neljapäev, november 01, 2007

Unenäod maleolümpiaga

Pidin osalema maleolümpial. Kõndisin kõrge hotelli suunas, kuhu mind oli majutatud. Minu hotellitoa number algas 200-ga, kuigi asus kolmandal korrusel. Vaatasin hotellis ringi. Osade tubade vannituba ja wc olid kokku ehitatud, teistel oli kaks eraldi ruumi. Hommikul tuli minna mängima. Hakkasin vannitoa ukse ees ringi lendama, öeldes, et enne mängu on vaja lennata.

Esimene voor oli alanud. Läksin vaatasin, kuidas mängib üks teine paar. Valge oda oli avangus käinud g2 ja tulistas musta vankrit a8. Vanker sai eest ära käia. Aga mustadega mängija tegi hoopis võimatu käigu Va8-c6. Ta tegi paar võimatut liigutust veel ja pani seejärel nupud esialgsetesse kohtadess tagasi, näidates, et ta ei teegi neid käike. Seejärel näitas ta, et on imetegija, kes saab ennast suuremaks ja väiksemaks muuta ja keda kohtunik Reil sõrmega puudutades midagi tunda ei ole. Sellega ta tahtis mõista anda, et on ka males võitmatu. Aga mina juhtisin Rei tähelepanu sellele, et kolme võimatut käiku saab pidada valekäikudeks ja reeglite järgi on kolmas valekäik kaotus. Rei ütles, et valekäike oli koguni kuus. Ta läks laua juurde ja andiski imetegijale kaotuse. Kuigi see oskas imesid teha, ei olnud tal olnud piisavalt loogilist mõtlemist. Minuga pahandati, et miks ma kohtunikule ette ütlesin. Lõin käega ja ütlesin mis siis.

Ajalehe koomiksit näidati täna juba televiisoris multifilmina. Ühe tegelase teksti lugesin ära, teist ei jõudnud nii kiiresti. Hakkasin seda kohta otsima ajalehest endast, et siiski lugeda. Kui ma selle leidsin, oli seal midagi selget ja õudusttekitavat. Aga asjasse süvenedes nägin, et tegelikult olin kujutanud kiirustades ette lauset, mis midagi ei tähenda. Lamasin voodis, magasin ja minu voodi ees käidi justkui edasi-tagasi. Ma ei osanud ärgata. Mõtlesin, et vanasti seisnesid minu õudusunenäod selles, et ma ei kannatanud välja, et ma ei ärka. Aga nüüd oskasin endale sisendada, et ei olegi vaja ärgata, seega midagi õudset enam ei olnud.

Rääkisime pimedate ja kurtide keeltest. Kurtidel olid käemärgid, mis tähendasid sõnu, ja märgid ka üksikute tähtede jaoks. Mõtlesin, et sõnamärke ma ei suuda selgeks õppida, aga õpin selgeks tähtede kohta käivad märgid, mida on vähem ja millega saab samuti kõik ära rääkida. Ebameeldiv tundus asja juures küll see, et viipeid õppides oleksin ka oma juhuslikke liigutusi tähenduslikena tõlgendama hakanud. Isa meenutas, et kunagi Nõukogude-aegsel Kirjanike Liidu kongressil pidas ta kõne kurtide keeles tähenduseta häälitsustena, sest teda oli hoiatatud, et kui ta räägib riigivastaselt, läheb ta kohtu alla. Kontroll oli tema häälitsusi ikkagi riigivastaselt tõlgendanud. Isa kordas seda kõnet. Ütlesin, et see on ju pimedate, mitte kurtide keel. Läksime ruumi, kus pidi algama üks üritus. Avastasin seal ja näitasin Pillele, et üks nõu on eelmisest korrast saadik pesemata. Teine nõu ka, aga teise puhul oli see arusaadav, sest see ei seisnud muidu püsti kui millegi muu najal. Tuli mõelda, kuhu istuda. Kõik ei pane seda tähele, aga need, kes vähe räägivad, kõnelevad selle kaudu, kelle kõrvale nad istuvad. Ruumis oli kaks suurt lauda ja nende vahel vahekäik. Vahekäigus ühe laua ääres olid aukohad. Istusin ajutiselt sinna, et presidentide raamatut paigale seada. Seda tuli teha kahe Pätsi ja ühe Lennart Mere raamatuga. Üks neist ei olnud minu koostatud. Mere raamat seisis juba püsti. Proovisin panna ka Pätsi raamatut, aga see ei jäänud. Tegin ettepaneku, et paneme kõik raamatud pikali. Isa otsustas, et paneme need vaagna peal olevale plaadile. Mere raamat ja üks Pätsi raamat said sinna, aga teist Pätsi oma ma enam ei näinud. Arvatavasti oli see vaagnasse kukkunud. Läksin istusin vahekäigu teise serva äärde. Mult küsiti, miks ma sinna istusin. See pani mind imestama, sest eelmises kohas ma ammugi poleks istuda tohtinud. Aga siin ei võinud nähtavasti ka olla, sest sellelt lauaküljelt pidid inimesed joogiklaase võtma tulema.

0 vastukaja: