teisipäev, september 30, 2008

Sõnaraamat võiks olla viidetega

Hoidsin raha Toomemäel ühes koopas. Pärast seda, kui sinna teised sisenesid, märkasin, et kõik minu 500-kroonised on kadunud, järelikult olid nad need ära võtnud. Muu raha oli alles. Ma ei saanud raha tagasi nõuda, sest ei mäletanud, kui palju seda oli olnud. Peitsin raha maa sisse, aga üks väike loom võis selle juurde käigu kaevata ja raha ära võtta.

Filmis ajas diktatuurivõimu veoauto inimesi alla. Aga üks poiss, keda taheti alla ajada, põikas teise tee serva. Teda püüti teises teeservas samuti alla ajada. Selle peale läks ta rohu peale. Aga auto sõitis ka sinna järgi. Poiss ronis puu otsa. Autojuht tuli autost välja ja hakkas käeraudadega saagima seda oksa, millel poiss istus. Selleks tuli küll kõrgele sirutada, aga juht siiski ulatus. Nüüd torkas poiss saagijale noa kurku ja saagija suri. Poiss põgenes kaugemale ja liikus edasi koos teiste omavanustega. Küsiti, kas võimud tõesti arvasid, et neil õnnestub selline poiss alla ajada. See poiss ei kartnud ka madusid. Ta pani jala otse vastu kobra külge, aga see ei teinud talle midagi. Seal maal oli paratamatu, et inimestel tuli madudega kokku puutuda. Tegelikult Eestis mõned koeri ka ei karda. See kohtumine madudega toimus lagedal pinnal, rohu sees oleks ohtlikum olnud. Filmis puudutas üks tegelane teise nägu, nii et ka mina tundisn puudutust. See oli selline psühholoogiline efekt, mis oli filmitegijatel teadlikult välja arvestatud. Ühele tegelasele taheti liiva näkku visata, aga selle ärahoidmiseks lasti meeldetuletuseks filmi alguskaadreid, kus see tegelane palus, et talle liiva näkku ei visataks, see oleks viimane asi, mida ta kannataks.

Ühe erilise malemänguviisi õpetamiseks olid klaasi taha pandud malenupud. Rääkisin, et see on imelik, sest nuppude asemel läheks rohkem vaja reegleid. Tristan vastas, et räägitakse, et bussis nähakse sõitmas ilma käteta inimest, kes käib malet mängimas. Selle all mõeldi mind, sest hoidsin käsi liikumatult varrukates. Bussiga käisin mängimas Narva maanteel. Õpetaja Maimre ütles, et need inimesed, kes tahavad tähelepanu, on pideva pinge all, millel on füsioloogiline seletus. Ma kahtlesin selles väites, sest minu arvates võis pinget tekitada hoopis hirm tähelepanu ees. Lähenes tunni algus. Otsisin istekohta. Tagaseina ääres olid vabad kohad, aga sinna ma ei tahtnud istuda, sest seal oleks tulnud istuda trummide peal ja need oleks teinud liiga valju häält. Võibolla Maimre tähelepanust rääkides neid trumme silmas pidaski. Vabu kohti oli ka vasaku seina ääres, kus ruum läks pooleldi üle teiseks ruumiks. Istusin sinna. Minu kõrvale istus Maimre, ülejäänud toolid selles ruumiosas jäid tühjaks. Maimre näitas raamatust ladinakeelset sõna ja küsis, kas ma tean, mida see tähendab. Arvasin teadvat, et see tähendab teost või raamatut. Ütlesin, et mitmusevorm on sellel teistsugune. Tool, millel ma istusin, oli kiiktool. Kiikusin suure hooga. Maimre rääkis asju, mida ma õpikusse pastakaga juurde kirjutasin. Kõike ma ei saanud kirjutada, sest osa juttu läks kõrvust mööda.

Vaatasin Silveti köiteid. Seda oli välja antud kaheköitelisena. Viimane trükk oli pruunide kaantega. Aga mulle tundus, et siniste kaantega trüki sisu on isegi parem. Ühe trüki oli koostanud Tristan. Ta kirjutas sõnaraamatus, et nad oletasid ühele sõnale ühte tähendust, kuni leidsid ühest kohast tõendi, et sellel on teine tähendus. Mõtlesin, et sõnaraamat võiks olla viidetega, mis näitaksid, kust tähendus teada on saadud. Ühe sõna kohta oli Tristan toonud kasutamise näiteks pika lõigu, mis oli jäetud tõlkimata. Lugesin sõnaraamatu abiga õpikust peatükki, mille Kalme oli järgmiseks tunniks õppida andnud. Aga tund hakkas juba pihta, ilma et ma oleks valmis jõudnud. Ma olin alati liiga optimistlik ja hakkasin õppima liiga hilja, arvates, et jõuan. Kalme hakkas kontrollima, kas me uusi sõnu tunneme. Mul olid peatüki alguse uued sõnad välja kirjutatud ja lugesin neid vastuseks, õpikut avamata. Kalme küsis täpselt kõiki neid sõnu, mille minagi olin välja kirjutanud, aga lõpuks pidi ta jõudma ka nendeni, mida ma välja kirjutanud ei olnud. Ühte sõna, mida ta küsis, ma ei leidnud. Siis taipasin, et ta küsis uuesti sõna, mida oli juba varem küsinud. See oli selleks, et me neid ainult järjekorra kaudu meelde ei jätaks. Mõtlesin, et ma ei saanudki tänaseks inglise keelt õpitud jõuda, kui kõigepealt tuli läbi lugeda eestikeelne raamat. Ma ei tahtnud tunnistada, et mul õppimisel ajast puudus tuleb. Õpetaja ütles, et ta jõuab tunni lõpus hindele küsida ka. Ta ütles mulle eraldi, et ma üles märgiksin, et järgmises tunnis küsib ta mult selle peatüki lugemist ja jutustamist. Arvasin, et see tuleb sellest, et mul ei ole veerandi jooksul veel ühtegi hinnet. Aga õpetaja tõi põhjenduseks hoopis selle, et üks teine õpilane on saanud minust parema hinde. Uus kord ei lubanud ühele õpilasele veerandi jooksul samas aines üle kümne hinde panna.

esmaspäev, september 29, 2008

Paks ja õhuke õpik

Sõitsin klassikaaslastega samas bussis. Nemad tegid omavahel nalja, aga mina vaatasin ainult aknast välja. Kuna ma ei rääkinud, siis ei saadudki teada, et ma oskan samasuguseid nalju välja mõelda. Oli saksa keele tund. Mul kästi lugeda tõlget eesti keelest saksa keelde. Olin selle kodus valmis kirjutanud ja nüüd lugesin vihikust ette. Selgus, et enam-vähem ilma vigadeta. Õpetaja ütles, et ma olen vist kodus hoolega valmistunud. Tegelikult polnud kästud ülesannet kodus nii põhjalikult teha, nagu mina olin teinud. Kästi avada õpikud. Mul ei olnud seda kaasas ja pinginaabrit mul ka ei olnud. Oli teisigi, kellel õpikut ei olnud. Mõtlesin, et nüüd saan mõne tüdruku kõrval istuda. Kairi hakkaski minu laua suunas tulema. Aga kui ma ütlesin, et mul ka õpikut ei ole, pööras ta ringi. Varem olin ma iga päev enne kooli tulekut ranitsat pakkinud, aga nüüd tulin kooli iga päev samada asjadega. Kuigi mul ei olnud kaasas vajalikku paksu õpikut, leidsin kotist vähemalt õhukese õpiku. Panin selle laua peale. Õpetaja tuli seda vaatama ja nägi, et esikaane siseküljelt on paber lahti rebitud. Ütlesin, et rebisin selle vist ise. Keerasime lehti edasi. Saksamaade kaardil olin maha sodinud riigi nimes sisalduva sõna "Mittesuveräänne". Seletasin, et seda tegin sellepärast, et päriselt riiginimes sellist sõna ei sisaldu. Ida-Saksamaa tõesti ei ole suveräänne, aga seda pole riigi nimes öeldud. Lääne-Saksa riiginimes pole sõna "Föderatiivne", vaid õige tõlge on "Liitvabariik". Lehitsesime õpikut edasi. Olin paljudele kaartidele joonistanud uusi riike, riikidevahelisi sõdu ja riikide provintsideks jagunemist. Provintside piirid olid minu enda väljamõeldud. Lääne-Siberis olid need küll umbes samasuguse kujuga, nagu päriselt olid seal kuivenduskraavid, mida olin teiselt kaardilt näinud. Oli karta, et nüüd kästakse mul õpik välja maksta. Ütlesin õpetajale, et vist öeldi ühel varasemal aastal, et see õpik jääb meile päriseks, sest ma ei usu, et ma oleks raamatukogu raamatusse nii palju joonistanud. Ma ei mäletanud, mitu aastat see õpik juba minu käes on olnud. Vist kõigi keskkooliklasside jooksul. Praegu käisime viimases klassis. Aga juhul kui oli öeldud, et saame selle õpiku päriseks, siis võidi see lubadus unustanud olla. Õpetaja vaatas ka minu vihikut. Sinna olin palju pilte joonistanud. Õpetaja tõmbas vihiku keskelt ühe lehe välja, põhjendusega, et ühel leheküljel on nii koledad pildid. Minu arvates olid need väga ilusad, nagu teisedki pildid. Õpetaja tahtis, et ma selle lehe prügikasti viskaksin, aga panin selle hoopis portfelli.

Läksin kiirmale turniirile, kus olid mõned inimesed. Täna oli mul halb päev, sest paar esimest mängu kaotasin järjest. Mulle tuli järgmine vastane, kes vaatas mulle silma ja liigutas oma pead mitu korda lähemale ja kaugemale. Panin silmad kinni, et ei peaks temaga tõtt vaatama. Järgmise vooru algus venis, sest Peebol oli kirjutamist. Vahepeal tuli järjest uusi osavõtjaid juurde. Saabus ka Erik, kes oli enne turniiri mulle helistanud ja küsinud, mis päeval saab mängida. Nüüd ütlesin talle, et turniiri aegu saab vaadata kahelt võrguleheküljelt, üks neist on, kui ta läheb minu koduleheküljele ja klikib linki "male". Erik rääkis, et on varem ka mänginud, koos Kassi ja veel mõnedega. Tahtsin teda hoiatada, et Kass varastab. Aga Erik rääkis ise ka, et Kass jõi tol korral viina. Buss hakkas sõitma, aga turniiri sai läbi viia ka liikuvas bussis. Läksin kohtuniku laua juurde. Ärkasin seal üles. Mõtlesin, et ma saan ärkvel olles ka malet mängida, aga praegu tahan ma just unenäos mängida.

pühapäev, september 28, 2008

Erineva raskusega küsimused

Väikses ruumis toimus üritus, kus esitleti kolme raamatut. Esimesena esitlesin oma raamatut mina. Jätkas Aivo oma raamatuga. Kui ta oli lõpetanud, küsiti ootamatult, mida minul Aivo raamatu kohta öelda on. Rääkisin lühidalt, mis mõtted mul sellega seoses on. Aivo ei kommenteerinud. Oli oodata, et kolmanda raamatu puhul küsitakse jälle minu arvamust, kuigi varem polnud nii kokku lepitud. Siis oleksin vastanud, et selle kolmanda raamatu kohta ei oska ma mitte midagi öelda.

Õpetaja tegi tunnikontrolli. Ta küsis väga raskeid asju. Kaardile tuli märkida erinevate Orissaare nimeliste kohtade asukohad. Kirjutasin Sandri pealt maha, et üks neist asub Saaremaal mere ääres ja teine järve ääres. Kolmandaks tuli teada Orissaare neeme asukohta. Sandri töö pealt sain teada, et see asub Kesk-Eestis keset ühte järve. See oli mulle üllatus. Küsisin, kas tegemist on ikka Orissaare neemega või hoopis Orisaarre laiuga. Järgmiste küsimuste vastuseid teadsin juba paremini. Esimestest ei teadnud ma midagi sellepärast, et kui tunnis neid õpetati, siis ma lugesin kohustuslikku raamatut ja ei kuulanud õpetaja juttu. Tunni teises pooles olin hakanud kuulama, sest siis oli raamat juba läbi. Aga ma polnud siiski üheski vastuses päris kindel. Tuli vastustele ette kirjutada "vist". Sellist vastust võib õpetaja tõlgendada, et ma ei tea. Enne töö äraandmist küsisin õpetajalt, kas näidendi pealkiri, mis tuleb kirja panna, on "Jumalate hukk". Selgus, et mul oli õigus. Küsisin seda ja paari muud asja valju häälega, nii et kõik, kes ei tea, saaksid õiged vastused kirja panna. Aga teised võisid jälle teada mõnda asja, mida mina ei teadnud, ja lisaks minu vastused teada saades võis neil kõigil õigete vastuste arv minu omast suurem tulla. Mängisime arvutis ühte mängu. Valik langes sellele, et mängus tulevad järgmised küsimused kaarditundmise kohta. Mõtlesin, et kuna kaarditundmine on mul üsna hea, siis võidan vist nüüd Peebo ära. Hammasrattas keerles küsimust otsides. Lõpuks langes valik sellele, et pidin vastama, kus asub Aafrika. See oli imelihtne, nii kerget küsimust poleks oodanud.

Nägin kataloogist, et ühes blogis on avaldadtud kolm uut fotot. See oli tuttava inimese blogi. Avasin kõigepealt keskmise neist fotodest, mis paistis olevat aktifoto. Ma ei saanud aru, kas pildil on naine või mees. Igatahes nüüd jäi blogiomanikule aktifoto avamise kohta jälg, kuigi nende avamine ei ole eriti minu moodi. Järgnevalt avasin ka kaks ülejäänud fotot, mis olid sama keerulised ja udused.

Saunas räägiti, et varsti vist enam saunasid ei korraldata. Vastasin, et ma ei saa kodus vannituba ka kasutada, sest selle riiv on katki. Panen ukse riivi, aga uks vajub ikkagi praokile. Tulin vannitoast välja ja kõndisin oma tuppa. Olin väga unine, aga hakkasin raadiot parandama. Tõmbasin august neli juhet välja. Tagasi panema hakates tundus, et need juhtmed olid enne kinnitatud suures augus olevatesse väiksematesse aukudesse. Päris kindel ma selles siiski ei olnud. Ma ei julgenud väikseid auke enne puudutada, kui raadio on seinast välja tõmmatud. Kohe ma seda tõmbama ei hakanud, vaid võrdlesin, kuidas on kinnitatud süntesaatori juhe. Selgus, et see oli kinnitatud samasugusesse väiksesse auku. Aga ta oli hakanud välja vajuma. Torkasin ta sügavamale. Mängisn süntesaatoril mõned noodid. Kui hakkas mängima salvestatud lugu, siis katkestasin selle. Olin pidžaama väel.

laupäev, september 27, 2008

Rubriigid ühendatud

Septembrikuu "Vikerkaarest" vaatasin kõigepealt pilte, seejärel lugesin arvustusi, seejärel luuletusi. Selles numbris on püütud teiste luuletusi arvustada ka luulevormis, see tähendab luuletuste all. Ei olnud ainult öeldud, keda nimeliselt. Samuti ei selgunud luuletusest, millisesse arvustatavatest rühmadest autor ennast paigutab. Või andis ta järgmistes luuletustes ka enda iseloomustuse, aga see ei jäänud nii täpselt meelde. "Vikerkaart" lõpetades mõtlesin, et nüüd võiks üle hulga aja ise ühe luuletuse kirjutada. Aga kuna ma täpselt ei teadnud, mis teemal kirjutada, siis otsustasin, et kirjutan hoopis mõttekäigu. Võibolla hiljem sünnib ka mõni luuletus. Eile ja üleeile kirjutasin juba kolm sissekannet päevas. Lugejaid tundub blog.tr.ee uute ümberkorralduste järel vähemaks jäänud olevat, sest uued sissekanded ei ole enam kataloogi avamisel kohe nähtavad. Ise lugesin varem blogisid, mis olid kantud kanalisse Kultuura, aga nüüd on see kanal likvideeritud, nende blogide aadresse ma pole meelde jätnud ja uuesti üles otsida pole ma neid viitsinud. Minu blogi on esindatud praegu vähemalt ühes kanalis – Unenäod. Algul likvideeriti ka see kanal, aga varsti ta taastus, ilma et mina seda taastanuks.

Vanad karikatuurid

Vaatasin vanu "Postimehi". Seal palus keeegi, et kui Tõnisson on nii tähtis, et temast avaldatakse kaks karikatuuri korraga, siis palujast ka avaldataks. Esiküljele oligi joonistatud Tõnisson kahe suuga. Aga kui vaatasin sellele eelnenud päevade numbreid, siis neis oli kõigis Tõnissoni ühekordselt. Isa võis arvata, et mul kulus magistritöö valmimiseks nii palju aega sellepärast, et lisaks Itaalia-teemalistele artiklitele lugesin ka teemasse mittepuutuvaid. Tegelikult olin lugenud siiski ainult Itaalia-teemalisi, tundmata ajalehtede muud sisu ka pärast magistrikraadi omandamist. Vanades "Postimeestes" oli palju joonistusi. Seal oli avaldatud ka artikkel selle kohta, millised jooned karikatuuridel milliseid emotsioone tekitavad. Mõtlesin, et seda artiklit võiks lugeda. Samas polnud ma kindel, kas artiklis esitatud väited on ka minu seisukohalt õiged.

Üks õppejõud kirjutas, et ta nägi raamatupoes, kuidas inimesed seisid pikas sabas, et saada unenägusid. Ma ei teadnud, kas ta mõtles sellega, et nad ostsid minu unenäoraamatut. Või ostsid nad hoopis unenägude seletajaid. Või tahtis õppejõud öelda, et minu jaoks on kõik ajalooraamatutes kirjutatav unenägu. Õppejõud kirjutas veel, et ta pistis mulle midagi mantli kapuutsi sisse. Hakkasin rabelema, et see sealt välja võtta. Seejuures pillasin portfelli aknaauku ja see kukkus läbi mitme korruse. Juhul kui nüüd kellegi pea ette jäi, sai ta surma. Kui ette jäi käsi, sai see tõsiseid vigastusi. Portfelli kukkumises oli süüdi see õppejõud. Aga kui veidi aega oli möödunud ja alumistelt korrustelt midagi kuulda ei olnud, siis järeldasin, et ette ei jäänud kedagi.

Ajalehes avaldati dinosauruse pilt. Kirjutati, et Savisaar on viimasel ajal läinud tähelepanuväärselt dinosauruse moodi. Leht küsis Savisaarelt, kas ta on seda enda juures märganud. Savisaar vastas, et ta on kogu aeg dinosauruse sarnane olnud. Nii vastas ta ilmselt sellepärast, et ei teadnud, kui paksud dinosaurused on.

Meie rõdul olid pesunöörid. Rääkisin Klausile, et imelik, et internetti ilmuvad asjad selle peale, kui ma nad pesunöörile olen riputanud. Klaus ei paistnud minu juttu õigeks pidavat. Lisasin seetõttu, et muidugi ilmuvad asjad internetti ka pärast seda, kui ma olen arvutis mõne faili salvestanud, kuid nad ilmuvad ka asjade pesunöörile riputamisel. Klaus vastas, et alguses olid televiisorid ka sellised, et pildi nägemiseks tuli ekraani puudutada.

Laulmisklassis oli algamas maleturniiri esimene voor. Läksin veel ukse taha, et äkki näen ma seal mõnda venda, kellega ma koos kooli tulin, ja saan mõne sõna rääkida. Vendi ma seal ei näinud, mida ma olingi tõenäolisemaks pidanud. Kiirustasin mänguruumi tagasi, sest nüüd kehtis vist uus reegel, et kui pole minuti või mõne minuti jooksul pärast mängu algust esimest käiku tehtud, siis on mäng kaotatud. Aga vastane pidi siiski enne käima, sest mul olid mustad, nii et mul polnud vaja eriti karta. Panime algseisu peale. Me ei olnud jõudnud kokkuleppele, kummal pool peavad olema mustad ja kummal valged, seetõttu istusime vastasega samal pool lauda. Püüdsin värvide paigutamist vaadata naaberlaudade järgi. Aga sellest polnud suurt kasu, sest kõrvuti oli nii vähe laudu. Kui voor juba käis, jagas turniiri juhataja laudadele paberirulle varem mängitud partiide tekstidega. Kõigile laudadele ta neid ei andnud. Paberite saajatest rumalamad püüdsid korrata täpselt neid partiisid, mis olid trükitud. Äkki märgati, et kantrimuusika ei olegi mängima hakanud.

reede, september 26, 2008

Uus raamat

Ilmumas on Johan Jansi raamatu "Mälestusi ja vaatlusi" uus trükk. Mind on märgitud selle teaduslikuks toimetajaks ja ma olen kirjutanud järelsõna. Raamat ilmub sarjas "Ajajõe tagant".

Mootoriga mänguauto

Tegime mänguautode võidusõitu. Paremad kohad said alati mootoriga autod. Ja esikoha saaja oli alati üks ja sama. Aga sel korral ta ei tulnudki esimeseks, sest ta tegi kukerpalli ja jäi seisma, enamusest möödumata. Ütlesin, et kolmest autost tuli ta ikkagi ette. Mängisime seda mängu vendade ja nende kursusekaaslastega. Otsustasin kirjutada Helinale ja küsida, kas ta teab, miks inimesed minust eemale hoiavad. Praegu on meil kodus igal õhtul kümme üliõpilast, aga kui mina ülikoolis käisin, siis polnud ühtegi.

Trepikoja ette kallati autokoormatäis liiva. Teised hakkasid kohe sellega mängima ja sinna käike kaevama, aga mina hoiatasin, et vahel on juhtunud, et liiv hakkab varisema, inimene jääb sinna alla ja lämbub. Siis vaatasin, et see ei olegi liiv, vaid lumi, mis vist oli ohutum, sest hakkas kokku. Aga see võis ikkagi ka varisema hakata. Läksin tuppa. Elasime nüüd ühe naise pool, kes ei olnud veel harjunud, et me ilma koputamata tema korterisse siseneme.

Elu parim turniir

Enne tänast polnud ma võitnud elus ühtegi maleturniiri ühegi mõtlemisajaga. Täna lõpuks jagasin esimest-teist kohta 15 minutilise mõtlemisajaga ja 8 osavõtjaga turniiril. Sain 5,5 punkti nagu Meelis Tättegi. Omavaheline mäng oli meil viik ja kohtuniku arvutuste kohaselt ka koefitsient võrdnde. Aga kui loosisime, kumb saab auhinnaks suurema kommikarbi, siis jäi mulle väiksem.

Turniiril tegin kolm viiki (lisaks Tättele Ojaste ja Metsojaga), ülejäänud mängud võitsin (Harujõed, Kääpi, Seljodkinit ja Põvvatit). Tätte lisaks minuga viigistamisele kaotas Harujõele, ülejäänud võitis. Enne viimast vooru oli minul, Tättel ja Harujõel võrdselt ülejäänutest rohkem punkte, mina pidin mängima Harujõega. Mul olid valged. Jõudsime lõppmängu, kus vastasel oli kaks oda ja mul kaks ratsut, lisaks võrdselt ettureid. Seis oli kinni, mis ratsusid tugevdab. Oleksin vist viigiga nõus olnud, aga vastane ei pakkunud. Ta vahetas välja kõigepealt ühe paari vigureid, siis lasi kahvli abil vahetada ka teise paari. Jõudsime etturilõppmängu, mille mina võitsin. Tätte võitis samal ajal oma vastase. Harujõest läks mööda Metsoja, kes sai 5 punkti. Harujõe jäi 4,5 punktiga neljandaks.

Meenutamist väärib, et eelmise nädala kiirturniiril olin eelviimane ja võiduprotsent ainult 25. Tänaseks turniiriks valmistusin esiteks unenägude mahu suurendamisega ja teiseks seisude analüüsimisega ehk iseendaga mängimisega. Ma olen kuulnud uuringust, mille järgi puhkuse ajal inimese IQ langeb, aga erinevalt eelmisest nädalast ma sel nädalal ajul nii palju puhata ei lasknud. Väärib siiski märkimist, et esikohta jagasid täna kaks kõige nooremat osavõtjat.

Kõige kummalisem juhtum oli täna Tätte ja Kääbi vahelises partiis. Kääp läks lippu, aga pani peale vastase värvi lipu. Tätte sellele esimesel käigul ei reageerinud. Järgmisel käigul käis Kääp pealepandud lipuga ja nüüd kutsus Tätte kohtuniku. Kohtunik otsustas, et esimene valekäik läks läbi, aga teine mitte. Ta tegi ettepaneku lisada Tättele mõtlemisaega ja lipp uuega asendada. Tätte ei olnud sellega nõus. Helistati kellelegi targemale. Selle soovitusel tehti lõpuks otsus, et Kääbil lippu ei ole, see on Tätte lipp ja Kääbi viimane käik tuleb tagasi võtta. Selle peale Kääp alistus, milleks ta oli juba enne telefonikõnet valmisolekut avaldanud.

neljapäev, september 25, 2008

Uus seep

Küsisin, miks on pandud vannituppa uus seep, kui vana pole veel otsas, ja miks ta on ilma seebialuseta. Ei osatud vastata, aga tuldi asja uurima. Selgus, et seebialuse kõrvale ei olnudki pandud uut seepi, vaid seal kuivas seebikarbi kaas.

Kärbes klaaside vahel

Üks kärbes on pugenud kahe aknaklaasi vahele ja ei oska sealt enam välja tulla. Minul on tema suminat päris ilus kuulata, aga tegelikult võib see olla mõeldud hädakisana. Kärbsel on küll lootust sealt välja pääseda, sest homme lubati seda akent pesema hakata.

Väikeparteide liit

Duširuumis räägiti väikeparteide liidust. Liitu kuulus 8 parteid ja see oli saanud nime Iseseisvuspartei järgi. Liit võttis vastu avalduse, et ta ei ole sama, mis Iseseisvuspartei, aga et see avaldus vist ka lugejaid eksitab. Artur ironiseeris selle üle, et öeldi, et kui riikide arv suureneb, siis võiks parteide arv ka suur olla. Minu jaoks jäi mõistmatuks üleskutse hääletada ühe poolt neist parteidest, kui ei olnud öeldud, millise poolt, ja need olid väga erinevate eesmärkidega parteid. Sander naeris selle üle, et neil parteidel pole tõsiseltvõetavat liikmeskonda - sotsiaaldemokraatliku partei üks liige on tema. Klassivennad olid neisse parteidesse astunud, kui nad olid veel alaealised, aga nüüd ei olnud nad enam nii veendunud liikmed. Krister kutsus, et ma läheks pärast tundide lõppu temaga koos joonistamisvõistlusele, kus tuleb joonistada kindlal teemal pilte. Kui riided olid vahetatud, läksime välja kehalise kasvatuse tundi. Jäime sinna alati hiljaks, aga õpetaja ei pahandanud. Tal polnudki põhjust pahandada, sest tunni ajast toimuv riiete vahetamine on ka liikumine.

Olime Pärnu-Paide maanteel. Tõnu ütles, et Paidest Tallinna sõidame kahe autoga ja kiirusega 120 kilomeetrit tunnis, muidu jääme hiljaks. Vastasin, et kui sellise kiirusega sõidetakse, siis mina ei tule, jään Paidesse. Tõnu solvus. Küsisin, miks me üldse Tallinnasse minema peame, Tartus räägiti ainult Paidesse sõidust. Vastati, et Tallinnas on vanavanaema sünnipäev. Paides rääkis vanaema, et kohtus ühe oma klassiõega, kellega ta on varem ka kohtunud, ja see rääkis, et ei oska süia teha. Ütlesin, et mina ei ole ka ühtegi korda elus kohvi keetnud. Vanaema küsis, kas tõesti. Ütlesin, et olen keetnud teed ja võibolla viljakohvi. Vanaema ütles õige jah, sest olin joonud viljakohvi vanasti ka tema pool. Lisasin, et ma olen kohvi piima sisse kallanud.

Vaatasin "Eesti kunsti ajaloost", et vanasti oli Tartu raekoja katusel trepp, raekoda oli ehitatud auku, millest ulatus ainult katus välja ja raekoja sisemuses oli labürint. Sellest järeldasin, et ma tegin õigesti, kui joonistasin oma joonistusplokki raekoja taha labürindi. Kirjutasin raekoja ehitamisega seotud kunstniku kohta referaati. Enamuse materjali sain "Eesti kunsti ajaloost". Registris oli näidatud, mis lehekülgedel sel teemal on kirjutatud. Põhiliselt oli kirjutatud ühel leheküljel, aga see-eest pikalt. Üks naine kõndis öösel mööda maanteed, mis viis läbi metsa. Ta nägi, kuidas hakkas sõitma metsalangetajate auto. Naisel vajus suu ammuli. Metsa alla jäänud mehed olid vihased, et naine sinna tuli, sest nad olid langetanud keelatud puid. See naine oli luuletaja. Tal oli ükskord kodus tulekahju olnud, ja nüüd ta nägi, et metsast lahkudes jäeti metsa alla tuli põlema. Järves oli näha lillasid kalu, mis tähendas, et nad olid marja täis. Need mehed olid neid püüdnud, aga marja täis kala püüdmine on keelatud. See naine ja temaga koos olev mees otsustasid, et nad lähevad kumbki erinevasse politseijaoskonda ja kirjutavad nähtu kohta kaebuse. Kui kaebused kirjutada kahes politsijaoskonnas, siis on tagatud, et vähemalt üks neist läheb käiku.

kolmapäev, september 24, 2008

Tänased jutuajamised

Käisin rääkisin psühhiaatrile, et minu arvates tuleks teisi inimesi ravida, et nad minuga sarnasemaks muutuksid. Näiteid oleks võinud tuua mitmesuguseid, aga tõin selle, et mulle on öeldud, et minu haigus ei väljendu niivõrd igapäevases käitumises, kuivõrd selles, milliseid pilte ma joonistan, haiguslikke elamusi väljendavad pildid ei olevat teistele huvitavad. Ütlesin, et minu arvates näitab selline jutt halba maitset. Psühhiaater kinnitas, et tema arvates on psüühikahäiretega inimeste joonistused just huvitavamad, sest neil on rikkam siseelu.

Koju sõitsin bussiga. Minu kõrvale istus keegi, kes mind teretas ja jäi naeratades otsa vaatama. Ütlesin, et ei tunne ära. Ta vastas, et me ei ole tuttavad, aga ta tahtis mind tervitada. Küsis, et kuidas käsi käib. Vastasin, et tavaliselt. Et ta rääkis aktsendiga, siis arvasin juba, et nüüd järgneb vestlus usulistel teemadel, aga ei järgnenud midagi.

Talvine soo

Olime talvel soos. Viimastel talvedel ei olnud enam maas eriti palju lund. Seevastu oli näha hõredaid taimi, mis olid väga ilusad. Üks mees ütles, et kõige valgemad ööd on kuuvalged ööd. Mõtlesin, et millised siis veel. Mees rääkis edasi, et ühes soopiirkonnas luiged tegid öösel häält, aga teises olid vaiksed, võibolla sõid. Nüüd sain aru, et alternatiiv kuuvalgusele oleks valgete luikede pealt peegelduv valgus.

Olime Peedul. Kõndisime metsa vahelisele teele. Seal oli väike koer koos inimestega. Andsime koerale mängimiseks palli. Koer lakkus seda. Koera omanik astus koerale peale. Kui ta jala maha võttis, tundus mulle algul, et koeral on üks silm peast tulnud, aga nii see vist siiski ei olnud. Soovitasin palli ja käed koera süljest puhtaks pesta, juhuks kui ta on marutõbine. Aga meenutasin, et varem on ema öelnud, et koera keel on raviv. Ema eitas, et ta seda öelnud oleks. Tuletasin talle meelde, et ta on öelnud, et koera keel on tervendav, aga kassi keel mürgine. Rääkisime seda vanaema aeda tagasi kõndides. Ema ütles, et ta on öelnud hoopis, et koera keel on lennuk. Vastasin, et paberist lennuki tegemist on ema ka õpetanud, aga mina ütlesin "tervendav", mitte "lennuk". Mõtlesin, et paberist lennukit tehes õpitakse, et paberi voltimisel tema lennuomadused muutuvad, siis peaks teist moodi voltides teist moodi muutuma.

Külastati välismaa suurlinna. Üks poiss küsis kohalikelt saatjatelt teed, aga kaotas nad silmist. Ta küsis uuesti teed, öeldes, mida talle oli eelmisel korral saksa keeles öeldud. Tegelikult oli ta kuulnud vigaselt. See, kellelt ta nüüd küsis, oli sama, kellelt ta eelmisel korral oli küsinud, kuigi nüüd ei tundnud küsija teda ära. Kohalik vaatas vigaselt kirjutatud lauset ja ainult irvitas. Astusin läbi mitmest huvitavast poest. Otsisime välja oma suusad. Varasematel aastatel oli kokku lepitud, et minul on kõige pikemad suusakepid, aga nüüd oli Tõnu must mööda kasvanud.

Kui Päts oli võimult kõrvaldatud, ei pandud teda vangi, vaid lasti võimukoridorides edasi liikuda. Ta sai niiviisi vahetada kodeeritud teateid. Öeldi, et kuhugi ta oma teated jättis. Pakkusin, et tõenäoliselt kööki. Piltkirja, milles teateid vahetati, leiutas arvatavasti Päts ise. Aga kui kiri oli arusaadav vajalikele inimestele, võisid arvatavasti vaenlased ka sellest aru saada. Või tilgutas Päts hoopis laua peale moosi. Pärast tuli Päts võimule tagasi. Ta kritiseeris neid, kes vahepeal olid võimul olnud, öeldes, et osad neist olid ainult kellegi käsilased. Kõige lõpus põgenes Päts välismaale. Seal ta ütles, et kõik teadete vahetamisega seotud inimesed on ka välismaal või surnud. Aga seda ta arvatavasti valetas, sest nende nimesid ta ikkagi ei nimetanud, nagu kardaks nende okupatsioonivõimu karistuse alla langemist. Sõitsime Pätsiga ühes autos, et Tartust välismaale põgeneda. Auto sõitis üsna kiiresti. Sõpruse puiesteel ütles juht: "Meid jälitatakse," vajutades gaasi juurde. Jälitav auto ka kiirendas. Vaatasime seda filmist. Jaama tänava suunas keerates tuli teele valgusfoor, aga juht kihutas punase tule alt läbi. Nüüd oli auto peatamiseks juba alus olemas. Auto keeras kaadrist välja. Siis näidati, kuidas risti üle tee sõitis teerull, mille roolis oli naeratav Päts. Teerull on eriti aeglane sõiduk, aga jälitajad ei tulnud selle peatamise peale, nii et Päts sõitis ära tundmata jäädes üle riigipiiri ja oli pääsenud. Teised istusid autos edasi. Auto otsiti läbi, aga Pätsi leidmata lasti teised ka vabaks. Teerulli roolis istunud Pätsi nägu oli väga väike, sest film tuli televiisorist. Varasemal korral olin seda näinud kinolinalt, kus nägu oli suurem, nii et tundsin ta nüüd ka mälu järgi ära. Aga kui kinos suurt nägu nähes rahvas naeris, siis televiisorit vaadates ei naerdud. Mõtlesin pärast filmi lõppu Pätsilt küsida, kas see teerulli episood oli päriselt juhtunud või ainult filmi jaoks välja mõeldud.

Pidin minema võistkondlikele malevõistlustele. Kui olin kohale jõudnud, aga võistlus polnud veel alanud, siis iga kord kõigepealt magasin voodis. Tänaval kõndimist olin ainult unes näinud. Võistluse alguse lähenedes mind äratati, aga ärkamine polnud nii kerge. Vaatasin pikalt kella, aga uniste silmadega veel seiereid ei eristanud. Tahvlile oli kirjutatud meie meeskonna koosseis, kus nimed taga olid küsimärgid. Kui koosseis oli kindlamaks saanud, oli nimekiri allapoole uuesti kirjutatud, küsimärke vähendades. Küsimärk oli ära võetud ka minu nime tagant. Näidati ühte maleülesannet. Seal oli ühel poolel palju ettureid, aga teine pool lootis vist patile. Kirjutasin blogi. Olin sinna pannud kassipildi ja nüüd tuli kassipilt uute sissekannete kirjutamisel pidevalt ette. Lõin pooleli olevasse sissekandesse palju taandridu. Siis tahtsin taandread ära kustutada. Aga eelistasin seda teha teises kastis, kus taandridade asemel oli näha lünkasid.

teisipäev, september 23, 2008

Poliitiline mõttekäik

Vanasti oli Eesti rahvaarv suurem kui Soome oma. Soome möödaminek on loogiline, kui ta on suurema pindalaga. Iseasi, kas näiteks Lapimaa ongi üldse Soome. Eesti puhul ei ole alati setusid eestlasteks peetud. Teised jälle on nimetanud eestlasteks isegi Eestis elavaid venelasi. Aga kui osad neist ei taha isegi eesti keelt õppida, siis vaevalt, et nad eestlased olla tahavad. Mõned on püüdnud nimetada eestlasi eurooplasteks. Varem nimetati nõukogude rahvaks. Aga kui keegi hakkab võrdlema Euroopa Liitu ja Nõukogude Liitu, siis pahandatakse. Viimasel ajal võrreldakse vähem. Ajalehes ilmus artikkel, kus kirjutati, et rahvahääletusel hääletas Euroopa Liitu astumise poolt ainult kaks kolmandikku, aga nüüd ütleb üle 80 protsendi, et toetab Euroopa Liitu. Tegelikult on tegemist erineval alusel küsimustega. Euroopa Liitu toetada saab ka sinna astumata, sest toetamine on väga ebamäärane mõiste. Kui keegi on Euroopa Liidust väljaastumise vastu, ei tähenda, et ta kahetseks vastuseisu sisseastumisele. Mõne toetus Euroopa Liidule on küll nii suur, et ta on valmis heaks kiitma ka iga üksikküsimuse, mida Euroopa Liidu nime all serveeritakse. Tegelikult Lissaboni leppe vastu hääletanud iirlased olid samuti Euroopa Liidu kodanikud.

Sõin kive

Isa näitas ühte minu juttu politseinikele, sest selles oli mainitud ka politseinikuid. Ühe jutu olin saatnud avaldamiseks "Loomingule". See loeti toimetuses huviga läbi, aga ei avaldatud. Nüüd said nad minu ideid kasutades uusi jutte kirjutada. Võibolla nad poleks seda siiski teinud, sest neil oli teisi teemasid ka. Parem siiski, et juttu vähemalt toimetuseski loeti, nagu ka lapsed loevad üksteise jutte. Olime Peedul. Vastasmaja verandalt tuli üks naine, kes pani ühe asja põlema. Olime Mati Undi pool. Isa tutvustas mind. Unt imestas, kui kuulis, et see olen mina. Ta ütles, et on nii palju minu raamatuid lugenud, et tal tekkis vajadus mind näha. Selline vajadus sai tekkida ainult kirjanikul, kes on harjunud teiste kirjanikega kohtuma. Minul ei tekkinud raamatuid lugedes mingit vajadust autoritega kohtuda. Kui söömine hakkas läbi saama, koristati lauda. Minu vastas istuv Unt sikutas laualina enda poole. Hoidsin sellest kinni ja püüdsin tagasi tõmmata. Nii liikus lina mitu korda edasi-tagasi. Minu teostel oli Undi omadega sarnasusi. Kui minu nõud olid ära viidud, siis nõudsin, et Unt mulle uue noa ja kahvli annaks. Selles majas oli põrand kaetud ilusate kividega. Sõin ilusamaid kive. Lõpuks lõpetasin, öeldes, et ma ei saa kõiki kive ka ära süia. Väike vend vaatas põrandal naissportlase fotot ja nimetas pildilolijat titaks. Ta ütles, et kuigi see naine on meistersportlane, on ta tita. See ajas mind naerma. Tegelikult ei ole kõige õigem alati just selliste asjade üle naerda. Isa rääkis mobiiltelefoniga. Kui ta oli lõpetanud, siis ta ütles, et nutab seda, kuidas Pillel doktorieksam läks. Pillele oli tänasel doktorieksamil antud 21 küsimust, millest ta oli vastata osanud ainult 13-le. Algul mõtlesin, et see tähendas läbikukkumist, aga siis sain aru, et ta vastas siiski rohkem kui pooltele küsimustele. Pille ütles, et sai hindeks 3-. Uue skaala järgi vastas 3 vist C-le, kuigi C on sisuliselt sama, mis varasem 4. Ütlesin: "Piirimäe...", aga mul ei lastud lauset lõpetada. Kui sain jätkata, siis ütlesin, et Piirimäe on öelnud, et kui üks oluline osa on puudu, siis eksamilt läbi ei saa. Näiteks kui raamat on lugemata. Sain Pille käest ühe eseme. Olime jõe ääres. Toomas viskas ümmarguste kividega lutsu, nii et kivi sulpsatas palju kordi vee alla ja sealt välja. Üks suur kivi lendas otse eemale kõndijate kõrva äärest mööda. Toomale tehti märkus, et ta praegu ei viskaks. Teise kivi viskas keegi minu lähedalt mööda. Jõudsime metsa alla, kus oli kaks suurt kivi. Seal oli Poola-Ukraina piir. Oli küsimus, kas üks neist riikidest on need kivid üheks liitnud või on teine riik kehtestanud, et üks kivi jääb ühte ja teine teise riiki. Henn küsis emalt, mis asjad on metsas kehtivad reeglid. Oleks võinud arvata, et Henn on seda ülikoolis õppinud. Ema vastas, et reeglid on seadused. Ütlesin näiteks: "Džungliseadus."

esmaspäev, september 22, 2008

Püha madu

Keegi oli minu blogi lisanud kahte kanalisse. Üks neist kandis nime "Hoolin endast ja maailmast", teine "Vihkan ennast ja maailma". Minu blogi oli ainuke, mis oli kantud mõlemasse. Viimasel neist oli alapealkirjaks "Eesti hullude nimekiri". Sinna olid kantud kõik psüühiliselt haiged blogijad, keda oli palju. Nähtavasti sellepärast see nimekiri koostatigi, et pandi tähele, et suur protsent blogijatest on psüühiliselt haiged. Imestama pani, kuidas osati kõik sellised üles leida. Selleks oli tulnud läbi vaadata kõik Eesti blogid. Aga see nimekiri oli alandav. Kustutasin oma blogi sealt ära. Mõtlesin, et võiks sealt kustutada kõik blogid. Mõtlesin kirjutada seletuse, et hullus ei ole vihkamine, vaid hoopis hulluse all kannatajat ennast vihatakse. Haigus kujuneb välja nii, et kedagi algkoolis mõnitatakse, näiteks selle eest, et ta kannab prille. Keskkoolis saavad teised ka prillid ja varem saanu mõnitamine lõpetatakse. Aga tema selle lõppemist ei usu ja hakkab kujutlema, et mõnitatakse edasi. Väidet, et hullus on sama, mis vihkamine, olin varem kohanud ainult üks kord. See oli Oudekki blogis. Aga Oudekki kirjutas kas ülekantud tähenduses või tahtis ainult minuga arveid õiendada, kedagi muud silmas pidamata. Kanali looja oli keegi Oudekki blogi lugejatest või Oudekki ise. Kõndisin läbi Tähtvere. Aedades haukusid kurjad koerad. Inimesed kasvatavad oma koerad meelega kurjadeks. Kurje koeri ei kardeta, sest teatakse, et nad on ketis. Aga vahel võib juhtuda, et mõni on ketist lahti. Läksin majja, kus kõndisin mööda koridori, mille lõpus tuli klaasuksega ruum, mille tagumise seina ääres oli raamaturiiul. Eemalt võis raamatuselgadelt pealkirju valesti lugeda. Igaüks võis neid näha erinevalt, mis oli budistlik fenomen. Kui budistid uksele lähenesid, avanes see iseeneslikult. Minule öeldi, et mina pean ootama, kuni keegi mulle ukse avab, muidu võib uks mind puruks litsuda, sest mul pole nii palju usku, et uks ise lahti püsiks. Kahtlesin selles väites, sest praegu oli uks lahti. Aga vastasin, et kui öeldakse, et peab ukse avamist ootama, siis ma ootan. Kui olin ruumis sees, nägin seal püha madu. Sellel oli suu mõlemas otsas, nii et polnud kohta, kust oleks saanud tulla väljaheited. Kuigi madu oli püha, tahtis ta inimesi hammustada. Hoidsime teda kinni, et ta ei saaks seda teha. Öeldi, et selliste hammastega võib surmavalt hammustada. See tähendas, et maost ei tohtinud enne lahti lasta, kui ta on ise surnuks pigistatud.

Taevas lendas Venemaa sõjalennuk, mis otsis Osseetia toetajaid. Lennuki peal olid sellised seadmed, mis võimaldasid näha läbi seinte ja pimedas. Lamasin peidus sellises kohas, et minu ja lennuki vahele jääks mitu seina, sest mitmest seinast kokku näeb siiski halvemini läbi. Ühtesid mehi oli hoiatatud, et nad ei sõidaks autoga lennuki all. Mehed pahandasid, et miks neil ei lubata sõjaväelises korras taganeda. Sattusin siiski ise ka välja kõndima, kui lennuk oli peakohal. Kõndisin otse edasi.

pühapäev, september 21, 2008

Esimene arusaadav lause

Mulle sündis väike vend. Kui ta sai 5-aastaseks, ütles ta esimese arusaadava lause. Ta küsis, mis on aeg. Vastasin, et aeg on see, et mina olen vanem kui tema. Käskisin tal ära arvata, kui vana ma olen. Ta pakkus, et 21-aastane. Parandasin, et 31. Väike vend oli Pille käte vahel, aga hakkas sealt pea ees põrandale kukkuma. Ütlesin, et kukkuda ei tohi, sest see teeks valu. Väike vend ei teadnud, mis valu on. Mõtlesin, et peale jutu ajamise peaks ta ka palli mängima, muidu ei lähe ta tugevamaks ja halvad poisid hakkavad teda kiusama. Mängisin temaga korvpalli. Aga ta pidi veel kasvama, enne kui sai pealt panna.

Ühel mehel ei olnud seni töökohta, aga nüüd ta sai selle. Ta pidi hakkama arhiivis kindlal teemal loenguid pidama, kuigi polnud selliste loengute pidamiseks valmistunud. Ta oli olnud aastaid arhiivi tööotsijate järjekorras, kuni lõpuks üks töökoht vabanes. Mina olin ka kunagi arhiivis töö otsijana nime kirja pannud, võibolla pidin ka lõpuks seal tööd saama. Üks klassivend rääkis, et mõned aastad tagasi suhtles ta ainult umbes nelja inimesega - oma vanematega, ühe tüdrukuga ja minuga. Minul oli tuttavaid rohkem, sest ma mängisin malet. Tema oli käinud kooli õuel tööd tegemas, uurides tammetõrusid ja muud loodust. Meie suunas lähenes suur rühm inimesi. Tuli mõelda, mida nüüd ette võtta. Ühel peol ütlesin perenaisele enne koju minekut, et ta annaks mulle miljon krooni. Ta ütles selle oma mehele edasi. Mees andiski. Aasta lõpul vaatasin nimekirjast, et see mees jäi aastasissetulekult minust üks koht tahapoole. Ta oli andnud mulle üle poole aastas teenitud rahast. Lisaks sellele miljonile oli ta saanud veel umbes 800 000 krooni. Mul oli valida, kas maksta talle miljon tagasi või panna see tähtajalisele hoiusele. Ma ei viitsinud kumbagi teha.

Kirjutasin Helinale e-maili. Kirjutasin selle teises programmis valmis, et kopeerida kirjaprogrammi. Teisel programmil oli speller peal, mis leidis vigu sealt, kus neid ei olnud. Kirjaprogrammi kopeerimisel pidid allajoonimised kaduma. Peale vigade oli alla joonitud veel ebasoovitavaid väljendeid. Nende hulgas olid daatumid, mille olin kirjutanud numbritega. Seda otsustasin isegi parandada, asendades kuunumbrid kuude nimedega, sest nii oli eesti keele seisukohalt ka parem.

laupäev, september 20, 2008

Meesed tallad

Toomas oli lapsena ühte vihikusse luuletusi kirjutanud. Vihiku pealkiri oli "Kullakese luuletused". Klaus ütles, et nendel luuletustel on veel palju puudusi. Aga mina leidsin, et need on paremad kui minu lapsena kirjutatud. Pille ja Toomas hakkasid kaklema. Panin Pille teele tõkke ette, et ta Tooma juurde ei pääseks. Toomas ütles, et ta jääb kooli hiljaks. Soovitasin, et ta kirjutaks endale tõendi, et ta jääb hiljaks sellepärast, et kakles Pillega. Nii Toomas tegigi. Ta ütles, et koolipäev algab 1. septembri aktusega. Vastasin, et siis sõltub hilinemise halbus sellest, kui palju rahvast saalis on. Nüüd ütles Toomas, et tegelikult ta ei jäägi hiljaks. Vennad tegid oma jalatallad meega kokku, et need muutuks kleepuvaks ja saaks mööda lage ja seinu kõndida. Mina kartsin, et laest võib ikkagi alla kukkuda ja olin tapeedi määrimise vastu. Seintel kõndimiseks ei olnud kleepumist vaja, sest varem olime seal kõndinud ka puhaste taldadega. Oli saanud isegi laes kuidagi puhaste taldadega kõndida. Meil olid praegu külalised ja tegeleti ühtede esemete abil veiderdamisega. Mulle need esemed ei meeldinud ja tahtsin ühe neist trepist alla visata. Aga et teistele kõigile meeldisid, siis viskasin seda ainult toa piires ühe vana naise suunas.

Hakkasin ühest rahatähest kahtlustama, et see on valeraha, sest see oli vale värvi ning selle esimene ja tagumine külg käisid üksteise küljest lahti, olles ainult kleeplindiga kokku pandud. Teistel rahatähtedel olid kirjas Eesti Panga presidendi ja Eesti presidendi nimed, aga sellel oli Eesti presidendi kohal selline nimi, mida pole ühelgi Eesti presidendil olnud. Samas vesimärgid ja turvariba olid olemas. Läksin poodi ja küsisin poe ees müüjalt, kas see on valeraha. Müüja vastas, et teda see ei huvita, ja viskas selle maha. Koju tagasi minnes leidsin veel kaks kahtlast rahatähte. Küsisin kodus Tõnult, kas need on valerahad. Tõnu soovitas mul nende eest midagi osta, et siis saab neist lahti. Vaidlesin vastu, et kui mul juba on kahtlus, et need on valerahad, aga ma ikka nendega maksan, saan ma karistada.

Koolis hakkas meesõpetaja ühe tüdrukuga rääkima, nii et teised ei saanud neile midagi vahele öelda. Jutt tundus lõputult pikk, aga kella pealt mõõtes mahtus siiski vahetunni raamidesse ära, lõppedes üks minut enne vahetunni lõppu. Nüüd jõudsin veel õues ära käia, nii et tunni alguseks olin tagasi. Tunnis kästi meil laulda arusaamatuid sõnu. Ma ei tahtnud laulda, aga ümisesin vaikselt kaasa. Siis mõtlesin, et kui ma sõnu välja ei häälda, siis rikkun laulu. Seetõttu hakkasin sõnu sosinal välja hääldama. Õpetaja küsis, kas me üldse teame, mida need sõnad tähendavad. Esimesena pidi vastama minust kaks kohta paremal istuja. Ta vastas, et ei tea. Siis pidi vastama minust üks koht paremal istuja. Ta vastas, et ei mäleta. Järgmisena tuli minu kord. Vastasin, et ei tea või ei mäleta. Järgmisena vastas minust eespool istuv Erik, et ta rääkis sellest küsimusest ükskord edukalt eksamil, aga nüüd ei ole tal enam midagi meeles. Õpetaja seletas ära, et esimesed sõnad tähendavad sümfooniaorkestrit.

neljapäev, september 18, 2008

Saadikuks Hiina

Üks autor teatas, et tuumaplahvatusi tuleb hakata tegema veega, sest see ei tekita kiiritust ja ei ole kahjulik. Toas toimuski plahvatus, mille põhiline tagajärg oli, et tuba läks auru täis. Minu arvates olid siiski ka sellised plahvatused kahjulikud, sest need soojendavad kliimat. Isa hakkas minuga pahandama, et miks ma ei mõtle selle üle, kust tulevikus energiat saada. Minu arvates ei olnud mõtet selle üle mõelda, sest oli niigi selge, et energiat polegi enam kuskilt võtta. Või siis võiks isa ise mõelda, äkki avastab mõne uue loodusseaduse. Kui autor väitis, et tema korraldatud plahvatus oli tuumaplahvatus, siis minu arvates oli see väide pettus.

Mind oli määratud Eesti saadikuks Hiina. Pidin sinna kohale sõitma, aga siis Eesti riik otsustas, et ta ei saadagi sinna saadikut, sest Hiinaga on suhted halvad. Läksime kahekesi kohale omaalgatuslikult. Jõudsime majja, kus oleks pidanud asuma muuhulgas saatkonna ruum. Koridoris valvas üks hiina naine, kes hakkas minuga juttu ajama. Ta oli õppinud eesti keelt ja paljusid teisi keeli, rääkides eesti ja inglise keele segu. Mina vastasin ainult inglise keeles, oskamata hiina keelt üldse. Naine avaldas imestust, et ma ikkagi tulin, tema oli ajalehest lugenud, et ma ei tulegi. Vastasin, et tulin siia nagu turismireisile, sest muidu ma välisriikides ei käi. Meid juhatati meile määratud ruumi. Seal tuli vahetada kingad hiinapäraste lahtisemate vastu. Võtsin jalast ka pikad püksid. Naine naeris minu üle. Et ta ei saaks mind vaadata, võtsin ta sülle. Algul arvasin, et süles on imepisikest kasvu paljas naine, aga siis sain aru, et see on hoopis koduloom. Ja see naine, kellega olin koridoris rääkinud, tuli eraldi tagasi, nii et oli siiski teine isik. Ta nimetas kahte tugevat maletajat, kellest ühte olevat ma võitnud kolm ja teist neli korda. Ta küsis, kuidas vastased minu võidule reageerisid. Vastasin inglise keeles, et nii palju kordi ma neid võitnud ei ole, aga et kui ma tugevaid vastaseid võidan, siis nad imestavad, sest minu võiduprotsent ei ole tavaliselt suur.

India

Tekkis üks vaidlus. Mult küsiti, kas mulle meeldib, et üks kindral ära tapeti. Vastasin, et vastupidi, sellised asjad mulle just ei meeldi. Lisasin, et konkreetselt selle kindrali näiteks toomine näitab, et vestluskaaslane on demokraat, mitte vabariiklane. Olime Indias. Seal hakkas toit otsa lõppema. Toitu oli veel kahel viljakamal provintsil, millelt hakasti seda ülejäänud India jaoks taotlema. Siis öeldi, et see ei ole tõsi, et toit otsa lõppeks, sest kogu Indias on maailma kõige viljakam muld. Seega oli toidupuudusest rääkinud Nõukogude kirjandus, mis püiab kõike halvas valguses näidata. Ütlesin, et India võiks Eestisse huumust välja vedama hakata. Läbi India lamas hiigelsuur madu. Öeldi, et lähme selle mao juurde. Vastasin, et ma ei ole nii tähtis isik, et mao juurde minna. Tegelikult ei tahtnud ma minna sellepärast, et natuke kartsin madu.

Isa andis mulle ülesande asuda raamatu koostamist juhtima. Peatükke pidi kirjutama suurem hulk inimesi. Tuli valida, keda täpselt kirjutama panna. Võimalikud autorid istusid samas ruumis. Mõtlesin öelda, et kunst on kõrgem kui teadus. Isa ütles, et autorite hulka võiks võtta Kristeri. Ütlesin nüüd vastupidi, et Krister sobiks selle poolest, et teadus on kõrgem kui kunst, Krister on ajakirjanik, ja ajakirjanikud on pooleldi lähiajaloolased. Krister tuli kohale. Ta luges lõigu ühest raamatust, seejärel sellega seonduva lõigu teisest raamatust, hakates loetu põhjal rääkima pikka juttu, et mida kirjutada võiks. Erinevalt Kristerist ei rääkinud Oudekki midagi. Tema ei võtnud kunagi sõna muudel teemadel kui venelaste olukord Eestis. Kui teda see teema juba huvitas, siis oleks võinud rääkimise asemel midagi reaalset teha. Oleks võinud venelastele maa alusesse käiku elektrivalgustuse panna ja wc-d ehitada. Kui käiku tungivad kurjategijad, kustutatakse tuli ära. Siis on erinevus, kas seal on ka teisi lampe, mis põlema jäävad, või mitte. Mööda mere äärt kulges kaks paari raudteerööpaid, mis olid katki. Rong sõitis üle katkise koha, aga õnnetust ei juhtunud.

Võiduprotsent veerand

Täna mängiti kiirmaleturniir 15 minutilise mõtlemisajaga. Osavõtjaid kogunes algul 8, aga Raidväli ei soovinud nii pikka mõtlemisaega ja vist seoses sellega siiski loobus mängimisest. Jäi 7 osavõtjat. Esimeseks tuli Peebo, kes võitis kõik 6 mängu. Viimases voorus pakkus ta küll Ojastele viiki, aga Ojaste eelistas poolele punktile mängimist. Teiseks tuli Harujõe ja kolmandaks Volpert, kes said punkte võrdselt, aga Harujõe võitis omavahelise mängu. Minul tuli üle pika aja üsna kehv tulemus - kogusin vaid 1,5 punkti ja jäin eelviimaseks.

Esimeses voorus kaotasin Harujõele. Tegin järjekordselt selle vea, et vastase nuppe vaadates ei jälginud enda omi, mistõttu sain mati. Teises voorus viigistasin Ojastega. Tal oli võimalus võtta ära vigur, kuid millegipärast ta seda ei teinud ja jättis varsti ise lipu ette. Panin peale ühekäigulise matiähvarduse, aga vastase päästis see, et ta sai anda igavest tuld. Kolmandas voorus kaotasin Volpertile. Andsin avangus ära liiga palju ettureid, kõige lõpus oleksin lahti saanud ka vankrist. Neljandas voorus kaotasin Liivale. Kahisin viguri kahe etturi eest, lüies sellega küll vastase kuninga eest seisu lagedaks, kuid selle eest midagi saamata panin ette veel lipu. Sain küll vastase lipu samuti kätte, kuid viguri ja vankri hinnaga, nii et seis oli kaotatud. Viiendas voorus kaotasin Peebole. Läksin avangus kuningarünnakule, kuid selle lõi ta tagasi ja saavutas võiduseisu. Minu jaoks viimases voorus õnnestus mul punktide arv kolmekordistada. Mängisin Šukisega. Ta kaotas viie esimese käiguga kaks vigurit (1. b4 c6 2. Ob2 Lb6 3. c3 a5 4. ba? Lb2 5. Ra3 La3). Ta mängis küll veel edasi, kuid vähemvankriga lõppmängu jõudes alistus.

Minu tulemusele võis kehvasti mõjuda ehk see, et Uusi turniiri järel ma ei olnud harjunud nii kiiresti mõtlema. Ja viimaste päevade suhteliselt lühikesed unenäod ennustasid ka, et ma pole kõige paremas vaimses vormis. Kuigi Uusi turniiri ajal nägin veel vähem unenägusid, aga võiduprotsent oli suurem.

kolmapäev, september 17, 2008

Liiga palju küsimusi

Olime kolinud uude majja. Naaber rääkis, et selles majas on nii, et kes hommikul esimesena postkastide juurde jõuab, see varastab kõigist kastidest posti ära. See tähendas, et siin elades ei saanud enam kirju vahetada. Kuigi elasime siin juba kolmandat päeva, ei olnud ma veel Helinale kolimisest teatanud. Kavatsesin seda teha. Vana korter kuulus ka endiselt meile. Tubade paigutust vaadates sain aru, et praegu viibime vanas korteris.

Lugesin "Sirpi". Nende lehekülgede kohta, mille ma avasin, süttisid rohelised tulukesed. Minu blogi küljes oli samasugune tulukeste rida, aga kunagi polnud veel üle ühe korraga süttinud. See tähendas, et ükski külastaja polnud vaadanud rohkem kui ühte alalehte. Enne "Sirbi" lugemist ma ei teadnudki, et mitme tulukese korraga süttimise võimalus olemas on. "Sirbis" oli toodud ära ühelt autorilt kaks luuletust. Esimene neist oli rahuliku rütmiga, aga teine tantsurütmiga. See tähendas vist, et teine luuletus parodeeris minu luuletusi, kuigi minul on rütm korrapäratum. Ka luuletuse sisu näitas, et ilmselt parodeeriti mind, sest luuletuses oli öeldud, et autor võib avaldada Euroopa Liidu vastaseid tekste. Seejuures oli viimases reas kasutatud sõna "vä", mis ei kuulu tegelikult üldse minu sõnavarasse. Oli imelik, et kui mina kirjutan paroodiaid, siis hakatakse mind omakorda parodeerima. Aga päris kindel ei saanud olla, võibolla oli luuletuste autor tõesti ise ka Euroopa Liidu vastane.

Olin inglise keele tunnis. Mul oli õppimata. Õpetaja kutsus mind vastama. Ütlesin, et ma ei saa minna, sest mul püsivad silmad vaevu lahti. Õpetaja küsis, et kas ma arvasin, et kui ta ei ole mind kaks nädalat küsinud, siis täna ka ei küsi. Vastasin, et ma just arvasin, et mind küsitakse. Õpetaja küsis, kas mu isa ka teab, kuidas ma õpin. Vastasin, et ta ei tea. Õpetaja ütles, et korralik isa võiks selle vastu huvi tunda. Vastasin, et isa esitab niigi liiga palju küsimusi. Seda lauset võisid ärkvelolijad kuulda. Mõtlesin, et meie peres on rohkem lapsi ja isa ei saa ühe lapsega nii palju tegeleda nagu teistes peredes.

teisipäev, september 16, 2008

Kommikott

Meie postkast oli pungil täis kirju. Koukisin nii palju välja, nagu korraga kätte sain, et ülejäänutele varsti uuesti järele tulla. Kirjad olid algul saadetud valedel aadressidel, aga olid lõpuks õigesse majja jõudnud. Neid oli nii palju saadetud nähtavasti sellepärast, et oli minu raamatust loetud, et vahetan Helinaga kirju, millest järeldati, et meie perele võib alati kirjutada. Lisaks kirjadele sain postkastist ka maiustusepakke. Üks kommikott võis olla konkreetselt mulle, aga nime ei olnud peale kirjutatud. See võis olla Helina saadetud, aga saatja nime polnud ka peal. Nii ma ei saanudki teada, kas Helina saatis mulle midagi või mitte.

Mõtlesin, et Vene sõdurid võivad tulla ukse taha mind Gruusia toetamise eest püssiga maha laskma. Nad võivad otseselt sõda kuulutamata lihtsalt Eesti territooriumile tungida. Kui mind ukse tagant püssiga sihitaks, suunaksin enne päästikule vajutamist püssitoru lakke ja seejärel rebiksin püssi enda kätte. Sõdur põgeneks, et varsti kahekesi uue püssiga tagasi tulla. Kui ma nüüd kella laskmise peale ukse avaksin, tulistataks juba ukse avamise hetkel. Seepärast peaksin ma ootama, et sõdurid ukse maha murravad, et saaksin ise esimesena tulistada. Püssil on kaks lasku, aga võiks selguda, et see ei ole laetud. Võib karta, et Vene sõdurid ei tagane, vaid pigem riskivad eluga. Kui mind tänaval revolvrist maha lasta tahetaks, rebiksin revolvri samuti enda kätte. Need on küll ainult plaanid. Ei ole teada, kas õnnestub need teostada, enne kui pole proovinud. Aga revolver on nii ebatäpne relv, et sellest peaksin ründaja pihta välja tulistama kõik kuus lasku, enne kui ta sureks. Siis oleks mul laskemoon otsas. Läheksin seda relvapoest juurde ostma. Ütleksin, et mul ei ole küll relvaluba, aga ehk nad siiski müüvad mulle. Tõenäoliselt nad müüksidki, sest hakkaksid revolvrit nähes kartma. Juurde ostetud laskemoonaga läheksin vaenlaste meeleavaldusele ja tulistaksin Lenini ja Stalini pilte ning lilleõit. Leninile ja Stalinile tulistaksin kulmude vahele. Võibolla mind mõistetaks selle eest hukka, sest Mart Laar mõisteti, kui ta Savisaare pilti tulistas. Ja tulistamine oleks tegelikult üldse ohtlik, sest vaenlased võibolla tahaksidki mind tulistama provotseerida.

esmaspäev, september 15, 2008

Pank vahetab nime

Kunagi avasin arve Hoiupangas. Nimi vahetus, kui see pank ühines Hansapangaga. Nüüd tahetakse kaotada ka Hansapanga nimi ja asendada see millegi võõrkeelsega. See on peaaegu sama ebameeldiv, nagu oleks krooni asendamine euroga. Kuidas ma hakkan hoidma raha pangas, mille nime ma ei oska hääldada ega käänata? Või saaks nimevahetuse keeleseadusele tuginedes peatada?

Kohe ei leia parimat sõnastust

Üks mees tegi kolmnurgaga arvutusi. Saatsin talle kirja, milles tegin nende arvutuste kohta märkuse. Mees vastas küsimusega, kas arvutusi tuleb teha siis ühe teise meetodiga. Sellele ma esialgu ei vastanud. Mees võis tõlgendada vaikimist nõusolekuna. Mõtlesin, et lõpuks võiks talle siiski vastata, et ta sai minust õigesti aru. Kirjas oleksin veel pikemalt seletanud arvutusmeetodit, tähistades kolmnurga küljed väikeste tähtedega ja nurgad suurtega. Sellist tähistamisviisi mulle kunagi koolis õpetati. Siis mõtlesin, et miks ma ei või tähistada nii nagu ise tahan, aga nüüd oli hea, et kindla tähistamisviisiga sai mõtte täpselt edasi anda. Mõtlesin saata paberkirja ka Helinale. Aga nädal tagasi ma olin talle alles saatnud. Hakkasin kahtlema, kas on ikka õige saata talle kirju senisest sagedamini, kui tema kirjutab mulle senisest harvemini. Ma polnud Helinalt ammu kirja saanud, aga nüüd sain talt ümbriku, millele oli löödud tempel 11. 12. 2008. Helina kirjutas, et viimasel ajal ta on saanud kirju suuremalt osalt kirjasõpradelt.

Kuulasin vanaaegset raadioaparaati. Sellel oli kõrgel tasemel stereoheli. Kui uut tüüpi aparaatidel algul FM alal stereoheli ei olnud, siis vanaaegsetel oli see algusest peale kõigil lainealadel olemas. Kui hakkasin majast välja minema, läks ema ühe lapse kohta küsimust esitama. Mina kõndisin läbi lasteaia aia. Seal oli lapsi ja täiskasvanuid. Täiskasvanud kindlasti mõtlesid, et mida mina sealt otsin, kui ma olen nii vana. Aga ma ei otsinudki sealt midagi, vaid lihtsalt minu tee viis sealt läbi.

Sõitsin liinibussis. Kesklinna jõudes pidi väga aeglaselt sõitma hakkama, sest teel liikus paks inimeste mass. Rääkisin, et niimoodi ei saa buss sõiduplaani järgi sõita, ta teeb ettenähtust vähem ringe, ei saa müia nii palju pileteid, ja see tõstab piletihinda. Kui olin autost väljunud, lükkas üks poiss auto tagaukse vastu minu kätt. Rääkisin edasi kõndides poisile, et ta lõi mu käe ukse vahele küll nõrgalt, aga käsi jäi sellest ikkagi valusaks. Läksin ühte majja, kus meid jälitas üks täiskasvanud mees. Läksin tema eest ühte tuppa ja peitsin mööbli taha. Kui ta vaatas üle ukse tuppa sisse, siis ta arvas, et mind ei olegi selles toas. Aga kui tuppa tulid minuvanused, siis nemad olid sellistes asjades kogenumad ja vaatasid esimese asjana mööbli taha. Ütlesin täiskasvanule, et nüüd on tema kord otsida. Siis tuli mulle meelde, et ta juba otsis mind. Parandasin, et on tema kord peita.

Kustutasin ühe oma mõned päevad vana blogisissekande ära. Siis mõtlesin, et mul ei ole ju kombeks blogisissekandeid kustutada. Andsin arvutile käsu, et ta kustutatu taastaks. Ma ei teadnud, kas nüüd ilmub see endise kuupäevaga või tänasega. Aga taastamine ei olnudki nii lihtne. Arvuti küsis mult parooli. Ma ei teadnud, kas tuleb sisestada blogi parool või arvuti oma. Mõtlesin, et saan sissekande ka lihtsamal viisil taastada - kopeerin selle postkastist või uuendamata blogiaknast. Aga ma ei saanud seda ka teha, sest arvuti jooksis kinni, näidates veel ainult ühte liikuvat pilti. Tahtsin vajutada Ctrl+Alt+Del, aga ei leidnud üles, kus asub sellel arvutil klahv Alt. Klaus tuli mulle appi ja vajutas ühte klahvi, mis tema oletuse järgi oli Alt. Aga selgus, et see oli siiski mingi muu klahv. Võibolla algas nüüd kogu arvuti mälu kustutamine. See oli Jagomäe arvuti.

Vaatasin aknast välja. Mööda kõndis kari vene lapsi, kõigil suits suus. Ütlesin, et väiksed lapsed ka suitsetavad, aga see peaks seaduse järgi keelatud olema. Nooremad vennad tulid aknale vaatama. Nende jaoks möödujad kindlasti väiksed lapsed ei olnud, aga ma ei osanud neid kuidagi teisiti nimetada, kuigi ise ka neid eriti väikesteks ei pidanud. Rääkisin, et võibolla suitsetavad nad koguni kanepit. Kanep see siiski ei saa olla, sest kanepi suits on valge, aga see suits oli sinine. Toomas meenutas, et ühel aastal olid meie akna all pidevalt suitsetajad, siis käis ta aknal nende suitsu sisse hingamas.

Olin öösel ärgates ühe unenäo üles kirjutanud ja siis edasi maganud. Nüüd ärkasin uuesti ja lugesin üleskirjutuse läbi. Seal oli palju rohkem asju, kui ma nüüd mäletasin. Sellest järeldasin, et ma peangi hakkama unenägusid kohe ärgates üles kirjutama, mitu korda öö jooksul. Ükskord ma seda juba proovisin, aga jätsin varsti järele, sest tundus, et see muudab magamise ebameeldivaks. Nüüd mulle enam nii ei tundunud, aga leidsin siiski, et kui unenägu kirjutada üles kohe, siis ei leia kõige paremat sõnastust.

pühapäev, september 14, 2008

Lõpptulemused

Uusi turniiril tuli esimeseks M. Kanep (6 p.), teiseks S. Kukk (5,5 p.) ja kolmandaks H. Olde (5,5 p.) Olde peale mulle kaotamise viigistas veel minu endise trennikaaslase P. Vorobjoviga, ülejäänud mängud võitis. Minu võidupartii Olde vastu on nüüd väljas leheküljel www.hot.ee/simo13/male.html.

Osavõtjaid oli 44, kellest paar tükki ei lõpetanud. Mina tulin 26. kohale, mis on minu algpaigutusest kaks kohta madalam. Aga reiting tõusis 2 punkti ja on nüüd 1910.

Pikad mängud jätkusid

Uusi mälestusturniir on minu jaoks läbi, aga oma kohta ega turniiri võitjat ma veel ei tea. Punkte sain 3 (7 võimalikust). Tänu esimese vooru võidule peaks reiting tõusma. Täna olid mõlemad mängud jälle suure käikude arvuga. Sel turniiril oli mul ainult üks keskmise käikude arvuga mäng, ülejäänud olid kõik pikad.

Kuuendas voorus mängisin Kristjan Sandriga (reiting 2083). Sain avangus arvatavasti võiduseisu, sest sain võita materjali. Aga kohe ma seda teha ei riskinud, vaid eelistasin kõigepealt arenduse lõpetada. Lootsin veel pärast materjali kätte saada, aga enam see ei õnnestunud. 15. käigul pakkus vastane viiki, aga kuna mina kontrollisin ainukest vaba liini ja vastasel oli tsentris etturinõrkus, ei võtnud ma pakkumist vastu. Lõpuks jõudsime ratsulõppmängu, kus vastasel olid a, f, g ja h ettur ning minul e, f, g ja h. Vastasel õnnestus ratsuga kätte saada ka h ettur. A ettur püüdis kuninga toel lippu minna, aga ehitasin ratsuga müüri ette ja lõpuks lasi vastane kahida mul ratsu etturi eest. Minu kuningas oli ülejäänud etturite lähedal, vastase oma kaugel. Läksin vastase ettureid hävitama. Seejuures avanes vastasele võiduvõimalus, aga ajapuuduses ta seda ei märganud. Ta kahis omakorda ratsu etturi eest, kuid lauale tekkis seis, kus otsa lõppesid kõik nupud ja 60. käigul leppisime viiki.

Seitsmendas voorus mängisin Peep Narusbergiga (reiting 2005). Avangus tundus minu seis jällegi parem olevat, sest vastasel oli kaks topeltetturit. Kuid kaksikodasid kasutades haaras ta järkjärgult initsiatiivi, hakkas ettureid edasi nihutama ja lõpuks võitis. Käike oli vähemalt 50, aga mõned unustasin vist veel üles märkida. Kus ma valesti mängisin, ei ole selge. Tõenäoliselt oleksin pidanud õigeaegselt vankrid topeldama.

laupäev, september 13, 2008

Pikkade mängude päev

Täna mängiti Uusi turniiril kolmas, neljas ja viies voor. Kaks vooru on veel homme. Tänastes ja homsetes mängudes on mõtlemisaeg eilsest pikem - 1 tund alguses ja iga tehtud käigu eest 30 sekundit juurde.

Kolmandas voorus mängisin Seljodkiniga (reiting 2140). Kahisin 15. käigul viguri, lootes saada võitvat rünnakut, aga sattusin kaotusseisu. Ettureid oli mul rohkem, mis andis mõningase vastumängu, kuid 61. käigul sai see otsa ja alistusin.

Neljanda vooru vastane oli Deniss Aksjonov (reiting 1787). Mängu ajal oli nii võidulootust kui ka kaotusekartust, kuid lõpuks jäi kummalgi peale vaid ettur, mis mõlemad jõudsid lippu. Tegime veel mõned käigud ja 60. käigul leppisime viiki.

Viiendas voorus mängisin Tiina Põlendikuga (reiting 1730). Sain tsentrisse ratsu, mida polnud sealt võimalik ära ajada. 40. käigul panin sellega kahvli ja võitsin kvaliteedi. Vastane osutas vastupanu veel 55. käiguni, siis alistus. See oli minu tänastest mängudest kõige lühem.

Unenägusid täna ei näinud.

reede, september 12, 2008

Võitsin FIDE meistrit

Täna mängiti G. Uusi mälestusturniiri kaks esimest vooru, milles mõtlemisaeg oli 30 minutit + iga sooritatud käigu eest 30 sekundit. Esimeses voorus mängisin teisel laual Hendrik Oldega, kellel oli seega osavõtjatest teine paigutus, minul aga keskkohast õige pisut tagapool. Olde on Eesti Maleliidu esimees ning FIDE meistri tiitliga. Tema reiting on 2286, mis on Eestis paremuselt 41. Minu reiting on 1908 ehk Eesti 431.-434. Oldega ühist on mul nii palju, et mõlemad on koostanud ühe Kerese nime all ilmunud raamatu. Tema kogutud partiid, mina artiklivalimiku. Turniiriks valmistusin eile just Olde koostatud raamatu abil, kuigi mängisin teist avangut. Mul olid valged. Sain kinnises seisus kuningatiival ruumilise paremuse. Kui hakkasin ähvardusi looma, kahis vastane vankri oda ja etturi eest. Lisaks oli ta ajapuuduses. Kuid varsti sai ta kätte veel ühe minu etturi. Peale suure hulga etturite jäi lauale minul kaks vankrit ning temal vanker ja oda. Et vastase etturid olid vale värvi väljadel, pidasin oma seisu paremaks. Aga kuna materjali oli vähem minul, pidas ka vastane oma seisu võidetuks, lootes lüia veel ühe minu etturi. See tal aga ei õnnestunud. Hoopis minu vankrid tungisid vastase tagalasse sisse ja 51. käigul ta alistus. Et publiku hinnangul oli see minu elupartii, siis panen selle pärast turniiri lõppu ilmselt oma koduleheküljele välja.

Teises voorud läks halvemini. Vastane oli Tõnu Rauk, kes on meistrikandidaat ja reitinguga 2184 Eestis 106.-107. kohal. Tegin mustadega mängides 11. käigul vea, mille tagajärjel kaotasin etturi. Lootsin veel sellele, et mul oli seis kiiremini arendatud. Kuid varsti kaotasin ka kvaliteedi. Lootsin esialgu veel teravuste abil vastast viga tegema panna, kuid 31. käigul olin sunnitud alistuma järgmisel käigul saabuva mati tõttu.

Ringmäng

Mängiti ringmängu, kus mehed ja naised olid vaheldumisi. Korrutati laulurida: "Te ei ole lapsed, kuid te olete nagu lapsevanemad." Tegelikult kellelgi mängus osalejatest lapsi ei olnud.

Viimasel ajal olin hakanud jälle vana korteri kandis liikuma. Võidi mõelda, et mul on seal iga samm mälestustega kaetud. Tegelikult ma ei olnud teinud eriti seda, et jääks seisma ja meenutaks pikalt minevikku. Kui mina vanast korterist ära kolisin, jäi Kerstin sinna kanti edasi elama, nii et tal võisid selle piirkonna kohta värskemad mälestused säilida. Teiselt poolt tuli talle seal uusi mälestusi peale, nii et tal võisid vanad asjad kergemini meelest minna.

Üks mees töötas leegiheitjaga. Kartsin, et nii võib puhkeda tulekahju ja teisel korrusel magaja võib sisse põleda. Leegiheitjaga töötanul tuli pea otsast. Mul tuli see otsa tagasi panna. Surusin selle õigesti kaela külge. Kui pea oleks kaua otsast olnud, oleks inimene surra võinud. Aga nüüd hakkas ta jälle tarku mõtteid mõtlema ja nendest rääkima, umbes nagu Lennart Meri. Ma pidin tema pead kaela küljes hoidma, nii et kahjuks ei saanud ma tema juttu eriti jälgida ega üldse üles kirjutada. Selle ülesande võis anda kellelegi teisele. Kannatanul oli üks käsi söestunud, aga käe kaotus ei olnud nii traagiline nagu oleks olnud pea kaotus. Üks meist oli varem tiiki uppunud. Nüüd küsiti, millise maja juures see tiik asus, et uppunu sealt välja tuua ja korralikult maha matta. Aga ma enam ei mäletanud. Siiski olin unenäo tiigiga majast üles kirjutanud, nii et tuli see üleskirjutus üles otsida, siis oleks leidnud ka koha.

neljapäev, september 11, 2008

Hispaania valitsejad

Valter Heueri tänavu ilmunud maleajaloos on kirjeldatud, kuidas nuppude käimisviis on muutunud. Paljudes keeltes kuninganna või muu naissoost nimetusega lipp oli algul nõrk malend, kuid muutus hiljem tugevaimaks. Sellega seoses on raamatus kirjas:

"Nüüd aga väidetakse, et kui esmapilgul dama ei sobi niisugusesse rolli, siis tollase Hispaania kuninganna Isabel I kohta seda öelda ei saa. Tema valitsemisajal langes 1492. aastal Granada, mauride viimane tugipost, Kolumbus jõudis Ameerikasse, 250 tuhat juuti aeti maalt välja, aadli õigusi kärbiti ja taas alustas tegevust inkvisitsioon. Kas siis dama ei või malelauda valitseda!" (Lk. 39-40.)

Kõik on muidu õige, aga unustatud on poliitilise ajaloo fakt, et Isabel ei valitsenud üksi, vaid koos oma abikaasa Fernandoga. Hispaania mõistet tol ajal juba kasutati, kuid on võimalik selle asemel rääkida ka Kastiilia ja Aragoni personaalunioonist, mis sündis kahe nimetatud valitseja abiellumise kaudu.

Sõjaaegsed peidukohad

Rääkisin, et venelased on pettunud, et Gorbatšovi reformid tõid kaasa majanduse kokkuvarisemise. Meie juttu kuulas peeglis pealt Putin, kes meid sealt tähelepanelikult vaatas. Tõnis tegi Putini nägu järgi. Tegelikult on väidetud, et Gorbatšov sellepärast alustaski reformidega, et riigi juhtkonnas teati, et vana süsteemi alusel jätkamine viib varsti majanduse kokkuvarisemisele. Kõik ei saa sellest siiamaani aru.

Venemaa oli kustutanud inguššide võrgulehekülje. Klaus oli selle Hiina aadressile uuesti üles pannud. Aga see oli uuesti ära kustutatud. Klaus ütles, et edasistest ülespaneku katsetest ta loobub, kui üks parool juba lahti muugiti. Mina seletasin, et lehekülg õnnestus kustutada sellepärast, et Hiina teeb Venemaaga koostööd, aga Klaus võiks panna selle mõne teise maa aadressile. Majade vahel tiirutas Venemaa lennuk, mis vaatas akendest sisse. Peitsin ennast laua alla, et ta mind ei näeks ja minu pihta ei tulistaks. Aga ta tulistas ikkagi aknast sisse, kuigi kuulid lendasid üle minu pea. Mõtlesin, et kui laua tagant ühe silmaga piiluda, siis ühte silma lenukilt ei märgata. Lennuk laskus naabermaja ees järjest madalamale. Ütlesin, et teeb enesetappu. Vaieldi vastu, et ta viskab hoopis pommi. Mõtlesin, et võibolla on lennuk üldse mehitamata. Pomm plahvataski ja tekitas naabermajale suuri purustusi. Linna vahel kõndides mõtlesin, et lähen arvutiga metsa, seal mind ei pommitata ja saan sealt internetti uudiseid kirjutada. Aga talvel, kui puudelt on lehed langenud, võidakse metsa all seisjat lennukilt näha. Sellepärast ollaksegi talvel punkris peidus. Aga siis võidakse lennukilt näha punkrist tõusvat suitsu. Nii et kindlam on ikkagi kirjutada internetti linnas, mille puhul tõuseb suitsu igalt poolt ja keegi ei tea, milline on minu oma.

Mängisime kooliõuel jalgpalli. Räägiti, et osadest asjadest ma saan aru, aga osadest ei saa. Nende kohta, millest ei saa, toodi näiteks, et kui öeldakse "tera", siis mina arvan, et see võib tähendada mitmust, kuigi peaks selge olema, et sõna on ainsuses.

kolmapäev, september 10, 2008

Kui vana on Lõuna-Osseetia?

Gruusia sõja puhkemise puhul kirjutatud sissekandes mainisin, et olen kuulnud väidet, et osseedid on Lõuna-Osseetia alal elanud vaid lühikest aega. Täpsemalt mäletan Gamsahhurdia raadiointervjuud, kus ta minu mälu järgi ütles, et osseedid saabusid sinna alles 20. sajandil. Võimalik, et intervjuu on mul peas veidi moondunud. Igatahes septembrikuu "Horisondis" kirjutab Andrus Mölder nii:

"13. sajandil ründasid alaane mongoli-tatari väed. Paljud alaanid põgenesid, tänaste osseetide hinnangul osaliselt ka praeguse Lõuna-Osseetia aladele. Grusiinide arvates osseetide esivanemad 13. sajandil Lõuna-Osseetia aladele ei tulnud. /.../ Grusiinid väidavad, et osseedid jõudsid praeguse Lõuna-Osseetia aladele 17.-18. sajandil. Seejuures olevat grusiinid suhtunud osseetidesse kui külalistesse, kellele anti ajutine peavari kui põgenikele, kes pagesid islamiusuliste naabrite eest. /.../ 1922 andsid Gruusia nõukogude marionettvõimud osseetidele n-ö tunnustuseks punaväes võitlemise eest autonoomse oblasti Gruusia koosseisus. Oblastiga liideti palju alasid, kus osseedid polnud kunagi elanud, ja ka Tshinvali, kus osseedid olid selges vähemuses."

Eesti Entsüklopeedia aga väidab, et alaanide riik oli Lõuna-Osseetia alal juba 9.-13. sajandil. Sellega pole veel öeldud, et neid oma riigi kõikides osades oleks elanud.

Eesti Entsüklopeediast selgub veel, et Lõuna-Osseetia moodustati täpsemalt 20. aprillil 1922. See on huvipakkuv ajakirjanduses esitatud väite valgusel, et Gruusia jagas osadeks Stalin. Lenin nimetas Stalini kommunistliku partei peasekretäriks sama aasta 3. aprillil. Lenin ise suri 1924, kuid elu lõpul oli raskelt haige. Enne parteijuhiks saamist oli Stalin rahvusasjade rahvakomissar, nii et võibolla isegi tegeles uute piiride ettevalmistamisega.

Mis marju ma sõin?

Need marjad, mida ma kreekide pähe sõin, ei paistagi olevat kreegid, sest ei vasta raamatus toodud kreegi kirjeldusele. Välja on pakutud uusi ja erinevaid nimetusi. Igatahes mürgiseks nad ei osutunud, sest söömisest on piisavalt aega möödas, aga halbu tagajärgi pole märgata. Luuviljadel võib küll luu sisemus mürgine olla. Lugege, mis mürgitaimede raamatus kirsside kohta on kirjutatud. Muidugi on olemas selliseidki mürke, mis hakkavad mõjuma alles korduval tarvitamisel kuhjudes. Millestki sellisest oli juttu raamatus "Krahv Monte-Cristo". Huvitav, et ma seda raamatut unes ei näe, kui sama autori raamatuid musketäridest näen küll. Monte-Cristot lugedes jätsin millegipärast osa peatükke vahele, samal ajal kui musketäride sarja lugesin järjest läbi ja mõnda peatükki olen hiljem uuestigi vaadanud. Tegelikult päris järjest ei lugenud, sest viimase köite lõpu vaatasin juba aastaid ette ära. Kuigi sarja läbilugemine võttis aastaid, ei olnud neid aastaid nii palju, nagu neid raamatutes seespool möödus.

Diafilm

Üks mees rääkis ühele tüdrukule, et ei taha enam abielus olla, parem pühenduks sellele tüdrukule. Järgmisel päeval rääkis sama mees minuga. Tuli välja, et ma olin eelmisel korral valesti kuulnud. Nüüd rääkis ta hoopis, et tema naine ei taha enam abielus olla. Küsisin, millest ta seda järeldab. Mees seletas, et naine ei ela kodus ja oli tulnud telefonikõne ühelt teiselt mehelt, kes ütles, et naine on elukutseline prostituut. Kui naine oli läinud öösel peole, oli tema mees jätnud ukse lukust lahti, et naine saaks vaiksemalt tagasi tulla, aga naine oli tulnud hoopis märatsedes, nii et naabrid eriti hästi kuulsid.

Oli algamas maleturniir. S. Vahtre kirjutas tahvlile ühe partii teksti. Püüdsin sellest aru saada lugedes, ilma nuppe tõstmata. Teine esineja pöördus kuulajate poole, et nad on saanud kollektiivselt Lenini ordeni. Ma ei teadnud, kas mina kuulun ka saajate hulka. Muidu oleks olnud hea rääkida, et olen ordeni saanud. Nagu alati, püüdsin enne esimese vooru algust magada. Aknapoolses reas olin jätnud laua peale ranitsa, uksepoolses reas lamasin üle mitme laua, tundes ennast väga kurnatuna. Kuulsin läbi poolune, et keegi vist kritiseeris neid, kes riideid laua peale panevad. Ma ei teinud välja.

Mõtlesin, et kui Paide raamatuid peaks laiali jagama hakatama, siis ei ole mul sealt eriti midagi vaja. Aga oleksin nõus võtma maleraamatud ja Lenini valitud teosed. Need valitud teosed koostati kogutud teoste asemele ilmselt küll selleks, et pilti Leninist moonutada. Kogutud teosed saadi koostada sellepärast, et Lenin jättis endale koopia kõikidest oma kirjutistest ja vedas neid igale poole kaasa. Olime mänguruumis, kus Peebo oli näidanud seinal filmi. Mõned mehed püüdsid vaadata veel ühte kaadrit projektsiooniaparaadi seest. Peebo tõmbas aparaadi juhtme seisnast välja, et midagi lõhkuma ei hakataks. Ojaste võttis selle slaidi siiski kätte ja rääkis, et sinna joonistatud tegelasel on silm liiga väike. Peebo vastas, et tuleb uurida, ja jättis slaidi teiste vahele tagasi panemata. Mina oletasin, et võibolla selles kaadris tegelane pilgutab silma. Imestasin, et slaide nii vähe on, kuigi neid peaks olema palju, kui tahta näidata tegelaste liigutusi. Aga siis tuli mulle meelde, et selles filmis liigutusi ei olegi, sest see on diafilm. See oli Peebo enda joonistatud. Kunagi oli õpetaja Mitt koolis samuti diafilmide joonistamist organiseerinud, näidates neid hiljem meie klassi tundides. Filme oli ta lasknud teha luuletuste illustreerimiseks. Luuletuse iga kahe või nelja rea kohta oli joonistatud üks kaader.

teisipäev, september 09, 2008

Loodusest ja eesti keelest

Just praegu üks lind laulis, nagu hakkaks juba kevad tulema. Tegelikult on väljas väga sügisene ilm. Üks sugulane ennustas, et tänavu on sellised ilmad, et puud ei lähegi kollaseks, vaid lehed mädanevad küljes ära. Aga tänaseks on meie aknast küll palju kollaseid lehti näha. Juba päev enne ennustuse kuulmist nägin vana korteri juures puud, mille kõik lehed olid punased. Kui mult küsiti, mis puu see oli, siis ütlesin, et ei tea, ei näinud lähedalt, aga üks puu, mis võib punaseks minna, on vaher. Mingi puu otsast toodi meile eile kastitäis kreeke. Küsisin, kas kreegikasvatajad on kreeklased. Vastati, et ei tea, kuidas need sõnad tulnud on. Mõtlesin veel selle üle, et miks on parukas ühe r-i, aga varrukas kahega. Seletati, et need sõnad on erinevalt tekkinud. Ütlesin, et neil on ju tähendus ka sarnane. Vastati, et nii sarnane see ka ei ole. Pakkusin, et võibolla on kirjapildis erinevus selleks, et saaks öelda, et parukas pannakse pähe, aga käsi pannakse varrukasse.

Ufodega kaasa

Mul oli lahti minu gmaili postkast. See teatas, et on aeg teha aadresside kontrolli, ja hakkas sellega pihta. Nende aadresside juurde, mille olemasolu parajasti kontrolliti, ilmus pruun ruut. Kui olemasolu kinnitust leidis, muutus ruut roheliseks. Aga osade aadresside juurde ei ilmunud isegi pruuni ruutu. Nende puhul paistis, et on juba selge, et neid pole olemas. Ruutu ei ilmunud selliste aadresside juurde, millelt oli tulnud kahtlaseid kirju, nagu oleks aadress ainult ühe kirja saatmiseks tehtud. Aga kui veidi aega möödus, tulid ruudud ka nende aadresside juurde, kus neid algul ei olnud. Kuni kontrollimise protsess alles käis, ei tohtinud arvutit kinni panna. Olin sadade aadressidega vahetanud vähemalt ühe kirja. Aadresside rea lõpus tuli foto Helinast väiksena. Varjasin ekraani ära, et Pille seda fotot ei näeks.

J. Lombilt tuli ajaloo listi kaudu kiri. Ta kirjutas, et staadionil oli toimunud spordivõistlus. Ta oli seal ise kohal olnud. Seal oli tehtud foto, millele olid jäänud ainult mõned inimesed ehk siis kõik kohalolnud staadionilt lahkumas. Fotoaparaat oli laenatud Lossi tänava õppehoonest. See tuli sinna tagasi viia. Tagasivõtmisel kontrolliti, ega elektrijuhtme traati lõtku ei ole tekkinud. Kui oleks olnud ja üks poiss oleks puudutanud juhet ja teise käega teist poissi, oleks teine poiss surma saanud. Lomp kirjutas, et siis oleks halb, et seoses ühe inimese surmaga saaks nõrgem sportlane võistlustel kõrgema koha. Kiri lõppes sellega, et majandusliku kahju hüvitamiseks tuleb kõigepealt majandusministeeriumiga kokkuleppele saada.

Ujusin mitu ringi ümber Anne kanali. Seejärel kõndisime linnusesse. Tahtsime minna üle vastasmüüri, aga selle juures olid nii koledad inimesed, et oli kohe näha, et nad on meie vaenlased. Hüppasin siiski Kitsa tänava müürilt alla, kavatsusega varsti vallutajana tagasi tulla. Ema jäi vaenlaste kätte vangi.

Kui ma olin laps, siis ma mõtlesin, et 70-aastaselt võiks ufodega kaasa minna. Nüüd mul enam selleks tahtmist ei olnud, aga ufod võisid käsitleda minu tookordset mõtet lepinguga. Kui nendega kaasa minna, siis juba nooremalt, sest 70-aastaselt ei peaks tervis lennule vastu. Ufod tulidki mulle järele. Kuigi ma rabelesin vastu, viisid tulnukad mind lendavasse taldrikusse, mis lendas minema. Mõtlesin, et nad sidusid mul käed kinni. Või ei pidanud nad siiski käte sidumist vajalikuks, vaid kasutasid vastuhaku mahasurumiseks hüpnoosi. Pärast oleks nad mind jälle koju tagasi toonud, kuigi kõiki inimesi alati ei tooda. Ufode vahel on vist rahvusvaheline leping, et kaasa võetud inimesi tuleb hästi kohelda. Aga vahel lepingut rikutakse. Ufod viisid mind Kuule. Seal tahtsid nad, et ma lendavast taldrikust välja astuksin. Ma ei julgenud seda teha, sest mul polnud skafandrit. Aga nemad kinnitasid, et midagi halba ei juhtu, sest nad on mulle imettegevad riided selga andnud. Ma siiski kartsin, et kuna riideid pole hoolega kontrollitud, siis võib mõne riideprao vahelt kosmiline kiirgus sisse pääseda. Aga kui ma Kuu pinnale astusin, siis tõesti midagi halba ei juhtunud. Ma polnud isegi kindel, kas ma olen Kuu peal või mõnes Maa kõrbes. Aga Kuu peal viibimisest peab siiski selle järgi aru saama, et seal on kaal kergem. Ja nägin seal kraatriseinu. Mõtlesin, et ufod viivad mind enne koju tagasi minekut veel teistelegi Päikesesüsteemi planeetidele. Vähemalt Marsile. Ufod rääkisid mulle lugusid, mille ma pidin pärast internetti panema. Selgus, et ufodel oli juba oma võrgulehekülg olemas, kui internet oli inimeste oma.

esmaspäev, september 08, 2008

Inimesed joonduvad

Minu järgi joonduvad inimeste karjad,
küsivad: "Kas häda korral meid sa ikka varjad?"
Vastan, et ma sõja ajal vibutaksin kaigast,
aga ei saa jalajuuri kätte enam vaibast.

Majaseinad paksenevad järjest ümber minu,
hingamist on summutamas lämmatavaid linu.
Inimkarjad loodavad tõsiselt mu peale,
vaatamata juuste hallinemis eale.

Maskeeritud veinijoomine

Mõtlesin, et võiks juhtuda, et Eesti peaminister sõidab Inglismaale, Inglise kuninganna lahutab oma abielu ja abiellub järgmisel päeval Eesti peaministriga. Kolmandal päeval sõidab peaminister Eestisse tagasi ja abiellunud elavad erinevatel maadel edasi. Riike ei liideta, aga Inglise ülikoolis võetakse tööle eesti keele professor. Võibolla on Inglise kuninganna abikaasa juba varem surnud. Eesti peaministri külaskäik Inglismaale leiab aset seoses sellega, et Venemaa surve Eestile läheb väga suureks. Järgnevalt võiks peaminister käia ka Venemaal ja mõjutada Venemaa presidenti sarnaselt Inglise kuningannale midagi tegema.

Hakkasin joonistama suurele paberile. Kui tavaliselt joonistan musta joonega valgele paberile, siis seekord valge joonega mustale paberile. Joonistasin suure ebarealistliku näo. Tegin sellele suured silmaterad ja silmade ümber pikad ripsmed. Kuigi joonistamist alustasin valge joonega, muutus joon veidi seistes siiski mustaks. Emale pilt nii väga ei meeldinud kui mulle endale. Ta küsis, kas ma joonistasin selle sellepärast, et mul on halb olla. Nii see ei olnud. Arvuti ekraanile ilmusid järjest uued uudised. Ütlesime, et valitseja püsib võimul tänu sellele, et ta vastab jõhkralt kõikidele kirjadele. Nii läks uudiste lisandumise tempo järjest kiiremaks. Esimesena väsis nende lugemisest Helina, nii et tema nime rohkem ekraanile ei ilmunud. Uudised olid niigi karmid ja lisaks ilmus ekraanile veel Oudekki nimi, kes oli karm inimene. Aga kui ma tema nimele tähelepanu juhtisin, vaieldi mulle vastu, et see ei ole Oudekki nimi. Nüüd nägin ka ise, et mõned tähed on erinevad. Aga see nimi oli saadud ikkagi nii, et arvuti töötles Oudekki mõlemat eesnime ja perekonnanime, lisades veel kolmanda eesnime. Kõndisin unisena ringi. Räägiti, et pikad juuksed on ajaloos juba viis korda moes olnud. Mina arvasin, et nimetatud arv on liiga väike, sest vanasti kanti ka pikki parukaid. Ema vaidles vastu, et erinevalt juustest ei ole parukas ilus, vaid on mõeldud figuuri rõhutamiseks. Läksin keldrisse. Kuigi mungad ütlesid, et nad on karsklased, jõid osad neist salaja veini, mida nad hoidsid selles keldris. Aga et ei saadaks aru, et vaadis on vein, oli selles vahepõhi, mille peal ülemises kihis oli alkoholivaba jook. Seda kraanist välja lastes sai näidata, et tegemist ei ole veiniga. Ütlesin, et ma saan aru, miks on vaadi ümber kott - et alumise kraani olemasolu varjata. Üks munk ütles teisele, et ühe vaadi sisu on väga püdel. See tähendas, et selles oli mesi. Osad mungad kaebasid, et tänapäeval on kloostrist väljalangevus liiga väike, nii et sinna püsima jäämise nimel pingutamine ei ole enam huvitav. Vanasti oli kloostrist väljalangejaid rohkem. Ometi oleks mungad võinud rõõmustada, et nüüd on õndsakssaajate arv suurenenud. Keldris kõndis ka d'Artagnan. Hakkasin keldrist lahkuma. Kõigepealt ajasin juttu Klausiga. Keldrist lahkumise järel vaatasin joonistusi. Minu joonistuste nägemise järel joonistas Merko hulga pilte. Vennad näitasid, milliseid pilte nad minust joonistanud on. Henn oli mind joonistanud naeratava näoga. Ütlesin, et see pilt on heatahtlikum kui ma ootasin. Vastati, et küll ma veel näen, milliseid pilte ta minust joonistanud on. Järgmisel pildil oli mind kujutatud pika ja tugevana. See mind samuti ei häirinud.

pühapäev, september 07, 2008

Šokeerivad pealkirjad ei ole kõrgkultuur

Lugesin ajalehte. Seal oli kirjutatud ühest teatrietendusest. Pealkirjas oli öeldud, et see näidend kummitas teatris. Kummitamise sõna kasutati pealkirjas näidendite kohta üldse sageli, et lugejaid šokeerida ja niiviisi lugema panna. Aga šokeerivad pealkirjad ei ole kõrgkultuur. Mõtlesin, et peaksin oma blogis teiste inimeste luuletusi avaldama hakkama. Selleks lugesin läbi Euroopa Liidu vastase partei liikmete nimekirja. Kuigi minu seisukohad olid selle partei seisukohtadest erinevad, oli see minu partei. Liikemte arv oli üsna väikseks jäänud. Rida tuntud inimesi oli parteist lahkunud. Aga leidsin ühe luuletaja nime. Kuigi see luuletaja ei osalenud partei tegevuses aktiivselt ja tegemist võis olla hoopis nimekaimuga, võtsin kätte vastava luuletaja luulekogu. Juba esikaane pöördelt leidsin sobiva luuletuse. Selle esimeses salmis oli öeldud, et riigis võiks säilida mingi põlisrahva osakaalu protsent, sisserändajad võiksid riigi eluga kohaneda ja teistest maailmajagudest tulijad võiksid Euroopa eluga kohaneda. Selle salmi otsustasingi blogisse panna. Võõrastest luuletustest oli mul plaanis panna blogisse alati poolest väiksem osa, et mind ei saaks süüdistada autoriõiguste rikkumises.

Kõndisin Uue ja Jaama tänava vahelisel alal. Seal oli palju suuri puid ja nende vahelt viis läbi kitsas kivitrepp. Koolis tahtis üks klassivend mind maha lasta. Ta sihtis mind püssiga. Aga enne kui ta päästikule vajutas, murdsin püssi kokku, nii et lask läks tulistaja enda pihta. Teises klassiruumis hakati andma tagasi inglise keele töid. Iga töö osa eest oli pandud eraldi hinne. Teatati, kes millise töö osa eest sooritajatest enim punkte sai. Minul polnud lootust saada ühegi osa eest, sest inglise keel ei kuulunud minu kõige tugevamate ainete hulka. Ma ei saanud parimat tulemust isegi sõnade testi eest, kuigi sõnad oleks olnud kõige lihtsam selgeks õppida, kui ei pidanud nendega lauseid moodustama. Hinded kanti klassipäevikusse ainult parimatel. Esimesena hinde saajal kanti klassipäevikusse koguni kaks viit. Üks tüdruk oli kirjutanud nii halvasti, et oli saanud kahe. Tema hinne kanti ka sisse. Töö suuremate osade eest olin saanud üsna palju punkte, aga väiksemate osade eest ei paistnudki suur punktide arv võimalik olevat. Klaus oli siiski saanud kasside foto kirjeldamise eest ka palju punkte. See tuli sellest, et Klausil oli selle teema jaoks ettevalmistus olemas, sest ta oli kasside üle juba varem palju mõelnud. Vaatasin, milliseid parandusi oli minu töösse tehtud. Ühes ingliskeelses sõnas olin c-tähe asemel kirja pannud k, mis oli viga. Rääkisin, et sellise vea sai teha ainult kiirustamisest. Kui nii suure töö jaoks nii vähe aega anti, pidi kiirustama. Ariel väänas minu käsi. Väänasin tema käsi vastu. Üle teise käe õla väänatud käe sõrmi ei oska inimene liigutada.

laupäev, september 06, 2008

Naljasedelid

Mööda raudteed sõitis rong. Juht arvestas sellega, et ta sõidab sõiduplaani järgi, nii et teisi ronge ei tohiks sel ajal teel olla. Aga teine rong siiski tuli. Sõiduplaani järgi sõitja pidi talle küljelt sisse sõitma seal, kus rööpad kokku jooksid. Rongijuht pidurdas, aga päris pidama ta õigel ajal ei saanud. Seetõttu keeras ta tagumised vagunid juba teelt välja, et kõik vagunid kokku ei põrkaks. Kui kokkupõrge oleks toimunud täiskiirusel, siis oleks rongide juhid surma saanud, aga nüüd jäid nad ellu. Sõitsime rongis Tartu poole. Kui olime juba Tartusse sisenenud, muutus rong laevaks ja me sisenesime alles Peipsilt Emajõkke.

Üks Uku Masingu uurija rääkis anekdoodi. Kõik kolm anekdoodis sisalduvat fakti olid pärit ühe Masingu raamatu ühest peatükist. Kes seda raamatut lugenud ei olnud, sellele see anekdoot suurt ei öelnud. Raadio sees olid sedelid, millele oli nalju kirjutatud. Tahtsin ühte nalja juurde kirjutada, aga sedelid olid juba üsna täis. Lahendus oli see, et kirjutada uuele paberile. Kirjutasin kirjutusmasinaga.

Läksin teatrisaali. Seal rahvas hullus ja ühe poliitilise jõu algatusel roniti mööda sambaid üles. Teatrist läksin edasi liivakasti juurde. See oli kokku kukkunud. Liiv oli pandud vee peale, aga vesi oli suurema osa liiva minema viinud. Jalutasin läbi laste mänguväljaku. Seal rippus üks kiik. Mõtlesin selle peale istuda, aga siis vaatasin, et see on minu raskuse jaoks liiga nõrk. Pealegi olid seal üks ema ja laps. Ütlesin lapsele, et ta ise kiiguks. Kõndisin edasi.

reede, september 05, 2008

Välimus ei meeldi

Täna on kaks inimest minu välimust kritiseerinud. Üks arvas, et kui püksid juba narmendavad, siis tuleb uued osta. Teine ei olnud rahul, et miks ma karvane olen ja miks Riigikogus istutakse kampsunitega. Ta kiitis, et Eesti-aegsetelt fotodelt on näha, et siis mindi sõjaväkke lipsuga. Inimese välimus pidavat näitama tema sisemist kultuuri. Jutu lõpetas ta sellega, et naised käivad korralikumalt riides kui mehed. Viimane väide on minu meelest absurdne, sest naiste riietuses ei ole üldse mingeid reegleid.

Kummaline turniir

Tänane kiirmaleturniir oli kummaline selle poolest, et esimesse poolde tulekuks ei piisanud sellest, kui võite oli rohkem kui kaotusi. Osavõtjaid oli 8, voore 7, mõtlemisaeg 15 minutit. Esimeseks tuli Peebo, 2.-3. kohta jagasid Seljodkin ja Volpert. Järgnes kolm mängijat 4 punktiga, kellest Harujõe oli 4. ning mina ja Ojaste 5.-6. Ainukese kaotuse sain Harujõelt. Viigistasin Peebo, Seljodkini, Volperti ja Ojastega. Seejuures Peeboga leppisin viiki viimases voorus, kui ta oli esikoha juba kindlustanud. Seljodkinil kukkus kellanool, kui minul enam nuppe ei olnud, kuid temal olid veel lipp ja vanker. Võitsin Kääpi ja Põvvatit.

neljapäev, september 04, 2008

Läänes hinnatakse üksikisikut

Vaatasin öösel internetti. Minu postkasti oli lisaks senisele kontaktidekastile tekkinud veel üks väike kast, milles olid kahe inimese nimed, kummagi juures põles roheline tuluke. Üks neist nimedest oli Helina oma. Tema oligi mulle selle kasti saatnud, et ma näeks, et ta on ka öösel postkastis. Et minu viimase blogisissekande pealkiri oli juba kataloogi avalehelt ära läinud, siis saatsin selle reale aadressidele uuesti. Tekkis suur kast nende aadressidega. Aadresside juures põlesid rohelised tulukesed. Ühe välismaa ajaloolase nime juures põles sinine tuluke, sest selle ajaloolasega olin sama klubi liige. Aga kohe see suur kast kustutati. Arvatavasti sellepärast, et osad aadressid olid olematud. Helina oli minu toas. Näitasin talle põrandal Itaalia ja Rooma linna kaarte. Helina oli väike laps ja minu sugulane. Ema tuli ukse peale vaatama, mida me teeme. Läksin voodisse tagasi. Voodist välja tulles olin endale teki ümber mässinud. Kõndisin koos Helinaga läbi linna kodu poole. Kõndisin tema selja taga. Vastu tuli isa, mistõttu läksin Helinast lahku ja kõndisin üle tee. Isaga oli kaasas üks mees, kes ütles, et ta on arst ja tal on ametialast informatsiooni. Mõtlesin, et järgmiseks ta ütleb arvatavasti, et ta teab, et Reelil on laps sündinud. Aga ta ütles hoopis, et ta teab, et üks kommunist ei saanudki elu jooksul lapsi, sest teda pole sünnitajate nimekirjas. See tegi arstile nalja. Kui koju jõudsin, oli seal kaetud pidulaud. Maaja oli ema, aga teda oli nimetatud vanaemaks, mis ajas teda vihale. Näidati eelmisel peol tehtud fotot Maajast. Teda oli pildil neli tükki, neist kolm ühtede riietega ja üks teistega. Pille ja Priit ajasid juttu. Priit tegi küll pause, et Pille saaks talle vastata, aga kui mina midagi öelda proovisin, rääkis Priit must üle. Priidu ja Maajaga on Pille koos kaevamistel käinud, aga mina ei ole, mistõttu Priit ja Maaja ei pea mind nii tähtsaks kui Pillet. Kirjutasin seda unenägu üles. Panin nüüd tähele, et terve unenäo jooksul ei olnud mulle meelde tulnud, et Priit ei ole enam elus. Üks koht unenäost oli ette tulnud kaks korda. Ma ei teadnud, kas kirjutada seda üles ühekordselt või topelt. Kirjutamiseks panin kaustiku kõrvale toite, sealhulgas pikuti pooleks lõigatud mune. Ema tahtis toidud laualt ära viia. Ütlesin, et mul läheb neid vaja. Ema ütles, et toitu on nii palju, et see läheb halvaks. Vastasin, et ma võin selle ära süia. Tegelikult nii suurt kogust ma poleks ühe päevaga söödud saanud.

Olin endises Pille toas. Henn küsis, kas ma mäletan, kes selles toas on elanud. Arvasin, et õige vastus on, et Pille ja Klaus. Henn jätkas, et kui selles toas elasid norralased, siis nad ütlesid talle, et tal on meie perest kõige ilusam ameeriklase nägu, millest nad järeldasid, et Henn on mustlase poeg. Toomalt tuli e-mail. Ta küsis, kas meil on raamatud "Huvitav psühholoogia" ja "Psühhopatoloogia", tal kästi need ülikoolis läbi lugeda. Vastuse sai mahutada ära kolme lahtrisse. Hakkasin vastama, et üks neist raamatutest on meil kodus ja mõlemad on olemas Tõnu töökohas. Aga kui ma lugesin raamatut "Huvitav psühholoogia", siis Tulviste ütles mulle, et ma seda ei loeks. Arvatavasti sellepärast, et tegemist on Nõukogude autoriga. Eesti rahvas on niigi kommunismist läbi imbunud. Ema ütles hiljuti, et ajaloolise materialismi loengutes talle "tehti selgeks", et üksikisikul ei ole ajaloos mingit tähtsust. Ema üldse ei teadnud, et Läänes hinnatakse just üksikisikut. Võibolla peaks Toomas lugema hoopis raamatut "Psühholoogia", mis on uuem ja mille on kirjutanud üks jurist. See on meil kodus olemas, aga seda ma ei leia üles. Võibolla on Pille selle oma uude koju viinud. Mul oli kolmest lahtrist juba kaks täis kirjutatud. Aga ütlesin, et ma ei pannudki tähele, et ma kirjutasin vastuse inglise keeles. Kustutasin kõik kirjutatu ära, et hakata otsast peale eesti keeles. Märkasin, et selles toas on "Malekooli" esimene köide, mis on varem nähtust kaks korda paksem ja teise pealkirjaga. Kui ma sellest teistele rääkisin, küsis Toomas, kas minu igav jutt mulle endale igavust peale ei aja.

kolmapäev, september 03, 2008

Unenägude hulga kõikumisest

Mõne päeva eest kirjutasin tähelepanekust, et unenäod on viimasel ajal lühenenud. Järgneval ööl olid nad jälle lühikesed. Aga eile juba pikad. Siin aitas võibolla see, et panin ühe teki asemel peale kaks. Aga ilmselt ka see, et eelneval päeval sisestasin pikalt tekste arvutisse. Selleks tuli lausekatked kõigepealt meelde jätta ja siis nad kirjutamise kaudu üle korrata, mis annab ajule piisavalt tegevust. Kui unenägude lühenemisest kirjutades ütlesin, et päeval enne nende peaaegu täielikku kadumist pingutasin aju küll, siis tegelikult olin seda tol korral pingutanud suhteliselt lühikese aja jooksul. Varasemate kogemuste põhjal oli meeles, et intensiivse pingutuse korral ei pea pingutus olema pikk, aga kõnealusel ööl lühemast pingutusest ei piisanud. Kaasa mõjusid küll ilmselt ka magamamineku ajal mõeldud tavalisest negatiivsemad mõtted. Eile kirjutasin jälle tekste ümber, und nägin täna omajagu, aga arvatavasti oleks näinud rohkemgi, kui ei oleks pidanud hommikul tavalisest varem tõusma.

Enesekriitika

Vaatasime filmi. Filmis istusid üks mees ja üks naine laeval kõrvuti laua taga. Naine sõi, aga mees poetas oma toitu suhupanemise asemel merre, nii et naine ei näeks. Arvatavasti arvas ta, et naine tahab teda mürgitada. Võibolla ei olnud tal lihtsalt isu. Merre poetatud toit meelitas kohale kalu. Filmivaatajad kommenteerisid, et väiksed kalad toovad kohale haid. See oli naise jaoks oht, sest tema jalad olid vees. Ühel hetkel läks filmil pilt eest, aga heli jätkus. See pidi vist tähendama, et filmi peategelasel torgati silmad peast. Ilma pildita filmi oli ebamugav vaadata. Üks mees ronis mööda maja katust, et aknast sisse tulla, aga kukkus hoopis surnuks. Nüüd võidi hakata arvama, et tegemist on mõrvaga. Läksin pika aja järel tagasi oma suvilakorterisse. Aga selgus, et seal pole enam minu asju alles, vaid korteris on uued elanikud, kes on sinna oma mööbli pannud. Rääkisin neile, et see oli minu kodu, sest ma maksin selle eest üüri - 48 krooni kuus. Sellepärast siis mulle sõjaväes oleku ajal enam üürikviitungeid ei saadetudki, et korter oli mult ära võetud.

Vaatasin oma esimest luulekogu. See meeldis mulle eelkõige formaadi ja kujunduse poolest. Raamatut üle lugedes leidsin sealt luuletusi, mille olin ära unustanud. Minul olid meelde jäänud kõige paremad luuletused, aga arvustajatel kõige halvemad. Halvemad luuletused olid segaselt sõnastatud. Ühes luuletuses oli sõna asendatud leivakoorega. Lugeja pidi seda lugema õiges käändes sõnana, aga võis käänata valesti. Luuletustes oli palju paranoilisi mõtteid, mille haiguslikkusest ma kirjutamise ajal veel ise aru ei saanud. Palju oli vihjeid tolleaegsele poliitilisele olukorrale, mis praegusele lugejale enam midagi ei öelnud. Näiteks oli kasutatud sõna "mõisad" väikse tähega, vihjates sellega Jüri Mõisale. Kuna enne selle raamatu kirjutamist olin lugenud eelkõige isa luuletusi, siis oli palju isaga kattuvaid väljendeid ja mõtteid. Selle eest oli mind kritiseeritud, küsides, miks ma kirjutan sama moodi nagu isa. Aga minu teine luulekogu oli juba isast täiesti erinev. See oli küll minu esimese kogu edasiarendus. Isa ja mina olime samu algmõtteid erinevalt edasi arendanud. Nii minu esimeses kui ka teises raamatus olid osad luuletused halvad. Alles minu kolmas raamat oli ilma puudusteta. Ühe proosakäsikirja olin kirjutanud veel niiviisi, et kirjutasin igal õhtul midagi päeva kohta üles. Järgmise mõtlesin kirjutada nii, et kirjutan igal hommikul.

teisipäev, september 02, 2008

Kultuuritute rõõmupäev

Saabus uudis, et Kultuurkapitalile ei taheta järgmisel aastal anda enam nii palju raha kui sel aastal. Ajalehe võrgukommentaarides puhkes rõõmukisa. Minu meelest on see kommunistlik suhtumine. Rõõmustatakse selle üle, et keegi jääb vaesemaks. Ainus näide, mida seniste rahakasutuste kohta tuua osatakse, on see, et näitlejad on saanud raha välisreisideks. Justkui ei teata, et Kultuurkapital peab finantseerima ka raamatute väljaandmist. Isegi kui autor ei saa raamatu kirjutamise eest sentigi palka, peab keegi maksma kinni trükikulud, mis ei ole üldse väiksed. Minu raamatute väljaandmise toetamiseks ei ole Kultuurkapitalil seni raha jätkunud. Kas parem on neid siis võrgust lugeda? Minu kuusissetulek jääb sageli alla 3000 krooni. Igat tööd ma teha ei oska või ei suuda kehva tervise pärast. Kirjutada ja teiste raamatuid trükiks ette valmistada ma oskan, aga selle eest ei luba rahvas mulle maksta. See reisivate näitlejate näite kasutamine näitab, et ajakirjanikel on eestlastega põhimõtteliselt sama kerge manipuleerida nagu Putinil venelastega. Kui jääb vähemaks tõelist kultuuri, muutub manipuleerimine veel kergemaks.

Kaks ööd ja jõululaupäev

Pidin näitama emale ühest raamatust pilte. Kahte pilti oli seal kaks tükki, nende juurde panin järjehoidja. Ülejäänud pilte oli üks, neile ma järjehoidjat ei pannud, vaid need tuli teisiti üles leida. Vaatasin öösel aknast välja. Mööda kõnniteed tiirutasid autod. Nad tegid vist võidusõitu. Kardina pragu ei tohtinud liiga suureks ajada, muidu oleks võibolla aknasse tulistatud. Toas oli üks Helina sarnane malemängija tüdruk. Teine seda moodi malemängija tüdruk oli Viljandis. Toas viibiv tüdruk pani mängima laulu, millel oli imettegev toime. Ema ja Pille ei uskunud, et see imettegev oleks, vaid arvasid, et tegemist on võltsinguga. Neile see muusika ei meeldinud ja tundus satanistlik. Mina arvasin, et maitse asi. Algas järgmine laul, mis osaliselt meenutas laulu "Mamma Maria". Igatahes oli see 1980. aastate stiilis.

Järgmisel korral tõusin jälle keset ööd üles ja hakkasin jälle imesid tegema. Hõljusin õhus. Olin nagu Jeesus. Vennad tulid ka vooditest välja. Läksime kööki ja sõime banaani. Seejärel teatas üks vendadest, et jäi kõhugrippi. Läksime magamistuppa tagasi. Hoolimata haigusest, tahtis vend, et rõduuks avataks. Seda soovis ka teine vend. Avasimegi. Aga imed jätkusid ja haige vend sai kohe terveks. Mõtlesin, et võibolla ta ei olnudki kõhugripis, vaid lihtsalt banaan rõhus kõhtu. Läksin rõdule. Kui keegi oleks naabermaja aknast alla kukkunud, oleksin lootnud endiselt imedele, et teda saab ellu äratada. Tavaliselt mul selliseid lootusi ei ole. Pesukuivatuspuude vahel mängisid vanad naised palli. Kutsusin vendi seda vaatama. Tegelikult lahkusin hoopis ise rõdult. Mõtlesin, et võibolla saavad varsti imed läbi. Üks vendadest tahtis rõdu akent sulgema minna lennates, aga ei püsinud hästi õhus. Ema tuli teisest toast ja lendamiskatseid nähes pidas neid jaburuseks, sest tema imesid ei uskunud. Aga kui laualamp läks akna juurde hüpates, siis pidi ka ema tunnistama, et see juhtus päriselt.

Täna oli jõululaupäev. Vanaema küsis, kas ma täna tema poole tulen. Vastasin, et tulen küll. Vaatasin tänast "Postimeest". Tagant kolmas lehekülg oli täidetud joonistustega "Postimehe" toimetuse liikmetest. Oli oodata, et aastavahetusel järgnevad samadest isikutest fotod. Üks vendadest ei pannud neid joonistusi kohe tähele. Samas lehes eespool oli artikkel lõbumajast, millel olid juures fotod, millest valmistatakse lõbumajas pakutavat toitu. See oli segu paprikast ja paljudest teistest komponentidest. Fotodel oli näidatud ka, kuidas seal lapsi läbi hakklihamasina aetakse. Istusin arvuti taha. Pille tuli teisest toast ja küsis, mida Tsivilisatsioonis diplomaat vaenlase linna sisenedes veel teha saab peale tehnoloogia varastamise, kui seal vahel uut tehnoloogiat ei olegi. Vastasin, et teine võimalus on korraldada sabotaažiakt, hävitades üks linna objektidest. Selles arvutis, mille taga ma olin, oli ka Tsivilisatsioon lahti. Algul mõtlesin, et võõrast arvutit ei tohi pooleli oleva mängu salvestamisega risustada. Siis tuli mulle meelde, et see arvuti on mulle endale kasutamiseks antud. Mängu varasema etapi oli Tõnu siia juba salvestanud. Otsisin, mis nime all ta seda tegi, et salvestada ka praegust etappi. Ekraanil näidati, kui suur osa ajaloost mängus juba läbi on ja kui palju on veel ees. Ajaloo kogupikkus oli 33 000 aastat. Ajastud möödusid ka siis, kui mängija parajasti midagi teha ei viitsinud. Arvamuse üle, et kogu aeg ei olegi oma tsivilisatsiooni arendada vaja, naerdi. Nimelt konkureerivad tsivilisatsioonid arendasid ennnast samal ajal küll. Juba hakkaski nende suunast suitsu tõusma, mis tähendas, et nad olid uusi sõjapidamistehnoloogiaid leiutanud. Tegemist oli mängu uuema versiooniga, kus vahepeal sai mängimise asemel vaadata kaadreid mängu tegelaste igapäevaelust. Parajasti käis video, kuidas üks poiss ujub ja jõuab paadini, milles on mees, kes ta ära sööb. Öeldi, et sellel poisil on teistest parem kuulmine. Vaatasin Oudekki blogi profiili. Seal oli pandud üles küsitlus, et kas te eelistate pesta väga paksu, paksu, õhukest või väga õhukest trükist. Väga õhukese trükise näiteks oli pildile pandud üks, mille kaanele oli kirjutatud "Tšetšeenia sõda". Aga see ei tähendanud, et Tšetšeenias sellised trükised kasutusel oleksid, vaid see oli ajakiri "Aeg", mille olin Oudekkile kinkinud. Ma arvasin juba, et kogemata vastasin küsitlusele. Aga kui ma vaatasin blogi avalehele, siis oli seal üleval sama küsitlus ja seal oli väga õhukese trükise näit endiselt nullis. Seega olin ma lihtsalt vastamisvõimaluse aktiviseerinud. Avalehel oli ajakirja kaant veel rohkem lõigatud, nii et lugeda sai ainult sõna "Tšetšeenia". Mõtlesin, et Oudekki endisest majast mööda käies on mul olnud plaan lasta ukse taga kella ja küsida, kas Oudekki on kodus, kui ma ei teadnud, et Oudekki seal enam ei ela, vaid ainult tema ema ja isa. Aga ma ei mäletanud, kas ma tegin selle plaani teoks. Tuli uduselt meelde, et ühe korra ma vist lasin kella, aga keegi ei teinud ust lahti. Seda mäletasin küll, et varem arvasin, et Oudekki maja on minu praeguse kodu lähedal, nii et käisin isegi tema olematut maja otsimas.

esmaspäev, september 01, 2008

Majanduslik seotus

Euroopa Liitu astumise vajadust põhjendati sellega, et see hoidvat ära sõdu. Pärast Teist maailmasõda olevat mõeldud selle üle, et kuidas hoida ära, et selline suur sõda Saksamaa ja Prantsusmaa vahel enam kunagi ei korduks. Olevat leitud, et riigid tuleb omavahel nii tihedalt majanduslikult siduda, et sõja puhkemine nende vahel ei oleks enam võimalik.

Nüüd hakkab tunduma, et Euroopa riigid on Venemaagagi väga tugevalt majanduslikult seotud, kuigi Venemaa Euroopa Liitu ei kuulu. Ja see ei hoia sõdu ära, vaid just soodustab Venemaa agressiooni Gruusia vastu. Venemaa hoopleb juba, et Euroopa Liidu poolsed sanktsioonid tema vastu on vähe tõenäolised, sest Euroopa on energeetiliselt Venemaast sõltuv. Üks sakslane avaldas arvamust, et sanktsioone Venemaa vastu kehtestada ei tohi, muidu järgneb majanduslik katastroof. Raske eluga harjunud venelased taluvad suure tõenäosusega ka uusi raskusi paremini kui lääneeurooplased.