Mõttekäik žanrist kassini

Raamatukogu kataloogis on minu uue raamatu žanriks märgitud ilukirjandus. "Eesti Päevalehes" oli annotatsioon paigutatud ajalooraamatute lõppu, mingisuguse taro õpetuse ette. Ise ma seda sealt välja ei otsinud, vaid mulle öeldi. Tegelikult olin sama kirjastuse koduleheküljelt varem lugenud, vaid veidi pikemalt. Kirjastuse ruumides lugesin täna ilmunud raamatute pealkirju. Rääkimata sellest, et ma pole enamust neid raamatuid läbi lugenud, pole ka autorid ja pealkirjad kõige paremini meeles. Kirjutasin täna ingliskeelse pühenduse oma kaanepildi fotograafile kui autor. Sellest tuli kõige pikem pühendus, mille ma olen raamatusse kirjutanud. See on kompensatsiooniks sellele, et raamatust endast ei saa fotograaf suurt midagi aru. Kujundaja ütles, et ta oleks fotograafi nime raamatusse pannud, aga unustas. Foto otsis kujundaja välja minu soovituste alusel. Mina pidasin võimalikuks uue tegemist, aga varem olemasolevate hulgast leidis parema. Näitasin täna kassiomanikele fotosid nende kassist, aga fotod jätsin enda kätte. Kass oli ise ka meil täna külas.