reede, november 17, 2006

Kolm mängu

Esimene tänaste unenägude mäng oli käsipall. Lugesin selle kohta, et sellega tegelemise eesmärk on, et inimesel oleks surres tükk suitsuliha. Mänguga kaasnes veel teisigi imelikke kombeid. See oli omalaadne ususüsteem. Lugesin seda entsüklopeediast märksõna "käsipall" alt. Mõtlesin vaadata hilisemast köitest ka märksõna "väravpall", mis on sama mängu teine nimetus. Arvatavasti oleks ma näinud lihtsalt soovitust vaadata käsipalli alla, kuid kui midagi täiendavat oleks tahetud kirjutada, oleks seda saanud teha väravpalli all.

Teine mäng oli korvpall. Korvpalli lauad taheti välja vahetada, sest need ei olnud reeglitega kooskõlas - korvirõngad olid rõnga asemel poolrõnga kujuga ja kinnitusid laua külge vale otsaga. Kui reeglite järgi oleks pall sisse läinud, läks ta nüüd mööda. Mängisime sellel platsil korvpalli. Minu mänguoskus oli langenud, sest ma ei saanud ühtegi korvi sisse. Kuigi suure mängijate arvu korral ei olnud ma ka varem korve visanud, ja nüüd oli ka suhteliselt palju mängijaid. Üks mängija viskas palli nii kõrgele, et see läks vene kooli katusele. Kui ta oleks teinud vahepealse viske, oleks see võinud aknasse minna. Mõned ronisid korvilaua otsa ja kukkusid sealt alla. Nad jäid maha lamama, võibolla surnult. Aga lamajatele ei olnud vaja tähelepanu pöörata, sest nad varsti hajusid ära. Läksime söögituppa. Otsustasin enne ärkamist kõhu täis süia ja vaadata, kas täiskõhu tunne säilib ka pärast ärkamist.

Kolmas mäng oli male. Hakati välja andma Eesti maleajakirja, mis ilmus kaks korda aastas. Ruumis mängiti koolipinkide peal turniiri. Need kes ei mänginud, istusid niisama toolidel. Viimaste hulgas olin ka mina. Istusin selle ajakirja toimetaja kõrval. Hakkasin ühest raamatust ühte lühikest viigipartiid järgi mängima. Tegu oli kinnise avanguga, mida iseloomustasid sellised käigud nagu a3. Musta nupud tungisid edasi. Vahepeal pillasin mõne nupu põrandale, kuid panin nad lauale tagasi. Rei tõstis valge kuninga vahepeal vangerdusseisu, sest ta arvas, et tehti vangerdus, aga ta eksis. Eelviimasel käigul pani must lipu ja odaga peale ühekäigulise matiähvarduse. Ma ei arvanud ära, kuidas valgel õnnestub järgmisel käigul viik saavutada.

Sellega mängud lõppesid. Ühes unenäos olin seltskonnas, kus oli ka üks noor abielupaar. Naisel oli suurem osa näost ära värvitud. Teised rääkisid kui õudne on, et ühes kesklinna majas elab prostituudi pere, kelle ühte liiget on väljas ilma riieteta nähtud. Noor naine ütles selle peale, et ta võib öelda, et selles prostituudi peres on kolm last. Kahtlustasin, et ta ise ongi see prostituut.

Mõtlesin, et kui väike laps saab kätte tabletid, ei olegi vaja temaga selle eest pahandada, vaid tabletid tuleb panna nii kõrgele, et ta neid kätte ei saa. Kui laps kasvab pikemaks, tuleb ka seinakapp kõrgemale tõsta. Aga ma ei teadnud, kas laps võib olla nii leidlik, et ta leiutab mingid abivahendid selle kapi juurde pääsemiseks. Vaatasin ühte lasteraamatud, kus oli pildiseeria. Ema oli selle seeria kohta öelnud, et ei ole aru saada, kas piltidel olev naine on joonistatud laste või täiskasvanute jaoks ja kas ta on inimene või päike. Mõtlesin, et võibolla ma nende piltide mõjul hakkasingi lõvisid nägema. Viimastel piltidel oli naine rohkem näoga päikse moodi.

Vaatasime vanu fotosid. Istusin neil teatris esimeses reas. Minu kõrval istus Klaus ja temast järgmine oli Tõnu. Olime veel lühikesed. Minust teisel pool ei istunud kedagi. Henn istus kuskil saali teises kohas ja temast oli mitu fotot, millel tema nägu muutus väga väljendusrikkalt laval toimuvale kaasa elades. Ütlesin, et neid fotosid Hennust ei oleks tohtinud teha. Ema ütles, et tohtis küll. Ühel fotol olid kellegi matused. Mina ja Paide vanaema viskasime labidaga mulda. Et mina ka mulda viskasin, see tuli mulle üllatusena. Arvutist kõlas muusikalõik. Ema ütles, et ta tahaks näha, millise näoga see laulja seda laulis. See lõik oli veel laulust, mis mulle meeldis. Aga laul oli võõrkeles ja sõnad võisid tähendada mingit roppust, millest mina aru ei saanud, aga ema sai.

0 vastukaja: