Ühele inimesele tehti näo peale rist. Öeldi, et see on kriips, mis väljendab tema kurbust. Läksin küsima, kas pühakuga on kõik korras. Vastuseks aeti mind magama tagasi.
Laual oli virn laenatud raamatuid. Avastasin nende hulgast sellise raamatu Karlssonist, mille olemasolust ma varem ei teadnud. Raamat ilmus Väikevenna kodanikunime all. Alles tiitellehe alumises servas oli toodud tegeliku autori Astrid Lindgreni nimi.
Tõusin hommikul üles ja hakkasin kohe keset tuba laelambi valgel lugema. Isa tahtis, et ma enne voodi ära teeksin. Läksin panin arvuti käima. Nägin ekraanil nimesid, mille põhjal hakkasin kahtlustama, et Helina ja üks teine blogija on üks ja sama isik. Arvuti panin käima selleks, et teatada oma blogis, et Helina sai läbi raamatu Pipi ja härra Nilssoni kohta. Olin juba ühel korral varem blogis teatanud, kui Helina ühe raamatu läbi sai.
Ajalooteemalise raamatu autor tänas järelsõnas ühekaupa kõiki, kelle nime oli selles raamatus maininud. Vaatasin järgi, kas ta tänab ka Stalinit. Seda ta tegigi. Ta ütles seal, et lapsena oli ta Stalinist vaimustuses, aga ainult lühikest aega. Äsja oli olnud kriis Eesti-Vene suhetes. Nüüd hakkas valitsus arutama oma liikme Ants Piibu küsimust. Öeldi, et valitsus tahab kogu süüd Ants Piibu kaela veeretada. Aga sellele vastati, et Ants Piip küsib hoopis endale ordenit.
teisipäev, mai 15, 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 vastukaja:
Igatahes huvitav. Kuidas on võimalik, et see kõik meeles püsib kuni siia mahalaadimiseni? Või kauemgi veel?
Mõnda asja võin valesti ka mäletada. Meeles püsib nii, et ärkamishetkel õpin selle pähe. Üldiselt arvatakse, et mul on ka muidu keskmisest parem mälu. Nägudemälu on tegelikult vähemalt keskmisest halvem. Ja teiseks päevaks hakkavad juba ka eelmise päeva unenäod meelest minema. Mõni koht kandub siiski ka aastate taha.
Postita kommentaar