Unenäod avarii ja Pariisiga

Nägin unes, et Klaus sõitis rohelise partei autos, kui sellele sõideti tagant sisse. Inimesed kannatada ei saanud, aga Klaus arvas, et sissesõit oli sihilik partei asutamise takistamiseks. Teine autos olnud mees oli kindel, et avariil ei ole partei asutamisega seost. Sellest hoolimata oli ta nõus vana-aasta õhtul avariipaigale midagi tooma tulema. Aga kahtlaseks muutus asi, kui ühe liinibussi juht ei sõitnud edasi, vaid jäi ühte autot vaatama. Selle põhjal võis arvata, et ta kogub informatsiooni järgmiseks otsasõiduks. Reisijad nõudsid, et ta edasi sõidaks. Kuid kui üks inimene hakkas teel ees kõndima, ei kasutanud bussijuht võimalust talle otsasõitmiseks, vaid sõitis ringiga mööda. Teine inimene hüppas ise teise bussi ette. Temast jäi järgi ainult märg plekk. Öeldi, et see on halb. Aga pärast ilmus ta täiesti tervena välja, öeldes, et ta oli ennast selleks plekiks ainult maskeerinud.

Teises unenäos peatusin Pariisis. Oudekki oli kirjutanud unenäoparoodia, kus eestlane ei saa Pariisi ülikooli sisse ja otsustab, et siis astub ta sinna järgmisel aastal. Nii läks ka minuga, sest mul oli hetkel mingi sisemine takistus. Mõtlesin, et ma ei lähegi vahepeal Eestisse tagasi, muidu pean järgmisel aastal Pariisi lendamiseks uuesti lennukisse istuma ja võin lennujaamast tulles ära eksida. Võõrastes linnades liikumisega oli nii, et kui ma läksin kellegagi koos, siis ei jäänud mul tee üldse meelde. Seetõttu oli vaja minna üksi, sest siis jäi hästi meelde. Aga mõtlesin ümber, et välismaa suurlinnas ringikõndimise asemel on mõistlikum koos Klausiga Peedult Elvasse sööma minna. Kavatsesime minna Elvasse jala ja tulla tagasi rongiga. Asusime teele. Nüüd nägin, et see Peedu ei ole tegelik Peedu, vaid väljamõeldis. Läksin koos mitme tüdrukuga. Tüdrukutel olid seljas läbipaistvad seelikud. Teel kohtusime mitme õnnetuse ja kuritööga. Seejärel olin kuskil, kus ma vaatasin maleseise. Nägin ainult nuppe, mitte nende vahelisi seoseid. Sel hetkel teadsin ka, et see on unenägu. Mõtte töölesaamiseks hakkasin paberile kirjutama pimemalepartiid iseendaga. Juba esimese käigu järel hakkasid tulema tegelikult võimatud käigud, kuid asi muutus huvitavaks ja tundus jälle toimuvat ärkvel olles. Nägin jälle malelauda. Kõigist seostest ei saanud ma endiselt aru, kuid otsisin vähemalt võimalusi midagi maha lüia või tuld anda. Need nupud, millega ma tuld andsin, kippusid kaotsi minema. Aga nuppe oli palju. Laud oli suur ning sellel olid segamini erinevate lauamängude nupud ja nuppudena kasutusel olevad konstruktoriosad. Laual oli ka teine korrus. Sealt kukutasin nuppe esimesele korrusele, lüies sellega suuremaid nuppude gruppe keldrikorrusele. Natuke haaras see kaasa ka esimese korruse oma nuppe. Panin konstruktorist kokku sinimustvalge kujundi, kuid selle siseküljel oli ka punast värvi.

Toimetasin ajalooraamatut. Mart Laar kirjutas seal, et üks minu sugulane hakkas tegema koostööd KGB-ga. Selle koha tahtsin ära parandada, et KGB hakkas minu sugulast taga kiusama. Sel teemal oli ilmunud artikkel, aga Laar ei olnud seda arvesse võtnud. Raamatu eelmises köites oli sugulase heategudest ainult üks lause, aga selle köite käsikirjas pahategudest kolm lauset. Mõtlesin, et need kolm lauset võib ka üldse ära kustutada. KGB võis toimikuid koostada veel paljude inimeste kohta, kellel sellest endal siiamaani aimugi ei ole. Hiljem läksime läbi koridori, mis oli iga natukese maa järel kinni müüritud, aga avasime kõik müürid kerge vaevaga.