esmaspäev, juuni 30, 2008

Varastamine on keelatud

Vaatasin Eesti-aegseid "Postimehi". Leidsin sealt uudise, et Kasparov on juba sama tugev kui Ehlvest. Seega olid mõlemad tolleaegsed maleimelapsed. Ehlvesti kohta oli teisigi uudiseid. Mind pani imestama, et Ehlvestist hakati kirjutama varem kui Keresest, kuigi Ehlvest on noorem. Nende artiklite põhjal otsustades peaks ta olema praegu 80-aastane, aga seda ta ei ole. Tänases "Eesti Päevalehes" oli ühelt naiselt lugejakiri teemal, kas male on ainult maleajakirjade teema. Mõtlesin ka ise, et malest peab kirjutama kõigis väljaannetes, sest muidu ei saada poliitikaalastest artiklitest aru, kui need kasutavad mõisteid ratsukäik, vangerdus, kahing ja ettur. Samu mõisteid saaks õppida ka sõjastrateegiast, aga sõjastrateegiat ka kõik ei tunne. See naine protesteeris selle vastu, et eestlased said malealaseid kirjutusi avaldada seni ainult Soome maleajakirjas ning et nüüd võeti see võimalus ka ära, sest ajakirja toimetus teatas, et idaeurooplaste kaastöid rohkem ei avaldata. Need idaeurooplased, keda see puudutas, olid põhiliselt eestlased. Naine selgitas ka seda, miks ta ise malet ei mängi, vaid ainult jälgib. Ta kirjutas, et kõigil ei ole ise mängimiseks julgust. Minul oli. Kuigi Kullamaa ütles kunagi kõigile noortele ühekaupa, et neil ei ole mõtet malega tegeleda, sest nad ei oska. Seda ütles ta nii mulle, Antole kui ka Vihmandile. Tol ajal mängisin ma halvemini kui praegu. Võibolla ma Kullamaa juttude pärast mängisingi halvemini.

Olin poes. Kassa ees seisis üks naine, kellele kassapidaja ütles, et varastamine on keelatud. Sellepeale püüdis see naine märkamatult ühte riidepuud ostukorvist riiulile tagasi sokutada. Selle korvi panek oli olnud varguse katse, sest naisel ei olnud nii palju raha nagu korvis kaupa. Kui naine hakkas kassast lahkuma, ütles kassapidaja talle veel, et üleliigseid asju mitte korvi panna. Sellega andis ta mõista, et oli vargusekatset märganud, kuigi ei pidanud vajalikuks selle eest karistada. Järgmisena läks kassasse Helina. Teda ma ootasin, et koos koju minna. Läksin ootama poe ette. Nüüd võis küll juhtuda, et Helina väljub poest nii, et ma teda ei märka või enam ära ei tunne. Poe ees oli suvises riides naisi. Poest väljus Tristan, kes kõndis minust mööda. Poodi sisenesid kaks mundris Vene sõdurit. Naiste unustamiseks vaatasin ühe sõduri mütsi. See võis sõdureid ärritada. Poest väljus üks mees, kes mind teretas. Teretasin vastu, kuigi nägu oli võõras. Et targemaks saada, ütlesin talle, et ma ei tunne teda ära. Hakkasime kahekesi edasi kõndima ja mees selgitas, et me oleme koos laagris olnud. Ütlesin, et olen olnud kaks korda spordilaagris, aga teda sealt ei mäleta. Nüüd tuli välja, et mees nimetas laagriks hoopis sõjaväge. Ütlesin, et mina ei ole sõjaväes käinud, ta ajab mind mõne mu vennaga segi. Mees teatas, et ta tunneb minu seda venda, kes filme teeb. Ütlesin, et filme teeb Klaus, aga tema pole sõjaväes olnud.

pühapäev, juuni 29, 2008

Kiire jooks

Mängisime kooli saalis väikese palliga korvpalli. Lavapoolses otsas oli vana korvilaua ette pandud uus. Viskasin palli üle esimese korvilaua, nii et pall kukkus läbi tagumise korvirõnga. Viskasin korvi ka saali teises otsas olevale korvilauale. Kolm väikest palli kukkusid saali nurgas erineva kiirusega, nii et enne põrandale jõudmist põrkasid nad õhus korduvalt kokku.

Laagri perenaine kaebas, et tal on andmed kaotsi läinud. Seetõttu pidin talle uuesti ütlema, mitu käterätti ja mitu lina ma olen saanud. Vastasin, et olen saanud kõike ühe, minu toakaaslased vist samuti, aga nende puhul ma pole kindel. Kui perenaine küsis, kas ma olen oma kartuleid iga kord ise keetnud, siis pidin vastama, et neid on keetnud ka üks tüdruk, kes viis minu kartulid oma tuppa. Helinal oli halb tuju. Teised pidid teda lohutama. Võtsin valmiskirjutamata raamatu kaaned ja kirjutasin nende paksule seljale Helina ees- ja perekonnanime ning pealkirja "Teosed". Sellega tahtsin Helinale näidata, kui andekas ta tegelikult on. Tema oleks võinud nüüd raamatu valmis kirjutada. Helinaga samas klassis käis üks paks tüdruk, kes oli Helinast rumalam, aga lõpetas keskkooli kõrgemate hinnetega ja sai kuldmedali. Ta arvas, et sellega on ta Helinale koha kätte näidanud. Kuldmedalistil oli plaanis viibida pärast keskkooli lõpetamist nädal aega psühhiaatrilisel ravil ja seejärel hakata kaalu alla võtma. Mina palusin Helinal joosta aja peale mööda kriidiga joonistatud ringrada, sest olin kindel, et ta saaks väga hea aja. Helina hakkaski jooksma ja mina jooksin raja kõrval temaga kaasa. Helina aeg tuli nii hea, et kuigi pooled ei olnud veel jooksnud, oli Helina esikoht juba kindel, sest kooli ajaloos ei olnud keegi varem seda distantsi nii kiiresti läbinud, isegi mitte ükski poiss. Mina olin Helinaga samaaegselt rajal. Aga mina nii hästi joosta ei jaksanud. Ma ei suutnud üldse mäest üles minna, seetõttu ma raja kõrgemale poolele ei jõudnudki, vaid jooksin ainult mööda alumist poolt edasi-tagasi. Helina edu saladus oli see, et jooksmise ajal pidi ka enda ees jalaga palli veeretama, teistel võttis palli löömine kõvasti tempot alla, aga Helina lõi palli pikemalt ette ja seetõttu pidi löökidele harvem aega kulutama. Kuldmedalistile oli Helina võit pettumus, sest kehaline kasvatus oli ainuke aine, kus kuldmedalist lõputunnistusele viit ei saanud. Helinal olid nooremates klassides olnud paremad hinded vaimsetes ainetes, kehalises kasvatuses halvemad. Aga lõputunnistusele laskis ta endale meelega ainult kehalise kasvatuse viie panna. Kui Helina finišisse jõudis, olin mina tema esimene õnnitleja. Surusin tal kätt. Oli oodata, et järgmised õnnitlejad hakkavad teda kallistama.

laupäev, juuni 28, 2008

Eestikeelne saade

Vaatasin blogisid, millele Tõnu oma blogis viitas. Esimesena viidatu oli muidu huvitav, aga seal kirjutati pikalt homodest. Ma ei saanud aru inimestest, keda sellised teemad huvitavad. Minu auks peeti labürindi moodi majas pulmi. Mul kästi lasta uurimistöös kasutatavate artiklite bibliograafial ringi käia. Kartsin, et kui ma seda teen, ei saa ma pabereid enam tagasi ja uurimistöö jääb kirjutamata. Seetõttu panin paberid ringi käima niimoodi, et need jõuaks ainult lähemate sugulaste kätte ja nad saadaks neid minu tooli suunas.

Mõtlesin küsida Helinalt, kas ta tahab kirju edaspidi paberil või elektrooniliselt. Kui ta poleks enam üldse kirju saatnud, siis see oleks olnud halb. V. Leito oli küsinud isalt, kas ta saaks kandideerida Riigikokku isa partei nimekirjas. Leito oli põhejendanud, et ta on juba kaua oodanud, millal ta mõne partei nimekirja pääseb. Tal oli oma partei ka, aga see nimekirja välja ei pannud. Leito oli lõpetanud jutu sõnadega, et isa peab koju minema, sest lapsed on kurvad, kui ema neile piima ei anna. Mõtlesin sellest kuuldes, et piima ma ei joo, aga jogurtit joon küll, ja see on ka piimatoode. Vaatasin aknast välja. Märkasin esimest korda, et siia paistab ära ka Jaama tänava pood. Siis sain aru, et olen läinud bussi peale ja sõidan sellest poest mööda. Mul ei olnud piletit ega tahtmist seda hankida. Parem oli esimeses peatuses maha minna. Praegu ei paistnud kontrolli peal olevat, aga järgmises peatuses võis tulla. Kui mult oleks siiski piletit küsitud, siis oleksin öelnud, et ma olen pensionär ja ei pea üldse piletiga sõitma. Ma olen seni pileteid niisama ostnud. Võibolla minu juttu ei oleks siiski usutud, sest mul polnud ka pensionitõendit. Läksin ühte poodi. Maksin seal kaardiga. Pidin sisestama koodi. Müüja seletas, et ei pea vajutama numbriklahve, vaid täheklahve, millel on lisaks numbri tähendus. Õigete klahvide üles otsimine võttis nii palju aega, et otsustasin, et edaspidi on parem maksta sularahas. Kodus kuulasin raadiot. Leidsin lühilainealalt mingi eestikeelse saate. Seal räägiti, et on olemas kolm raadiojaama, mis edastavad infraheli. Saatja ei pidanud küll infraheli välja saatma, aga vastuvõtjates pidi see infraheliks moonduma. Öeldi, et on raske aru saada, mis heli raadiost täpselt tuleb. Teadsin, et infraheli on tervistkahjustav, seetõttu ei julgenud ma enam lühilainealal nuppu kruttida. Kui saade läbi sai, siis selgus, et see oli Rootsi raadio eestikeelne saade. Ma ei teadnud, kas sellele kuulajaid jätkub. Võibolla Rootsis elavad eestlased kuulavad seda. Lugesin Jaan Tõnissoni juubeliraamatut. Seal oli kriitikat Pätsi kohta. See oli nähtavasti viimasel hetkel sisse sokutatud, kui tsensor oli juba esialgse variandi läbi lugenud. Päts oli saatnud poliitvange kahele Tallinna lähedal meres asuvale saarele. Et need saared rahva tähelepanu ei ärataks, oli neil keelatud pimedal kellaajal igasugune valgustus. Raamatu vanemast ajast rääkivas osas oli ka kommunistide sõnavõtte. Toas, kus ma olin, oli riiuli peal mänguloomi. Mul õnnestus panna üks mänguloomadest ringi kõndima ja uurima kommunismi ja kapitalismi erinevusi. Teised loomad jäid liikumatuks.

reede, juuni 27, 2008

Jagati raha ja riideid

Läksin päevakeskusesse malevõistlustele. Jäin natuke hiljaks. Täna oli siin nii vähe osavõtjaid, et kiirmale asemel oli hakatud mängima pikka malet. Osavõtjaid oli turniiril enne mind kolm, mind pandi neljandaks. Hakkasin mängima K. Peeboga. Ta teatas juba avangus, et tema seis on võidetud ja näitas oma ähvardusi. Tahtsin käiku tagasi võtta ja pakkusin tehtu asemele mitut muud, aga Peebo näitas nende kõigi peale, et ta võidaks ka selliste käikude korral. Lõpuks andsin järele, et teha pole enam midagi. Kõiki variante ma tegelikult läbi ei vaadanud, aga piisas sellest, et ma ei olnud võimeline head käiku leidma. Läksin magama autosse Vanemuise tänaval või mingisse suvilasse. Kui olin omajagu maganud, tulid ühed poisid, kes äratasid mind üles. Tundsin huvi, kui kaua ma olen maganud. Selgus, et oli juba järgmise päeva hommik. Need poisid jagasid meie vahel raha ja riideid. Selgus, et kõigi jaoks riideid võrdselt ei olnud. Läksin kodu poole. Ühte hoovi sisenedes otsustasin, et enne hoovi teise otsa jõudmist pean korralikult riidesse panema.

Mängisin viie tugevaimaga

Tänasel 15 minutilise mõtlemisajaga malevõistlusel oli 16 osavõtjat ja 7 vooru. Esimeseks tuli J. Seljodkin, teiseks K. Peebo. J. Raidväli ja M. Tätte kogusid järgmistena võrdselt 4,5 punkti. Kolmas koht anti Raidväljale, mille üle Tätte avaldas imestust, sest omavahelise mängu võitis tema. Aga auhinna said mõlemad. Mina kogusin 4 punkti, jagades punktide arvult 5.-7. kohta. Minu täpset kohta ei viitsinud kohtunik välja arvutada.

Olin turniiril paigutuselt 8. Mängisin 5 kõrgeima paigutusega osavõtjaga, kelle vastu sain 2 võitu ja 3 kaotust, aga üks kaotustest tuli võiduseisust. Esimeses voorus võitsin madalama paigutusega A. Põvvatit. Teises voorus kolmanda paigutusega P. Narusbergi, kes tegi avangus kaks viga järjest ja kaotas viguri. Kolmandas voorus kaotasin teise paigutusega J. Raidväljale. Neljandas voorus võitsin A. Ojastet, kes oli paigutuselt minust üks koht tagapool. Viiendas voorus sain võiduseisu neljanda paigutusega J. Seljodkini vastu, aga panin oma vankri lõksu ja kaotasin. Kuuendas voorus kaotasin esimese paigutusega K. Peebo vastu etturi ja selle tulemusel partii. Viimases voorus mängisin T. Raudsepaga, kellel oli viies paigutus. Kahisin riskantselt väljal h6 oda etturi eest, seis muutus segaseks, vastane hakkas vigu tegema ja sain võidu.

Laenutusstatistika

Leheküljel www.ahf.ee on kirjas, et eelmisel aastal laenati minu raamatuid raamatukogudest 30 korda ja selle eest saan 62 krooni ja 1 sendi.

neljapäev, juuni 26, 2008

Täienduseks

Vastan oma küsimusele ise, sest hakkas huvitama ja otsisin "Riigi Teatajast" vastuse välja. Aastal 2006 on vastu võetud "Eesti lipu seadus", mis ütleb tõesti, et jaaniööl lippu langetama ei pea. Samas pole seda öeldud jõuluöö ega uusaastaöö kohta.

Mõttekäik rahvussümboolikast

Võibolla on see seadus juba ära muudetud, sest lipupäevade arvu vähendamise kavast olen ma kuulnud. Aga varem vähemalt oli nii, et pühade ajal pidi päeval lipp lehvima ja ööseks tuli ta ära koristada. Võidupühal ja jaanipäeval olid tänavugi lipud väljas, aga kui see seadus veel kehtib, siis on võibolla nii, et kõige pidulikumal hetkel jaaniööl, kui tehakse tuld, peab lipp koristatud olema. Või oli jaaniöö erand, mille ajal võis lipu välja jätta? Ma ei tea, sest ma pole lipuheiskaja kunagi olnud. Minu toas üks sinimustvalge laualipp riiuli otsas lehvib. Sinine ei ole tal enam samasugune kui alguses. Lipu kõrval on gloobus, millele on kantud ka Eesti riik. Eesti on gloobusel roheline, mitte sinimustvalge. Roheline on islami värv, aga paljudes islamimaades on rohelus haruldane. Võibolla nad seda värvi sellepärast pühaks peavadki. Rohelised parteid on tekkinud ka seoses roheluse vähenemisega. Mulle õpetati koolis, et vanasti oligi taevas sinisem, sest pilvisus olevat varasemate aegadega võrreldes suurenenud. Hetkel ei ole taevas siiski pilvi näha. Kogu taevas aknast ei paista. Taevas lendavad pääsukesed. Pääsuke olevat rahvuslind, siis saaks kavandada lipu, kus sinise triibu peal oleks kujutatud pääsukesi. Eesti vapil on lõvid, aga lõvi ei ole rahvusloomaks kuulutatud.

Raamatuna ilmunud vihik

Läksin bussijaama istuma, et vaadata, kuidas võõrad inimesed bussi peale lähevad. Nägin oma raamatu tegelasi. Need olid Oudekki ja tema ema. Ma sattusin pidevalt nendega pooleldi juhuslikult ja pooleldi sihilikult samasse kohta, kuulsin nende öeldavaid lauseid ja sain niimoodi raamatut edasi kirjutada. Läksin ise ka ühe maaliini bussi peale. Sõidu ajal üks mees hoiatas mind, et buss võib plahvatada ja sellel oleksid väga tõsised tagajärjed. Tekkis küsimus, kui sageli bussid varem plahvatanud on. Hiljuti oli seda ilmselt juhtunud, sest viimasel ajal kuulis hoiatusi bussi plahvatamise eest sageli. Ütlesin sellele mehele, et plahvatusest veel tõenäolisem on, et bussi mootor sureb lihtsalt välja ja buss jääb seisma. Plahvatused on võimalikud ilmselt süütamise korral. Mees oli minuga nõus. Mõtlesin, et ma peaksin üks kord suitsetamist proovima, et saada aru, millest raamatutes kirjutatakse, kui kirjutatakse suitsetamisest. Või peaksin ma siiski jääma senise põhimõtte juurde mitte ühtegi korda elus suitsetada, et minust ei saaks suitsetajat, kui ma tean, kui kahjulik see on. Kui ma suitsetamist siiski prooviksin, siis ütleksin, et teen seda selleks, et vaadata, kas ma hakkan oksendama. Kõndisin selle mehega ühe korteri suunas. Rääkisin, et meie perest ei suitseta keegi. Mõned on küll proovinud, aga kõik on maha jätnud. Mees küsis, et aga kas Heleene suitsetab. Tundus, et ta mõtleb Helenat. Küsisin, kas ta mõtleb onutütart. Mees kinnitas, et mõtleb. Ütlesin, et tema küll suitsetab. Jõudsime korterisse pärale. Oli oodata, et nüüd pakutakse mulle alkohoolseid jooke. Neist ma oleksin keeldunud ja nõudnud nende asemel midagi paremat, näiteks teed. Kuigi oli oht, et kui küsida teed, siis tehakse tõenäoliselt ravitee asemel päris teed, mis võib olla kange ja mõru ning õhtul juues une ära ajada. Seda ma oleks siiski joonud ja ei oleks suhkrut sisse pannud. Olin andnud raamatuna välja vana kamba vihiku. Raamatus oli paljundatud pastakakirja. Veel tagakaanelegi oli kirjutatud roheliste kirjatähtedega. Käekiri oli halb, aga lugejad kindlasti arvasid, et see on taotluslik. Lehitsesin seda raamatut. Kirjutatud oli erinevat värvi pastakatega. Ühes kohas olid read leheküljest laiemad, alates eelmiselt leheküljelt. Raamatus oli pilte. Klaus ütles ühe pildi kohta, et see on kehv. Vaidlesin vastu, et see on hea. Kahju, et Klaus asja nii valesti tajus. Rääkisin, et kes mu kamba vihiku läbi loeb ja mind selle eest kiidab, sellest saabki seeläbi kamba liige. Aga kui keegi selle jutu peale küsiks, et ta luges läbi, kas ta on nüüd kamba liige, siis vastaksin, et ma ei saa kontrollida, kas ta päriselt luges läbi. Otsustasin lennata pliiatsrakettidega tuba uurima.

kolmapäev, juuni 25, 2008

Võitlus majaga

Tuba, kus ma istun, koriseb. Tal peavad kuskil olema soolikad. Kui tal on soolikad, siis järelikult ta sööb. Ta võib mind seedima hakata. Võibolla ma olengi ühes maja soolikatest. Siit tuleks põgeneda. Aga kui ma korstnasse ronin, võin sattuda maja hammaste vahele ja ta võib mind katki närida. Siis tuleks ise närida seina sisse auk ja põgeneda selle kaudu. Aga ma olen mitu korrust kõrgel ja võiksin ennast katki kukkuda. Jääb üle põgeneda ukse ja trepi kaudu esimesele korrusele ja sealt välja. Aga uks on lukus. Võti mul on, aga see enam ei keera. Lukk peab olema välja vahetatud. Ust katki närida ei saa, sest see on metallist. Tegelikult mul on tuju hea, sest seedimine pole veel alanud ja võibolla ei algagi. Ainult et kui mind ei seedita, pean ise midagi seedida saama. Kõigepealt sööks ära potitaimed. Need on kaktused, mille okkad ennast süia ei lase. Okkad saaks noaga ära lõigata. Võibolla on siiski kaktused mürgised. Kõik kaktused ei ole, sest kaamelid söövad neid. Osad võivad olla, et kaamel neid ära söönud ei ole. Maja neelab ühe kajaka, mis kukub korstnast tuppa. Nüüd on mul midagi süia ja maja asemel seedida. Aga sellest, et tuppa neelati kajakas, järeldub, et kohe lülitab maja endal seedimisrežiimi sisse ja hakkab kajaka pähe mind seedima. Tuju läheb halvaks. Samal hetkel koputatakse aknale. Selle taha on pandud redel, mille abil saaks põgeneda. Aga kui ma majast põgenen, kus ma siis elama hakkan? Võibolla koopas.

Kodakondsus kahtluse all

Üks naiskirjanik kirjutas mälestusteraamatut. Minu isa soovitas talle, et ma hakkaks tema kaasautoriks. Sellise soovituse oskas isa anda sellepärast, et mul oli endal just valminud mälestusteraamatu käsikiri. Oli vaja minna Riiga, aga ma ei teadnud, millega minna. See naine tuli minu juurde ja ma ärkasin seetõttu tänavanurgal üles. Et selle koha peal oli tihe liiklus, siis läksin nurgast natuke kaugemale maja ukse ette. Juhatasin selle naise suurde tuppa. Isa tuli ja pahandas, et miks ma aluspesu väel olen. Aga ta ei arvestanud sellega, et ma ei jõudnud nii kiiresti muid riideid selga panna. Vennad möödusid sipelgapesast ja sipelgad hakkasid neid jalajälgede lõhna järgi jälitama. Avastasin, et mulle on pükste alla roninud samuti palju musti sipelgaid, kes tuli maha raputada. See oli selline eriti agressiivne sipelgaliik. Kaks venda ronisid puu otsa 65 meetri kõrgusele. Üks neist lamas ohtlikus asendis oksal. Võibolla see tema jaoks ei olnud ohtlik, aga kui mina oleksin sellises asendis olnud, oleksin kindlasti alla kukkunud. Üks vend oli jäänud koos minuga maapinnale. Ta laulis: "Kirp aknast välja, nahkpüksid jalga." Sellega ta avaldas soovi, et oksal lamav vend alla kukuks. Kutsusin lauljat korrale, et ta ei tee vahet imetaja ja putuka tähtsusel. Puu otsas olijad ronisid alla ega saanud viga.

Toimus maleturniir. Mul oli sellel üsna suur võiduprotsent, aga oma täpset punktide arvu ma ei teadnud. Minu järgmine vastane oli Kristjan G. Ta oli kõigiga, kes nõus olid, teinud mänguta viigi. Mina soovisin siiski mängida. Neile, kes niisama viigiga nõus ei olnud, oli Kristjan kõigile kaotanud. Kõndisin mööda tänavat. Nägin, kuidas kojamees koristas tänavat ja tahtis koos muu prahiga prügikasti visata ühte laipa. Mõrv oli toimunud Ameerika-Kanada piiril. Ameerika presidenti hakkas see lugu huvitama. Ta käskis oma pojal kaardi pealt mõrvakoht üles otsida. Poeg joonistas ekraanil oleval kaardil selle piirkonna ümber ringi. Oli karta, et ringi tõmbamine tekitab elektrit ja võib mõjuda nagu vuuduu. Selgus, et mõrv oli sooritatud kaheksa miljoni dollari pärast. Järgmine päev pärast avastuse tegemist sai presidendi poeg ise kaheksa miljoni dollari suuruse loteriivõidu ja kahtlus langes temale, kuigi tegemist oli kokkusattumusega. See mees tuli välismaalt meie kooli õpetajaks. Tüdrukud ütlesid talle, et tal on mõrtsuka nägu. Mees vastas, et tal on sellepärast selline nägu, et ta on iirlane.

Roomasin tänaval kesklinna suunas. Seejärel tegin roomamisliigutusi oma voodis. Oli saabunud uus "Akadeemia" number. Selle tagakaane siseküljele oli kirjutatud käsitsi midagi Kirjanike Liidu madalast akrediteeringust. Kui ma õigesti aru sain, siis see tähendas, et ajakirja toimetus on otsustanud, et kui mulle makstakse kirjastusest vähe palka, siis maksab ajakiri mulle kaastöö eest samuti vähem kui teistele kaastöölistele. Ainult et kirjastus ei allu Kirjanike Liidule. Vaatasin oma mail.ee postkasti. Sinna oli tulnud e-mail Kodakondsusametilt, et on selgunud, et mul ei ole tegelikult Eesti kodakondsust, seetõttu pean ma Eestist lahkuma. Sellisele jamale ei kavatsenud ma reageerida. Kavatsesin minna järgmine kord valima ja vaadata, kas mul lastakse hääletada. Mail.ee oli mul üldse vananenud postkast, sinna tulevate kirjade peale ei pidanud ma enda arvates midagi tegema. Tähtsad kirjad oleks pidanud saadetama üldse paberil. Arvatavasti nad sellepärast olidki jõudnud järeldusele, et mul ei ole kodakondsust, et ma olin isikuandmete hulgas esitanud sellise e-maili aadressi, mis nüüdseks oli vananenud ja enam kõiki kirju läbi ei lasknud.

teisipäev, juuni 24, 2008

Pikk rongisõit

Olin ilma riieteta, ainult käterätt ümber, sest tahtsin vannituppa minna. Aga ma ei saanud koridori läbida, sest seal oli üks tüdruk. Peitsin ennast niikauaks ukse taha, kuni tüdruk oli korterist läinud. Vannitoas nägin midagi vastikut - nii vanni kui ka kraanikausi äravooluauk olid ummistatud väljaheidetega. Ja rätti ümbert võtta ma endiselt ei saanud, sest see oli suur vannituba, kus oli peale minu veel mitu inimest. Lasin väljaheidetele dušši peale. Ühe toru peal need vee mõjul lahustusid, aga teise toru puhul selgus, et tegemist on hoopis kartulitega. Üks väike poiss nimetas ühte asja, mida tema oskab, ja lisas, et aga mina ei oska isegi kartuleid keeta. Vaidlesin vastu, et ma oskan. Kindlasti oskab keegi minust paremini keeta, aga kui minu valmistaud kartulitest saab söönuks, siis võib öelda, et ma oskan neid keeta.

Lamasin voodis. Minu ümber tiirles herilane. Mulle öeldi, et herilane on mu silma peal. Hoidsin kaela teki all, et herilane ei saaks kaela nõelata, et kael paistetama ei hakkaks. Kõndisin mööda koridori, mille ääres meie ühetoaline korter asus. Koridoris oli vapsikupesa. Paar vapsikut hakkasid mind jälitama ja tulid minuga kaasa, kui ma korterisse tagasi läksin. Nüüd võisid nad juba tantsu abil teistele vapsikutele teatada, kus me oleme, et ühiselt rünnata. Seepärast oleks olnud vist targem vapsikud maha lüia. Aga siis oleks tekkinud lõhn, mis teised vapsikud vihale oleks ajanud. Räägiti, et vapsikuid on rohkem kui mesilasi. Olin nõus, et vähemalt metsmesilasi näeb harvem. Hakkasime rongiga Peedule sõitma. Üks vend hoidis käes trimmerit ja pani selle tööle. Keelasin tal rongis seda teha, sest see on ohtlik. Selle peale hakkas vend demonstratiivselt ohtlikke olukordi tekitama, pannes oma sõrmi trimmerilindi kohale ja keskele. Ta kriimustas trimmeriga aknaalust seina. Kui sõit oli kestnud juba väga kaua, siis küsisin, mis peatuses me oleme. Ise ei saanud ma seda vaadata, sest pooleldi magasin, mistõttu ei näinud hästi. Vastati, et Ropkal. Oli uskumatu, et me saaks veel nii Tartu lähedal olla. Seepärast küsisin, mis suunas me sõidame. Ema vastas, et Tartu suunas. Seega olin sõitnud Elvasse välja ja ka tagasiteel Peedust mööda. Aga edasi küsitledes selgus, et teised olid siiski Peedul maha läinud, kuid ei mäletanud, kas mina olin nendega kaasas. Tagasisõit toimus juba järgmisel päeval. Ütlesin, et ma ei ole 48 tundi midagi söönud.

esmaspäev, juuni 23, 2008

Küsiti ja hüüti

Olin poe kassasabas. Minust võidi teha ebaviisakaid fotosid. Mul oli üks Wordi fail. Ühed poisid hakkasid õpetama, et faile ei levitata Wordis, sest Wordi puhul saab vaadata, milliseid muudatusi failis enne lõppvariandi valmimist tehtud on. Selle kohta olevat avaldatud raamat, miliseid parandusi on leitud. Rebisin nende poiste jutu tükkideks. Ütlesin, et kui keegi süüdistab mind massimõrvas või ropendamises, siis selline tekst kuulub hävitamisele.

Lõppes Tartu meistrivõistluste valikturniir. Edasi pääsema pidi kuus esimest. Jagasin punktide arvu poolest kuni kuuendat kohta ja minu täpne koht oli viies. Punkte oli antud seda rohkem, mida varasemas voorus mäng toimus. Olin võitnud esimeses ja viimases voorus. Aga neli ülejäänud mängu olin siiski kaotanud. Mulle näidati klubi liikmete nimekirja, kuhu ma pidin panema oma nime taha allkirja. Ma ei leidnud oma nime sellest kohast, kus see tähestiku järgi oleks pidanud olema. Siis sain aru, et tähestiku järjekorras on ainult asutajaliikmed, hiljem liitunud tulevad allpool liitumise järjekorras. Mulle öeldi, et minu tase ikka kuidagi ei tõuse. Nimelt oli minu nime taha kirjutatud "puutumatu". Öeldi, et peaks olema selge, mida see sõna tähendab. Teadsin, et puutumatud on India kõige madalam seisus. Aga ütlesin, et kui keegi minu mängutugevust küsib, siis ütlen, et olen esimene järk, hoolimata sellest, et K. Sandri jutu järgi peab esimese järgu reiting olema 1975. Mulle selgitati, et K. Sander tegi nalja, tegelikult on esimese järgu piir 1822. Rei ütles, et sel turniiril mängisin ma kehvasti. Vaidlesin vastu, et ma pääsesin edasi. Rei tõi halva mängu näiteks kaotuse Abramile. Abram oli mind hea mängu eest kiitnud, aga Rei jutust sain aru, et Reile oli Abram teistsugust juttu rääkinud ja öelnud, et mulle ajab ta puru silma. Minu viga oli olnud, et olin käinud avangus Rc6 niimoodi, et see aeti sealt kohe etturiga minema. Rei jutust sain aru, nagu oleks Abram enne mängu talle öelnud, et loodab sellele, et tavaliselt teen ma kümme esimest käiku ilma mõtlemata.

Läksin füüsikahoone suurde auditooriumisse. Enne loengu algust astus selle ette üks üliõpilasvõimu esindaja, kes küsis auditooriumis viibijatelt, kas ta avab torud või teeb ühte teist asja. Seda küsis ta üsna vaikse häälega ja kui keegi ei vastanud, siis tegi sellest järelduse, et avab torud, mida ta ütles veel vaiksema häälega. Olin täpselt samasugust rituaali näinud siin juba ühel varasemalgi korral ja see kordus iga loengu eel. See küsimus esitati enne kui kõik loengukuulajad saabunud olid. Saabus üks poiss, kes küsis ühelt tüdrukult, kas tema kõrvale võib istuda. Nad olid varem ka vahel kõrvuti istunud. Tüdruk ei vastanud midagi. Poiss ütles, et ta räägib kurtidega. Järgmiseks ütles ta, et ta sooviks selle koha peale istuda. Tüdruk ei vastanud ikka. Seepeale istus poiss natuke kaugemale. Nüüd sirutas see tüdruk käe välja ja ulatas sellele poisile käärid, mis oli varem laenanud. Mulle hüüdis üks poiss kaugemalt: "Runnel!" - "Jah, mis on?" vastasin kiirelt ja valju häälega. "Me rebisime su fašismiraamatu tükkideks," hüüdis ta, pidades silmas minu unenäoraamatut. "Kuidas te saite seda teha, kui ma ei ole seda teile kinkinud?" vastasin, enda arvates väga tabavalt. Ei olnud päris selge, miks ta nimetas unenäoraamatut fašismiraamatuks. Võibolla sellepärast, et pidas uurimistööl põhinevat fašismi peatükki kõige asjatundlikumaks. Aga võibolla hoopis sellepärast, et pidas minu enda rahvuslikke vaateid fašismiks.

pühapäev, juuni 22, 2008

Läbi linna viiv tänav

Arvati, et üks lause käib ahvija kohta. Mina ütlesin, et see käib kõigi ahvide kohta. Artur rääkis, et kui ta raamatukogule raamatuid toob, tahab ta kindlasti saada mõõdikuid, mille eest antaks teisi raamatuid vastu. Mina ütlesin, et neid raamatuid, mis ma olen raamatukogule annetanud, ei pea ma enam enda omadeks. Puu tehti pikuti kolmeks, nii et iga kolmandik vastas ühele peamistest eluvaldkondadest. Läksin juurde ja ütlesin, et mulle sobib kala söömisega seotud valdkond, sest juura peaks sinna alla kuuluma. Üks mees püüdis vastu vaielda. Mina ütlesin, et punased juristid on öelnud, et nad söövad kala. Mees andis järele, et võibolla söövad, sest kalas on valku. Läksin eemale. Mõtlesin, et võibolla see mees on ise ka punane ja nüüd sai ta teada, kuidas ma punastesse suhtun.

Helina elas teisel pool jõge pikal läbi Tartu viival tänaval. Aga mul ei olnud kunagi meeles, kas ta elab tänava idapoolses või läänepoolses osas. Pille imestas, et kuidas ma ei mäleta. Enne Helina poole minekut pidin alati Tartu kaardilt järgi vaatama, kus ta maja asub, et teada, kui palju sinna minek aega võtab. Läksime ühte teise seal tänaval asuvasse majja. Seal seisis leti taga üks kirjandustegelane. Lugesin leti pealt, et ta on kirjutanud minu unenäoraamatust. Sellest kirjutamist alustas ta sõnadega: "Jätame Oudekki kõrvale". Selle põhjal ei olnud võimalik aru saada, mida ta Oudekki kohta nähtud unenägudest arvab. Arvatavasti vaatas ta, et Oudekki on kõige sagedamini esinev naistegelase nimi, aga ei pannud tähele, et Helina kohta on raamatus paremad unenäod. Veel oli see kirjandustegelane maininud ühte minu luuletust. Aga ma ei saanud aru, kas ta kirjutab, et see luuletus on allpool igasugust arvestust, või on ta just andnud sellele luuletusele auhinna. Ma ei lugenud seda kaugelt välja, sest mul ei ole nii hea nägemine. Läksin letile lähemale. Vaatasin letil olevaid komme, aga rohkem nende pealt ei lugenud, sest ma ei tahtnud pikalt leti lähedal olla. Üks väliseestlane ütles, et Nõukogude Eestis oli halb raamatupaber ja need raamatud ei säili. Vastasin, et seda on öelnud ka üks kirjutamisega tegelev väliseestlane. Kirjutamisega tegelevaid inimesi peeti eliidiks. Mul ei olnud enam eriti lootust Helinalt kirju saada. Muidu oleks võinud nõuda, et ta mulle kirjutaks, aga nõudmiste esitamine oleks võinud talle halvasti mõjuda. Oleks veel võinud paluda, et kui ta ise ei kirjuta, siis organiseeriks ta vähemalt teisi mulle kirjutama. Ühele inimesele ta veel natuke kirjutas.

laupäev, juuni 21, 2008

Võõrastega ühes toas

Olin võõraste inimestega samas toas. Tahtsin kuulata muusikat, aga ei saanud, sest nendel mängis televiisor. Ütlesin neile, et see saade, mida nad vaatavad, aitab hästi inglise keelt õppida. Selle peale juhtisid nad tähelepanu, et vahepeal räägitakse televiisoris ka läti keeles. Mina olin märganud ainult inglise ja eesti keelt.

Olime akendega vankris. Sellest möödus grupp inimesi, sealhulgas minu klassikaaslasi. Heitsin põrandale pikali, et nad mind ei näeks. Ühes suures majas hakkas üks klassivend minuga rääkima. Lõin talle rusikaga nina pihta. Seejärel märkasin, et ta nina on lömmis. Ta ütles, et nina oli lömmis juba varem. Aga varasemal korral olin selle lömmi löönud ikkagi mina. Sel korral olin teinud täpselt sama liigutuse, mis tol korral. Põgenesin ühte poodi.

Kirjutasin mitu blogisissekannet korraga. Ühe just pandud pealkirja otsustasin ära muuta, sest pealkirja järgi oli juttu sõnakasutusviisidest, aga osad sõnad olid tegelikult raamatu pealkiri. Mul ilmus neljas raamat. Selle andis välja Raun. Sain tema käest ühe eksemplari ja tõin koju. Kaante ümber oli riie, mis hakkas hargnema. Ma ei saanud aru, kas riie on raamatu osa või ainult pakend. Igatahes võtsin selle hargnemise tõttu ümbert ära. Raamat oli püütud trükkida võimalikult odavate vahenditega, seetõttu oli kiri kohati ähmane ja üks leht tuli lahti. Sellist raamatut oli kavas veel poodidesse müügile viia, aga poes võis ta lagunema hakata. Vaatasin, mis on selle raamatu sisu. Koostaja oli Raun ja ma veel täpselt ei teadnud, mis ta sisse on pannud. Raamatu keskel olid värvilised reklaamileheküljed. Esimesel leheküljel olid tõlked. Olin tõlkinud mõned lõigu pikkused Euroopa Liidu kohta käivad dokumendid eesti keelde. Nende all oli ka ingliskeelne originaal. Tõlgete leheküljele järgnes minu Euroopa Liidu teemaline romaan. Romaani järel tulid minu Euroopa Liidu kohta kirjutatud artiklid, millest osad olid juba varasemates trükistes ilmunud. Romaani vahele oli pandud fotosid. Ühel fotol oli mind pildistatud selja tagant saalis üritusel istumas. Mind oli elus vähe pildistatud ja paremaid fotosid ei olnud kuskilt võtta. Kõige rohkem oli fotodel hoopis Rauna. Ühel fotol oli tema üksi. Mõnel fotol olid esiplaanil Raun ja Bristol ning mina tagaplaanil. Sellised fotod moonutasid romaani tähendust. Minu juurde tuli Särgava. Ta ütles, et oli Tallinnas kuulnud, et mul tuleb kahe raamatu esitlus järjest. Sel puhul surus ta kaks korda minu kätt. Vastasin, et mulle võidakse jah iga hetk teatada, et pean esitlusele minema.

Meil oli külas kaks tüdrukut. Mõlemale neist olin varasemal korral oma raamatu kinkinud. Raamatut saades olid mõlemad lubanud, et panevad selle internetti üles. Seda nad ei olnud teinud. Arvatavasti sellepärast, et paremini tuttavaks saades nägid nad, et ma ei ole selline, nagu nad algul arvanud olid. Mäletasin, et olen kinkinud kummalegi oma eelviimase raamatu, aga ei mäletanud, kas ka viimase.

Läksin koos Kristeriga kodu poole. Teel kohtusime kahe vene pätiga, kes meid ähvardasid. Tundsime ära, et samad pätid olid meid ähvardanud ka eelmisel korral. Kolmandal korral võisid nad hakata ähvardust teoks tegema. Ettevaatuse mõttes oleks võinud järgmisel korral minna teist teed. Aga ehk oli parem siiski minna sama teed, sest pätid võisid meid järgmine kord minna ettenägelikult teisele teele varitsema.

reede, juuni 20, 2008

Kiviplaatide kampaania

Kooli koridorides kõndides kohtasin klassikaaslasi, kes esindasid erinevaid parteisid. Läksin koolisööklasse sööma. Jätsin koti söökla eesruumi, kuigi tavaliselt kotti sööklasse kaasa ei võeta. Korrapidaja ei paistnudki kaasavõetud kotiga rahul olevat, aga tagasi viia ka ei käskinud. Siin oli peale minu oma teisigi kotte ja palju poleks neid siia mahtunud. Läksin tänavale, kus toimus lageda taeva all Rahvarindesse kuuluva partei koosolek. Rahvast oli palju, aga mina jäin teisele poole tara ega saanud tarast mööduda. Koosolekut viis läbi Kulbok. Ta rääkis, mida peaks järgnema pidaval suuremal koosolekul tegema. Kui kõik oli läbi arutatud, mindigi teisele tänavale Rahvarinde enda koosolekule. See lugu oli juhtunud palju aastaid tagasi. Vähem aastaid tagasi oli juhtunud, et Kulbok ja mina olime mõlemad alustanud Euroopa Liidu vastast tegevust, kui me esimest korda kohtusime. Kulbokki tundsid kõik näo järgi, aga mina teda ei teretanud. Istusime sama diivani peal ja mina peitsin näo diivani käepidemesse. Selgus, et millegipärast tundis Kulbok ära, kes ma olen, kuigi mina ei oleks pidanud näo järgi tuntud olema. Kulbok tõusis püsti ja kõnetas mind perekonnanime pidi, et see olen vist mina. Seejuures teeskles ta värisemist. Tartus oli nüüd paar aastat tagasi toimunud kampaania, mille käigus pandi kõnniteesse väikseid värvilisi kiviplaate. Selle jälgi oli veel näha, kuigi osa plaate oli praeguseks jäänud kõnnitee alla. Paar aastat ei olnud enam selliseid kampaaniaid olnud, aga millalgi võis jälle tulla. Vennad tegid pikki hüppeid ühelt sillatorult teisele. Ütlesin, et sellised riskantsed hüpped ei ole korralik käitumine. Pidi algama üks üritus, milleks istuti saali. Vaadati ühe saabuja tumedaid silmi. Öeldi, et teda peetakse eksikombel Tõnuks, sest neil on sarnased silmad.

Avastasin, et just nähtud unenägu Kulbokiga olen näinud ka sel ajal, kui Rahvarinne veel päriselt tegutses. Olin selle kirjutanud tolleaegsesse kladesse. Tookordne unenägu läks küll ühest hetkest edasi erinevalt. Mõtlesin praeguste unenägude kaustikusse ja tolleagsesse kladesse panna viited, et ühte unenägu lugedes vaadataks ka teist. Kui ma viiteid ei pane, siis võib lugeja arvata, et tegemist pole sama unenäoga, vaid et ma näen kogu aeg ühesuguseid unenägusid.

Isa oli saanud minu magistritöö oponendi käest ühe ajaloolase kirjutatud uurimuse, mille ta nüüd mulle tõi. Oponent oli öelnud, et selles uurimuses lükatakse ümber palju minu magistritöös sisalduvat informatsiooni, kuigi minu mainet ei pidavat see kahjustama. Oponent oli põhjendanud uurimuse kirjastusele andmist sellega, et äkki on kirjastusel kavas minu magistritöö põhjal raamat avaldada. Seda arvas ta arvatavasti sellepärast, et kirjastus oli minu magistrantuuriõpingud kinni maksnud. Mõtlesin hakata toodud uurimust lugema.

neljapäev, juuni 19, 2008

Reaktor

Et näha, kuidas täpselt kiiritab,
reaktorit üks nägu kõõritab.

Reaktor tahetakse lõhkuda,
et kiiritada ei saaks õhku ta.

Reaktor võib me elu rikkuda,
kui ise enne ei läe rikki ta.

Lähen ühte kohta

Täna ei näinud unes midagi. Arvasin eile, et näen täna pikemaid unenägusid kui eile, sest lugeda oli eile õhtul huvitav. Aga lugesin oma teoseid ja olen ka varem tähele pannud, et oma vanad teosed ei tekita nii hästi unenägusid kui teiste teosed või uute teoste kirjutamine. Peast oma vanade luuletuste lugemine tekitab vist paremini, sest sellega lisandub mälu pingutamine. Kui lugeda suurem hulk luuletusi. Vahepeal oli eile tuju ka kehv, kuigi mitte päev läbi. Valge aeg ei mõju ka und soodustavalt. Täna on kavas minna sellisesse kohta, mis võib homseidki unenägusid rikkuda.

kolmapäev, juuni 18, 2008

Ülikool ja üllatused

Eile oli ühel minu vennal ülikooli lõpuaktus. Kahe aasta pärast võib tal olla järgmine lõpuaktus. Minu kursuselt läbis üks inimene magistrantuuri ühe aastaga. Aga magistrantuuris ei olnud ta Tartu Ülikoolis, vaid välismaal. Hiljem üks õppejõud rääkis, et Kesk-Euroopa Ülikool ei ole õige ülikool, sest seal antavat uurimistööde kirjutajatele ette kirjandus, millele nad viitama peavad. Täna lugesin vene keelest tõlgitud raamatut, kus oli tõlgitud, et need, kes kasutavad mitteüllatavaid riime nagu maja-vaja, on andetud luuletajad. Sellega ma ei ole nõus. Üllatus võib olla ka milleski muus kui riimis. Kui kellelgi esineb üllatavaid riime, siis ei ole tal sellepärast veel kõik riimid üllatavad, sest muidu peaks ta oma väljendusvõimalusi kõvasti piirama. Mind riimid enamasti ei üllata, sest tean ise ka, mis sõnad riimi lähevad. Üllatavaid riime esineb Contral, aga tema on just tembeldatud mittetäisväärtuslikuks luuletajaks. Olen kuulnud isegi ütlemist, et Contra riime ei peakski igaüks riimideks.

Magan hommikuti kaua

Mind taheti saata võistkondlikele malevõistlustele. Vaidlesin vastu, et ma ei saa hästi minna, sest ma magan hommikuti kaua. Lisasin, et teiselt poolt on pikk uni hea tervise tunnus. Sellega mõtlesin, et ma olen heas vormis. Täpsustasin siiski, et täna magasin ma kaua sellepärast, et eile magasin vähe. Helina oli oma tõlketöö teema laenanud minu ajaloo uurimistöö teemast. Nähtavasti seetõttu, et selle teema puhul olid mängus suured rahad. Minu uurimisteema oli Itaalia fašism. Mult küsiti, kuidas fašistidel õnnestus Itaalias võimule tulla, kui neid oli parlamendis nii vähe. Vastasin, et mina ei saa sellest aru. Püüdsin siiski selgitada, et fašistlik partei oli teistest parteidest agressiivsem ja pani teised vangi. Ja lõpuks toimusid valimised, kus fašistid said teistest suurema esindatuse. Küsiti, mis parteid neil valimistel osalesid. Vastasin, et samad parteid, mis varasematel valimistel. Palgad langesid praegu iga kuuga. Vanad inimesed said juba ainult 100-200 krooni kuus. Minu vennad tundusid raha varastavat. Ema keelas varastamise ära. Mul oli palju rohkem raha kui teistel. Pakkusin vendadele, et kellel vaja, sellele võin laenata 500 krooni. Lisasin, et hiljem tahan seda raha muidugi tagasi.

teisipäev, juuni 17, 2008

Mõttekäik poliitikast

Viimastel päevadel olen blogis palju poliitikast kirjutanud. Endal on tunne, et see määrib minu blogi. Teiselt poolt on see toonud veidi lugejaid. Isegi kommentaare. Ühe sissekande üle jätkus arutelu ka listis ee.euro. Seda listi see vast ei määri. Eilset "Eesti Päevalehte" määrib taanlase artikkel, et Iirimaa tuleks Euroopa Liidust välja heita, sisuliselt selle eest, et on liiga demokraatlik. Raadiost tuli eile veidi mõistlikumat juttu, et Euroliidu juhtpoliitikud olevat aru saanud, et tegelikult olid nende enda riikide kodanike hulgas meeleolud samasugused kui Iirimaal. Sellist arusaamist võidakse muidugi väljendada valimisi silmas pidades. Valimisi oleks raskem ära jätta kui rahvahääletust. Aga ka valimiste ärajätmisega on mõnel maal ja mõnel ajal hakkama saadud, näiteks 1930. aastate Eestis. Võidakse saada ka tulevikus. Demokraatia on ikkagi surve alla sattunud. Kõik maailma riigid nimetavat ennast demokraatlikuks, aga tegelikult kõik seda ei ole. Mina nimetasin poliitikateemat määrivaks, aga kirjutan jälle poliitikast. Tänane sissekanne tundub olevat vähem määrivas stiilis. Hästi kirjutamist tuleb harjutada. Kuni riik on demokraatlik, on kodanikul vaja poliitilistes küsimustes seisukohti võtta. Otsus mitte valima minna on ka otsus. Minul ajalugu õppinuna on lausa poliitikaga seotud haridus, sest põhiliselt õpetati poliitilist ajalugu. Siis peaks mul sellistel teemadel rohkem öelda olema kui mõnda teist eriala õppinul. Lisaks on mul viimasele rahvahääletusele eelnenud kampaanias osalemise kogemus ja olen osalenud ühe erakonna asutamisega seotud aruteludes.

Nähtavale ilmus tõusev kuu

Kõndisime mööda ühte Paide tänavat. Kui olime majast möödunud, siis ilmus vasakule vaadates nähtavale tõusev kuu. Ütlesin, et see on nagu selles raamatus, mis ma lapsena esimesena kirjutasin. Kuu tõusu järgi sai määrata ilmakaart. Tartus oli meie aken samasse ilmakaarde. Olime toas. Taimo küsis mult raamatute köitmise kohta. Vastasin, et olen raamatuid köitnud, aga see ei tule mul hästi välja. Taimo näitas ühte raamatut, et selle olen ma küll hästi köitnud. Aga see oli kiirköide, nii et selle puhul oli lugu teine.

Vaatasin psühhiaatri päevikut, kuhu ta oli kandnud inimeste haiguslood. Minu kohta oli kirjutatud muuhulgas, et mul on surmamõtted ja ma usun, et on olemas "Miki Ajakiri". Kommenteerisin, et siia on kantud ainult ühe päeva sümptomid ja usutakse, et need on mul siiamaani. Seda "Miki Ajakirja" nägin unes ainult ühel ööl. Hennu kohta oli ka päevikus eraldi lehekülg. Oli kirjutatud, et Henn oli kaevanud segasusseisundit, aga et see üksi ei ole veel haigus. Hennule oli soovitatud raviteed. Ma ei tahtnud, et minu klassikaaslased loeks, mis minu kohta on kirjutatud. Istusin koos Kristeriga laua all. Tõstsin laua pealt laua alla lambi, et oleks valgem lugeda. Kui ma lauda liigutasin, lõhkusin sellega kogemata ära laua peal olnud konstruktorist majad. Lamp ei tahtnud enam püsti jääda. Tuli psühhiaater, kes ütles, et lamp ei tohi põrandal olla ja et ma olen selle ringi tõstmisega ära lõhkunud.

Õppisime loengus kaardi leppemärke. Järgmine kord pidi nende peale kontrolltöö tulema. Kodus olles helistasin õppejõule ja küsisin, et ta rääkis, mida tähendab seest täis märk ja mida tähendab seest tühi väljasirutatud käega märk, aga mida tähendab seest täis väljasirutatud käega? Õppejõud ei vastanud. Sain aru, et ta ei pea telefoniga üliõpilaste küsimustele vastamist sobivaks. Lõpetasin kõne. Vaatasin leppemärke entsüklopeediast. Selgus, et minu küsitud märki ei olegi olemas. Alles seejärel vaatasin konspekti. Selgus, et märke oli loengus õpetatud rohkem kui ma mäletasin. Maja kujutav märk pidi olema konkreetselt kujutatava hoone kujuline. Järgmisel päeval õppejõuga kohtudes ütlesin, et ma mõtlesin ise märke juurde. Olime juba koolis õppinud selliseid leppemärke nagu lehtmets ja okasmets, aga ülikoolis õppisime nüüd majanduslikke mõisteid kujutavaid.

Klaus rääkis jälle, et kantrilaulud on üksteisele liiga sarnased. Vastasin, et see tuleb sellest, et on töötatud välja ideaalsed helid, mida ei ole põhjust kordamata jätta. Kantrimuusikat tehakse rahvapillidega, millel on sajanditepikused traditsioonid ja seega toetutakse pikale kogemusele. See on konservatismi põhimõte. Lisasin, et minu meelest on hoopis Vikerraadiost tulevad laulud omavahel liiga sarnased. Küsisin, milleks on vajalik leierkast. Leidsime vastuse, et leierkast on vajalik selleks, et inimene saaks korduvalt oma lemmiklugu kuulata.

Vaatasin matemaatikaülesannet, mida olin kunagi lahendanud. Olin leidnud iksile neli väärtust. Õpetaja oli osad neist valedeks lugenud, sest kaks väärtust olid üks ja sama ja kahel oli vastupidine märk. Lisaks oli õpetaja kirjutanud, et ei tulnud leida mitte iksi väärtust, vaid teisendada. Proovisin nüüd seda ülesannet uuesti lahendada. Jürgen I. vaatas kõrvalt, kuidas ma seda teen. Mulle tuli mõte kasutada võtet, et tõsta võrduse mõlemad pooled ruutu. 1 on ruutu tõstes ikka 1, nii et arvude suuruste vahe kasvab. Olime maleklubis. Siia oli tulnud üks uus mängija. Ta oli lubanud Sveni ära võita, aga Sven ei uskunud, et algaja teda võidaks. Ta küsitles uut mängijat. See ütles, et on võitnud kõik partiid, mis ta on mänginud. Sven küsis, kellega ta on mänginud. Algaja vastas, et teiste filosoofia üliõpilastega. Ta oli ise ka noor filosoof. Tundus kahtlane, kas mittemaletaja võit teiste mittemaletajate üle midagi tähendab. Aga mul tekkis kahtlus, et algaja on filosoofiaalase mõtlemisega arendanud mõtlemist üldse. Ükskord tuli turniirile ka üks ilma reitinguta geoloogiaõppejõud ja sai hea koha. Seda võib ülikooli inimestega juhtuda. Filosoof ütles, et tal pole reaalsest nägemisest enam eriti palju järel. See tegi Svenile nalja. Pime filosoof hakkas tahvlile mängimise jaoks malelauda joonistama. Ta joonistas ühte välja tähistava ringi, siis kompis tahvlit mitme välja jagu edasi ja joonistas järgmise ringi täpselt õigesse kohta. Nii hakkas tema käe all malelaud järkjärgult valmima. Mul tekkis ainult küsimus, kuidas ta pärast lamedat pinda kompides nuppude asukohast aru saab. Nuppude asukohad tuli kirjutada kriidiga. Aga kui sellel pimedal oli nii hea ruumitaju, siis võis tõesti arvata, et ta saab ka mängust väga hästi ja kiiresti aru.

esmaspäev, juuni 16, 2008

Kodumaalt lahkujad

On vajalik, et välismaal elaks rohkem kui üks eestlane, sest saadikuid on vaja saata rohkem kui ühte riiki. Ja on vaja, et välismaal käiks keegi, kes reisikirju kirjutaks ja muid kogemusi tooks. Samas kui kõik kodumaalt ära läheksid, ei oleks see hea. Kus on optimaalne piir, ei oska öelda, aga praegu on minu arvates lahkunud liiga paljud. Samuti on Eestis eestlaste osakaal Nõukogude aja sisserände tagajärjel ikka veel liiga väike. Massiline rändamine oli õigustatud Teise maailmasõja ajal, kui paljudele eestlastele oli kodumaalt lahkumine ainuke võimalus ellu jääda. Tulevikus võib massiline inimeste liikumine olla õigustatud sellega, et polaarjää sulamise tõttu jäävad suured alad vee alla. Aga hea ei ole see kellelegi.

Tigu käe peale

Olin tegelenud ühe raamatu väljaandmise ettevalmistamisega. Nüüd oli see raamat ilmunud ja selle sisu taheti tutvustada näitusel. Kirjutasin joonisele objektide nimetusi. Nende kirjapilt oleks tulnud venitada objekti ühest otsast teiseni, aga ma jätsin osa pinda katmata. Õppejõud, kes mind oli eksamineerinud, oli kogu aeg küsimusi esitanud. Ülikooliõpingute ajal olin raamatute lugemise edasi lükanud. Ma olin saanud teistest kõrgemaid hindeid nii bakalaureuseõppes kui ka magistrantuuris, aga magistrantuuri ajal pidanud ennast sellest hoolimata teistest rumalamaks. See tuli sellest, et sel perioodil oli mul olnud enesehinnang madal. Minu praegune enesehinnang oli kõrgem.

Toas oli tigusid. Õpetati, et selleks, et tigu käe peale roomaks, tuleb mõelda, et käe peal on suhkrut. Nende puhul, kellele suhkur ei maitse, see ei aita. Nemad võiksid mõelda, et käe peal on õlut. Üks tigu ei tahtnud algul Pille käe peale roomata, aga kui roomas, siis roomas üha edasi. See tigu oli teistsugune kui teised. Lõpuks selgus, et asi on selles, et ta polegi tigu, vaid ahv.

Jõin sellist sorti jogurtit, mida ma polnud varem saanud. See oli väga maitsev. Saatsin seda jogurtit ka Oudekkile. Ta kirjutas selle kohta, et see on kõige parem jogurtisort, mida ta on saanud. Rääkisin emale ja panin Oudekki kodulehekülje avalehele teate, et Oudekkile see jogurt maitses. Järgmisel hommikul läksin jälle Oudekki juurde ja lükkasin Helina juurde mineku edasi. Mõtlesin, et Oudekki on võibolla minu teate ära kustutanud. Seda ta oligi teinud ja lisaks teistelt peale enda avalehele kirjutamise õiguse ära võtnud, kuigi alajaotustesse kirjutamise õigus oli alles. Varem Oudekki arvatavasti lihtsalt ei teadnud, et teistel oli avalehele kirjutamine võimalik. Mõtlesin, et ei ole vaja anda põhjust midagi kustutada. Seisin redeli peal ja lugesin ajakirjade kaantelt ja selgadelt huvitavaid asju. Ma võisin muutuda nii närviliseks, et oleksin redeli pealt alla kukkunud. Sain tagantjärele aru, et samasugune oht on mind ähvardanud ka varasematel kordadel veel kõrgematel majaseintel seistes. Kui hakkasin redelilt maha ronima, tuli üks poiss mind päästma, sest märkas, et ajakirjad hakkavad mulle pähe kukkuma. Sel ajal, kui ta neid tagasi pani, jõudsin mina maapinnale. Kui tema redelist alla ronis, kukkusid mõned ajakirjanumbrid talle endale pähe. Oudekki oli enne minu siia tulekut ilmselt meelega ajakirjad sellisesse asendisse pannud, et nad mulle pähe kukuksid. Ema rääkis, mida ta minu suhetest Oudekki ja Helinaga arvab. Vastasin, et ta on millestki valesti aru saanud. Tegin vihaseid häälitsusi ja loopisin ema asjadega. Pille veel kinnitas ema arvamust, kuigi Pille jutust ei saanud ma täpselt aru.

pühapäev, juuni 15, 2008

Rahvustepõhisest maailmast

Rahvuslane olen ma osalt sellepärast, et ei ole keeleliselt kõige andekam. Tahaks, et oleks võimalik oma kodumaal kõik asjad emakeeles ära ajada.

Üks peamisi põhjusi, miks hääletasin Euroopa Liitu astumise vastu, oli selle piires toimuv sisserännupiirangute kaotamine. Kui piiranguid ei ole, väheneb tõenäosus, et Eesti pinnal eesti keelega hakkama saaks.

Kui mul endal on raske emakeele piiridest välja minna, siis arvan, et see on raske ka suurele osale teistest inimestest. Et teistele ei tohi soovida halvemat elu kui endale, pooldan rahvustepõhist maailma. Rahvustepõhine maailm tähendaks seda, et rahvusriike tekiks juurde.

Mis päriselt toimub, seda on raske hinnata. Koos riikide arvu suurenemisega toimub nende suveräänsuse vähenemine. Abhaasia ja Osseetia on langenud Venemaa mõju alla samal põhjusel, miks Eesti on sattunud Euroopa Liidu liikmete hulka. Abhaasia ja Osseetia põgenesid Gruusia võimu eest ja Eesti Venemaa võimu võimaliku tagasituleku eest.

Oleks justkui valitud kahest halvast väiksem. Aga surve nõrgenemine võib tähendada ka vastupanu nõrgenemist.

Mul ei ole neid "Luubi" numbreid enam alles, aga seal kirjutas aastal 1999 Jaan Einasto midagi umbes sellist, et Euroopa Liitu astumine tugevdaks eestlaste rahvustunnet välise survega kokkupuutumise tõttu. Vastasin lugejakirjaga, et Euroopa Liit meid selles osas ei aita.

Praeguse seisuga tundub, et õigus oli minul. Kui palju on eestlasi kodumaalt lahkunud ja kui palju võib blogikataloogis kohata ingliskeelseid pealkirju.

Keegi ehk vaidleks vastu, et on hea, kui inimene oskab rohkem kui ühte keelt. Aga üks inglise keele õpetaja väitis, et kuigi inglise keelt on rohkem kasutama hakatud, osatakse seda praegu halvemini kui Nõukogude ajal ja tehakse rohkem vigu.

Kindel ma selles ei ole, aga võin kinnitada, et ise ennast inglise keeles ilma vigadeta ei väljendaks. Osalt võib see tulla sellest, et ma koolis kõige hoolsamalt ei õppinud. Aga see õpetaja ütleks selle peale ilmselt, et see ongi ajastu tunnus, et korralikult ei õpita.

Jaan Tõnisson avaldas ühes artiklis arvamust, et koolides ei peakski liiga palju võõrkeeli õpetama, muidu on see samasugune laste kurnamine nagu venestusaeg. Seevastu praegune president Ilves on kutsunud üles rohkem keeli õppima. Mina arvan, et võõrfilolooge on vaja, aga osa inimesi peab spetsialiseeruma teistele tähtsatele erialadele.

Tegin lehma häält

Magnetvõtmel oli selline omadus, et kui see vastu kõrva panna, hakkas kuulma rohkem hääli. Näiteks kui keegi rääkis telefoniga, hakkas kuulma lisaks samas ruumis viibijale ka toru teises otsas viibija juttu. Aga ema ei lubanud mul võtit vastu kõrva hoida, sest see olevat aja raiskamine. Pidin seda tegema salaja. Sobiva võimaluse leidsin, kui olin teki all. Siis sain võtme vastu kõrva panna nii, et keegi läbi teki ei näinud. Viibisin kohas, kus esinesid vaimusarnased käheda häälega lauljad. Pugesin nende vahelt läbi, et minema minna.

Kõndisin üle Toomemäe. Nägin seal jalutamas vana naist suure koeraga. Kuskilt hakkas kostma lehma möögimist. Läksin ühte majja, kus tegin lehma häält järgi, et tuletada Toomale meelde, et väiksena tegi ka tema sellist häält. Elektrijagajal oli seina sisse viiv juhe taga. Et jagajal oli lahtiseid metallosi, tõmbasin juhtme tagant ära. Aga jagajasse oli kogunenud nii palju varuelektrit, et jagaja mootor töötas veel mõnda aega edasi. Pille ja vennad hakkasid mängima M. Urmi väljamõeldud kaardimängu. Aga neil ei olnud reeglid õigesti meeles. Pidin neile meelde tuletama, et mängu esimeses faasis välja laotud kaartidest osad tuleb pöörata tagurpidi, et oleks näha, millised on tugevaimad, ja selleks, et vastastel oleks kaarte raskem meeles pidada. Lisaks ei tohi ritta panna kahte sama värvi kaarti, vaid mustad ja punased peavad olema vaheldumisi.

laupäev, juuni 14, 2008

Halvema elu poole

Lugesin Katrin Saksa blogist, et Iirimaa rahvahääletus on näide isiklike huvide eelistamisest üldistele huvidele. Vähemalt nimetatud sissekandest ei selgu, mis need üldised huvid on.

Mina tunnen just, et vastuhääle andnud iirlased kaitsesid minu huve. Ja mitte ainult minu huve, vaid meie ühiseid huve. Nimelt rahvustepõhist Euroopat ja maailma.

Kuskil mujal mainiti siiski, et jah-hääletajate ühishuvi on Euroopa konkurentsivõime maailmas. See meenutab seda loosungit, et Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka. Sellele kommentaariks olen varemgi öelnud, et elu ei ole vaja võtta spordivõistlusena. Või kui teda võtta spordivõistlusena, siis võiks ikkagi lähtuda põhimõttest, et tähtis pole võit, vaid osavõtt.

Pealegi on mul kahtlusi, kuidas mõjub konkurentsivõimele maailmas Euroopa-sisese konkurentsi kaotamine üle-euroopalise keskvõimu loomise teel. Selle all ei mõtle ma kaupade konkurentsi, vaid ideede konkurentsi. Eesti riigijuhid on loobunud Euroopa küsimustes iseseisvast mõtlemisest. Mõtlemise puudumine viib halvemate otsusteni. Halvemad otsused toovad kaasa halvema elu.

Parim pealkiri

Mul oli ees kõigi 19. sajandil kirjutatud eesti luuletuste kogu. 20. sajandil kirjutati juba palju rohkem luuletusi. Nii nagu inimene hakkab vanemaks saades järjest rohkem kirjutama, hakkab ka rahvas tervikuna ajaloo edasi minnes järjest rohkem kirjutama. Pidin luuletused sellest kogust uude kogusse ümber tõstma. Eelviimast luuletust ma uude kogusse panna ei tahtnud, sest see tundus olevat pornograafiline. Aga ema tõlkis sellest ühe rea isa jaoks saksa keelest eesti keelde veidi viisakamalt kui mina olin aru saanud: "On saun ja saunas on vabadus". Üldiselt oligi tegemist viisaka luuletajaga. Aga luuletus tervikuna oleks vist siiski hullem olnud. Meie saunas või kuuris olid külalised. Üks neist lõi meie sael ühe hamba küljest. Küsisin, miks ta saagi lõhub, ja viskasin ta välja. Tegin seda ettevaatlikult, sest esialgu oli ta saega relvastatud. Tegime kodu lähedasele tühermaale peenraid. Aga peenrad võisid minna kaotsi, kui sellesse kohta oleks hakatud ehitama maja. Kõndisin kesklinna suunas. Vahepeal mõtlesin, et mugavam oleks võibolla kõndida käpuli. Aga sain siiski püsti kõndimisega hakkama.

Osalesin pika male turniiril. Vaatasin turniiritabelit. Üks teine vaataja juhtis tähelepanu, et olen K. Sandriga punktide arvult pingereas kõrvuti. Mina ja K. Sander olime mõlemad saanud üle 20 punkti, aga liidril oli neid üle 60 ja mõnel mängijal vahepeale jääv arv. Istusin laua taha. Siis vaatasin, et selles kohas segaksid mängu potitaimed. Seetõttu tõstsin nupud kõrvallauale ümber. Teistel laudadel mängud juba käisid, aga minu vastane polnud veel saabunud. Oleksin võinud tema kella käivitada, aga ei teinud seda. Siis vastane saabus. Ta küsis, mitmes järk mul praegu on. Vastasin, et esimene või teine. Selle järgi oleks mul teine, et K. Sander ütles, et esimese järgu piir on reiting 1975. Aga varem on öeldud, et piir on 1850. Tegelikult ei ole järgu määramine reitingu järgi õige, sest järku tuleb kinnitada igal kolmandal turniiril, aga reitinguarvestusse lähevad kõik turniirid.

Vaatasin pealt malepartiid. Valge liputiival elas rahvas, kes sõi ainult vaarikaid. Nende vastu oli üks teine riik ükskord ühe sõja pidanud. Küsimus oli siiski, kas need vaarikasööjad on üldse inimesed. Üks meie hulgast ütles, et arvatakse, et nad on loomad, aga tegelikult nad on tarkinimesed. Nad kasutavad rääkimiseks kolme häälikut - kolme erinevat ä-d. Sellest ma ei saanud aru, kas erinevad ä-d ongi kõik ä-d või hoopis ä, ö ja ü. Olime kooli duširuumis. Tõsteti ringi ja lõhuti asju. Uksest tuli sisse täiskasvanud mees. Põgenesin teise ukse kaudu. Jooksin läbi riidehoiu ja põgenesin majast riidehoiu ukse kaudu. Sealt keerasin koolimaja taha ja põgenesin kooliõuest elumajade õue kaudu. Oli oht, et seal on suur koer. Aga nooremana olin sealtkaudu käinud mööda ketist lahtisest suurest koerast, kes polnud mulle kunagi midagi teinud. Toomemäel keerasin teisele tänavale. Kui see tänav läbi sai, mõtlesin keerata endisele tänavale. Aga oli oht, et toda tänavat mööda tulevad jälitajad, kes mind näeksid.

Tegin oma blogis kogemata muudatuse, mille järel kaks värskeimat sissekannet jagunesid kahe veeru vahel. Vanemad sissekanded olid endiselt ühes veerus. Aga ühes lasteraamatus olid kõik pildid kahes veerus. Parempoolse veeru piltidel näidati, mis on kapitalistlikes riikides halvasti. Vasakpoolses veerus näidati, mis on Nõukogude Liidus hästi. Ma sain aru, et päriselt on häid ja halbu asju mõlema korra puhul, aga hakkasin vaatama ainult heade asjade veergu, sest head asjad on ilusamad. Heade asjade veerus oli igal pildil kujutatud muuhulgas Lõbusat Võlurit. Klaus vaatas minu blogi. Ta keris teksti kiiresti, nii et nägi ainult märksõnu. Ema soovitas Klausil neid kohti mitte lugeda, kus on juttu ühest sugulasest, sest selle nime nägemine pidavat Klausi ärritama. Mulle oli see uudiseks ja ma ei teadnud põhjust. Klaus korraks peatas kerimise, et ühte luuletust aeglasemalt lugeda. Aga selles luuletuses esines ka selle sugulase nimi, mistõttu Klaus kiirustas siiski edasi kerimisega. Pealkirjad jõudis ta ilmselt läbi lugeda. Kui ta oli kõik sissekanded läbi kerinud, siis küsisin talt, mis oli parim pealkiri. Klaus vastas, et "Tiit Veeber". Nüüd sain aru, et olin kogemata selle pealkirja valesti kirjutanud, sest kirjutama oleks pidanud hoopis "Tiit Pruuli".

reede, juuni 13, 2008

Iirlased väljendasid rahvaste tahet

Kuulasin raadiot, kust tuli lõplik uudis, et Iirimaa rahvahääletusel on Lissaboni leping tagasi lükatud. Seega ei tohiks see leping nüüd jõustuda, kui jälle õigust väänama ei hakata.

Iirlaste aadressil kõlasid süüdistused, et neid on vähem kui üks protsent Euroopa Liidu elanikkonnast ja et Iirimaa peaks nüüd kellegi arvates Euroopa Liidust lahkuma. Tegelikult see jutt ühest protsendist ei pea paika, sest kui rahvahääletus oleks korraldatud veel kuskil, oleks tulemus olnud ilmselt mujalgi negatiivne. Prantsusmaa ja Holland on rahvahääletustel sisuliselt sama lepingu juba varem tagasi lükanud, ainult teise nime all. On inetu, et neis riikides hakkab parlament otsustama või on juba otsustanud teistpidi küsimust, mille kohta rahvas on arvamuse varem välja öelnud.

Iirimaal juleti rahvahääletus korraldada ilmselt seetõttu, et sealne rahvas on olnud seni keskmisest Euroopa Liidu meelsem, sest on usutud, et Iirimaa on saanud ühendusse kuulumisest teistest rohkem majanduslikku kasu. Kui nüüd tuli ei-otsus isegi seal, võib arvata, et mujal oleks vastuhäälte protsendid olnud veel suuremad.

Räägitakse, et Iirimaal lihtsalt seadus nõudis rahvahääletuse korraldamist. Tegelikult on seadused suuresti tõlgendamise küsimus. Oleks saanud tõlgendada, et ka Eesti põhiseadus nõuab rahvahääletust, aga tõlgendati hoopis, et see keelab.

Sisukorra paigutamine

Ahto Lobjakas arvustab tänases "Sirbis" Mart Nuti raamatut, kirjutades: "Arusaamatu austus nõukogude kommete vastu ilmneb ka sisukorra paigutamises raamatu lõppu." Ja sellega ta eksib, sest tegemist ei ole Nõukogude kombega, vaid nii tehti ka Eesti ajal. Näiteks aastal 1930 ilmuma hakanud "Üldise ajaloo" puhul. Nuti raamat on sellist tüüpi, mille puhul on sisukorra asukohana mõeldav nii lõpp kui ka algus. Luulekogu puhul minu arvates sisukorra algusesse paigutamine rikuks kunstilist elamust. Kuigi näiteks H. Runneli "Üle Alpide" sisukord on alguses, aga seda oli sellegipoolest hea lugeda.

Raskused vaktsineerimisel

Ajakirjanduses tehakse kampaaniat, et inimesed ennast iga kümne aasta tagant teetanuse ja difteeria vastu vaktsineerima läheksid. Kuigi on ka neid, kes teevad vastukampaaniat, et ühtegi vaktsiini teha ei ole ohutu, otsustasin ennast siiski vaktsineerima minna. Kõigepealt läksin perearstile. Tema mind ei vaktsineerinud, vaid saatis edasi Maarjamõisa nakkuskabinetti. Läksin sinna, aga seal ka ei vaktsineeritud. Öeldi, et nemad seda ei tee, sest neile selle eest ei maksta. Vaktsineerima olevat kohustatud siiski perearst, kes pidavat selleks koguni patsiente ise enda juurde kutsuma. Soovitati, et kui perearst keeldub vaktsiini tegemast, tuleb kaevata tervisekaitsesse. Mul jälle ei ole tahtmist oma arsti peale kaevata. Kodus räägiti, et trauma korral on võimalik saada vaktsiini traumapunktis. Aga difteeria levik ei sõltu minu teada traumadest.

Suured aknad

Klaus istus algul Helena kõrval ja siis tuli minu kõrvale istuma. Ta rääkis, et ebakindel ei ole mitte ainult meie olukord, vaid kogu Universumi olukord on väga ebakindel. Olin temaga nõus.

Läksime suvila suunas. Rääkisin, mis seal korda tuleb teha. Juba 20 aastat tagasi hammustas rott seina sisse suure augu - see tuleb ära parandada. Nüüd nägin seinas lisaks ühte uut, kuigi väiksemat auku. Maaja soovitas, et me võtaks suvilasse tüdrukud ka kaasa. Selle soovitusega ma polnud rahul, sest kui ma mõnda tüdrukut tunnen, siis ma tahan temaga kahekesi olla, mitte teistele näidata.

Leidsime laualt raamatusse mineva artikli väljatrüki ja sama koha pruufid. Ema pidi need läbi vaatama ja tahtis koju kaasa võtta. Enne küsis Jagomäelt, kas tohib võtta. Jagomägi vastas, et veel ei tohi, ta peab kõigepealt ise vaatama. Tema laua peal oli skeem, kuidas erinevad osad kokku panna. Teos, mida ette valmistati, oli "Keele ja Kirjanduse" uus number, sest meie kirjastus kirjastas ka seda. Jagomägi ütles, et artiklis on juttu mingist erootika küsimusest. Ta tahtis sisu kohta täpsustavat küsimust esitada saksa klassikule. Tulviste ütles, et seda meest me ei kuula. Võis jääda mulje, et ta ütleb seda Jagomäe kohta, aga tegelikult pidas ta silmas vist saksa klassikut.

Kesklinnas oli tähtis vana maja, millel olid suured aknad. Maja küljes oli torn ja torni aknad olid eriti suured. Kesklinna majades oli musta värvi mööbel. See oli selleks kõigis majades ühte värvi, et akendest sisse vaadates parem vaade avaneks. Sellele ei pööratud tähelepanu, kas mööbli must värv ka maja enda siseseinte värviga sobib. Möödusin linnaraamatukogust. Varem olin imestanud, kuidas nii väiksesse hoonesse kõik raamatud ära mahuvad. Nüüd nägin, et põhihoone kõrval on sellest suurem lisahoone ja sinna mahuvad raamatud küll. Põhihoone ja lisahoone vahel oli veel üks hoone, mis ei olnud vist raamatukogu osa, sest sellel olid kõverad seinad, mis ei sobinud raamaturiiulite kujuga. Lisahoone riiulitest sai tänaval kõndija võtta raamatuid hoonesse sisenemata. Raamatud olid ühesuguse suure formaadiga ja vene keeles. Nende sisuks olid Ameerika Ühendriikide sõjad erinevate Ladina-Ameerika riikidega. Võtsin riiulist ühe Ladina-Ameerika riigi vastu peetud sõda kirjeldava raamatu. Kui tahta ülikoolis kirjutada sel teemal uurimistöö, tuli piirduda selle raamatu kasutamisega, sest rohkem raamatukogul selleteemalist kirjandust ei olnud. Piret elas Ameerikas. Tal oli uus perekonnanimi, sest erinevalt Oudekkist oli ta abielus, sest tal oli parem iseloom kui Oudekkil.

neljapäev, juuni 12, 2008

Uus põhiseadus

Uut põhiseadust soovis lambakari
ja hakkas ühel häälel määgima.
Kust tuli soov, nad tallesid ei hari.
Kui tall ei tea, ei hakka käärima.

Hunt valitseb, sest valitseja nime
ei pidand ükski lammas väärima.
Nad kiidavad, et hunt on imeline,
ei hakka tema kuulsust määrima.

Enne ilmutamist tuli uudis

Üks naine luges sõimukirju, mis talle oli saadetud. Kord nägi ette, et kui talle saadetakse sõimukirja kaks korda, peab ta ülemusele lahkumisavalduse esitama. Seda ta tegigi. Kuigi minu arvates ei olnud see vajalik, sest talle oli saadetud kaks erinevat sõimukirja, mitte kaks ühesugust. Ülemus pani lahkumisavalduse praeahju, et see ära põleks. Sellest sai ülemus ise vingumürgituse. Üks vana mees ja üks vana naine said aru, et nad on vingu kätte jäänud, aga ei jaksanud enam midagi ette võtta.

Toomas oli maksnud raha, et talle ilmutataks foto Moskva-reisist, millel ta oli osalenud. Aga enne ilmutamist tuli uudis, et pildistajalt on Moskvas fotoaparaat koos filmiga ära röövitud. Minu arvates näitas see, kui ohtlik see Moskva-reis oli olnud: vägivalda esines Moskvas nii enne kui ka pärast seda reisi. Toomas põrutas rusikaga lauale, et miks ta fotot ei saa. Talle oleks võidud nüüd vähemalt raha tagasi maksta, aga paistis, et seda ei tehta. Kaks meest, kes pildistamisega seotud ärimeest tundsid, ajasid omavahel juttu, rääkides selle ärimehe varandusest. Mind hakkasid nad kiitma selle eest, kui hästi ma olin ühte ajalooperioodi kirjeldanud. Nad tõstsid esile ka seda, et olin pannud kõnniteele kaldtee, mida mööda vanainimene saab toolile istuma minna ja kõnealuse ajalooperioodiga tutvuda. Kohendasin kaldteed, sest tegelikult viis see esialgu toolist mööda. Üks meestest andis kontrolltöö küsimuseks, et miks talupojad olid olnud "venelased" või "rootslased". Küsisin üle, et kas need sõnad tuleb kirjutada juttumärkides ja et mina vist ei pea kontrolltöös osalema. Osalema ei pidanud ma sellepärast, et olin juba varasema kontrolltöö eest viie saanud. Tegelikult tuli mulle meelde, et vahepeal oli veel üks kontrolltöö, mille eest sain natuke madalama hinde. Leidsin oma kotist kaheköitelise inglise-eesti sõnaraamatu. Ütlesin, et olen selle vist õpetaja Rootsi tunnis kogemata kotti pannud. Tekkis kahtlus, et see võib olla ka mu enda oma, sest mul on samasugune sõnaraamat olemas. Aga kontrollides selgus, et leitud köidetel olid siiski kooli raamatukogu märgid. Ütlesin, et lähen viin sõnaraamatu tagasi. Küsisin tundi andvalt mehelt, kas ma ikka võin tema tunnist ära käia. Ta lubas seda teha. Ma polnud kindel, kas praegu õpetaja Rootsil veel mõni tund käib. Aga kui minul kui õpilasel nii pikk päev oli, siis võis olla ka õpetajal. Suundusin stendilt ruumijaotusplaani lugema, et näha, kus ruumis ta võib olla. Tegelikult oli mul õpetaja Kalmele ka üks sõnaraamatu köide tagasi viimata, aga sellega ma ei kiirustanud.

kolmapäev, juuni 11, 2008

Metsistunud lõvi

Ei jaksa taltsutada metsistunud lõvi,
kuid ärasöömist võtan naljana.
Kui naljatunnet ära ei vii tõbi.
Ka lõvil raske on vist näljaga.

Mu hädakisa maailmaruumis hajub
ja kaugele ei kosta möirgedki.
Kes kirjelduses mingit mõtet tajub,
ei pruugi tajuda veel õigesti.

Väljalobisetud kõne

Oli talv. Ilm oli läinud väga külmaks. Ilmateade lubas, et selline külm ilm jääb püsima. Osad jälgisid ilmateatest minimaalseid ja teised maksimaalseid lubatavaid külmakraade. Ütlesin, et kuna eelmisel talvel külma ei olnud, tuleb sel talvel kaks korda normaalsest rohkem külma. Eile olid toimunud valimised. Külma tõttu ei olnud ma tulemuste jälgimist veel oluliseks pidanud. Õhtul olin magama läinud valimissaadet vaatamata ja hommikul tõustes ei olnud ka kohe ajalehti lugema läinud. Läksin oma keldrikorrusel asuvasse tuppa. Üks võõras tungis sinna sooja, sest ma ei jõudnud ust nii kiiresti sulgeda. Aga tema järelt panin ukse lukku, et rohkem võõraid ei tuleks.

Vanaema rääkis Pillele, millise kõne ta aktusel õpilastele peab. Ta lubas rääkida mitmes erinevas võõrkeeles. Et ta oli andnud lastele rootsi keele tunde, siis pidi osa juttu tulema rootsi keeles. Vanaema kavatses õpilastelt küsida, kas nad on koolis tülitsenud ja kakelnud. Kaklemise kohta käis rootsi keeles sõna "astrid". Juhtisime vanaema tähelepanu sellele, et oleme juba aktusesaalis ja ta lobiseb enne kõne algust kõne sisu välja. Üks poiss küsis meie märkuse mõjul vanaemalt, kas vanaema nüüd ei saagi enam kõnet pidada. Vanaema läks suure autoga tänavale sõitma, et teha väike ring. Aga ta polnud nii suurt autot varem juhtinud ja hästi ei osanud. Et pöörata ringi ja selleks vasakule, keeras ta kõigepealt parempoolsele tänavale ja tagurdas sealt tagumine ots ees tagasi. Siis tuli ta jälle aktusesaali. Ta esitas siiski selle rootsikeelse küsimuse, mille ta enne välja lobises, sest õpetajana oli ta nagunii harjunud igas tunnis samu asju uuesti küsima.

Ma olin vältinud asutuses magamist, sest olin arvanud, et väljaspool kodu ei pruugi uni tulla. Nüüd tuli mulle meelde, et varem on siiski minu elus olnud kaks perioodi, mil magasin väljaspool kodu. Üks neist perioodidest oli ülikooli aeg. Siis magasin kodus ainult kaks ööd nädalavahetustel, aga enne tööpäevi magasin ülikooli hoones. Siis tuli mul uni küll hästi. Ja ülikoolis magada oli rahulik, sest sinna ei jäänud ööbima kõik või suvalised üliõpilased, vaid igal ööl ühed ja samad, nii et kõik tundus kodune. Nii jõudsin järeldusele, et peaksin jälle asutuses magama hakkama. Seda enam, et sellel asutusel on väga hea söökla, kus tehakse ainult häid toite.

teisipäev, juuni 10, 2008

Uus raamat

Ilmumas on Ilmar Talve artiklikogumik "Vanem ja noorem Eesti". Mina olen sellele kirjutanud järelsõna. Mind on märgitud ka koostajaks. Raamat ilmub sarjas "Ilmatargad".

Universumi keskmine temperatuur

Ajalehes oli fotosid naistest, kellel oli vähe riideid seljas. Murdsin ajalehe kokku ja panin riiuliservale nii, et üks sellistest fotodest jäi nähtavale. Isa tuli tuppa ja ütles pahase häälega, et jälle uus pilt. Ta lisas, et kui selliseid pilte ei oleks, siis oleksin ma õnnelikult abielus. Mina hästi ei uskunud, et abielu saaks olla õnnelik. Lisaks ei meeldinud mulle, kui piltideks nimetati ainult selliseid pilte.

Juttu tuli Universumi keskmisest temperatuurist. Sander ütles, kui palju see sekundis tõuseb. Ta nimetas arvu mitu biljonit korda mingi arv mingis astmes, et selle võrra. Mina ütlesin, et olen kuskilt lugenud, et Universum hoopis jahtub. Sander hakkas naerma. Ma ei mäletanud, kust ma seda lugesin. Arutlesin edasi, et tegelikult räägitakse, et lõpp on soojussurm, mitte külmasurm. Aga samas räägitakse ka surnuks külmumisest.

Mind häiris, et kaks last ronisid rõdul, millel ei olnud piiret. Ühel hetkel nägin, et nüüd on keegi sellele piirde pannud. Aga lapsed kukkusid enne piiret olevasse prakku. Pragu oli nii kitsas, et nad jäid sinna kinni.

Üks üliõpilane ei olnud osanud ise lõputöö teemat välja mõelda. Seetõttu oli ta võtnud teise üliõpilase teema, nii et samal teemal kirjutati kaks lõputööd. Ka mina pidin ühele üliõpilasele lõputöö teemat soovitama. Soovitasin sellist pealkirja, mis oli mu enda varem kirjutatud töö pealkirja sarnane. Õppejõududelt on raske nõu küsida, sest nad kardavad midagi valesti öelda. Minult nõu küsida on kergem, sest ma olen nõus vastuseid otsima.

Lugesin ühest maakonnalehest vastust ühele varasemale artiklile. Varasem artikkel oli olnud kriitika ühe veel varasema artikli aadressil. Oli kirjutatud, et tänavuaastast laulupidu ei ole õige nimetada sajandi suurimaks, kui sajand ei ole veel läbi. Nüüd kirjutati, et selline täpsustus oli liigne tähenärimine. Mul oli raskusi võrgulehtede arvutisse tõmbamisega. Aga kui kleepisin ümbrikule vana Saksa margi ja alustasin uut laadimist, siis sain siiski kõik kätte. Tuli ka mõte, et ehk ei ole vaja iga margi jaoks uut ümbrikku võtta, vaid võib kleepida ühele mitu. Klaus tahtis arvutile uut võrgulehtede avamise süsteemi peale panna. Mina olin vastu, sest praegu sai need kuidagi avatud, aga polnud kindel, kas see õnnestuks ka uue süsteemi korral. Ekraanil näidati, kuidas ühe laulu ajal objektid muutuvad ühekaupa hirmsamateks ja tagasi. Näiteks koer muutus korraks buldogiks. Oli oodata, et kui kõik objektid on korraks hirmsad olnud, siis muutuvad nad hirmsaks kõik korraga. Ütlesin, et Teinoneni selliste laulude kuulamise eest karistada tahetaksegi. Keegi kirjutas midagi Teinoneni kaitseks. Selgus, et seda tegi ta ise.

Hakkasin vaatama autoraamatut. Suurem osa raamatust oli pildid autosõidust teiste autode vahel. Aga esimestel lehekülgedel olid peategelaste tutvustused. See oli tõlge. Esimest peategelast tutvustati algul ühest keelest tõlgituna, nii et üks sõna oli teist värvi. Siis tuli sama tekst korraga kolmest muust keelest tõlgituna. Kõik oli muidu sama, mis esimeses tõlkes, väljaarvatud see, et teist värvi sõna oli kolmekordselt. Esimesena tutvustatud tegelane oli hiir. See hiir oli Helina. Eessõna oli tema enda kirjutatud. Eessõnast selgus, et ta on kasvanud üles teistest perekonnaliikmetest eraldi elades. Ta kirjutas oma tänuvõlast pereliikmete ees. Kuid sellele ta lisas, et õdedest ei saa ta eeskuju võtta, sest osad tema õdedest on lõhkise küna ees. Võis oletada, mida see tähendab. Aga asi muutus segasemaks, kui ta mainis eesnime pidi ka minu isa, et tema on ka lõhkise küna ees. Isa kohta oletus nende sõnade tähendusest ei klappinud. Mind ei saanud Helina selles raamatus mainida, sest raamatu ilmumise ajal ei olnud me veel tuttavad. Eessõna alla oli Helina kirjutanud oma kolm nime. Tol ajal oli tal veel teine perekonnanimi. Eessõna teisele variandile oli ta alla kirjutanud ka praegusest erineva eesnime.

esmaspäev, juuni 09, 2008

Ukse taga

Sõitsime autoga üle Sõpruse silla. Juht sõitis ohtlikult, keerates vastassuunavööndisse, et mööduda bussist. Seejärel möödus ta veel kahest autost ja jalgrattast. Ma ei jaksanud jälgida, kui ohtlik olukord täpselt on. Kirjutasin Helinale lühikese kirja. Kirja alla panin allkirja, mis läks üle pildiks. Pildiga ei jäänud ma rahule, seetõttu hakkasin seda parandama ja suurendama. Kirja kirjutasin Helinale selleks, et talle külla minnes ei peaks suuga rääkima, vaid saaks talle ulatada paberi, kust ta saaks minu juttu ise lugeda. Täna kippus mul Helina Kati P-ga segi minema, kuigi nad ei olnud sarnased. Olin Helina ukse taga, aga kohe ei koputanud, vaid kõigepealt heitsin pehmele asemele pikali ja hakkasin magama jääma. Helinale tuli midagi teatama üks õpetaja, kes astus koputamata sisse. Kui õpetaja lahkus, püüdsin mina endiselt magama jääda. Siis saabusid ema ja mõned vennad, kes läksid samuti Helina ühetoalisse korterisse. Sisenesin nende järel. Ema ja vennad rääkisid, et Henn ja Toomas käivad õpetaja Kirsise tundides. Sain aru, et Kirsis annab neile vist kõiki ingliskeelseid aineid. Nad rääkisid, et Kirsis oli öelnud, et arvuti antaks Hennule ja Toomale, sest neil läheb seda kõige rohkem vaja. Võtsin riiulist raamatu "Kolm musketäri". Võtmisel pillasin selle põrandale, kuigi pidi olema võimalik ka teistsugune raamatu riiulist võtmine. Selle köite esimesed ja tagumised lehed olid lahti ja lendasid segamini. Hakkasin neid õigesse järjekorda tagasi panema. Mõtlesin, et see, et sellel köitel on lehed lahti tulnud, näitab, et "Kolm musketäri" muutub haruldasemaks, sest kõiki lagunevaid eksemplare alles ei hoita. Kui ema ja vennad läinud olid, hakkasin toas ringi vaatama, et kus Helina ise on. Ma ei näinud teda kuskil. Nägin hoopis pimedust. Mängisin, et ma olen pimedaks jäänud, aga et Helina on tegelikult siin.

pühapäev, juuni 08, 2008

Teine mängupäev läbi

Tartu Suve kiirturniiri võitis Meelis Kanep 7,5 punktiga 9 võimalikust. Teine oli Kaido Külaots ja kolmas Uku Valner, mõlemad 7 punktiga. Mina kogusin punkte nelja aasta jooksul kolmandat korda 4 ehk pool punkti rohkem kui mullu. Sain 53. koha 84 osavõtja hulgas. Auhinnaks valisin raamatu "Kaiserliche Universität Dorpat 200".

Täna kuuendas voorus võitsin, seistmendas kaotasin, kaheksandas võitsin ja üheksandas kaotasin. Kuuendas voorus suurendasin väikest paremust järjekindlalt kuni võiduni vankrilõppmängus. Seitsmendas voorus oli mul üsna noor vastane, kellel oli siiski minust kõrgem reiting. Mängisin avangut liigselt kiirustades ja seis hakkas lagunema. Kaheksandas voorus võitsin juba avangus piisavalt materjali. Hiljem oli vastasel ühel käigul võibolla võimalik seisu parandada, aga igatahes tegi ta teise käigu. Viimases voorus kohtusin J. Seljodkiniga. Minu seis oli niigi halvem, aga ehk veel päästetav, kui unustasin lipu ja kuninga samale liinile vankri sidumise ette, kuigi veidi enne vea tegemist oli plaanis see oht kõrvaldada.

Sipelgate mõju

Läksime lennukiga lendama. Lennukist väljumise järel kõndisime läbi metsa. Teised kõndisid minust eespool ja üsna pikk vahe oli sees. Kui teistele järele jõudsin, siis pahandasin, et vahepeal olid nad mul lausa silmist kadunud. Henn pistis pea sipelgapessa. Öeldi, et sipelgad on pesamaterjali mujalt kokku vedanud. Sipelgad avaldasid Hennule väga erilist toimet. Hennu kaudu avaldus see toime ka emale, sest kui Henn pea pesast välja võttis, ütles ema, et ta ei mäleta enam, kes Henn on. Varsti tuli tal siiski meelde, et Henn on tema poeg. Jõudsime suvila õuele. Suvila käis järjest rohkem alla. Seal elavad kassid olid surema hakanud. Ühel kassil oli juba saba surnud, kuigi pea veel elus. Toomas puudutas tema saba käega. Minu arvates ei oleks tohtinud seda teha ja Toomas pidi nüüd käsi pesema. Tõnu torkis naaberaia suurt koera. Sellest jäi järele luukere, aga luukere hakkas kallale tulema. Kahe kõrvuti oleva aia lapsed vaatasid üksteist väravate juures. Täiskasvanud naabrid ütlesid selle kohta, et lapsed vaatavad ja jalutavad.

Sõin kooli sööklas. Olin hakanud söömas käima nooremate klasside söögivahetunni ajal. Minu klassist ei käinud minu teada keegi peale minu söömas. Aga võis selguda, et teised käivad teise vahetunni ajal. Tahtsin viia nõusid ära ja minna seejärel järgmisse saali uute nõudega uut portsu sööma. Aga üks praeguses saalis istuv tüdruk äratas minu tähelepanu ja nõusid ära viies oleks see võinud välja paista, mida ma ei tahtnud.

laupäev, juuni 07, 2008

Tartu Suvi alanud

Tartu Suve kiirturniiril on mõtlemisaega 25 minutit. Täna mängiti esimesed 5 vooru, homme veel 4 ja ülehomme on välkturniir. Minul on tänase päeva järel 2 punkti. Võitsin kõiki naissoost vastaseid ja kaotasin kõigile meessoost vastastele.

Esimeses voorus mängisin Volodiniga, kelle vastu oli mul varasematest aegadest üks võit. Selle sain siis, kui ta oli veel väike, aga vist juba omavanuste Eesti meister. Vahepeal on ta osalenud täiskasvanute maleolümpial. Täna jäi minu seis nõrgaks, lõpuks kahis vastane lipu vankri eest, et seejärel vankriga samal real tuld andes võtta lipp tagasi ja jääda enamvankriga. Alistusin. Teises voorus mängisin ühe väikse tüdrukuga, kes kaotas avangus viguri, hiljem etturi, aga edasi mängides sai kätte ühe minu etturi. Materiaalse paremuse realiseerimine poleks mulle kõige kergem olnud, aga asi muutus lihtsaks, kui vastane pani oma viimase viguri puhtalt ette. Kolmandas voorus mängisin naisega, kes valis mulle tundmatu avanguvariandi, sai halvema seisu ja kaotas vangerdamisvõimaluse. Ta üritas lükata nuppe edasi minu kuninga suunas, kui see ei andndud häid tulemusi, siis kahis lipu ratsu vastu, et teha igavese tulega viik. Aga ma ei löönud lippu maha, vaid võtsin kahe käiguga ära vankri. Nüüd igavese tule lootus kadus ja vastane alistus paar käiku hiljem, sest tema keskele tulnud kuningas hakkas saama matti. Täna enne mängusid vastaste reitinguid vaadata ei saanud, aga pärast mängu öeldi mulle, et võidetud vastase reiting on minu omast palju kõrgem ja ta on maletreener. Neljandas voorus mängisin M. Kolgiga. Mul olid Sitsiilia kaitses valged, ma jätsin kogemata ette etturi d4, vastane lõi selle lipuga, aga see tuli võibolla kasuks hoopis mulle, sest saavutasin edu arenduses. Varsti sain etturi tagasi. Edasimängul siiski eksisin, kaotasin uuesti etturi ja see tõi mulle kergete vigurite lõppmängus ka partiikaotuse. Viiendas voorus olid mul Nassari vastu mustad. Lasin vastasel avangus lükata etturi d6. Algul arvasin, et tänu sellele võidan etturi, aga kinni jäänud seisus hakkasin hoopis ise vigureid kaotama. Ajasin veel natuke taga vastase lagedale jäänud kuningat, aga see pääses eest, vastane vahetas lipud välja, võis rahulikult lasta mul nurgast ratsuga vankri ära võtta ja lõpuks pani kõigi oma vigurite koostöös mati.

Kappide paigutamine

Raamatute ja muude paberite mahutamiseks hakkasime panema seina äärde kolme kappi üksteise ette, nii et eesmise kapi tagumine külg puutuks vastu tagumise kapi ust. Et nii oleks asju kergelt kätte saanud ainult esimesest kapist, siis sorteerisime kappide sisu, et kahes tagumises oleks vähem tähtsad asjad. Aga varem või hiljem pidi ka midagi vähem tähtsatest asjadest vaja minema. See tähendas, et millalgi tuli esimene kapp eest tõsta ja enne seda tühjaks teha.

Vaatasin vana "Noorte Häält". See oli vene keeles. Seega selgus, et lisaks eestikeelsele variandile anti kunagi välja ka venekeelset. Ainult reklaamid olid mõlemas variandis eestikeelsed. Sellepärast uuemal ajal integratsioon ebaõnnetsunud ongi, et pole enam venekeelset paralleelväljaannet. Aga nüüd ilmub Eestis muid venekeelseid lehti, mis on veel paksemad.

Pakkisime oma tablette paberitesse. Läksin asendusarsti juurde ja rääkisin, et oma arst kirjutas vahepeal lisaks põhirohule välja ühte lisarohtu, aga nüüd on see otsas. Asendusarst kommenteeris, et minu arst on selline, kes asendas arvatavasti asendusarsti eelistatava lisarohu ühe teise lisarohuga. Vahepeal olin võtnud rahusteid, aga millalgi nende võtmise katkestanud. Ma ei teadnud, kui kaua neid oleks olnud õige võtta, aga oli selge, et need ei ole pidevaks tarvitamiseks.

reede, juuni 06, 2008

Rohekaspruun särk

Arvati, et mõrvad tulid Nõukogude võimu sisemisest loogikast. Naist, kes oli tapnud 4 miljonit inimest, peeti heaks, sest usuti, et teised tema olukorras oleks tapnud veel rohkem. Üks mõrtsukas visati trepist alla. Staadioni seina sisse lõigati väljastpoolt ava, mille kaudu võistluste pealtvaatajad põgeneda saaks.

Kasvatasime põrsaid. Ühelgi põrsal ei olnud me lasknud suureks kasvada. Vähemalt mitte ühelgi isasel, sest kõik põrsad olid emased. Neid kasvatas üks 19. sajandi tegelane. Rääkisin, et üks 19. sajandi tegelane läks kõrgemasse kooli 15-aastaselt ja teine 10-aastaselt. Kõrgem kool ei olnud veel gümnaasium, sinna sai hiljem mindud. Vaatasime emaga noorte leksikoni. Sinna olid pidanud need, kellest seal juttu oli, ise andmeid saatma. Vaatasime ühe kirjaniku kohta käivat artiklit, mis seal sisaldus. Pahandasin, et miks sinna saadetakse liigseid lauseid. Samas andsin järele, et võibolla on see selle leksikoni stiil. Ema juhtis tähelepanu, et see kirjanik on mees, aga ta on enda kohta kasutanud sellist ladina keele vormi, nagu oleks ta naine. Ema lisas, et võibolla tegelikult ongi tegemist naisega. Lähenesime raekojale. Ema küsis, mis raekojas valesti oligi. Tuletasin meelde, et seal oli ahi korrast ära. Lisasin, et võibolla on see nüüdseks juba korda tehtud ja et võibolla seal oli ainult korsten pühkimata. Rääkisin, et kehalise kasvatuse õpetaja mõnitab mind, et mina olevat nõrk, aga tegelikult jõuan mina teistest kiiremini trepist raskete kottidega joosta. Kui joostakse ilma kottideta, siis olen juba teistest aeglasem. Samas suunas kõndis palju õpilasi. Üks poiss ütles, et väiksed Simod ei tohi inimesi vaadata. Vastasin, et mina just tohin, sest mul on suurem vastutustunne. Valmistuti näitama filmi. Räägiti, et selle filmi lõpus kaalutakse mõrva sooritamist abiellumise eesmärgil, aga mõrva ei tehta siiski teoks. Küsisin, miks peab igas filmis mõni mõrv olema. Film hakkas pihta. Seal hakati karjuma. Karjumist kostis samaaegselt nii ekraanilt kui ka selja tagant. Minu ees istuv klassiõde vaatas selja taha ja ütles, et see oli ilus, kui mul punane särk oli. Muidugi, tüdrukutele meeldib punane värv. Küsisin talt, mis värvi särk mul praegu seljas on. Vastasin ise, et rohekaspruun. See klassiõde hakkas endale uusi prille ette panema. Kõigepealt võttis ta vanad prillid eest ära. Ütlesin talle, et ma ei olnudki tähele pannud, et tal juba varem prillid olid. Istusin pingis üksi. Mõtlesin, et nendesse, kellel ei ole pinginaabrit, suhtutakse paremini, sest tundub, nagu oleksid nad kõigi pinginaabrid. Kuigi mina suhtun klassivendadesse halvasti, sest nad kiusavad mind, suhtuvad nemad minusse hästi, sest mul ei ole pinginaabrit ja ma ei näita oma halba suhtumist välja.

neljapäev, juuni 05, 2008

Päkapike kolonn

Olin saanud endale internetiühendusega taskuarvuti. Läksin sellega võrguleheküljele, kus sai kirjutada ingliskeelseid luuletusi. Üks inimene kirjutas luuletuse, teine vastas, seejärel vastas omakorda esimesena kirjutanu. Järgmiseks mängisin võrgus malet. Ühes partiis oli tsentrisse joonistatud puude kujutis. See tähendas, et seal kasvas mets. Puude kõrvale olid kirjutatud kõrgused meetrites. Puud olid üheksa meetrit kõrged. Panin tähele, et vastane ei arvesta minu käikudena neid, mis ma enda arvates käisin, vaid nagu ma käiksin väljadele, kuhu nool viimasena pidama jääb, kuigi sel juhul oli tegemist võimatute käikudega. Parandasin ennast ja hakkasin käikude lõpetamiseks noolte edasivedamise asemel vajutama klahvi "Enter". Mõtlesin hakata mängima selle taskuarvutiga võrgus iga päev mitu tundi. Aga mul tekkis küsimus, kuidas ma siis töö tegemiseks aega leian.

Üks tüdruk kohtus kordamööda ühe poisi ja selle isaga. Poisi isale oli ta saatnud ette pika enda kirjutatud luuletuse ja lubanud ise ka kohale tulla. Aga luuletuse saatmise järel ta ei julgenud enam nägu näidata. Poisi isa luges seda luuletust ja nägi, et see on vapustavalt halb. Tüdruk oli luuletuses maininud kõiki vana-kreeka mütoloogia vähetähtsaid tegelasi, kes ei saanud tänapäeva inimesele midagi pakkuda. Selle luuletuse kirjutamisega näitas tüdruk ainult seda, et ta oli suutnud need tegelased hästi pähe õppida. Tüdruk istus koos poisiga pööningu moodi ruumis ja püüdis võimuka häälega rääkida uute luuletuste kirjutamisest. Ta ütles uue luulerea: "ukse tume vari". Ühel päeval kõndis poisi isa ühe maja juurde ja leidis oma poja selle eest lamamast. Poeg oli seal juba kaua vigastatuna lamanud. Selgus, et poiss ja tüdruk olid kõndinud koos mööda maja karniisi, poiss oli alla kukkunud ja tüdruk oli lahkunud sündmuskohalt aknast sisse ronides. Võibolla oli tüdruk koguni poissi tõuganud.

Läbi Tartu marssis päkapike kolonn. See kolonn marssis pidevalt mööda maailma ringi, aga maailm oli nii suur, et Eestisse jõuti vaid kord saja aasta jooksul. Saabusid ka kuradid, kes sõitsid autodega mõlema suuna vööndites korraga, et päkapikke või inimesi alla ajada. Lisaks kahes vööndis sõitvatele autodele oli neil veel teerull, mis sõitis tee keskjoont mööda. Aga kõik pääsesid eest. Saare poe lähedal oli Viru hotell. Selle küljes oli välja riputatud plakat, millelt selgus, et kuigi päkapikel on alati kiire ja nad marsivad üsna peatumatult, tõid nad Viru hotelli huvitavat informatsiooni eelnenud sajandi mitme aasta kohta. Räägiti, et pöialpoisid käivad Eestis palju sagedamini kui päkapikud. Päkapikud ütlesid selle peale, et pöialpoisid on päkapikele umbes nagu inimestele koerad. Mõtlesin, et tegelikult koer ei ole inimesest igas suhtes rumalam. Koer saab paremini lõhna järgi aru, kas tegemist on hea või halva inimesega. Istusin lumehanges. Minu kõrvale tuli üks koer. Püüdsin mitte halva inimese lõhna tekitada. Ühte raamatut olime artiklites maininud nii mina kui ka Oudekki. Aga kuna Oudekki oli L. Priimäe tütar, siis võis arvata, et L. Priimägi kõrvaldab oma tütre rumalused. K. Sander kirjutas selle raamatu kohta annotatsiooni. Annotatsiooni algusesse pani ta tsitaadi minu artiklist, keskele kirjutas oma jutu ja lõppu pani tsitaadi Oudekki artiklist.

kolmapäev, juuni 04, 2008

Vana kirjand

Olime ühe naise juubelipeol. Oli vana-aasta õhtu. Vaatasime televiisorit. Televiisoris esines teiste hulgas mänguhunt, kes esitas inimestele küsimusi. See nukk oli valmistatud ühe varasema saate jaoks. Et varasemas saates oli ta samuti küsimusi esitanud, siis oligi teda hiljem vana-aasta õhtuti küsimuste esitajana kasutama hakatud. Arutati, millise raamatu järgi see esialgne saade oli tehtud. Mina teadsin ja parandasin teisi, et selleks raamatuks oli "Rasmus, Pontus ja Lontu". Juubilar protesteeris, et ta ei saa korraga rääkida isaga, kes peab ennast väga targaks, ja minuga, kes pean ennast väga targaks. Juubilar oli nii vana, et tegelikult pidas ta ilmselt ise ennast minust targemaks. Pidu hakkas läbi saama ja pidime lahkuma. Ema ütles, et kõige rohkem on põrandat määrinud minu jalanõud. Hakkasin põrandat pühkima. Aga lahkumisega läks kiireks, nii et pidi pühkimise pooleli jätma. Käidi wc-s, mis asus ühes suurtest ruumidest, kus viibisid külalised. Aga hakkas tunduma, et seal käia pole vaja, sest koridoris oli ka palju uksi, millest enamus paistis olevat wc-de uksed. See ei olnud siiski kindel ja vähemalt osad võisid mingite muude ruumide uksed olla.

Roheline erakond jagunes kaheks wc potiks, mis pidasid omavahel sidet. Üks oli erakonna juhatuse oma, teine opositsioonilise rühmituse. Üks opositsioonilisse rühmitusse kuuluv mees oli võtnud endale uue nime. Märkasin, et opositsiooni potis ujuvad kalad. Seejärel märkasin kalu ka juhatuse potis, kuigi seal oli neid vähem. Opositsiooni potis ujus isegi suuri kalu. Ütlesin emale, et meil on vannitoas mingid kalad. Ema arvas, et äkki need on kõhuussid, mis kellegi kõhust sinna on läinud, me sööme vahel kala. Vaidlesin vastu, et inimene ei saa kõhuusse kalast, vaid kalast nakkavad nad lehmale ja alles lehmalt inimesele. Üks võõras naine kuulis seda pealt ja segas vahele, et solkmed nakkavad otse kalalt inimesele, seda isegi praetud kala süies, ja tulevad välja inimese veresoontest. Ma olin bioloogia tunnis õppinud ka solkmeid, aga selle ära unustanud. Mina mäletasin, et vahel tulevad nad suu kaudu välja. Kui näitasin äravoolutorus ujuvaid kalu Klausile, oli ta kohe kindel, et need on solkmed. Ta ütles, et neid on tema sees ka, neid on juba paar ööd järjest tema käe seest välja roomanud. Klaus pani õngekonksu otsa maasikatüki ja püüdis selle abil ühe väikse solkme torust välja. Siis läks ta ära. Mina pesin seebiga käsi. Minu sees ei paistnud usse olevat. Aga ussid võisid olla roomanud vanni põhjast seebi peale ja sinna munenud. Või kui seep selle neutraliseerib, võisid nad olla roomanud ka kraaninupule ja munenud sinna, nii et saan nakkuse pesemist lõpetades kraani kinnikeeramisel. Kui Klaus tagasi tuli, ei olnud torus enam usse näha. Avaldasin arvamust, et see tuleb sellest, et ema lasi sinna pesumasina pesupulbrist vett ja see tappis ussid ära. Klaus ütles, et tema sees on ussid alles ja seetõttu tunneb ta ennast kurnatuna.

Lõppes maleturniir. Sellel oli osalenud ka Andres. Ta ütles, et tema reiting on 1920. Seega oli see minu omast kõrgem. Aga mul oli olnud varem veel kõrgem. Varsti võis Andrese reiting minu omast madalamale langeda. Turniiri nimi oli Tartu Sügisturniir. See oli muutunud üheks Tartus igal sügisel toimuvatest turniiridest. Oli peetud üheksa vooru. Parim laps oli saanud 4,5 punkti. Mina olin saanud natuke vähem. Kui ise selles eas olin olnud, olin alati parima lapse auhinnast ilma jäänud. Nüüd oli mul võimalik parimatest lastest rohkem punkte koguda, aga auhinna jaoks olin liiga vana. Lapseks loeti kuni 18-aastaseid, sest nii kaua käidi koolis. Võibolla oli piir siiski 16-aastaseks saamine, sest siis algab passiiga.

Uus eesti keele töövihik pidi olema kasutusel esimesest klassist viimaseni. Lehekülgi oli selles nii vähe, et ühe õppeaasta kohta sai täita ainult kaks lehekülge harjutusi. Olin saanud ühe kontrolltöö eest kahe, sest seal oli tulnud moodustada lauseid selle kohta, mida teha saab, mina olin vaadanud, et pooltel juhtudel ei saa midagi teha, seetõttu poolte küsimuste peale lause moodustamata jätnud. Aga õpetaja oli arvanud, et lauseid moodustada tuli kõigi küsimuste peale, sest ta võttis asja ainult grammatiliselt, mitte praktiliselt. Vaatasin ka muid eesti keele hindeid. Olin saanud kõrgeid hindeid, aga vahel mitte ainult kahtesid, vaid ka ühtesid. Mul oli käes vana kirjandite vihik. Seal oli ühe kirjandi alla kirjutatud punasega "helina kirjand". Tundus võimalik, et seda pole ma sinna ise vanal ajal kirjutanud, vaid selle on kirjutanud keegi nüüd põhjusel, et nüüd tunnen ma Helinat ja kirjutan vahel blogis tema kirjanditest. Aga hakkas paistma, et need sõnad on vihikusse kirjutatud siiski enne Helinaga tuttavaks saamist, sest järgnev sinine kiri arvestas seda, et punasele kirjale ruumi jääks. Ja lisaks juba loetud sõnadele oli otsitud edasi paremat sõnastust ja kirjutatud punasega veel "heliline unenägu". Mulle oli ilmselt tundunud tol ajal väga eriline, kui ma unenäos selgeid hääli kuulsin, nii et olin sellest kirjandi kirjutanud. Selle kirjandi eest erinevalt mitmetest teistest olin saanud viie. Hinde taha olin kirjutanud: "Ja oh kui vähe vigu!" Seega polnud ma tol ajal veel aru saanud, et vahel pannaksegi kirjandi hinne vigade arvu järgi, vaid olin eeldanud, et parema sisu korral tuleks panna parem hinne.

Kirjutasin endale ümber lõppenud maleturniiri tabeli. Ma ei kirjutanud nimesid loosijärjekorras ega punktide arvu järjekorras, vaid esimesele reale panin ennast, teisele reale oma suurima vastase ja kolmandale reale tema suurima vastase.

teisipäev, juuni 03, 2008

Ülikoolist üldistusvõimeni

Kui ma käisin ülikoolis, ei jätkunud kõigile alati loengus istekohti. Istuti aknalaudadel ja põrandal. Hiljem hakati ülikooli veel rohkem üliõpilasi vastu võtma. Ma ei mäleta täpselt, mitmendana ma ülikooli sisse sain, aga jagasin umbes kohti 7.-12. Kokku võeti vastu 50 ajaloo üliõpilast, lisaks vabakuulajaid. Ühele kohale oli esimese eelistusega neli soovijat ja koos teise eelistusega kaheksa. Minu teine eelistus oli füüsika. Seal oli soovijaid ühele kohale umbes kaks. Minu klassist tegi füüsika eksamit neli inimest ja sellel said nad kõik võrdselt punkte. Aga need, kellel oli matemaatika või füüsika esimene eelistus, said minust rohkem punkte inglise keele eksamil. Eile lugesin jälle võõrkeelseid materjale. Ajalehti lugesin inglise, saksa ja vene keeles, lisaks soomekeelset raamatut. Kui ma oleksin lugenud samu tekste eesti keeles, oleks mu tänased unenäod arvatavasti pikemad olnud, sest oleksin vastu võtnud rohkem arusaadavat informatsiooni. Muidugi lugesin eile eesti keeles veel rohkem kui võõrkeeltes. Tegin ka väljakirjutusi. Neid olen teinud ka täna. Täna lendas aknast sisse selle aasta esimene porikärbes. Ajasin ta välja. Ise pole veel täna väljas käinud. Teiste inimeste blogisid olen vaadanud. Ema arvutile panin brauseri avaleheks "Eesti Päevalehe". Varem oli avaleheks venna fotolehekülg. Täna oli see maas. Nähtavasti seoses firma lõhenemisega. E-maili aadressid võeti vendadelt juba varem ära. Minu postkastis oli hiljuti läinud üks kiri kohta, kuhu ma polnud seda oma mälu järgi pannud. Raamatus "Huvitav psühholoogia" seletati, et väga hea mäluga inimesel võib olla väga halb nägude mälu sellepärast, et tal on vähe üldistusvõimet ja näoilme muutumise korral ta ei saa enam aru, et tegemist on sama näoga. Mul on ka nägude mälu halvem kui unenägude mälu. Üldistusvõimet mul enda arvates siiski on.

Eriline allkiri

Istusin autos. Mulle öeldi, et auto liigub. Natuke ta tõesti liikus. Mõtlesin, kuidas teda seisma panna. Võibolla tõmmata süütevõti välja. Aga ehk see ei panekski mootorit seisma, vaid ainult peataks kiiruse lisamise. Kui ma olin autot juhtinud, siis alati väga aeglase sõiduga. Ütlesin, et kuigi olen mitu korda autot juhtinud, ei tea ma ikka veel, milleks on vajalik sidur. Mult küsiti vastu, kuidas ma siis pidurdasin. Rääkisin, et inimene võib ka liikuda niimoodi aeglaselt nagu praegu auto. Kui ma hakkasin rohtu võtma, küsis Vahing mult, kas rohi ei pane mind pisikesi lohisevaid samme tegema. Lisasin, et pärast seda ma ühte meest tõesti nii tegemas nägin. Madis küsis seda juttu kuuldes vastu, et mis selles uut on. Ta küsis vist sellepärast, et tegelikult olin seda juttu kuulnud tema käest.

Istusime ümber kandilise torni ja pidasime tundi. Küsiti, kas me teame, kes on andnud teatud erilise allkirja. Pakuti Kasparovit ja ühte poksijat. Ütlesin enda kõrval istujale, et hea, et ma viimasel ajal spordiuudiseid olen jälginud, muidu ma ei saaks aru, millest räägitakse. Läksin teise ruumi kooki võtma. Siin majas peeti pulmi. Maja oli mitmekorruseline. Hakati kogunema kõnet kuulama. Ühele korrusele läksid abiellujad, peaminister ja teised tähtsamad külalised. Vähemtähtsad külalised läksid muudele korrustele, kõrgemale ja madalamale.

Ühe õpetaja tundides olevat õpilastel tekkinud komme, et kui õpetaja nendega pahandab, ütlevad õpilased, et neil hakkab sellest halb. Selle idee olid nad saanud arvatavasti minu unenägudest. Ma olin need unenäod kirjutanud üles koos õpetaja perekonnanimega, aga eesnime olin mainimata jätnud, et õpetaja otsingumootoriga neid üles ei leiaks. Pidin minema kooli. Mõtlesin, et peaks selleks kaasavõetavad asjad kokku otsima.

esmaspäev, juuni 02, 2008

Poolikud rahatähed

Ajalehes oli foto ühe kurjategija järjekordsetest leitud ohvritest. Pildi alla oli kirjutatud, et need ohvrid näevad välja nagu tüüpilised selle kurjategija ohvrid. Nimelt oli pildil rida kolpasid. Teised lehelugejad kaebasid, et üks selle kurjategija kaasosalistest on meie sugulane, kes oli kuritegu sooritades veel väga noor, aga ikkagi tahetakse karistada. Kuriteost on möödas üle kümne aasta, aga seda pole aegunuks loetud, sest see on kuulutatud inimsusevastaseks. See sugulane on juba mitu korda eeluurimise käigus vangis olnud ja praegu peab jälle mitmeks kuuks minema, sest kohut pole veel olnud. Hakkasime sööma. Ema pakkus muuhulgas tervetena valmistatud seeni vedeliku sees. Need seened nägid välja nagu kärbseseened, kuigi ei pidanud kärbseseened olema. Mina siiski seda toitu ei võtnud, sest ei olnud kindel. Uudistes teatati, et valitsus tahab, et Eesti tootmispind ei kasvaks üle 50 protsendi territooriumist. Igatahes oli tootmispind kasvanud, mis oli kummaline, sest samal ajal räägiti majanduskriisist. Aga ilmselt need üksteist ei välistanud. Tootmispinna kasvamise pärast olid eriti mures väliseestlased. Pille rääkis mobiiltelefoniga. Ta hoidis käes pommi ja palus pommi panijat, et see pommi ei lõhkaks, sest lõhkamisel võiksid olla halvad tagajärjed. Seda kuuldes ei öelnud ma midagi, vaid jooksin võimaliku plahvatuse eest trepist alla tänavale. Olin pidžaama väel. Et ma ei tahtnud niiviisi võõraste inimeste silma all olla, siis läksin varsti majja tagasi. Trepikojas kohtusin naabriga, kes küsis kõigilt seal viibijatelt, kas keegi ei saaks tema raha enda kätte hoiule võtta ja pärast tagasi anda. Vastasin, et mina saan. Selle peale andis ta minu kätte pataka poolikuid rahatähti ja nõudis, et iga pooliku eest pean ma talle pärast andma terve. Seega selgus, et ta oli need pooleks teinud, et kaks korda rohkem raha vastu saada. Vastasin, et poolikute rahade eest ei pea ma midagi tagasi maksma, aga viin need panka, et vaadata, kas ma ei saa neid enda jaoks tervete vastu vahetada.

pühapäev, juuni 01, 2008

Külmavõetud õied

Külm võttis ära õied, kuid mitte õunapuud.
Nii aasta hiljem süia loodavad me suud.
Ehk aastapärast külm tuleb õunapuule taas.
Sellest hoolimata, et lund ei ole maas.

Lehekülgede arv

Koolis tarvitasid mõned klassivennad alkoholi. Ühel neist oli värskelt jalg kipsi pandud, aga joomise käigus juhtus õnnetus ja kips tuli lahti. Teised hakkasid naerma. Ütlesin, et see ei ole naljakas. See klassivend läks ära. Kui teda järgmine kord nägin, küsisin, kas ta nüüd on ära paranenud. Üks teine klassivend küsis, kas teised teavad, kus ta omandas mõningad sõnad, mille ta üles luges. Ta vastas ise, et omaenda kirjandist.

Ühe raamatu kohta räägiti, et see on väga populaarne. Olin selle raamatu kohta arvustuse avaldanud, aga mulle raamat eriti huvitav polnud tundunud. Ütlesin et selle kohta kirjutasin kolm lehekülge ja ühe teise raamatu kohta neli lehekülge. Isa vastas, et aga ühe kolmanda raamatu kohta kirjutasin ainult ühe lehekülje. Seletasin, et neli lehekülge kirjutan siis, kui teen ettevalmistusi, aga üks lehekülg siis, kui kirjutan ühe hooga. Isa avaldas arvamust, et ilma ettevalmistusteta ei ole õige kirjutamine. Ta tõi näiteks, et ma olin ühes koolikirjandis kirjutanud ühe mehe kohta, et selle raamatust järeldub, et ta ei suuda ilma naiseta elada. Vastasin, et see tuli sellest, et ma ei osanud selle mehe kohta midagi öelda. Lisasin, et ma isegi ei mäleta, kas ma olen sellise kirjandi kirjutanud. Isa ütles, et sellise kirjutamise korral ei jäägi meelde.

Olime saunas. Tulviste rääkis, et talle varem tundus imelikuna komme, et tullakse iga nädal sauna kokku ja igaüks ütleb midagi, aga et nüüd ta on näinud, et iga kord on midagi rääkida. Artur hakkas rääkima ühest enda ja Kristeri ühisest tuttavast, et see on nii tark, et mängib hästi malet. Peebo täpsustas, et hästi malet mängib kõnealune isik sellepärast, et on käinud Rei koolis. Artur oli ilmselt tahtnud minna teemale, millest kõik aru ei saa, aga ise ei olnud üldse maletrennis käinud.

Lähenes minu magistritöö kaitsmine. Püüdsin meelde tuletada, mis teemal ma magistritöö kirjutasin. Mäletasin lõputöö teemat, lõputööst olin paari nädalaga edasi arendanud magistritöö, aga selle teemat ma nii hästi ei mäletanud. Esimesel eelkaitsmisel olid teised läbi saanud, aga mulle oli Ant öelnud, et pean veel töö ümber tegema. Teisel eelkaitsmisel olin läbi saanud ja nüüd pidi tulema lõppkaitsmine. Teiste kaitsmiste puhul öeldakse vahel, et mingist asjast ei ole vaja rääkida, sest selle teadmine on endastmõistetav. Aga minu esinemise puhul ei saanud miski endastmõistetav olla. Tõmbasin kotist välja tabeli, kus olid lahtrid allikates kirjutatu ja tegeliku olukorra kohta. Minu magistritöö teema oligi vist tegelik olukord, erinevalt lõputööst, kus rääkisin allikates kirjutatust. Ma oleksin võinud magistritöösse panna rohkem tabeleid. Tabeli koostamise korral ei oleks olnud vaja kirjutada nii palju lauseid, peaasi et lehekülgede arv oleks õige olnud. Ühe tabeli oleks võinud koostada Hitleri ja Mussolini võrdlemiseks. Lahtrisse "vaated" oleks tulnud Hitleri puhul kirjutada "püsivad" ja Mussolini puhul "muutuvad". Tahtsin enne kaitsmise algust materjalid veelkord läbi vaadata. Tahtsin seda teha üksinduses. Aga ükskõik kuhu ma läksin, tuli Sander mulle järgi.