis töökoht. Maalisin järjest mitu pilti. Vaatsin, et eile maalitud pildil ei olegi veel värv täielikult kuivanud. Murdsin selle siiski uuesti kokku. Lootsin, et märg koht ei anna teisele kohale värvi, sest märg oli pilt ainult raamatu selga meenutavast murdekohast. Ja kui annabki, siis kuulsate kunstnike maalidel on ka seletamatuid plekke. Mõtlesin, et selle põhjal, et olen neil maalidel palju rohelist värvi kasutanud, arvatakse, et ma tahaksin saada tööd rohelise sisuga tekstide ümberkirjutajana.

0 vastukaja: