Politsei tuli siiski

Minu koha lähedalt oli ühel kanalisatsiooni kaevul kaas ära võetud ja ära viidud. Seda oli üks poiss teinud ilmselt selleks, et mina sisse kukuks. Hakkasin panema augule katteks puutükke. See poiss pakkus mulle pehkinud puud, millele peale astudes oleks ikkagi sisse kukkunud. Peksin seda poissi selle eest esemetega. Ta ütles, et ta ei kannata, et ma teda peksan, aga muidu ta väga austab mind. Ütlesin, et lepime ära. Surusime kätt. Saabus politsei, kellele see poiss oli enne ära leppimist minu peale kaevata jõudnud. Nüüd ütlesime politseile, et pole midagi, me oleme sõbrad. Politsei ei uskunud ja tahtis minu suhtes edaspidi piiranguid rakendada. Sellega ei kavatsenud ma leppida.

Üks tüdruk kirjutas tahvlile paarikaupa erinevast soost inimeste nimesid, kelle vahele ta pani plussmärgi. Võrdusmärgi taha kirjutas ta igal paaril erineva sõna. Olin kindel, et ta kirjutab tahvlile ka minu nime. Nii ta tegigi, kuigi mitte kohe. Olin arvanud, et ta kirjutab minu nime koos enda nimega, aga seda ta ei teinud. Teine nimi oli raskesti loetav. Algul arvasin, et see on üldistav sõna "naine", aga siis lugesin välja, et see on ühe teise tüdruku nimi. Võrdusmärgi taga oli mainitud halba lõhna. Ma ei hakanud enda kohta käivat solvangut ära kustutama, muidu oleks ta seda igale poole kirjutama hakanud.

Oli keemia tund ruumis 102. Direktor küsis, mis on vahet reaal- ja humanitaarteadustel. Hakati kordamööda seletama, et humanitaarteadused nõuavad suuremat intelligentsust, neis on vastuse leidmine raskem ja need võtavad rohkem mõtlemisaega. Mõtlesin, et kui jõuab kätte minu kord vastata, siis ütlen, et reaalteadustes saab arvutada välja täpse vastuse. Aga see oleks olnud teiste öeldu üle kordamise moodi. Kõige agaramalt seletasid Helen ja Viive, kes olid pinginaabrid. Kuna direktor seisis klassi taga, keerasid Helen ja Viive oma toolid teist pidi. Mina ei keeranud. Helen istus laua peale Viive poolsesse otsa. Ta kõigutas laua kõrval seisvat tooli. Kui keegi teine oleks nii teinud, oleks direktor keelanud, aga Helenile oli kõik lubatud. Eesti keele tunnis küsis õpetaja, kas kellelgi on varasemast luuletusi pähe jäänud. Paljud läksid kohe vastama, lugesid igaüks ühe luuletuse ja said selle eest viie. Minule tundus see tobedus. Mul oli erinevalt neist palju luuletusi peas, aga ma ei kavatsenud vastama minna. Või kui oleksin läinud, siis oleks tulnud kõigepealt luuletus mõttes läbi lugeda, et kontrollida, kas ta ikka on peas. Läksin koos Sandriga riidehoidu, kus töötaja riideid kätte andis. Sander tahtis raamatuid osta. Ta sai alles nüüd teada, et ma olen raamatuid avaldanud.