kolmapäev, mai 07, 2008

Liigsed sõrmed

Sõitsime paadiga üle vee. Mul olid salaja prillidel ees topeltklaasid. Võtsin ühe paari klaase eest ja peitsin padja alla. Klaasid läksid sassi, nii et ühes raamis oli ühe paari klaas ja teises raamis teise paari oma. Teised inimesed märkasid, et klaasid on erineva paksusega ja tegid märkuse. Selle peale viskasin liigsed asjad aknast alla ja ütlesin, et neid pole enam olemas. Olime väikses majas. Väljas tundus toimuvat midagi kahtlast. Läksin aknast välja ja tegin kontrolliks tiiru ümber maja. Sõin metsmaasikaid. Midagi valesti siiski ei olnud.

Sõitsime bussiga ühest linnast teise. Aivo ütles, et ta saab küll sõidu ajal lugeda ja loetu jääb meelde, aga ta ei saa kirjutada. Keegi oli juhtinud tähelepanu, et viimasel ajal kostab metsast maanteele huntide ulgumist. Kui kõrvu pingutasin, siis kuulsin seda ka mina. Aga see kostis nii nõrgalt, et ma ei teadnud, miks seda peaks nii eriliseks pidama. Räägiti, et hundid on arad loomad ja liiguvad seetõttu karjana, mistõttu jääb vahel auto alla mitu hunti korraga. Kui hakkasime rongi ootama, siis taipasin, miks hundi ulgumine eriline on. Nüüd olime lageda taeva all ja hundid võisid meid kätte saada.

Tegin sisseastumiseksameid ülikooli kirjanduse osakonda. Eksamil küsiti, kes on muul. Teadsin, et see on hobuse ja eesli ühine järeltulija. Üks eksamitegija tahtis vastata täpsemalt, kumb on tema isa ja kumb on ema. Minu arusaamist mööda ei olnud nii täpselt vastata vaja. See eksamitegija seletas edasi, et muul ei lase ühte neist kahest loomaliigist endale ligi, sest arvab ekslikult, et kõik selle liigi esindajad on temaga samast soost. Eksamitegijatest koostati juba stipendiumisaajate nimekiri. Pidin ka stipendiumi saama hakkama. Ajaloo osakonnas küll esimesele kursusele esimesel semestril ei makstud. Aga võibolla ma ei osanud küsida. Sõltumata sellest, kas saan kirjanduse osakonda sisse, kavatsesin jätkata nii eesti kui ka väliskirjanduse lugemist. Sattusin ühte õnnetusse. Pärast seda jäi mul üks vigastatud sõrm ripendama ja koos temaga ka naabersõrm. Haav ei tahtnud paraneda. Võis karta sõrme päris küljest tulekut. Lõpuks lugesin selle käe sõrmed üle. Selgus, et neid oli liiga palju - rohkem kui viis. Järelikult ei ripendanudki minu enda sõrmed, vaid õnnetuse ajal olid minu käe külge jäänud kellegi teise sõrmed. Kuna need minu omad ei olnud, tõmbasin nad nüüd küljest.

Käisin toidupoes. Välisukse kõrvale oli keegi pannud piimapudeleid ja natuke muud kaupa. Võtsin sealt. Tavaliselt enam pudelipiima ei saa, vaid pakipiima. Ukse kõrval olev kaup paistis olevat toodud mõnest teisest poest. Mul oli väike kahtlus, et keegi on sinna mingit sodi sisse ajanud. Aga pudelikorgid olid terved, nii et piim paistis siiski puhas olevat. Ostsin pudeliga piima sellepärast, et sellega olin varem harjunud. Mina ostan seda kaupa, millega ma harjunud olen, ema tahab proovida uusi kaupu. Ostsin seda vormileivasorti, millega ma viimasel ajal harjunud olen. Aga oleks võinud osta ka ilma vormita tehtud leiba, sest vormileib on Tartus siiski uuema aja nähtus. Pimedal tänaval liikudes hoidsin mappi näo ees. Politsei võis niimoodi hakata kahtlustama, et olen tagaotsitav kurjategija. Kui minu tee ristus ühtede teiste inimeste omaga, siis võtsin korraks mapi näo eest ja vaatasin nende poole, et nad näeks, et mul pole põhjust oma isikut varjata. Liikusin roomates. Kui mõni inimene vastu tuli, läks iga kord roomamine natukeseks ajaks raskemaks. Lõpuks sain aru, et kiiremini liigun ma siis, kui tõmban hoogu käte asemel sõrmedega.

0 vastukaja: