pühapäev, november 30, 2008

Rääkivad linnud

Kui papagoi õpib inimkeelseid sõnu ütlema, siis võiks ta õppida ka inimeste laule laulma. Tegelikult ma pole päris kindel, kas nad seda ei oskagi. Aga juttu on olnud ikka rääkivatest papagoidest, mitte laulvatest. Ühe multifilmi tegelane oli Jutulind. See ei korranud mitte sõnu järgi, vaid rääkis isiklikke mõtteid. Ükskord vaidlesime, kuidas seda lindu täpselt tsiteerida tuleb. Seega õppisime hoopis meie temalt sõnu.

Värvilised ussikesed

Ussikesed roomasid mäele ja avastasid, et seal elasid värvilised ussikesed, kes kelgutasid ja keda nimetati ühe võõrsõnaga. Saabujaid nähes hakkasid värvilised ussikesed senisest elupaigast lahkuma. Neid avastanud värvitud ussikesed ütlesid raadios, et jääge paigale, teil on väga kõrge kultuur. Aga see ei mõjunud. Värviliste ussikeste tehnoloogia ei olnud nii arenenud, et neil oleks raadio olnud, aga neil oli kõrgemal tasemel rahvalaul. Kui kõik värvilised ussikesed olid lahkunud, kogusid värvitud avastatud kultuuri vähesed järgi jäänud mälestised kokku, aga värvilisi ussikesi ei leitud enam kuskilt maailmast. Lõpuks ühest kohast mõned veel leiti, kuhu nad olid edasi rännanud. Aga neid ei saanud sööma hakata, sest nad olid muutunud mürgisteks. Nad võeti kaasa ja viidi tagasi vanasse elukohta. Viijaid oli kaks tükki. Teel külmusid nende jalad ära ja nad lõikusid neid noaga järjest lühemaks. Külmumise tõttu ei tundnud nad lõikudes valu. Kohale jõudes olid nii viijate kui ka viidavate jalgadest järgi jäänud vaid väiksed jupid.

Mul oli magistrieksam esimesel katsel ebaõnnestunud. Nüüd lähenes teine katse. Seetõttu mõtlesin, et peaksin katkestama käsil olevate raamatute lugemise ja hakkama lugema ainult ajaloo raamatuid. Ma ei teadnud, kas teha eksam samade raamatute alusel nagu esimesel katsel või panna nimekirja seekord need raamatud, mida ma hiljem olen lugenud. Igatahes polnud ma teiseks katseks valmistunud kaugeltki nii põhjalikult kui esimeseks. Seetõttu oli tõenäoline, et ka teine katse ebaõnnestub. Järgi oleks veel jäänud kolmas katse, enne kui ülikoolist välja oleks visatud. Tehti lõket. Lõke hakkas pidevalt laiali minema ja ma pidin edasi roomavat tuld kustutama. See tuli sellest, et ümberringi oli palju kuiva rohtu. Tuli ähvardas levida heinakuhjani. Tüli oleks tõusnud sellest, kui ta oleks jõudnud naabrite aeda.

Läksin Loonede trepikotta. Kui mult oleks küsitud, mida ma sealt otsin, siis oleksin öelnud, et ma käisin seal juba 1980. aastatel. Looned võisid kolida uude majja, et vaadata, kas ma sel juhul käin ikka selles trpikojas või hakkan uues majas käima. Keegi tuli trepist üles. Põgenesin viimasele korrusele, et minna katusele. Aga kuna ei olnud kindel, kas ma saan piisavalt kiiresti katuseluugi lahti, siis lasin kõigi viimase korruse uste taga kella, et vajaduse korral põgeneda jälitaja eest mõnda korterisse.

laupäev, november 29, 2008

Pööningutrepp

Kõndisime kodu suunas. Teel elasid olendid, kes vahepeal olid normaalse kujuga ja vahepeal vilksatasid peaaegu nähtamatuks. Neist möödudes soovitati panna käed kuklale, et kui nad ümber tõukavad ja kukub kuklale, siis ei kukuks surnuks. Üks naine pidas ennast üheks neist olenditest. Ta hirmutas sellega oma meest. Aga kui neist olenditest juttu tuli, tabas naist ennast nii suur erutus, et ta suri.

Lugesin oma blogist vanu unenägusid. Niimoodi võis lugemiste hulgas enda osakaal väga suureks minna. Aga sellest ma ei hoolinud, sest unenäod olid huvitavad. Mõtlesin, et võiks anda välja oma raamatu teise köite, pealkirjaga "Ajalugu unenägudes II". Esimesel köitel järjekorranumbrit ei olnud, sest ei olnud veel plaanis teist köidet lisada, aga on olnud varemgi raamatuid, mille osas on plaane muudetud. Olin kirjutanud üles füüsikavalemid elektri kohta, et mida peab pinge alla sattunuga tegema. Oli oluline, et pinge all olija oleks isoleeritud eraldi kasti, sest teda sai aidata ainult väljastpoolt. Ütlesin teistele, et nad need valemid teisest raamatust üle kontrolliksid, sest mina kirjutasin nad unenäo põhjal. Toas oli suitsu. Teised seda hästi ei uskunud, aga mina läksin ja tegin köögiakna lahti, et ving välja lasta. Väljast vaadates võis arvatavasti näha meie aknast suitsupilve väljumas ja võidi arvata, et siin on tulekahju. Mõtlesin, et see on pikk unenägu, aga mul jääb vähe meelde. Et pärast rohkem meeles oleks, püüdsin jätta asju meelde juba enne ärkamist. Läksin Paidesse. Siiri ja Maie olid verandal. Koputasin aknale, et nad mind märkaksid. Majja tahtsin siseneda õue poolt. Sauna juures nägin kõndimas Paide vanaema ja Veljot. Neile ma ei pööranud tähelepanu, sest sain aru, et erinevalt Siirist ja Maiest on nad viirastused. Tartus läksin majja, mille pööningul me elasime. Varasematel aegadel olin kartnud pööningutrepist üles minnes kukkuda, aga enam ma seda ei kartnud. Kartsin veel pisut, et keegi teine võib kukkuda.

reede, november 28, 2008

Kulunud ja värske raamat

"Postimehe" võrguväljaandes oli kombeks tuua valik vanadest artiklitest, mida pakuti kolm tükki korraga. Seekord olid välja valitud minu artiklid. Seal olid minu viimane ja eelviimane "Postimehes" ilmunud artikkel, eelmisest ja üleeelmisest aastast. Et valituks osutusid minu kirjutised, siis järeldasin, et mul on mõtet veel sellele lehele kaastöid pakkuda. Tänases numbris ilmus E. Loone artikkel. Ta kirjutas, et kui ta eksamineeriks Bushi, siis ta paneks hinde 0. Loone pere oli käinud koos mõnede meie pere liikmetega Meelval. Neil oli kaasas veel Maaja. Maaja ütles tagasi tulles, et lapsena ta kuulis küll sõna Oudekki. Peitsin padja ja tekkide all kamba pabereid. Teised tahtsid näha, mis mul seal on. Karjusin nende peale ja ajasin neid eemale. Siis mõtlesin ümber ja näitasin Toomale absoluutselt kõik kamba paberid ette. Sest vanasti oligi minu eesmärk, et keegi peale minu neid veel loeks, aga siis ei tahetud. Näitasin Toomale ka neid pabereid, kus oli lisaks fantoomidele juttu ufodest.

Ostsin raamatupoest kaks raamatut, mille kaanel nägin Oudekki nime. Üks neist raamatutest nägi välja kulunud ja teine ilus. Kulunud raamat oli poliitilistel teemadel. Seal oli toodud kaarte maailmas toimunud rahutuste kohta. Euroopa kohta seejuures kaarti ei olnud. See tundus demagoogilise võttena. Siis nägin, et seda raamatut ei olnudki kirjutanud Oudekki, vaid kaanel oli üks kõlalt sarnane soomlase nimi. Teise raamatu kaanel oli küll Oudekki nimi. Selles raamatus oli blogisissekandeid, joonistusi ja luuletusi. Luuletused olid teiste autorite omad, sealhulgas Juhan Liivilt. Blogisissekannetes tundus olevat minu üle nalja tehtud. Mind huvitas, kas Kultuurkapital on selle raamatu väljaandmist toetanud. Selgus, et toetajaid on isegi mitu. Aga nende hulgas ei olnud Kultuurkapitali, vaid kõik olid eraisikud. Kui keegi neist oleks ise raamatu avaldanud, siis oleks vist Oudekki ka toetanud. Kui ma Helinaga kirjavahetust alustades lubasin, et hakkan talle kirjutama vähemalt kord kuus, siis ei vaielnud Helina vastu. Oudekki ei pidanud üldse vajalikuks mulle kirju saata.

Istusin vahetunnis klassi maha. Minu kõrvale istus Pille P., kes mult midagi küsis. Minu kõrvale istus ta arvatavasti sellepärast, et olin hiljuti teda unes näinud ja sellest blogis kirjutanud. Seal ruumis käis maleolümpia. Lõppes ühe Soome meeskonna liikme mäng. Selle kohta avaldati kommenteeritud protokoll. Soomlasel oli olnud paremus, aga ta lasi selle käest, seades lõksu, millele õigesti vastates läks mäng hoopis viiki. Selle lõksu kohta oli soomekeelsetes kommentaarides öeldud, et mängija eelistas panna Soome mati. Siis nägin, et seda ei nimetatud Soome matiks, vaid Oulu matiks, sest see mängija oli Oulust pärit.

Kahe nädala tulemused

Täna malet mängimas käies kuulsin sellist lugu, et ükskord oli võistkondlikel võistlustel naiste lauale pandud selline inimene, kellele oli selgeks õpetatud ainult esimene käik. Ta alustas mängu käiguga e4, vastane vastas e5 ja rohkem käike mängus ei tehtudki, vaid istuti tund aega, kuni valge kaotas ajaga.

Varem olen kuulnud sellist lugu, et võeti ka võistkonda naismängija, talle õpetati kolm käiku teooriat. Aga vastane mängis juba esimesel käigul teisiti. Teooriat õppinu oli selle peale küsinud: "Vabandage, mina mängin Itaalia avangut, aga mis avangut teie mängite?"

Enne tänase turniiri algust vaatasin eelmise nädala tabelit. Ilma minuta mängitud turniiril oli olnud 14 osavõtjat. Esimeseks tuli Harujõe, teiseks Metsoja, kolmas-neljas olid Parts ja Ivainen.

Täna oli jälle 14 osavõtjat. Mängiti 7 vooru mõtlemisajaga 15 minutit. Esimeseks tuli Arst, teiseks Tätte, järgnesid võrdse punktide arvuga Volpert, Seljodkin ja Parts. Mina sain 3,5 punkti, millega olin punktide arvult 6.-8. Ma ei olnud nädal aega kodus treeninud, nii et sellega arvestades olin tulemusega rahul. Aga Peebo ütles, et minu kohta see koht ikkagi hea ei ole.

Esimeses voorus mängisin Seljodkiniga. Mul olid mustad ja läksin üle pika aja kaheratsu avangusse. Jäin avangus vähemetturiga, aga keerulise kombinatsioonilise mängu järel jõudsime lõppmängu, kus mul olid ettur ja ratsu vastase vankri vastu. Vastasel oli aega vähem, ta kahis vankri etturi vastu ja laual oli viik.

Teises voorus mängisin valgetega Volperti vastu. Keskmängus oli mul kaks ratsut vankri vastu, aga vanker hakkas korjama ettureid ja kaotasin.

Kolmandas voorus mängisin Šukisega, mul olid mustad. Hindasin seisu üle, mistõttu vastane sai panna kahekäigulise mati, aga seda ta ei näinud. Lõppmäng oli samalaadne nagu Seljodkinigagi, aga nüüd oli vanker mul ja viik tuli minu kahingu järel.

Neljandas voorus mängisin Lõhmusega valgetega. Vastane tahtis võtta minu etturit, jättis tagala kaitseta ja ma panin lipu ja oda koostöös mati.

Viinedas voorus olid mul Padriku vastu mustad. Alustasime käikudega 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. Rc3 Re4 5. d3, mille järel olin enametturiga. Aga surve alla sattudes jäin vahepeal koguni kahe vähemetturiga. Omakorda vastase kuningale survet avaldades sain ühe etturi tagasi. Lõpuks oli laual lahkvärvi odade lõppmäng, kus leppisime viiki. See oli minu viimane partii mustadega, nii et viiki jäid kõik mustadega mängitud partiid, kusjuures valgetega ei teinud ma ühtegi viiki.

Kuuendas voorus mängisin Kääbiga. Alustasin kuningarünnakut, lubades vastasel korjata materjali liputiival. Panin peale päästmatu matiähvarduse ja vastane alistus.

Seitsmendas voorus mängisin Arstiga, kes oli juba esikoha kindlustanud. Viiki pakkuma ma ei hakanud, vaid üritasin võita. Mingi surve saavutasin, aga unustasin kaitsta välja e3, kuhu must lipuga tuld andes sisse lõi. Ta oleks saanud panna kohe mati, aga seda ta ei näinud, võttes hoopis vankri. Varsti alistusin.

neljapäev, november 27, 2008

Ärkamisest kruvideni

Täna hommikul äratas mind mingi tagumine. Sellele ei tahtnud lõppu tulla. Lõpuks hakkasin aru saama, et see tuleb sulamisvee tilkumisest. Algul arvasin, et tilgub vastu mingit plekki naabrite rõdul. Lõpuks tegin kindlaks, et põhjus on oma rõdul – tilgad langesid vastu praeahju plaati. Hiljem juhtus pahandus elektripliidiga. See juhtus täiesti märkamatult, aga pärast avastasime tagajärjed. Üks pakenditükk oli kukkunud soojale pliidiaugule ja sinna külge sulanud. Noaga kraapides ei tahtnud ta lahti tulla. Tugevama noaga kraapimine juba mõjus. Enne selle käiku laskmist hakkasin otsima, kas ei leia sobivat vahendit tööriistakapist. Leidsin sealt üles Moment-liimi, mis vahepeal oli kadunud. Liimisin sellega kirjutuslaua sahtlikappi. Eelmine kord liimisin taburetti, millel oli jalg alt tulnud. Liimimisest oli kasu paariks päevaks, siis tuli jalg uuesti alt. Algselt oli see kinnitatud kruvidega.

Koogi läbiotsimine

Vaatasin entsüklopeediast märksõna poola kirjaniku kohta. Üks eesti kirjanik küsis, kas me saime aru, et selle poola nime all on mõeldud tegelikult teda. Sellest ma polnud aru saanud. Märksõna juures oli toodud üks malepartii. Hakkasime seda vaatama. Mina tõstsin taskumalenuppe ja see mees pidi näitama partiid seinal demonstratsioonlaual. Sellel olid magnetid nõrgaks jäänud, nii et raske oli näidata, aga ühel varasemal korral oli ta ühe partii näitamisega kuidagi hakkama saanud.

Esimese maailmasõja ajal oli üks vangistatud eestlane enesetapu teinud. Teda oli vanglas häiritud ja tal oli süda haige. Kui ta segamise tõttu infarkti sai, siis ta lasi ennast maha, et näidata, et ta sureb protestiks enesetapu tagajärjel, kuigi oleks surnud kohe ka infarkti. Aga võibolla talle ainult tundus, et tal oli infarkt. Tagantjärele oli raske kindlaks teha, kas südame oli purustanud infarkt või kuul. Koogi seest oli leitud selle mehe hüvastijätukiri. Nüüd üks ajaloolane lõikus kooki peenikesteks tükkideks, et vaadata, kas leiab sealt senitundmatuid tunnistajate kirju. See juhtus spetsiaalsel uurimisüritusel. Kui üritus läbi sai ja ruumist lahkusin, vaatasin, et ukse taga oli selle ürituse toimumisaeg välja kuulutatud ja teemakohane kirjandus välja pandud. Küsisin, kui palju üritusest ette teatati.

Vaatasin järgmise koolipäeva tunniplaani. Päeva alguses olid reas tunnid nagu kehaline kasvatus, milleks ei tulnud mitte midagi õppida. Terve päeva jooksul oli ainult kaks tundi, milleks tuli õppida. Need olid inglise keel ja kirjandus, mis tulid järjest. Nendeks tuligi alati kõige rohkem õppida. Kirjanduses tuli raamatuid läbi lugeda. Üks tuli lugeda ka järgmiseks tunniks. Ütlesin, et õpetajad võibolla ei arva, et nad palju õppida annaksid, sest nad võivad eeldada, et õpilased on neid raamatuid juba varem lugenud. Ütlesin, et mul pole enamuse koolis õpetatavate ainete õpikut. Vastati, et ma mõtleks, kui raskeks kott läheks, kui igal ainel oma õpik oleks. Kõiki aineid kunagi sama päeva jooksul ei olnud, aga 1. septembril, kui õpikud kätte anti, oleks tulnud kõiki korraga tassida.

Läksin koos vanaemaga Peedul bussi peale, et sõita Tartusse. Vanaema maksis 100-kroonisega ja sai tagasi 10 krooni. Seejärel hakkas ta minult küsima, kas pileti hind on nii palju tõusnud. Paistis, et tegelikult ei olnud, sest minul läks pilet maksma vaid 9 krooni. Seega oli bussijuht petis. Rääkisime, et on jah kuulda olnud, et viimasel ajal on selliseid juhte tekkima hakanud. Vanaema ei saanudki makstud raha eest piletit. Ütlesin, et kui kontroll peale oleks tulnud, siis oleks vanaema veel trahvi ka saanud. Jõudsime Tartusse. Läksime bussist välja ja bussi tagasi, et sõita Peedule. Juht paistis olevat sama. Aga ta oli vuntsid eest võtnud ja mütsi pähe pannud. Välimust oli ta muutnud nähtavasti selleks, et me teda ära ei tunneks. Buss hakkas sõitma vales suunas - ta läks läbi Annelinna. Arvasime, et võibolla ta sõidab Elvasse ringiga läbi Põlva. Nii pikka ringi me teha ei tahtnud. Leidsime, et bussist tuleks väljuda juba esimeses asulas, kus ta peatub. Aga ootamatult peatus ta juba enne Tartust väljumist. Üks mees ütles selle sõidu kohta: "See on test." Mina ja vanaema põgenesime bussist välja.

kolmapäev, november 26, 2008

Lumehangest artikli mõisteni

Kui lumehang tekkis aknalauale, sai läbi klaasi hästi vaadata hange kihte. Ükskord üks poiss läks aknast välja ja kõndis mööda aknalauda teisest aknast sisse. Ta elas esimesel korrusel. Tahtsin juba kirjutada, et ülikoolis toimusid esimesel korrusel kunstiajaloo loengud. Aga tuli meelde, et see oli tegelikult teine korrus, sest välisuksest pääses otse teisele korrusele. See tuli sellest, et õppehoone asus mäekallaku peal. Ülikooli lõpupidu toimus selle õppehoone katusel. See oli ainuke pidu, kus ma terve ülikooli jooksul käisin. Osavõtjaid oli vähe just tol korral. Enamus ei tulnud. Enamlased on samad, kes bolševikud. On teada, et nende juhtkonnas oli palju juute. Hiljuti lugesin "Akadeemiast", et ka sotsiaalrevolutsionääride ehk esseeride juhtkonnas oli juute palju. Mult on eelnevatel aastavahetustel küsitud, millist "Akadeemias" ilmunud artiklit ma soovitan valida aasta parimaks. Aga tänavuse aastakäigu kohta ma ei oska midagi soovitada, sest pole peale arvustuste ja luuletuste sealt suurt midagi lugenud. Arvustust ei saa minu meelest artiklina arvesse võtta.

Vabadussõja piim

Mängisime kooli saalis korvpalli. Kui mina palli sain, söötsin selle enamasti kohe ära. Andsin sööte nii, et teine meeskonna liige ise palli juurde jookseks. Aga vahel jooksis hoopis vastasmeeskonna liige. Kuna olin oma meeskonna poolt ja see oli unenägu, viskas korve peamiselt meie meeskond. Pallimänguga unenäod ei tule üles kirjutades üldse nii pikad kui nad nägemise ajal tunduvad. Seetõttu mõtlesin, et ma võiks lugeda vähemalt seisu, et oleks pärast millestki kirjutada. Aga ma siiski ei viitsinud seisu lugema hakata.

Helena läks äikse ajal rõdule, kuigi ma keelasin. Kui ta tuppa tagasi tuli, siis ütles, et mind on pandud kanakarja valvama. Jürgeni kohta ütles ta, et Jürgen sukeldus veepinnal seistes. Selle peale rääkisin, et on võimalik ka õhus rippuda, aga tavaliselt selgub lõpuks, et tegemist on unenäoga.

Inglise keele tunnis küsiti õpilastelt eelmises tunnis õpitud sõnu. Need kellelt küsiti, mäletasid neid, aga mina ei mäletanud. Mul olid need sõnadevihikus kirjas, nii et oleks võinud selle lahti teha ja sealt otsida. Minult küsiti, mis on kolmas ajavorm tegusõnast oxen. Pakkusin, et ox. Aga see ei osutunud õigeks vastuseks, kuigi tegusõna put on küll kolmandas vormis ühesilbiline. Või vähemalt ma hääldasin ox valesti. Lugesin sõnaraamatust, et fašistlikus Itaalias mõeldi, et küll Saksamaa aitab, aga Natsi-Saksamaal polnud kellegi abile loota.

Vaatasin aknast välja. Teisel pool jõge tõusis suitsu. See muutus valgeks auruks. Kutsusin Pille vaatama, et ta näeks seda, enne kui see hajub. Kui Pille vaatama jõudis, oli aur siiski juba üsna hajunud. Pille hakkas uksest väljuma. Nüüd asendus aur paksu musta suitsuga, nii et sai uuesti Pille vaatama kutsuda. Võibolla proovis keegi Karlovat maha põletada.

Sööklas anti meile joogiks piima. See oli Vabadussõja aegne piim. Olin varem lugenud, et Teise maailmasõja ajal soomepoistele antud piim oli väga lahja, nüüd selgus, et Vabadussõja aegne oli samasugune. See oli suuremalt jaolt vesi, milles ujusid ainult vähesed valged tükid. Tekkis kahtlus, et võibolla Vabadussõja ajal see veel nii kehv ei olnud, ta võib seistes halvemaks läinud olla. Aga tõenäoliselt oli hoopis piim nüüdsel ajal järgi tehtud, jäljendades tolleaegset koostist. Sest kui Vabadussõja ajal oli toiduaineid niigi vähe, siis tundus kahtlane, et osa oleks veel meie päevadeni säilinud. Istusin arvuti taha, et vaadata malevõistluste tulemusi. Arvuti ekraan langes kinni. See oli vist märguanne, et on aeg arvuti kasutamine lõpetada. Ekraani uuesti üles tõstmisel pidi see vist hakkama väikeste vahedega kinni langema. Vaatasin 40-minutilist filmi mängu kohta. Tahtsin vaadata ka multifilmi teemal, mille kohta olin varem raamatut näinud. Kõrval oli link teisele multifilmile. Eraldi link oli ekraanil Ukraina filmidele. Vaatasin filme ka kodus. Erinevus oli selles, et väljaspool kodu vaatasin filme häälega, aga kodus ilma hääleta, sest seal ei olnud kõlareid.

teisipäev, november 25, 2008

Tundsin linnu ära

Isa toas istus kirjandusõpetaja. Ta küsis, mis on minu ja isa luule erinevus. Vastasin, et isal on parem rütmitaju. Õpetaja ütles õige. Ta tahtis mulle rütmi õpetada. Andsin näiteks ühe oma luuletuse esimese rea. Kui see oli kirjas, siis tuli meelde, et see ei olegi vist selle luuletuse avarida, vaid "Kalevipoja" ja ühtlasi minu kirjutatud eepose oma. Aga ütlesin, et ridu saab pärast juurde anda. Õpetaja hakkas selle rea juurde rõhumärke kirjutama. Rääkisin, et ma tean küll, et esimene silp on rõhuline ja et edasi tulevad rõhuline ja rõhuta silp vaheldumisi, aga ma ikkagi ei taju seda. Arvasin, et see pole väga suur probleem, sest osad minu luuletuste lugejad samuti ei taju. Õpetaja võttis mul sõrmest kinni. Seejärel näitas ta laua peal olevat raamatut ja ütles, et selle autorit oli kunagi süüdistatud, sest raamatust loeti välja, et ta on oma õpetajaga koos laevaga sõitmas käinud. Isa kohta tuli jutuks, et ta käib palju esinemas ja sõidab palju ringi. Õpetaja ütles, et ei ole selge, kas see tuleb rahapuudusest või vanadusega seotud rahutusest. Vastasin, et raha on isal küll vaja, aga sõitmine võib rahutusest ka tulla. Õpetaja ütles, et ta teab, sest ta on endine naine. Ei olnud selge, mida ta sellega silmas pidas. Rääkisin, et ühel korral tahtis isa Nõo kooli näha, sõitsime seda koos vaatama ja seal ütles isa, et ta tahaks seal esineda, mille järel ta sõitiski sinna varsti uuesti, et esineda.

Ema rääkis, et tema hambaarst on öelnud, et hammaste kohta tuleb igast ajakirjandusväljaandest iga päev ainult halbu uudiseid, mille põhjuseks on, et iga ajaleht on palganud oma hambaarsti. Vastasin, et raviga tegelevad hambaarstid on ise samasugused. Hambaarst oli käskinud emal ühte asja süia. Ema oli selle endale ostnud, aga ei teadnud, kas süia. Soovitasin, et ta ei sööks. Ema hakkas ikkagi sööma. Need asjad olid hiigelsuured. Pille teadis öelda, et need on küpsised. Hambaasrtid ravisid varbaid. Mul oli ühelt varbalt küüs ära tulnud. Nüüd sai varvas muljuda, mille järel ähvardas küljest kukkuda ka küünealune liha.

Olin aidanud emal rohutopsile kaant peale panna. Olin selle selgeks saanud ja veel unenäos üle harjutanud. Nüüd nägin seda lindu, kelle nokas probleem oli, Liivi tänaval. Tundsin ta teiste lindude hulgast ära. Ta jõi parajasti lombist vett. Hakkasin temaga rääkima. Üks vanamees pistis ta endale põue ja tahtis endale jätta. See poiss, kes oli linnuga rääkinud ja tema nokka ravinud, küsis, kas lind ei võiks olla hoopis tema põues.

esmaspäev, november 24, 2008

Talvine aeg

Kõikusid vaated
ja kõikusid puud,
aga saated
näitasid muud.

Väljas ringi
keerutas tuisk.
Öeldi: "Kingi
mulle üks uisk."

Vastati: "Tasa,
saade veel käib."
Segades taga-
järg tulevat näib.

Saates on pause,
kui jookseb reklaam,
kus kõlab lause:
"Ostke see kraam."

Lõpuks saade
saab jätkuda taas.
Puudub ses vaade,
et hanged on maas.

Hilinesin starti

Jooksin pikka maad, et jõuda starti. Klassivennad olid juba stardis. Ja nad startisid varem kui mina kohale jõudsin. Seega pidin stardini jõudes kohe ilma puhkamata edasi jooksma. Loendasin joostes samme. Igal ringil läksid kõik must ühekaupa mööda.

Mõtlesin, et nüüdsest hakkan käigule 1. f4 vastama d5 asemel e5. Seis läheb teravaks, aga ma saan mängu ajal seisu üle mõelda. Vaatasin selle kohta raamatust teooriat. Raamatus ei olnudki üldse käiku 2. fe. Joonistel oli kujutatud erinevaid arheoloogilisi leide. Tegin lahti pudeli, milles oli mingi vanaaegne vedelik. Tristan ja Lauri K. käitusid halvasti. Teises ruumis näitas Toomas oma taskunuga. Ta näitas, et mõlemad selle terad on hästi teravad. Minule need nii teravad ei tundunud, aga ma mäletasin, et olin kunagi samuti oma taskunoa teravuse üle uhke olnud. Toomas pani mulle rusika silma alla. Ütlesin, et niimoodi kriimustab ta mu silma. Seda kuuldes võttis Klaus sõna, et Toomas ei kriimustaks mu silma. Ütlesin, et tegelikult ta ei kriimustanudki. Nüüd tegi Toomas mulle hoopis pai.

Krister oli kooliajal uhke selle üle, kui hästi ta kirjutas, mistõttu ta tahtis saada ajakirjanikuks. Tagantjärele tundusid tema tolleaegsed kirjutised mölana. Aga ise ma kirjutasin tol ajal veel halvemini. Ja matemaatika ja füüsika ülesandeid oli Krister samuti minust paremini lahendanud. Hakkasin ka praegu ühte füüsikaülesannet lahendama. Teisendasin selle maleseisuks ja panin peale. Aga lahendust ma ei leidnud. Klaus leidis. Kui ema küsis, kas Klaus lahendas selle ära, vastas Klaus, et loomulikult. Hakkasin keskelt uuesti lugema raamatut Napoleoni kohta, mille olin kunagi juba läbi saanud. Tol korral seda raamatut lugedes tundus ta algul igav, mistõttu jäi pikaks ajaks pooleli, aga nüüd tundus kohe väga huvitav. Vaatasin, et täna ma seda alustatud kohast lõpuni ei jõua. See tähendas, et tuli panna järjehoidja vahele ja teine kord jätkata. Mõtlesin hakata uuesti lugema ka teisi selle sarja raamatuid, eriti de Gaulle'i elulugu. Ütlesin Klausile, et mina hoolitsen inimeste eest niimoodi, et saadan neile kirju. Klaus vastas, et kui pidevalt saata, siis see tüütab inimesed ära. Mõtlesin, et Helina võib tõesti väsida, kui ma iga päev e-maili saadan. Saatsin siiski ühe ka praegu. Kasutasin arvutit voodis lamades. Tegin lahti Helina blogi. Sinna polnud ta ammu muudatusi teinud, aga täna siiski üks muudatus oli. Seda nähes ma hüüatasin, nii et Helina pidi hüüatust teise voodisse kuulma. Aga lähemalt vaadates selgus, et blogis oli muudetud siiski vaid ühte sõna. Pikalt oma kirjutisi lugedes tundsin, et meeldiv on just pikk lugemine. Mõtlesin, et tahan siiski, et Helina saaks mu kirjutisi mitu tundi järjest lugeda.

pühapäev, november 23, 2008

Milleks kiirustada?

Saja meetri jooksja teeb uue maailmarekordi, aga selle jaoks treenimine raiskab rohkem aega kui sama maa aeglases tempos jooksmine.
Võidusõitja saab võistlustel esikoha, aga tema auto konstrueerimisele kulutatakse rohkem aega kui kuluks sõidetud maa jala läbimisele.
Paberile kirjutamise tempot saab tõsta, aga selle võib hiljem tasa teha käekirja muutumisest tulenev lugemise aeglustumine. Minu algkooli õpetaja väitis küll, et kiiresti kirjutades peab ka head käekirja tegema. Aga isegi kui käekiri tempot kiirendades ei muutuks (minul igatahes muutub), oleks kiiremini kirjutades sõnastus vähem läbi mõeldud ja raskem aru saada oleks ikkagi. Vahel küll ei pea ise juttu välja mõtlema, vaid loengut konspekteerima. Kui konspekteerida lühendatult, on selles rohkem mõtlemist, sest tehakse valik, mis kirja panemata jätta. Mõni eelistab iga sõna kirja panna. Ülikoolis kirjutas mõni nii kiiresti, et mina nii kiiresti poleks lihtsalt jõudnud. Selliste kohta ütlesin, et nad ei jõua enne eksamit oma konspekti läbi lugeda. Ise kirjutasin oma suhteliselt lühikesest konspektist tähtsamad asjad veel eraldi paberile ja õppisin need pähe. Tervet konspekti korraga pähe õppima hakata oleks olnud liiga palju. Aga osade faktide pähe õppimise abil jäid teised ka paremini meelde. Eksamil ei tulnud rääkida kindlat arvu sõnu, vaid kindel arv minuteid. Siis rääkisin vahel aeglasemas tempos, et mitte jõuda välja selleni, mida ma ei teadnud. Aga see ei olnud ehk kõige parem võte, sest ükskord tegi õppejõud mulle märkuse, et ma kuskile niimoodi esinema ei läheks. Järgmine kord sellele õppejõule eksamit tehes rääkisin kiiremini.

Kandidaatide arvu vähendati

Läksin ühe luuletaja luuleõhtule. Jäin veidi hiljaks. Kuulajaid oli umbes üks rida. Luuletaja palus märku anda, kes kuulajatest mängivad malet. Maletajaid oli suur osa kuulajatest. Osasid maletajaid ma tundsin, kõiki mitte. Kuulajad jagati võistkondadesse ja nad pidid esinema etteastetega. Kõigepealt pidi esinema see võistkond, kuhu oli määratud mind. Võistkonna liikmed hakkasid ringi kõndima. Mina hakkasin ringi roomama ja aegajalt midagi hüüdma. Publikut tuli üritusele pidevalt juurde. Saabusid mõned poisid, kelle poliitilised vaated sarnanesid minu kunagistele poliitilistele vaadetele. Kui saabus teise võistkonna kord esineda, oli selle võistkonna koosseis juba suurenenud. Teine võistkond liikus organiseeritumalt. Eesti presidendiks sai ühe partei juht, kes võitis valimistel Rüütlit. Järgmised presidendivalimised pidid toimuma jälle kahe kandidaadi vahel. Parteijuhti ähvardas oht, et Rüütel kandideerib tema vastu uuesti. Aga parteijuht tahtis olla ainus kandidaat. Selleks jagas ta oma partei kaheks, kumbki tekkinud parteidest pidi esitama ühe kandidaadi ja enne valimisi pidid parteid uuesti ühinema, nii et jääb järgi ainult üks kandidatuur. Teatris istusid ühe partei liikmed esimeses reas ja teise partei liikmed järgmistes ridades. Kui teise partei liikmed tahtsid saalist põgeneda, hakkasid esimeses reas istujad nende verd valama. Nad said sellega siiski hakkama, kuigi Eesti oludes oli see ootamatu. Tegelikult esimeses reas istujatest olid ainult otste poolsed partei liikmed, rea keskel olid väliskülalised, kes neid abistasid.

Kirjutasin oma blogis, et ühes riigis on majanduskriis. Noor naisõppejõud ütles, et tegelikult ei ole see majanduskriis, vaid valitsuskriis, sellega võitleb sõjavägi. Kirjutasin, et seal riigis ei jätku teravilja. See naine vaidles vastu, et puudus pole mitte teraviljast, vaid rukkist ja maisist. Kodus rääkisin, kui rumal tähenärija see doktorandist õppejõud on, ta viib ülikooli taseme alla. Pille tundis teda. Pille näitas mu pükste peale, hakkas nutma ja ütles, et ma olen ise samasugune. Mul olid püksid porised. Ütlesin, et võibolla mul jalgu pestes voolas porine vesi riiete peale. Läksin riideid vahetama. Selleks läksin kooli ajalooõpetajate ruumi. Seal oli musta pesu kast. Mul oli seljas ülikond. Küsisin, kas see pannakse musta pesu kasti. Vastati, et pintsakut ei panda, muidu läheb see vormist välja, aga püksid võib panna. Hakkasin riideid vahetama, rääkides samal ajal uuesti, kui rumal see õppejõud oli.

Läksin kooli. Peep andis mulle tagasi raamatu, mille ta oli laenanud ingliskeelse kirjanduse jaoks kirjandi kirjutamiseks. Ütlesin, et raamatukogus on see raamat võibolla inglise keeles ka olemas. Peep hakkas kahetsema, et ta seda siis raamatukogust ei laenanud, sest ingliskeelse variandi järgi oleks olnud kergem inglise keeles kirjutada. Ma olin saanud ükskord Orwelli kohta kirjutatud kirjandi eest kolme. Nüüd oli jälle tulnud kirjutada Orwellist, aga lootsin seekord paremat hinnet saada, kuigi polnud raamatut vahepeal uuesti lugenud. Kirjandile vaadates nägin, et see on Yeatsist. Algas matemaatika tund. Käisime teist korda keskkoolis ja valmistusime lõpueksamiteks. Ma ei töötanud tunnis kaasa. Naisõpetaja ütles mulle, et kui ma kaasa ei tööta, siis ma eksamit teha ei oska. Unenägudes olin sellisel puhul öelnud, et ma näitan ette, et mul on lõputunnistus juba olemas. Ütlesin nüüd ka ärkvel olles, kuigi kõik juba teadsid minu unenäoüleskirjutustest, et ma võin niimoodi öelda. Õpetaja väitis, et vana lõputunnistus on kehtetu, sest uute eeskirjade järgi ei tohi klassis olla mingist arvust rohkem poisse ega mingist arvust rohkem tüdrukuid. Ütlesin, et seadustel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Õpetaja küsis, kas ma sain üldse eelmine kord keskkooli lõpetades matemaatika viie, kui seitsmendas klassis oli mul ilus rasvane kolm ja pärast seda oli mitu aastat tulemus 24. Seega oli õpetaja vanu klassipäevikuid lehitsenud. Tulemus 24 pidi tähendama vist kohta olümpiaadidel, aga iga aasta polnud ma üldse olümpiaadil käinud. Selles olin kindel, et matemaatika lõpueksami eest sain hinde 5.

Paide sauna eesruumis räägiti, et telliskivi sein on lagunema hakanud, tuleb uued tellised osta. Seda tüüpi telliskivide hind pidavat olema langenud. Need maksvat nüüd 30 krooni. Ütlesin, et 30 krooni on jah odav, aga 50 krooni oleks kallis, sest siis saaks 100 krooni eest ainult kaks kivi. Rääkisin, et mina mäletasin, et vahepeal siin laoti ahju, aga nüüd saan aru, et see polnudki ahju parandamine, vaid ahjusuu kinnimüürimine. Sain pahandada, et ma kaminat ahjuks nimetasin. Selle kinnimüürimise põhjenduseks öeldi, et siis ei saa keegi halva tuju ajal vinguga enesetappu teha. Mõtlesin, et kõige ilusam surm ongi vingusurm. Aeda kõndides tekkis mul selline tunne, nagu siis, kui alustasime Peedu kirjanike suvilas suvitamist, lastel kästi hommikul majast välja minna, aga seal ma ei teadnud mida teha ja vaatasin aiaserva.

laupäev, november 22, 2008

Kuningas näitusele

"Kui naaberriigi kuningas meile külla tuleb, siis tee temast foto, mida pärast vaadata saaks!"
"Aga see eeldaks fotoaparaadi leiutamist."
"Siis maali temast portree."
"Aga ma pole kunsti õppinud."
"Raiu siis tema pea maha, et see lossivärava juurde vaatamiseks välja panna."
"Saab tehtud."

Röögatus

Vennad läksid öösel kleepekate pärast tülli. Üks vend süüdistas, et teine rebib kapi ukse pealt tema kleepekaid maha. Kleepekaid oli nii kapiuksel kui ka riiuliküljel. Seletasin, et kui kleepekas korraks maha rebida, ei saa seda enam tagasi kleepida. Näitasin Toomale, et kleepekaid on ka rõdu ukse peal. Ema tuli uksele ja sealt edasi mulle kallale, et mina sooritavat Tooma vastu kuritegusid. Ütlesin, et mina pole ühtegi kuritegu sooritanud. Ema vastas, et vahel sooritatakse neid siis ka, kui öeldakse, et ei soorita. Täpsustasin, et mina pole öelnud, et eestlased pole ühtegi kuritegu sooritanud. Ema võttis riiuliservalt minu ülikooliaegse vene keele kirjandi. Ta õpetas, et vene keeles kirjutades ei tohi ühte viga teha, mille ma olin teinud. Nõudsin, et ema ei viskaks seda kirjandit ära, sest see on minu esimene ühest leheküljest pikem vene keele kirjand. Koolis olid minu vene keele kirjandid ainult ühe väikse vihikulehekülje pikkused, aga ülikooli minnes võtsin kätte ja kirjutasin kohe esimesel nädalal viie A4 lehekülje pikkuse essee.

Lugesin vanaisa raamatut. Selles olid joonealused viited. Ühest viitest alates olid allikate nimed jäänud välja kirjutamata, selle asemel olid vaid mõttekriipsud. Ema oli seda raamatut toimetanud, aga ei olnud tähele pannud, et seal selliseid vigu oleks olnud. Raamat oli siiski kasulik ka ilma viideteta lugedes. Kui kümmekond lehekülge vigaseid viiteid möödas oli, läksid viited jälle korda ja tuli veel sadu lehekülgi korralikke. Internetis püüti mind meelitada pornolehekülgedele, aga ma ei läinud. Ühes kohas oli viidete hulgas tervelt kolm viidet pornolehekülgedele. Lamasin voodis ja hoidsin vanaisa raamatut käes. Kuulsin, kuidas köögis ema ja Pille juttu ajasid. Pille rääkis, kellega Oudekki abielus on ja muud seesugust. Siis tuli ta koridori, nägi läbi lahtise ukse, et mina olen ärkvel ja hüüdis: "Ahhaa!" Ta pani kahe koridori vahelise ukse kinni, nii et rohkem juttu ma köögist ei kuulnud. Tõnu hakkas oma voodis läbi une laulma. Ta laulis kiires tempos midagi abielunaisest, mis tuli ilmselt sellest, et ta oli Kadriga abielus. Kui Tõnu ärkas, siis ta küsis minult ja Hennult, kas ta rääkis midagi läbi une. Vastasin, et rääkis küll, aga ei saanud aru. Täpsustasin, et mõttest ei saanud aru. Sellega ma tahtsin mõista anda, et sõnad olid eristatavad. Tõnul võis nüüd tekkida hirm, et ta hakkab alati läbi une rääkima. Ta ütles, et teine kord kui ta midagi räägib, ärataksime ta üles. Seda öeldes jäi ta uuesti magama ja hakkas kohe uuesti läbi une rääkima. Nüüd hakkas läbi une rääkima ka Henn. Taipasin, et see on unenägu ja ärkasin röögatades.

Pille rääkis, et Raun kirjastab kõikvõimalikke raamatuid, näiteks seenemäärajaid. Isa tõi koju raamatu, mille S. Endre talle oli kinkinud. See oli raamat Eesti Kongressist. Küsisin, kas seda meil tõesti varem ei olnud. Isa vastas midagi ebamäärast. Otsisin välja, et meil selle pealkirjaga raamat tõesti juba oli riiulis. Mõlemad olid märgitud sarja IX köiteks. Aga nüüd oli kingitud uus trükk, mis oli vanaga võrreldes paksemaks tehtud. Raamatus oli toodud ära kõikvõimalikke dokumente - otsuseid ja organisatsioonide programme. Seda raamatut sai nii mõnegi teema puhul kasutada. Raamatus oli ka fotosid. Mõtlesin, et uue trüki fotovalikut on kindlasti esimese trükiga võrreldes muudetud, arvestades hilisemat moe muutumist, nii et uues trükis oleksid sellised fotod, kus inimestel oleks vähem riideid seljas. Kui keegi oleks 1988. aastal tulnud selle peale, et hakata käima paljaste rindadega ja oleks niimoodi meeleavaldusele läinud, siis oleksid kõik selle moe kohe omaks võtnud, nimetades seda vabaduseks. Tegelikult tehti tol ajal nii naiste kui ka meeste striptiisi, aga selle kohta raamatus fotosid ei olnud. Ühel fotol olid naised paljaste jalgadega. See madaldas minu meelest raamatu mõtet, sest tõmbas tähelepanu nägudelt kõrvale. Muud raamatud, mis selles sarjas olid ilmunud, ei olnud Eesti Kongressi kohta ega olnud nii paksud. XII köide oli üsna õhuke ja sisaldas ühe inimese kirjutatud muinasjutte huntide kohta. Klaus ütles, et selle autori surma on kuulutatud kolmel erineval viisil - viimasel korral arvas ta, et Maa peale on maandunud ufod, pani oma maja põlema ja suri leekides.

Me pidime mõneks ajaks vee alla jääma. Ei teadnud, kas nii kauaks hapnikku jätkub. Tuli kopsud õhku täis tõmmata ja kopsudes hapniku lõppemise korral hingata riiete alt, kui riided ikka õhku kinni peavad. Oma riiete all hapniku lõppemise korral tuli hingata naabri riiete alt. Uputuse rong juba lähenes. Märkasin, et üks poiss on kaval ja on kükitanud kraavi äärde, milles on palju õhku, millest peab talle jätkuma kogu üleujutuse ajaks. Läksin libedast trepist alla. Õnneks oli olemas võimalus toetuda käsipuule.

reede, november 21, 2008

Sunnitud kummardus

Kirjutasin oma toas inglise keele vihikusse harjutusi. Saabus õpetaja Kalme. Ta vaatas minu vihikut ja ütles, et hea, et ma täpselt kolm ülesannet olen teinud. See tähendas vist, et kui mul mõni ülesanne oleks parajasti pooleli olnud, siis poleks seda hinnata saanud. Nüüd parandas Kalme need kolm ülesannet ära ja pani igale eraldi hinde. Hinded oli kolm, neli ja viis. Keskmine oli seega neli. See oli hea, sest varem veerandi jooksul saadud hinnete keskmine oli alla nelja. Oleksin võinud parandusi lugeda, et neist õppida, aga ei viitsinud seda teha. Ühest parandusest vaatasin, et olin sõna keskel segi ajanud p ja q. Arvatavasti sellepärast, et need paiknevad tähestikus lähestikku.

Lamasin valgel ööl oma voodis. Saabus Henn, kes enne magama heitmist ütles mulle: "Vaenlane, ära sega mul magamist." Selline lause ajas mind vihale, aga ma ei hakanud midagi ette võtma, sest kui Henn lubas magama jääda, siis see tähendas, et rohkem polnud tal kavas rääkida. Seevastu hakkas saabudes rääkima Tõnu. Ta ütles et sai täna endale uue järgu, seni oli ta neljas järk. Ta ei öelnud, mis spordialast ta räägib, aga paistis, et malest. Uus järk oli ilmselt kolmas, mitte teine. Teine oleks palju olnud, sest mina ei olnud ka puhas esimene, vaid esimese ja teise piiri peal. Mind huvitas, mis Tõnu uus reiting on. Järkudele pidid vastama kindlad reitinguvahemikud. Tõnu ütles, et sai uue järgu korporatsioonis peetud turniiril. Küsisin, kas K. Sander ka seal korporatsioonis mängimas käib. Tõnu vastas, et ei, K. Sander mängib teises korporatsioonis. Leidsin, et võiks pidada korporatsioonide vahelisi võistlusi, see tõstaks male taset. Need sarnaneksid koolide vahelise võistlusega. Tõnu meenutas, et neljanda järgu sai ta koolidevahelisel võistlusel. Ta rääkis, et meie kooli võistkonnas mängisin mina esimesel laual tugevatega, Klaus teisel laual kolmelistega, Tõnu ise viimasel laual nõrkadega ning üks laud oli tühi. Vaidlesin vastu, et ühel laual mängis veel Sven. Ja oli ka tüdrukute laud. Juhul kui oli kaks tüdrukute lauda, võis üks neist tühi olla. Klaus ja Tõnu olid kooli teises võistkonnas, neil oli tõesti tühje laudu. Tõnu rääkis, et nüüd on kasutusel suurmeistrist kõrgem tiitel "uus suurmeister". Kahtlesin selles. Tahtsin võrgust kontrollida. Läksin toast välja. Koridoris voolas mulle vastu solginire. See tuli vannitoast. Selgus, et vannitoas on nii vanni kui ka kraanikausi äravooluauk juustega ummistunud ja ajavad seetõttu solki välja. Hakkasin neid puhastama, et viia juuksed prügikasti. Lisaks juustele oli seal ka hulk isa prillilappe. Neist ma ei teadnud, kas viia need ka prügikasti või jätta kraanikausi servale.

Olin koos emaga köögis. Ema tegi süia. Kallasin plekkkarbist suhkrut klaasi. Suur suhkruhunnik läks klaasist mööda laua peale. Hakkasin seda lusikaga tagasi kühveldama. Toomas pani pannile nuudleid. Ema märkas, et nuudlid on ussitanud. Ma ei teadnud, kas kuumutamisel ussid surevad või tungivad nad sissesöömisel lihastesse. Kraanikausi juures nägin roomamas ka ühte pikemat ussi. Ütlesin, et see on paeluss. Ema ei uskunud, aga kui oma silmaga nägi, siis nõustus. Arvasin, et see võib olla Peeter I paeluss, sest köögis oli raamat Peeter I kohta.

Esinesime "Vanemuise" laval. Etendus sai läbi. Nüüd pidime publikule kummardama. Mina seda teha ei tahtnud ja polekski teinud, aga minu kõrval seisja pani mulle käe ümber kaela ja surus mind endaga koos kummargile. Kui eesriie oli juba ette tõmmatud, tõmmati see veelkord eest ära, et me veelkord kummardaksime. Mind suruti ka nüüd kummargile. Aga oleks võinud juhtuda, et teist korda poleks seda enam minu eest tegema hakatud. Siis oleks publik mulle kummardamata jätmist pahaks pannud. Tänaval kõndides mõtlesin, et ükskord koolis kästi meil kirjutada kirjand lemmiktegelasest "Kevades". Oleksin võinud kirjutada, et "Kevade" tegelastest sarnanen kõige rohkem Arnoga, aga just selle poolest, mis mulle endale ei meeldi. Mul on sarnasusi ka Tootsiga. Kui koolis tehti "Kevade" etendust, siis otsustas õpetaja, et Tootsi peab mängima Krister. Õpilased ei olnud rahul, sest nende arvates pidi Toots tugevam olema. Tagantjärele mõeldes oli Kristeril Tootsiga sarnasusi küll, kui vanemaks saanu seisukohalt vaadata. Iseküsimus, kas näitleja pidi olema selle sarnane, keda ta mängib. Võbolla tuleb sarnase iseloomu korral mäng tõesti paremini välja. Kõndisime edasi. Ühest tänavanurgast möödudes muutusin rahutuks, sest paremale pöörates oleks jõudnud linnaossa, kus elas üks tuttav tüdruk. Ma ei tahtnud, et see välja paistaks. Vasakule pöörates oleks jõudnud teise tuttava tüdruku majani. Istusime muruplatsile. Minu suunas sirutati noaterasid. Ütlesin, et mul ei ole üldse nii hea nägemine, et ma neid terasid näeks.

Mängimata turniirid

Täna oli plaanis mängima minna, aga ei saanud, sest mind äratati tund aega kokkulepitust hiljem. Ise ma ei ärganud. Õigemini, nagu järgnevast unenäosissekandest näha, ärkamisi oli, aga ma ei vaadanud nende ajal kella. Hilinenud äratuse järel oleks vast teiseks vooruks kohale jõudnud ja mängida saanud, aga mul ei olnud tahtmist kiirustama hakata.

Eelmine nädal toimus mingi suurem turniir mitme mängija mälestuseks. Üks põhjusi, miks ma sinna ei läinud, oli suurendatud osavõtumaks. Varem on väiksed turniirid maksnud 10 ja suuremad 30 krooni, aga eelmiseks nädalaks paluti kaasa võtta juba 35. Mitte et mul seda raha poleks olnud, aga rahast kahju oli ikkagi. Pealegi oli turniir välja kuulutatud seenioride turniirina, mis tähendas, et arvatavasti poleks ma auhinda saanud ka kõrge koha saavutamise korral.

neljapäev, november 20, 2008

Liikuvad täpid

Eile, kui ma pimedal kellaajal väljas jalutasin, hakkas lund sadama ja sadaski maha. Täna nägin valgel kellaajal aknast juba uut lumesadu. Õigemini sajab praegugi, aga enne sadas palju tihedamalt. Siis mõtlesin, et lumesadu sarnaneb sipelgapesale, millel sibavad sipelgad. Nii lumesadusid kui ka sipelgapesasid vaatasin lapsena sageli ja pikalt. Võin neid vaadata praegugi, kuid nüüd olen vaadanud lühemalt ja praegune vaatamine on juba osalt selle vaatamine, kuidas ma vanasti vaatasin.

Liibanoni poolt tuli suitsu

Eesti ja Venemaa vahel käis sõda. Üks eestlaste väeosa oli vastamisi tšetšeenide üksusega. Kuritegusid sooritanud tšetšeen oli olnud varem habemega, aga viimasel fotol oli ta ilma habemeta. Eestlaste väeosa juht märkas vaenlase meeste hulgas aga teda siiski habemega, tundis kindlalt ära ning läks ja arreteeris ta. See oli Eestile sõjas suur pluss. Toa nurgas oli Putini laud. Putin läks ruumist välja. Mõtlesin, et nüüd on sobiv hetk minna Putini arvuti kallale, näiteks tuumarelvade faili vaatama. Jürgen läks ja tagus Putini arvuti klahve, et arvuti rikki läheks. Venemaa võttis Eestilt korraga ära interneti, raadio ja televisiooni. Aga mul oli patareiraadio, millega oli voolu puudumisest hoolimata võimalik välisjaamu kuulata. Otsisin lühilainealalt sobivat jaama. Selgus, et välisjaamu polnud ka palju järele jäänud. Püüdsin leida BBC-d. Raadios teatati, et suured rahvamassid on tänavatele meelt avaldama kogunenud. Siis sai sõda läbi. Päev pärast sõja lõppu oli vanaema meil külas. Ta hakkas paberile üles kirjutama teleseriaalide nimesid, mida ta mul vaadata soovitas. Üks neist mind isegi huvitas, sest ei olnud kunstiline, vaid dokumentaalne ajalooteemaline. Püüdsin teada saada põhjust, miks sõda oli alanud. Liibanoni poolt tulid suitsupilved. Läksin vaatama, mis seal toimub. Kogu Liibanoni elanikkond oli suurele meeleavaldusele kogunenud. Liibanonis ei põlenud, vaid suits tuli kaugemalt. Hakkasin tagasi minema. Tagasi läksin järve kallast mööda. Sealt oli tee pikem kui tulles kasutatu. Kohtusin vanaemaga, kes läks koos mõnedega järve ujuma, kuigi alles oli meie pool olnud. Keerasin teele, mis järvest eemaldus ja viis teise järve juurde, millest üle ujudes pidi jõudma koju. Minuga sama metsavahelist teed kõndis metsavahi pere kahe koeraga. Suurem koer oli tülikas, mistõttu viskasin eemale oksasid, et ta neile järele jookseks. Koer jooksis oksa juurde ja võttis selle hambusse, aga mulle tagasi ei toonud. Väiksema koeraga probleeme ei olnud. Metsast väljudes kohtusin lastega, kellega ma koos laagris olin. Teatati, et me peame minema asju pakkima, sest varsti sõidame laagrist koju. Kõndisime koos laagri suunas. Teel oli valgusfoor, mis küsis kirjalikult: "Kas need lapsed võivad üle tee minna?" Teatati, et me ei lähe otse koju, vaid enne teeme ekskursiooni Peipsi äärde. Sellega ma ei olnud rahul. Aga et Peipsi äärde pidi buss sõitma ka läbi Tartu, siis lootsin, et Tartus teeb bussijuht tiiru ja laseb soovijad varem välja. Koju jõudes hakkas Toomas õppima järgmiseks koolipäevaks. Selleks pani ta arvutisse CD. Toomas teatas, et arvuti tekitas ise viiruse ja kustutas selle ise ära. Nüüd oli hea, et enne viiruse kustutamist ei olnud CD-d käivitatud, muidu oleks see nakatunud. Kõndisin Kaunase puiestee vana maja ees teisel pool teed. Vanasti oli üle autotee mindud ühe maja otsa juures, nüüd mindi teise juures. Elasin selles majas ka praegu. Minuga samas trepikojas elas veel neid, kellega olin koos laagris olnud. Laagris olime luulekogusid avaldanud. Ühe luulekogu autor rääkis, et kirjutab, mis ta kirjutab, aga lapsed tema luuletusi lugedes vaatavad, et see on vaimuhaige eneseväljendus. Minu ja isa puhul oli autorinimena kasutatud ühte ja sama varjunime. Isa tuli mult fotosid küsima. Fotod olid Taimo tehtud. Fotodele jäeti valge serv. Vist just selleks, et neid skänneerides ja kuskile paigutades nad taustaga kokku ei sulaks.

kolmapäev, november 19, 2008

Plaan raudtee ümberkorraldamiseks

Raudteid saab laiendada, asendades ühe rööpmepaarilise tee kahelisega. Aga see võib tähendada, et raudtee äärest tuleb midagi lammutada. Siis oleks teine võimalus raudtee laiendamise asemel teha rongid kitsamaks, nii et kõrvuti saaks sõita kaks rongi, millest üks kasutab ühte ja teine teist rööbast. Ühte rööbast kasutavad rongid on maailmas olemas, kuigi nad ei ole veel nii kitsad. Kui kõrvuti sõidab kaks rongi, aga üksteisele vastu, siis on oht, et nad juhitakse üksteisega kokku põrkama. Aga rongide kõrvuti sõitmise võimalust saaks kasutada ka nii, et nad sõidavad samas suunas, liikudes kogu aeg kõrvuti. Kui esimese ja teise klassi vagunid on samas rongis, ei saa kõndida rongi ühest otsast teise valesse vagunisse sattumata. Siis võibki panna ühele rööpale sõitma esimese klassi vagunitega rongi ja teisele teise klassi rongi. Võidakse küll vastu vaielda, et mis esimene klass see on, kui vagun on nii kitsas. Aga vahel inimestele meeldibki, kui on kitsas. Ükskord algkoolis viidi meid klassiga muuseumi, kus pidi istuma tihedalt üksteise lähedale. Need, kellel oli kõige kitsam, olid sellest vaimustuses ja ütlesid, et neil on mugavustega korter. Nendele, kellele kitsas vagun meeldib, saaks müia esimese klassi pileti. Kellele ei meeldi, saaks anda teise klassi pileti tegelikult samasugusesse rongi, ainult et rahulolematumasse seltskonda.

Kirjutasin kirja

Olin ühe mehega kahekesi duši all. See juhtus kirjandusmuuseumis, kui valmistuti õhtuseks sulgemiseks. Pärast duši all käimist hakkasin oma asju kokku korjama. Laual oli hulk pastakaid, aga polnud selge, millised neist on minu omad. Andsin kasutatud köited tagasi. Muuseumi töötaja teatas, et homsest on asutusel suvevaheaeg ja sügisel nad vist ka muuseumi kohe lahti ei tee. Mina olin just jõudnud siin käima hakata. Leidsin, et kirjandusmuuseum ja ülikooli raamatukogu võiksid olla suletud kordamööda, mitte korraga. Töötaja lisas, et kellel vaja, neile annavad nad materjale vaadata ka puhkuse ajal. Aga seda ma ei soovinud. Sander solvus meie peale, läks nurga taha ja tuli tagasi relvasarnase esemega, millega ta mind ähvardas. Tundus, et see on mänguasi. Aga igaks juhuks võtsin selle Sandri käest ära. Tema ütles, et sellel on sees vedelik, mis lahti tegemise korral plahvatab. Vaatasin raamaturiiulit. Selles oli palju selliseid raamatuid, mida meil kodus ei olnud, nii et nad poleks kõik koju juurde mahtunud. Veekogus kõlaski plahvatus. Aga üks tark inimene seletas, et ei plahvatanud Sandri relv, vaid veekogu ääres on veiselaut ja üks veistest erituv vedelik veega kokku puutudes plahvatab.

Kirjutasin Helinale kirja. Kahest leheküljest oli täis kirjutatud juba poolteist. Helinal oli kombeks märkida üles nurka kirja alustamise kellaaeg ja pöördele lehe keeramise kellaaeg. Mina olin seni kirjutanud üles vaid kuupäevi, aga sel korral otsustasin ka kellaaja kirja panna. Vaatasin kella ja märkisin kellaaja esimese lehekülje ülemisse nurka. Siis taipasin, et see on võltsing - oleksin pidanud märkima kellaaja sinna, kus järg on. Kirjutasin mõned read edasi, siis vaatasin uuesti kella ja kirjutasin nende ridade kõrvale uue kellaaja. Kirjutasin kirja bussis sõites. Buss sisenes Tartusse. Tee ääres oli mägi, milles oli vagu, mille oli jätnud jalgrada. Kirjutasin, et ühed mehed proovivad seda mööda kõndida ettevaatlikult, aga üks lohistab jalgu, nii et hõõrub liiva tee küljest lahti. Kui minu vastas istuv mees seda tähelepanekut kuulis, vaatas ta ka aknast välja. Aga oli juba hilja, sest buss oli edasi sõitnud.

Homme pidi Põlvas algama malevõistlus. Arutasime, mis kel bussid sinna lähevad. Kui minna piisavalt varase bussiga, siis oli võimalus samal päeval koju tagasi sõita, juhul kui poleks mängima pääsenud. Üks tüdruk, kes ka kavatses sinna sõita, ütles, et seal tuleb ööseks vannitoa uks lukku panna. Mõtlesin, et õigem on lukustada oma toa uks. Turniir pidi toimuma Põlva psühhiaatriahaiglas. Leidsin, et haiglas ravil olevatele patsientidele, eriti kinnise osakonna omadele, tuleks turniiril osalemine kohustuslikuks teha, siis näeb huvitavaid partiisid. Olime Paides. Seina peal oli tahvel. Panin tähele, et mul on nägemine paremaks läinud, sest nägin tahvli pealt ilma prillideta paremini lugeda kui varem prillidega. Minu kõrval toimus kaklus. Üks naine tuli tuppa sisse ja võttis oma väikse poja kaklemast ära. Kaks suuremat poissi kaklesid edasi. Üks kägistas teist riietega, nii et teine hakkas juba lämbuma. Tema päästmiseks harutasin riide kaela ümbert lahti. Kui ta oli päästetud, siis ta ütles, et kui ta oleks surnud, siis oleks tema hing Kuu peale läinud. Aga ta lisas, et Kuu peal pidavat hea elu olema. Need poisid olid pärit Leningradist. Üks naine pakkus mulle kandiku pealt mingeid puuvilju. Ümberringi korrutati: "Aga banaani..." Kandikul ei olnud banaanid, vaid üks teine puuvili. Võtsin ühe tüki, aga see oli väga tilkuv. Sain siiski teise käega teise naise käest puhta taldriku võtta. Panin puuviljatüki taldrikule ja sõin seda suuga otse taldrikult. Õuele oli garaaže juurde ehitatud. Nendes hoiti autosid, millega tehti õppesõite. Meie auto siia enam ei mahtunud. Isa pahandas, et miks õuele ei ole katust peale ehitatud, kui tänavu on juubeliaasta.

teisipäev, november 18, 2008

Mida minult oodata

Minu eilse sissekande põhjal võis teha valejärelduse, et mulle üldse ei meeldi, kui mult midagi oodatakse. Tegelikult mõtlesin rohkem seda, kui tehakse ettekirjutusi, mitu tundi päevas peab töötama, mis värvi riideid peab kandma või muud sellist. On ka ülesandeid, mis mulle meeldivad. Näiteks kui mul palutakse midagi kirjutada. Elu jooksul on mul soovitatud kirjutada mitmesuguseid asju - jutte, luuletusi, koomiksitekste, eeposeid, kirju, artikleid, arvustusi, saatesõnu, raamatuid. Enamasti olen seda hea meelega teinud. Või kui olen midagi kirjutamata jätnud, on ideed ise meeldinud. Aga on ka teistsuguste ootustega välja tuldud - et ma kirjutaks listi harvem, et ma ei kirjutaks igal teemal, et ma kasutaks oma perekonnanime asemel varjunime, et ma kirjutatut ei avaldaks. Sellised ootused pole mulle meeldinud. Palju on mult veel oodatud kellegagi male mängimist. Seda olen ka enamasti teinud. Aga sellega on seotud suuremad raskused kui kirjutamisega - võib mängu kaotada, võib saada peavalu, võib uni ära minna. Eriti raske on mängida võistkonna eest. Nooremana oodati mult ka muudes mängudes osalemist, aga nende puhul võidakse vanemaks saades hakata ootama, et enam seda ei mängiks. Näiteks kui mu vend oli 7-aastane, ütles mingi täiskasvanu talle, et nii suur laps ei tohi liivakastis olla. Kui ma hilisemal ajal olen aknast välja vaadanud, on aga lapsevanemad kõik ise lastega koos liivakastis olnud. Kui ma tõukerattaga sõitsin, siis mõned halvustasid seda, öeldes, et see on titeratas. Vahepeal aga läks moodi, et tõukeratastega sõitsid täiskasvanud. Tobedaid ettekirjutusi võib üldistatult nimetada euronormideks. Eilses lehes ütles ajakirjanik, et ei maksa kõiges alati Euroopa Liitu süüdistada, kui Euroopa Liit tühistab nõuded viljade suurusele ja kujule. Aga ajakirjanik vist unustas, et need nõuded kehtestas samuti Euroopa Liit.

Õde tuli koju järgi

Lugesin praegust kooli ajalooõpikut. Siis panin selle käest ja võtsin vana Jaansoni õpiku. Ütlesin, et Jaansoni õpik sobib koolis kasutamiseks paremini, sest on paksem. Klaus ütles, et küsis rahvalauluansambli käest informatsiooni ja sai teada, mis Inguššias tegelikult toimunud on. Tšetšeenid olid valvanud varem Musta mere väinasid, et venelased Tšetšeeniasse ei saaks tungida. Mulle olid kõik ajalooõpikus esinevad nimed tuttavad. Aga Podgornõi kohta ütlesin, et tema ei ole tuttav. See tähendab, et nimi oli tuttav, aga nime kandjast ma midagi lähemalt ei teadnud. Podgornõi ja tema kaasaegsete kohta oli öeldud, et neile näkku vaadates on näha, milline on Nõukogude Liidu tulevik. See tähendas, et nad olid kõik vanad ja neil ei jäänud kaua elada. Kui Brežnev ära suri, alustas Andropov esimeste reformidega, aga Andropov ja Tšernenko surid ka ruttu ära. Lõpuks sai võimule Gorbatšov kui noorem inimene. Õpikust selgus, et Gorbatšovi kandidatuuri esitas Jeltsin, mitte Gromõko. Jeltsin esitas ühelt poolt esimehe kohale uuendusmeelse Gorbatšovi ja teiselt poolt kandidatuuri läbimineku tagamiseks asetäitja kohale ühe vanameelse. Kuigi Jeltsin aitas Gorbatšovi võimule, ütles Gorbatšov ülemuseks saades Jeltsinile: "Poliitikasse ma sind enam ei lase." See tsitaat oli ära toodud Jeltsini mälestusteraamatu kaanel.

Toas oli kuusk. Kuusel põlesid küünlad. Ühe küünla kohal läks teine oks sinise leegiga põlema. Puhusin selle ära. Seejärel läksid veel mitme küünla kohal oksad põlema. Puhusin kõik ära. Ütlesin, et on aeg kuusk välja viia, see on tuleohtlikuks muutunud ja on juba veebruar. Võtsin küünlajalad ja ehted küljest. Siis tuli ema, kes hakkas protesteerima, et seda kuuske ei visatagi välja, see on kaheaastane kuusk, mis on mõeldud kahtedel jõuludel järjest kasutamiseks. Ütlesin, et küünlad tuli ikkagi küljest võtta. Ja minu meelest see kuusk enam muidu ka ei kõlvanud, sest ehete küljest võtmise ajal olid oksad vigastada saanud. Ema kaebas isale, mida ma tegin. Isa ütles mulle mingi lause. Võtsin tal kõrvast kinni ja ütlesin, et ma ei kuulnud. Isa kordas lauset. Ütlesin, et ma ei saanud ikkagi aru. Kolmandal korral sain aru lause sõnastusest, aga mitte selle tähendusest. Arusaamatuks jäi, kas isa mõistab ka kuuse väljaviimise hukka või kiidab selle heaks.

Olin hambaarsti juures uuringul. Arst käskis mul tuua teisest ruumist klaas vett ja suhkrutoos. Tuues panin veele suhkrut sisse. Ma polnud siiski kindel, kas seda tuli teha. Tuli järgi küsida. Arst tahtis võibolla uurida, kas mu hambad magusat kannatavad. Või tahtis ta uurida, ega mul suhkruhaigust ei ole. Arst käskis mul tõsta käed üles ja hüüda ohhoo. Seda ma ei tahtnud teha. Mõtlesin öelda, et mulle on millegi hüüdmine sama ebameeldiv kui kohustuslik tantsimine. Läksin koju. Selle arsti õde tuli mulle koju järgi. Ta küsis, kas mul unehäireid on. See küsimus oli vist ka tingitud suhkruhaiguse kahtlusest. Vastasin, et unehäireid mul ei ole, kuigi mõned peavad seda ka unehäireks, et ma magan teistest kauem. Õde küsis, kui kaua ma haige olles magan. Vastasin, et ma ei ole eriti sageli haige. Aga kaks aastat tagasi oli mul nädal aega gripp, siis magasin igal ööl 4-5 tundi. Õde ütles, et nädal aega nii vähe, brr. Mõtlesin, et võibolla ma eksisin, tegelikult võisin magada ka 6 tundi. Ja lühidalt ei maganud ma vist mitte 7, vaid 5 ööd. Õde küsis, mis teemadel minu unenäod on. Vastasin, et kõigil olulistel teemadel. Mõne aja pärast võtsin riiulist oma unenäoraamatu ja näitasin, et ma olen unenägusid üles ka kirjutanud, neid on raamatus küll natuke lühendatud. Blogist ma ei hakanud rääkima.

Läksime ühte majja, mis oli meie õppehoone. Poisid läksid rivis üles ühest trepi servast ja tüdrukud teisest. Aga need rivid pidid ristuma, sest poiste ja tüdrukute wc-d jäid vastupidistesse servadesse. Arvati, et esimese korruse wc-d on lukus. Aga mina mäletasin, et varem on need lahti olnud. Näitasin, et lingi saab alla vajutada. Elasime uuesti läbi esimese klassi esimest koolipäeva. Esimene tund pidi olema joonistamine, aga joonistamisõpetajat ei tulnud. Ka teise tunni õpetaja jäi tulemata. Ütlesin juba esimes tunni ajal Arturile ja ühele teisele klassivennale: "Meid siin koolis ei oodatud." Artur hakkas naerma. Läksime poodi. Mõtlesin, et õpetan oma pojale, et kui ta poes otsitavat kaupa ei leia, siis küsigu müüjalt. Müüjad teavad kaupade asukohti hästi, sest laovad neid iga päev oma käega riiulisse. Inglased istusid ümber pidulaua. Üks neist hakkas lugema kaherelaist salmi, mille esimene rida oli, et neeger jooksis läbi võsa. Sõna "neeger" kuuldes läksid kõigi näod juba lõbusaks ja üksteise nägusid nähes hakkasid kõik laginal naerma, enne kui teise reani üldse jõuti.

esmaspäev, november 17, 2008

Mis päev täna on?

Kaks päeva järjest olen kirjutanud pühapäevast. Täna tuleb vist lisada, et iga päev on pühapäev. Teisiti on see, et esmaspäeval lisandub süütunne, et miks täna pühapäev on, kui peaks olema esmaspäev. Aga kui küsitakse, miks ma siis päeva esmaspäevaks ei muuda, siis ma vastan, et see pole minu teha. Kui mult midagi ei oodataks, oleks kõik hästi. Aga inimesed tahavad, et ma ennast halvasti tunneksin, et nemad ennast hästi saaks tunda. Õigemini inimesed nii sügavalt ei mõtlegi, sest nad pole sellised, nagu mina. Nad võiks lugeda raamatuid, et teistest aru saada, aga nad ei viitsi lugeda isegi seda lühikest blogisissekannet.

Mäng tagurpidi istudes

Algas suure malevõistluse esimene voor. Mina pidin mängima ühe tüdrukuga, keda ma polnud varem näinud. Ma ei mahtunud laua taha istuma, seetõttu istusin tagurpidi ja vaatasin üle õla. Mul olid valged. Mängu alustas tema, käiguga Ra4. Vastasin Rc3. Tema lõi Oa4:c2. Käisin d3, et oda lõksu panna. Tema lõi Od1 lipu. Sellega ma ei arvestanudki. Lõin oda, aga seda oli vähe. Lootsin, et võibolla siiski võidan, kui vastane mängida ei oska. Seisust oli raske aru saada, sest minu nupud olid tumesinised ja vastasel mustad, seega peaaegu sama värvi. Nüüd sain aru, et mäng oli alanud määrustevastaselt, sest vastane poleks tohtinud teha esimest käiku ega oleks tohtinud käia esimesel käigul a4. Aga nüüd oli hilja protesteerida, sest see oli kiirmale ja need käigud olid juba läbi läinud. Vastasel tundus praegugi olevat laual määrustevastaseid nuppe. Kuigi ma polnud selles kindel, püüdsin need laualt ära korjata, et oma võit lähemale tuua. Mäng lõppes sellega, et vastane hakkas üksi mõlema poole nuppe tõstma, pannes peale variandi, kus minu kuningas sai mati. Vastane väitis, et see on päästmatu matt. Mulle tundus, et minu nuppudega sai tugevamalt mängida, aga ma ei hakanud vaidlema. Ütlesin, et me ei mänginud ju reeglite järgi. Vastane oli nõus. Ta läks teatas kohtunikule, et võitis. Kohtunik oli Rei, tema laua juures istus ka üks väike poiss. Läksin nüüd omakorda nende juurde ja ütlesin, et niimoodi ei saa mängida. Poiss ütles, et hoopis mina ajasin vastase lolliks. Mõtlesin, et edaspidi ma enam tagurpidi ei istu, muidu läheb lauatunnetus käest.

Ema küsis, kas mina, Pille ja üks vend sõidame täna õhtul Meelvale. Mõtlesin, et alles ma seal käisin ja üle ühe korra aastas ei ole mul seal vaja käia. Valmistusin siiski sõitma. Aga hakkas tunduma, et sõitu ei toimugi. Olime Saaremaal. Mind ähvardas oht, et pean üksi mandrile minema. See mulle ei meeldinud, sest Virtsus oleks olnud raske Tartu bussi leida. Olime ühes ühekorruselises majas. Oli hommik. Läksin tuppa, kus istusid isa ja L. Vahtre. Vahtre küsis parajasti isalt, mis väljaandes ta ühe maakiriku kohta ühe oletuse tegi. Isa teadis, et seda olin kirjutanud hoopis mina ja suunas küsimuse mulle edasi. Mina seda oletust ei mäletanud. Küsisin, kas see oli V. Helgiga seoses. Isa kinnitas, et oli. Ütlesin, et siis oli see "Keeles ja Kirjanduses". Mind oli selles ajakirjas kolm korda avaldatud. See artikkel tundus endale kehv. L. Vahtret võibolla asi enam ei huvitanudki, kui tuletati meelde, et see on minu kirjutatud. Avasin järgmise ruumi ukse, et sealt läbi kõndida. Nägin, et seal panevad üks naine ja tema väike poeg parajasti linu kokku. Sain aru, et see on nende tuba, mistõttu panin ukse uuesti kinni, et minna ringiga.

pühapäev, november 16, 2008

Minu pühapäevad

"Pühapäev, ilus päev," öeldi ükskord maleklubis. Aga seda öeldi halvustavas tähenduses. Umbes selles tähenduses, et miks ma kaotusseisus alla ei anna, niimoodi lükkub järgmise vooru algus ja seega ka turniiri lõpp edasi. Kui praegu selle aja peale tagasi mõelda, siis tundub, et oligi ilus päev. Aga tol korral see vist nii ilus ei tundunud, sest esiteks oli raske punkte saada ja teiseks veel kriitika otsa.

Nüüd enam pühapäeviti maleklubi ei ole, vaid mängud toimuvad mõni päev varem. Mõnes mõttes on see hea, sest siis saab puhkepäeval rohkem kodus olla. Plaan oli täna ka raamatukokku minna, aga ei tulnud õigel ajal meelde.

Selle aasta pühapäevi rikub veidi see, et pean just nendel päevadel lõunasööki valmistama. Söögi tegemine on töö, siis teeks seda parema meelega tööpäevadel. Aga teised tahavad ka pühapäeviti puhata ja sõidavad maale, nii et kedagi teist eriti süia tegema ei jää. Täna polnud väga vaja teha, sest natuke oli varasemast järel. Aga soendasin siiski ühe portsu kartuleid ja kahele inimesele kanakoivad. Kui söömist alustasin, jõudsid kolmas ja neljas inimene just maalt tagasi ja tahtsid ka süia. Kana sai neile pannile juurde panna, kartuleid ei olnud, nii et nad pidid sööma kiskja lõunat. Soovitati veel, et enne sööki ei tasu küüsi lõigata, siis on parem liha kiskuda.

Õpingute jätkamine

Öeldi, et seni oli üks asi, millel polnud mingeid väljaminekuid - Eesti korvpallimeeskond -, aga nüüd on sellel ka väljaminekuid tekkinud. Varasemast väljaminekute puudumisest sai rääkida sellepärast, et olid nii suured sissetulekud. Sissetulekuid saadi piletite müügist. Aga nüüd oli majanduskriis, mistõttu inimesed ei julgenud enam millelegi raha kulutada ja ei käinud enam korvpalli vaatamas. Teine sissetuleku allikas oli reklaam, mille hulk oli samuti majanduskriisiga seoses vähenenud. Taevas lendas üks lennuk. Ta tegi järsu pöörde. Tundus, et ta lendab madalamale. Võibolla võitles ta allakukkumisega ja tahtis teha hädamaandumist, soovides enne linna kohalt lahkuda.

Olin käinud kirjutamas avaldust doktorantuuri astumiseks. Ema ütles kodus, et avalduse vastu võtnud ametnikult tuli e-mail, et ma olen teine väljajääja. See oli hea uudis, sest oli oodata, et mõned annavad avalduse korraga mitmesse ülikooli Eestis ja välismaal ning ei jäägi Tartu Ülikooli. Pidin tõusma vähemalt teise väljajääja kohalt esimeseks väljajääjaks. Aga võibolla pidin siiski langema, sest avalduste vastuvõtmise lõpuni oli veel kõvasti aega. Minu kohta tõstis kõrge keskmine hinne, aga langetas lõputöö hinne. Või siiski ei võetud enam neid hindeid arvesse, vaid vaadati magistrantuuri hindeid. Seal ei olnud mul enam halba lõputööhinnet, aga muidu oli keskmine madalam. Minu doktorantuuri pääsemist võis ennustada juba esimese kursuse õppetöö tulemuste põhjal, sest siis olin viie parima üliõpilase hulgas ja doktorantuuri võeti viis inimest. Võibolla oli minu keskmine hinne isegi kõigist kõrgem, kuigi mõni kogus minust rohkem ainepunkte. Saingi doktorantuuri sisse. Seega läks täide ennustus, mida olin kunagi pealt kuulnud, et minust saab doktorant, kuigi tol ajal ei olnud mul veel mingit tahtmist doktorantuuris õppida. Olin Helinale kirjutanud, et ma ei kavatse doktorantuuri minna. Nüüd tuli saata uus kiri, et ma mõtlesin ümber. Nüüd olin mõned aastad õppimisest puhata saanud. Varem ma ei tahtnud teha nagu Pille, minnes kohta, mis suure tõenäosusega jääb lõpetamata. Aga nüüd mõtlesin, et kui see mul lõpetamata jääb, ei ole see minu asi, vaid ülikooli asi, et ta mind õppima võttis. Ja niikaua oli mul võimalik saada doktoripalka. Varem ei tahtnud ma ka anda välja uusi raamatuid, kui vanad on läbi müümata, aga nüüd mõtlesin, et see pole minu probleem, kui neid ei osteta. Doktorantuuri astumisel ei olnud ma veel välja valinud juhendajat, seda tuli nüüd tegema hakata. Tuli valida, kas jätta juhendajaks Medijainen, sest ta oli ka senine juhendaja, või võtta Kasekamp, sest tema teab fašismist rohkem. Uurimistöö teemaks oli kinnitatud "Fašismi mõju poliitikale", aga võibolla pärast sisse astumist sai teemat veel vahetada. Oli kindel, et doktorantuuris tuleb palju rohkem õppida kui magistrantuuris. Keeli tuli hakata õppima kiiremas tempos. Võidi eeldada, et inglise, vene ja saksa keel on mul juba täiesti selged. Võidi hakata pidama võõrkeelseid loenguid. Sel juhul oleksin protestiks loenguruumist lahkunud, öeldes, et ma olen eestlane. Kui ingliskeelset loengut oleks pidanud eestlane, siis oleksin aru saanud, aga kui seda oleks pidanud välismaalane, siis oleks hääldus olnud arusaamatu. Doktorieksami maht pidi tulema palju suurem kui magistrieksamil. Aga eksamil poleks saadud kontrollida, kas mul on kõik selge, sest eksamineerijatel ei olnud endal ka nii hea mälu.

Õppisin teist korda keskkoolis. Mõtlesin, et eksamitele ega kevadistesse tundidesse ma enam ei lähe. Kui keegi oleks õiendama hakanud, siis oleksin näidanud, et mul on varasemast keskkooli lõputunnistus olemas. Sel korral käisin keskkoolis koos Heleniga, kes oli välismaalt tagasi tulnud. Nüüd sain öelda, et Helen on üks kahest, kellega ma olen käinud samas klassis nii algkoolis kui ka keskkoolis. Teine oli Krister. Tegelikult oli kolmas veel Pille P., aga tema oli teises keelerühmas. Kui teised käisid uuesti kõigis kolmes keskkooliklassis, siis Helen pidi käima ainult viimases klassis, sest tema oli targem. Aga kuigi ta oli välismaal elanud ingliskeelses keskkonnas, käis ta nüüd ka inglise keele tundides. Mõni teine saab välismaal elades sealse keele nii hästi selgeks, et unustab emakeele ära. Helen oli elanud kõigepealt Rootsis, seejärel Inglismaal ja lõpuks Ameerikas. Kui talt küsiti, kas ta Ameerikas on käinud, siis ta vastas, et ta elas seal. See sarnanes kunagisele juhtumile, kui Anult küsiti, kas ta Long Islandil on käinud ja Anu vastas, et elas seal. Helen käis lisaks inglise keele tundidele ka saksa keele omades. Inglise keele tund sai läbi ja läksime klassist välja. Tüdrukud jäid akna juurde seisma, aga mina panin toidu suhu ja kõndisin vanaema ja ema kannul kohvikusse. Tüdrukutele paistis nalja tegevat, et ma liigun koos emaga. Tavaliselt mul selleks siiski võimalust ei olnud, sest tavaliselt ema koolimajas ei viibinud.

Kõndisin mööda Kaunase puiestee vanast hoovist. Astusin sõidutee keskele. Hoovi taha jõudes vaatasin teed, mida mööda olin kunagi tõukerattaga sõitnud, kui ma hoovi ümber ringe tegin. Üle Kaunase puiestee ja Anne tänava piiri minnes läksin diagonaalis üle muruplatsi, millel mängisid lapsed. Vahepeal siin käies olin lapsi kartnud, aga täna enam ei kartnud. Olin väga unine. Mõtlesin, et see on ainult unenägu, kui ma üles ärkaksin, siis unisus kaoks. Unisuse tõttu ei saanud ma teha kiireid liigutusi. Üle Anne tänava autotee minnes ei olnud seetõttu kindel, kas ma autol eest ära jõuan. Mõtlesin, et mis sellest, kui auto mulle otsa sõidab, see on ainult unenägu. Aga jõudsin siiski autol eest ära. Olin veel autoteel, kui ta must mööda sõitis, aga juba tee teisel poolel.

laupäev, november 15, 2008

Öised, pühapäevased ja mineviku hääled

Ma mäletan, et varasematel aegadel kuulsin vahel öösiti ronge, kuigi päeval neid kuulda ei olnud. Praegu elan samas kohas, aga ei ole enam öösiti ka kuulnud. See tuleb arvatavasti sellest, et autoliiklus on tihedamaks läinud. Une paremaks minekust ei tasu vist seletust otsida, sest vahel olen väga kaua üleval ja vahel lähen küll magama, aga uni hästi ei tule. Üks seletus oleks veel see, et kui vennad veel kodus elasid, tahtsid nad öösel akent lahti hoida, aga mina eelistan selle sulgeda. Akent hoiti küll lahti suvel, mitte aastaringselt. Tegelikult ma ei mäleta, millal ma viimati kodus rongi kuulsin. Aga üks meeldiv hääl on juurde tulnud. Pühapäeviti kõlavad kirikukellad. Vanasti ma neid ei märganud. Seega paistavad need tulevat mõnest hiljuti ehitatud kirikust, kuigi ma ei tea, millisest. Millal ma esimest korda koju kirikukelli kuulsin, seda ma samuti ei mäleta. Algkoolist mäletan, et vahel kostis koolimajja ära raekoja kell. Kodu oli siis veel teises kohas. Hilisematest klassidest ma raekoja kella ei mäleta, aga hästi oli seda kuulda ülikooli loengutes. Kui loeng toimus tänavapoolses ruumis, oleks võinud raekoja kella kuulda iga veerand tunni tagant. Tegelikult osadel kordadel panin seda tähele ja osadel mitte.

Ei leidnud kuningat

Mängisin Toomaga malet. Toomal oli ülekaal. Aga ka mina sain lipu peale. Ütlesin, et lipp tuleks asendada mõne nupuga, mis teistest paremini eristuks. Tooma kuningas oli laua h-poolses osas taskus, kus ma sain talle lipuga mati panna. Aga seda tegemast takistas mind see, et ma ei leidnud ta kuningat enam sodi seest üles. Koristasin sahtlit. Kallasin ära sahtli põhja kogunenud sõrmeküüned.

Lõppes suur maleturniir. Selle võitis üks lätlane. Küsisin tabelit vaadates, kas Seljodkin tuli 3 punktiga tõesti ettepoole kui 4 punkti saajad. Aga hakkas paistma, et ta sai tegelikult 5 punkti, mis oli kirjutatud raskesti arusaadava käekirjaga. Öeldi, et Seljodkin ei mängi võidu peale, vaid ilu peale. Mina olin tabeli teises pooles. Rei ütles mulle, et ma ei oska mängida. Vastasin, et ma ei mängi kogu partii ajal. Vahel mängin ma partii esimesel ja vahel teisel poolel. Rei ütles, et ma olen aeglane. Vastasin, et aeglane olen ma küll. Kõndisin minema. Mõtlesin, et kui öelda, et mina ei oska mängida, mida öelda siis veel nendele paljudele, kes minust taga olid. Või mõtles Rei, et ma ei oska oma vanuse kohta mängida. Olin lahkudes kaasa saanud turniiritabeli. Kui hakkasin seda koridoris vaatama, võttis üks kahest seal olnud väiksest poisist selle mult ära. Nõudsin tabeli tagasi.

reede, november 14, 2008

Täiendus käsikirja

Olin kirjutanud raamatu mõned aastad vanade sündmuste kohta. Isa oli küsinud käsikirja kohta arvamust ühelt heliloojalt. See helilooja ütles mulle, et raamat tuleb välja anda, aga selles on kompositsioonivigu. Viimane oli helilooja kohta väga iseloomulik arvamus. Ta ilmselt tahtis, et kõik peatükid oleksid täpselt ühe pikad. Mõtlesin, et kuna see on ilukirjanduslik raamat, siis võib vaadeldud aja sündmusi segada hilisemate sündmustega, nii et selle helilooja mõtte võiks ka raamatule lisada. Aga mitte lõppu, sest see rikuks puändi ära. Helilooja mõte võiks olla kirjas mõne päeva juures, millel on muidu vähe sündmusi, sest teen päev läbi ühte asja. Aga kui see ei tule raamatu lõpus, siis võiks see olla esitatud nii, nagu käiks see mõne varasema raamatu kohta.

Õigeusu vaimulikud nimetasid lepinguid oma kogudustega. Viiteid kontrolliti ja lepingud leiti kehtivat. Aga viimane vaimulik mainis, et temal on leping paljude kogudustega. See pani ahhetama. Viiteid kontrollides ühtegi temaga sõlmitud lepingut ei leitud. Ametikohuseid oli ta seni täitnud, aga kui selgus, et tal lepingut ei olegi, taheti ta ametist kõrvaldada. Tema väitis, et ta on kõige tähtsam õigeusu vaimulik. Selle tõestamiseks näitas ta, et on avaldanud nekroloogi luteri kiriku juhi kohta. See argument ei olnud veenev, vaid öeldi, et ta sai selle nekroloogi spetsiaalselt halbade kavatsustega kirjutada.

Vene suurmeister ja tema kaaslane sõimasid mind, et mina ei oska üldse malet mängida. Sõimasin vastu, et nemad on jälle halva iseloomuga. Nii mina kui ka nemad lahkusime ruumist, kuid erinevates suundades. Mina ronisin üle okastraataia ja põgenesin puid ja põõsaid täis heinamaale. Olin põõsa taga peidus, kui vaenlased teiselt poolt põõsast mind otsides möödusid. Kartsin, et nad kuulevad mu hingeldamist. Põgenesin linnatänavatele. Läksin küsisin ühe poe taga seisvatelt meestelt, kas neil on revolvrit. Nad vastasid, et neil ei ole, aga ühe teise poe müüjal on. Läksin juhatatud poodi ja küsisin revolvrit naismüüjalt.

neljapäev, november 13, 2008

Hapukapsad

Kui Euroopa Liit ei luba turul hapukapsaid müia, siis tuleb sealt vist siiski uuesti välja astuda, sest kodus kapsaid hapendama ka ei viitsi hakata. Arutasime seda kapsaste teemat. Leiti, et turukapsas ja vabrikukapsas võivad olla ühe suure tõenäosusega tervistkahjustavad. Mina ütlesin, et võiks jätta eurole üle minemata, eurot keegi peale valitsuse ei taha, aga kui eurole mineku nimel haigekassalt raha ära ei võetaks, saaks vähemalt võimalikud hapukapsa ohvrid terveks ravida.

Praegu on meil külmutuskapis siiski purk vabrikuhapukapsastega. Sellega sai täna nalja. Tahtsin panna lõunasöögi jaoks hapukapsaid pannile, aga oli veel teine visuaalselt sarnane purk, nii et panin pannile hoopis "Tervise" salati. Enne selle kuumaks minekut siiski märkasin eksitust.

TÄIENDUS: Selle sissekandega samal päeval ilmus "Postimehes" artikkel, et turul hapukapsaste müümist siiski ei keelatavat. Lugesin seda mõni tund hiljem. Samas "Postimehes" oli Euroopa Liidu kohta ka üks hea uudis - kurkide kõveruse ja muud viljade mõõtude ja kuju reeglid lähevad tühistamisele.

Rünnak Kuul

Kuu peal toimus suur rünnak, aga meie punker jäi sellest puutumata. Punkrit rünnata oli väga lihtne, sest see oli Kuu kõige tähtsam punkt, mille asukoht oli kõigile teada.

Mul oli ülikooli lõpetamiseks puudu veel kaks ainepunkti. Aga läbimata oli veel terve aste. Punkte oli mul nii palju nähtavasti sellepärast, et olin võtnud rohkem valikkursusi. Mul oli valida, kas võtta lõpetamiseks juurde Eesti ajaloo ülemaste või üldajaloo keskaste. Eesti ajaloo eelis oleks olnud see, et uurimistöö kirjutamisel kasutatavad materjalid oleks olnud eesti keeles. Aga üldajaloo puhul oleks saanud kirjutada mõne välisriigi ajaloost. Õigem oli siiski võtta üldajalugu, sest oleks olnud imelik teha kaks ülemastet. Kunstiajaloos uurimistöö kirjutamine oleks võinud keeruliseks minna. Arheoloogia oleks olnud kasulik, aga see mind ei huvitanud. Mul oli paber, kuhu panime kirja kellaaja, millal ma lähen oma edasist õppekava kokku leppima. Esimese ja teise konsultatsiooni aja olin juba ära kasutanud ja rohkem nende jaoks lahtreid polnud trükitud. Siiski oli olemas veel üks tühi lahter, kuigi sellele polnud trükitud järjekorranumbrit. Mulle hakkas tunduma, et nii paljude astmete võtmist siiski ei nõuta, vaid pean tegema veel ainult ühe eksami omal valikul. Aga kui ma oleks valinud selle eksami üldajaloost, oleks mult võibolla siiski nõutud astme tervikuna läbimist.

Ajalehes avaldatavas koomiksis oli viimasel ajal hakatud kasutama ühe tegelase puhul Oudekki nime. Täna oli juba mitmes juhtum. Nimi tundus olevat võetud minu blogist. Aga võibolla kasutati koomiksis nime sel eesmärgil, et seda lastele rohkem panema hakataks ja ei oleks nii selgelt aru saada, kellest ma blogis kirjutan. Ema arvas, et nime ei ole võetud minu blogist. Ema põhjendus oli, et Oudekki on üldnimi. Selle arvamuse põhjal tundus, et inimesed sõimavad üksteist ajalehe võrgukommentaarides Oudekkiks. See võis olla Oudekki enda kirjatööde tagajärg. Aga see võis olla siiski ka minu blogi mõju. Henn küsis, mispuhul minu blogis Oudekkist juttu on. Vastasin, et seal on unenägusid, kus ma tahan Oudekkile külla minna või helistada või muud seesugust. Vaatasime Hennu vana joonistusvihikut. Jõudsime lehekülgedeni, kus olid pildid, mille kohta ütlesin, et need on minu stiilis, arvatavasti ongi minu joonistatud. Veel lehti edasi keerates jõudsime Klausi stiilis piltideni. Selgus, et see ei olnudki Hennu joonistusvihik, vaid kogu pere oma. Kolmel viimasel leheküljel oli Klaus ühte mängu mänginud. Viimast lehekülge avades ütles Klaus viimast rida lugedes, et appi, ta tegi 55 vooru. Näitasin kõrgemalt, et 74. voor on ka kirjas.

Mängisin Partsiga. Parts võitis. Ta ütles, et kui tal nii hea vorm on, siis oleks ta pidanud Avro turniirile ka minema. Vastasin, et seal ma oleks teist moodi mänginud, sest see toimus teistes ruumides. Peebo ütles, et väga õige, ruumid mõjutavad mängu. Peebo rääkis, et üks tüdruk teeb sageli valekäike, aga samal ajal on tal väga hea riimide leidmise oskus. See tüdruk töötab poes müüjana ja lahendab töö ajal ristsõnu. Ristsõna lahendamise ajal unustab ta ümbritseva, märgates seda uuesti alles otse enne viimase sõna kirjapanemist. Peebo mängis praegu ka selle tüdrukuga. Tüdruk tegi selles mängus ka valekäigu, mille Peebo tagasi võtta käskis. Edasi mängides tegi Peebo ise ka valekäigu, mis tundus olevat sihilik. Seda vastane ei märganud. Peebol oli ratsu rohkem, aga vastasel oli seevastu terve rida enamettureid. Kuningas oli etturite rea taga, nii et sellele oleks võinud vankriga mati panna, aga enne sai etturite vahele mulgu tekitada, kuhu kuningal põgeneda. Kui nad mängimise lõpetasid, mängisin üksi sellest seisust edasi. Vähemalt minu läbi tõstetud variandis hävitas ratsu kõik etturid ja mäng jäi viiki. Täna oli turniiri eelviimane päev, millel oli toimunud kolm vooru. Mina ja Parts olime mõlemad saanud juurde ühe võidu ja kaks kaotust. Homme pidi toimuma viimane voor, kus pidime kohtuma omavahel. Kui üks oleks võitnud, oleks teine jäänud sellel turniiril miinustesse.

kolmapäev, november 12, 2008

Kuningate mänguoskus

Kooli lõpuaktusel olime pidanud esinema. Teised olid tantsinud, aga mina olin niisama saali ees seisnud. Nüüd oli lõpuaktuse kordus. Olime juba saali ette kogunenud, aga tants ei olnud veel pihta hakanud. Mõtlesin, et peaksin üldse saali eest lahkuma.

Mängisin ühe vastasega välkmalet. Kaotasin kogu aeg. Siis ühes mängus mustadega mängides sain avangus hirmsa rünnaku. Varsti pidi vastane mati saama. Aga märkasin, et vastasel on peal tervelt neli ratsut. Ühel poolel ei oleks tohtinud neid üle kolme olla. Vastane oli seisu tugevdamiseks endale lisanupu lauale poetanud. Koristasin selle ära. Lugesin üle vastase etturid. Neid oli ka kaheksa asemel üheksa, nii et üks tuli ära koristada. Hoiatasin vastast, et sellised asjad ei korduks. Rei tuli meie mängu vaatama. Märkasin, et mõlema aeg on juba viis minutit tagasi kukkunud, seega jäi mäng viiki. Minu kell oli kukkumiskohast natuke kaugemale edasi tiksunud. Ilmselt olime keerulises seisus pikalt mõttesse vajunud. Aga võis ka olla, et kui vastane juba nuppe lauale juurde pani, siis keeras ta ka kellanuppu edasi, et sohiga viik kätte saada. Alustasime järgmist partiid, kus mind ootas ees tõenäoliselt jälle kaotus.

Tagantjärele olid välja arvutatud kõigi mineviku maletajate reitingud. Kõige tugevamad maletajad olid olnud kuningad. Mõnel neist oli siiski minust madalam reiting. Üks kuningas ei olnud kuningana kuulus, aga oli tugev just maletajana. Ühe kuninga reiting oli üle 7000. Seda oli raske seletada. Ilmselt ta oli mänginud nii nõrkade vastastega, et alati võitis, nii et reiting muudkui tõusis. Mõne kuninga puhul oli lihtsalt näidatud, et nad olid hiiglaslike mõõtmetega, aga reitingut polnudki toodud. Üks naisvalitseja oli koleda näoga. Vaatasin oma margialbumeid. Mul oli kaks margialbumit - vanem ja uuem. Panin albumisse uusi marke juurde, kuigi need olid juba üsna täis. Lennukitega margid panin kosmose teema kõrvale. Tekitasin eraldi lehekülje skulptuuridega markidele. Vanasti ma Nõukogude marke ei hinnanud, kuigi neid oli mul kõige rohkem. Nüüd vaatasin, et kõik on ilusad. Osa Nõukogude marke olin vanasti juba koos Pillega hävitanud. Võibolla kuritegusid propageerivad hävitaksin siiski ka praegu. Karpov kogus ka Nõukogude marke.

Sattusin Helinaga samale peole, aga ei osanud temaga midagi teha. Temaga tegeles seal üks teine inimene, kes päev varem oli tegelenud eelmise inimesega. Mina oskasin Helinale ainult kirjutada. Kodus mõtlesin, et saadan Helinale kolme päeva jooksul kolm järjestikust asja - postkaardi, kirja ja raamatu. Siis ta saaks need järjestikustel päevadel kätte. Aga nii väikse vahega saates oleks siiski oht, et ta saab need kätte kõik korraga, sest postiauto võibolla iga päev ei sõida. Või siiski sõidab - kui ajalehti veetakse iga päev, võidakse vedada ka kirju. Ma ei tea üldse, milline postiauto välja näeb. Kujutasin seda ette sõiduautona, aga arvatavasti oli tegemist suurema autoga, kuhu mahuks ka mitme päeva post. Olin mõelnud saata kirja ka Anttile. Nüüd oli juba hilja, sest olin kirja saatmisega mõned aastad viivitanud ja arvatavasti ta ei töötanudki enam seal. Tegelikult ma ei teadnud ka tema senise töökoha aadressi. Olin mõelnud talle kõigepealt helistada, et küsida aadress, ja alles seejärel kirjutada.

Olime maal. Kõrvalhoone ees oli palju sodi maas. Tõnu püüdis seda luuaga pühkida, aga luud seda eriti ei võtnud. Siis võttis luua enda kätte isa, kes tegi teistsuguseid liigutusi, nii et maapind hakkas kiiresti puhtaks minema. Mina hakkasin koristama ribasid seina pealt. Need, kes elasid pilvelõhkuja ülemistel korrustel, olid rääkinud, et kui taevas on pilves, siis nad ongi sellise solgi sees. Äkki taipasin, et ma koristan seina ilma asjata, sest tegelikult on seal supi komponendid. Isa ei pühkinudki luuaga selliseid ribasid, vaid ainult puulehti. Ütlesin, et mul läks meelest, et jälkusi ka süiakse. Siis mõtlesin, et jälkuse sõna on ettevaatlikum mitte tarvitada, sest võibolla Helina ka sööb sellist toitu.

teisipäev, november 11, 2008

Europõhiseaduse rahvahääletus

Täna pidi toimuma rahvahääletus Euroopa Liidu põhiseaduse asjus. Ütlesin, et oli Euroopa Liitu astumine veel, mis ta oli, aga europõhiseaduse vastuvõtmine hävitaks Eesti riigi täielikult. Võtsin välja oma hääletussedeli. Sellele oli juba minu eest tehtud rist esikaane vasakpoolsesse lahtrisse, mis tähistas vastuhäält. Hakkas paistma, et tegemist ei ole siiski hääletussedeli, vaid minu uue passiga, mida tuleb sedeli väljavõtmiseks kasutada. Enne tuli passi kirja panna kõik vajalikud andmed. Teisel leheküljel oli loetletud organisatsioone, mille liige ma olin, ja küsitud, mis organisatsioonid need on. Osasid organisatsioone ma üldse ei mäletanud. Aga tuletasin meelde ja kirjutasin, et need on vist mittetulundusühingud, mille oleme asutanud vendadega söömas käies või mõne seaduseelnõu esitamiseks. Küsimused jätkusid järgmistel lehekülgedel. Vastasin neile, kuni jõudsin küsimuseni, et kas Mart Laar ja üks teine poliitik on meie kurjad kubernerid. Sellest sain aru, et kogu see küsimustik on propagandistlik jama ja huumor ning tegemist polegi passiga. Laar oli mulle kolm päeva tagasi helistanud. Kõne oli ta lõpetanud sõnadega, et praegu tal rohkem vaja ei ole. Nüüd hakkas paistma, mida tähendas sõna "praegu". See tähendas, et ta oli kogunud andmeid, et esitada täna see küsimustik. Õhtul vaatasime Raekoja platsil televiisorist uudistesaadet. Seal näidati, et see küsimusteraamat oli esitatud kõigile eurovastastele ja alguses olid kõik nad tõsiselt vastama hakanud. Näidati, kuidas Ilves seda laia naeratusega varjatult pealt vaatas. Neid kaadreid nähes ema ja teised naersid. Küsimusteraamatule ilmus vastuseks raamat ühelt eurovastaselt. Ta kirjutas, et neist küsimustest on näha, mida peavad küsijad ideaalseks ühiskonnaks. Küsimusega mittetulundusühingute kohta tahavad nad näidata, et meie riigis saab vabalt organisatsioone asutada. Küsimusega, kas maksukoormus on suur, tahavad nad näidata, et Laar on teinud rahvale head, et on makse alandanud. Küsimusega, kas Laar on kuri kuberner, tahetakse näidata, et Eesti tegelik valitseja on Laar. Mõtlesin ka vastusraamatu kirjutada, aga nähes, et üks on juba ilmunud, järeldasin, et minu oma ei ole vaja. Rääkisin, et Laar on tõesti sellise näoga, nagu oleks tema võimul. Küsisin, kes üldse praegu Eesti peaminister on. Vastus oli, et Ansip. Ütlesin, et Ansipi näo puhul ei ole seda nii selgelt näha, aga kui Juhan Parts oli peaminister ja Laar ainult Riigikogu liige, siis nende nägusid võrreldes oleks võinud arvata vastupidi. Rahvahääletusel paistis tulevat napi ülekaaluga jah-otsus. Aga rahvahääletus ei toimunud mitte ainult Eestis, vaid ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Olin kindel, et mõnes riigis lükatakse põhiseadus tagasi, nii et see ei jõustu kuskil. Ütlesin, et ega minu seisukoht Euroopa Liidu kohta ei ole muutunud, lihtsalt nooremana olin ma emotsionaalsem. Leidsin, et oli lubamatu, et hääletussedeli pähe jagati kehtetuid küsimusteraamatuid, sest seda läbi lugemata võis seda pidada siiski hääletussedeliks ja kasti lasta, hakkamata enam õiget sedelit küsima, nii et vastuhäälte osakaal pidi vähenema. Kui toimus rahvahääletus Euroopa Liitu astumise kohta, siis ma ei lugenud kogu sedelit läbi, vaid ainult küsimuse. Lisaks ei olnud küsimusteraamat isegi mitte puhas Euroopa Liidu propaganda, vaid propageeris konkreetselt Laari parteid. Mõtlesin, et kirjutan listi ee.euro, et kas keegi ei taha sel teemal protesti esitada. Ma polnud listi ammu kirjutanud. Mõtlesin, kas riputada oma tekst lisaks listile üles ka blogis.

esmaspäev, november 10, 2008

Keemia mälumäng

Mul oli tänaseks koolipäevaks kõik õppimata. Oleksin võinud öelda, et ma ei pea enam õppima, kui olen lõpetanud kooli, ülikooli ja magistrantuuri. Aga sellest ei oleks teised aru saanud. Mõtlesin õppida vahetundides enne vastava tunni algust. Aga tõenäoliselt oleks vahetunnist väheks jäänud. Keemia pidi olema teine tund, sellele eelnes kehaline kasvatus. Mõtlesin, et kehalisse kasvatusse ma ei lähegi, vaid õpin sel ajal keemiat. Hakkasin seda tegema keemia klassis. Aga sinna astus sisse direktor. Otsustasin sellest ruumist põgeneda ja õppida duširuumis. Duširuumi jõudsin täna paljudest varem, nii et oleksin saanud valida, kuhu oma riided riputan. Aga hakkasin neid siiski riputama sinna, kuhu olin harjunud. Küsisin Arturilt, kas ta keemia mälumängule läheb. Artur vastas, et ei lähe. Ütlesin, et aga direktor küsis, kas ta läheb. Artur vastas, et seda küsib direktor alati. Keemia oli ainuke aine, kus korraldati mälumängu. Voorud olid sageli. Nendel olid seni käinud Artur ja Krister. Tegelikult puudutasid seal esitatavad küsimused kõiki koolis õpitavaid aineid. Nende küsimuste abil taheti meie kooli taset teistest koolidest kõrgemal hoida. Täna kästi mälumängul joonistada gooti tähti. Nimelt olid keemias kasutusel ühtede asjade tähistamiseks ladina ja teiste jaoks gooti tähed. Ütlesin, et olen ülikoolis õppinud gooti kirjatähtede lugemist, aga mitte nende kirjutamist. Pakkusin, et võiks kirjutada gooti trükitähti, sest neid on sagedamini näha. Direktor ütles, et õigetest vastustest tuleb täna kokku minu vanavanaisa ees- ja perekonnanimi ning keemikust maletaja perekonnanimi. Tegelikult ei olnud vanavanaisa keemik, vaid arheoloog. Kõndisin läbi linna. Parajasti läksin Jakobi mäest alla. Mõtlesin, et enne koju minekut astun korraks maleklubist läbi. Seal oleksin näinud Kassi. Kassi tütar hakkas parajasti autoga Tartusse sisse sõitma. Aga teel politeid nähes ei julgenud ta edasi sõita, vaid keeras ringi, et siseneda linna teist teed mööda.

Oudekki ütles, et ta ei ole veel minu magistritööd lugenud, aga tal on kavas seda teha. Võtsin kodus oma magistritöö kätte. Selgus, et see oli vene keeles. Seda ma ei mäletanud. Mustand oli veel eesti keeles. Meilt oli nõutud, et magistritöö oleks kirjutatud mõnes võõrkeeles. Seega ei kehtinud see nõue mitte ainult doktoritööde kohta. Tegelikult Mart Laaril oli doktoritöö ka eesti keeles. Aga see oli varem alustatud, kui sellist nõuet ei olnud. Ja kuigi ajaloo osakonnas nõuti magistritöö kirjutamist võõrkeeles, ei esitatud sellist nõudmist kõigis teistes ülikooli osakondades. Vene keele olin valinud sellepärast, et kasutatud kirjandusest kõige suurem osa oli vene keeles, nii et sealt oli hea väljendeid maha kirjutada. Muidu ma vene keelt eriti ei osanud. Paremini oskaja jaoks oli minu töö kindlasti täis hirmsaid keelevigu. Olin kasutanud ka eestikeelseid ajalehti. Sealt oleks võinud tsitaadid ümber kirjutada eesti keeles. Ingliskeelsete raamatute tsitaadid oleks võinud jätta inglise keelde.

Läksime koos isaga kodu poole. Natuke maad enne koju jõudmist tahtis isa veel takso tellida. Seda aitas meil kutsuda üks taksojuht. Aga ta oli algaja ja ei osanud hästi kohta kätte juhatada. Oleks võinud öelda telefoni, mis on lähima maja number. Aga sellelt kauguselt paistis number uduselt. Hakkasin üksi jala edasi minema. Teisi jalakäijaid nähes tegin tähelepaneku, et mida lühemalt tegelane unenäos vilksatab, seda parema välimusega ta on. Tahtsin seda unenägu üles kirjutada. Osa oli juba kirjutatud ja see oli raamatus ilmunud. Aga mul tuli meelde kohti, mis ei olnud veel kirjas. Hakkasin neid raamatusse pastakaga ridade vahele kirjutama. Siis mõtlesin, et seda eksemplari loevad teisedki peale minu, ma ei taha ju, et nad seda unenägu näeks. Aga edasi mõtlesin, et trükitud osa sisu on ka unenäod, juurde kirjutades tuleks ainult üks unenägu juurde.

pühapäev, november 09, 2008

Usulahu jõuluvana

Ilmad läksid külmaks, nii et oli vaja kütta, aga üleval läks just radiaator katki. Vesi jooksis pladinal kaela. Toru pidi parandama Savisaar, kes ühtlasi ehitas voolava vee all keelatud vabrikut. See vabrik pidi vist teenima Venemaa huve ja valmistama ette Venemaa kallaletungi. Olid jõulud. Meile tuli ühe usulahu jõuluvana, kes ütles, et toob kinke ainult headele lastele. See tähendas, et ta tõi neid ainult Hennule ja Toomale, kes olid selle usulahuga liitunud. Liitumise märgiks olid nad endale ette kleepinud väiksed valged habemed. Jõuluvanaks oli Siiri, kes oli samuti selle usulahuga liitunud ja tuli Paidest kohale, sest usulahul oli nii vähe liikmeid, et Tartust poleks jõuluvana leidnud. Kui Siiri oli kingid kätte andnud, hakkas ta laginal naerma. Paide vanaema vaatas teda kriitilise pilguga, sest ei olnud rahul, et Siiri selle usulahuga liitus. Toomas ütles, et kingib jõuluvanale oma parima sõbra. Ta andis jõuluvanale kaks oma mängulooma. Ütlesin nutuse häälega, et Toomas pole aru saanud, et tema mänguloomad on ühtlasi ka minu mänguloomad. Vaatasin, ega minu pruuni mängukaru ära pole antud. Meil oli selliseid karusid nüüd kaks tükki, sest olime ühe juurde leidnud. Enda oma tundsin ära selle järgi, et tal oli põll ees. Aga minu karu oli kahanenud.

Paides algas ralli. Mööda kitsast tänavat sõitis pikk võidusõidu autode rivi. Rallil peab sõitma võimalikult kiiresti, aga seda tänavat mööda sõideti veel aeglaselt, sest siin ei mahtunud võidu kihutama. Nägin ennast taimede vahelt luuramas kahte mees. Läksin nende eest kuuri. Panin kõik haagid kinni, et nad sisse ei saaks. Haagid ei olnud siiski eriti kindlad. Kuuris oli veel kass, kes oli mulle nende meeste vastu toeks. Võtsin kätte haamri ja teisi löögiriistu, et ennast kaitsta.

Olin vaadanud võrgust fotosid ja nüüd tahtsin näidata Oudekkile, et leidsin kaks paari sarnaseid fotosid. Põhiliselt olin vaadanud fotosid tema blogist. Ma ei mäletanud, kus täpselt otsitavad fotod asuvad. Kummastki paarist esimese foto leidsin üles ja teist pidi otsima kõike järjest läbi vaadates. Ühe paari ühendav tunnus oli see, et mõlemal fotol tõusis korstendest suitsu. Paarilised leidis üles Oudekki ise, kuigi tema ka peast nende asukohta ei mäletanud. Mõtlesin, et viimasel ajal ma olen Oudekkiga kirja teel tülitsenud, aga tuleb välja, et suuliselt rääkides saame paremini läbi. Pärast Oudekkiga kohtumist läksin magama. Liigutasin läbi une õhus jalgu, nagu oleksin kuutõbine. Ma ei olnud rahul, et ei maganud sügavamalt. Pärast rääkis õpetaja Laats, et see Rooma keiser, kes ma olin, oli kohustatud kogu pühapäeva magama, aga kui saadi aru, et ta ei saa sellega hakkama, siis selle eest ta hukatigi. See keiser oli kirjutanud ühe kirjandusteose. Sellel ei olnud suurt kirjanduslikku väärtust, aga väärtuslik oli ta selle poolest, et sisaldas palju informatsiooni, mida muudes allikates ei leidunud. Teosele oli keiser kirjutanud ka akadeemilises stiilis kommentaari.

Mul oli hiljuti ühelt varbalt küüs ära tulnud. Nüüd vaatasin, et teise varba küüs on ka keskelt lõhenenud ja kipub ära tulema. Kolmandalt varbalt kohe tuligi, ühtlasi eemaldus küünealune lihakiht, mis meenutas praetud liha. Mõtlesin, et võibolla tähendab varvaste lagunemine, et mul on mõni haigus. Mõtlesin, et peaks minema seda arsti juurde kontrollima. Seekord mitte kirurgi, vaid perearsti juurde, sest perearstil on laiemad teadmised. Vaatasin, et ema on hakanud asparaagust ümber istutama, aga see on pooleli jäänud. Varred olid torgatud potti, ilma et seal oleks olnud mulda. Juured olid ka varte küljest eemaldatud. Õnneks ei olnud taimed veel kuivanud. Tegin emale märkuse, et ümberistutamine tuleb lõpule viia. Ühele majale oli ema pannud uued katuseplaadid. Need olid seal lahtiselt, nii et kartsin, et need võivad kellelegi pähe kukkuda. Aga ema ütles, et selliseid plaate pannaksegi lahtiselt. Sellele leidsin ümberlükke, sest vanades plaatides olid naelad olemas. Istusin loengus ja konspekteerisin. Hakkasin uuele lõigule pealkirja panema. See tundus alandav tegevus, mistõttu kirjutasin pealkirja väga metsiku käekirjaga. Niisviisi tulid tähed suured. Mõtlesin, et need, kes kõigega rahul on, kirjutavad ka pealkirja suuremate tähtedega, nii et sama teeb välja.

laupäev, november 08, 2008

Otsisin jaama

Pidin täitma oma ülikooliõpingute kohta ankeeti. Üks küsimus oli, mitu korda ülikooli ajal on teised minu voodit puudutanud. Olid mõned korrad, kui keegi oli minu voodile istunud. Aga mõned inimesed magavadki kahekesi voodis. Nemad pidid märkima väga suure arvu. Toas oli kass. Õnneks ei hüpanud ta minu voodi peale, vaid kõndis toast välja. See kass ei olnud pealetükkiv. Köögis näitas ema minu ostetud kaljapudelit, et ma sealt igal kellaajal ei jooks, sest vahepeal kallab ta kaljale õlut peale. Seda kuuldes viisin pudeli oma tuppa, et ema sellega midagi teha ei saaks, sest olin selle ostnud oma raha eest. Ema sai vihaseks, et peab endale uue pudeli ostma. Mõtlesin, et võibolla peaksin siiski teistele ka oma rahast kalja ostma.

Mängisin Tartu meistrivõistlustel. Eelviimases voorus võitsin. Kolk ütles, et ma pole ikka veel plussides. Olin jõudnud just võiduprotsendini 50. Tavaliselt Tartu meistrivõistlustel see minu võiduprotsendiks tuligi. Karba pani ebastandardse ruutude arvuga lauale nuppe peale. Rei ütles talle, et ta ei oska panna. Selgitasin Karbale, et nupud tuleb panna ruutude keskele, mitte ristumiskohtadesse. Et käimas olev turniir oli Šveitsi süsteemis, küsisin Reilt, kas finaal ka tuleb. Rei vastas, et kes neid praegusel ajal korraldada viitsib. Mõtlesin, et võiks öelda, et kui finaali ei tule, siis läheb Tartu male tase alla. Reil oli laual mobiiltelefon, mille ekraanil oli suures kirjas kaks nime, kes ootasid kõne vastuvõtmist. Üks neist oli Raun koos oma kirjastusega. Kui Rei seda kõnet vastu võtma hakkas, kiirustasin klubist lahkuma. Olin millalgi ise soovitanud Raunal Reile helistada, aga ma ei teadnud, mis asju nad ajavad. Kõndisin kodu suunas. Tänaval nägin inimesi, kes võisid olla K. Sander ja Kuusk, kuigi see polnud päris kindel. Esimene neist kõndis natuke eespool, teine tema kannul. Kõndisin Kuuse moodi inimesest mööda ja siis vaatasin selja taha, et temaga rääkima hakata. Ta küsis, mis on. Võibolla ta oli siiski keegi teine. Kuna midagi tõestada ei saanud, läksin üksi edasi. Jõudsin Tallinna raekoja platsile. Siit tuli keerata edasi Harju tänavale. Ma vist mäletasin, mis suunas see jäi. Tuli jõuda välja raudteejaama, aga tänavad, mis teele jäid, olid kitsad ja pimedad, ei osanud minna. Siis jõudsin ühele laiemale tänavale, millel oli raudtee. See pidi kindlasti viima jaama. Ümber käänaku minnes oli trammitee ja maja vaheline pragu nii kitsas, et enne edasi kõndimist tuli oodata, et tramm mööda läheks. Tramme tuli kaks tükki järjest. Ma ei teadnud, milline jaamahoone välja näeb. Aga kui nägin ühe maja küljes suurt kella, siis teadsin, et see ongi jaamahoone. Õpetaja Holts oli kunagi öelnud, et jaama tunneb ära suure kella järgi.

reede, november 07, 2008

Millest sai nime valgustussajand

Kui Liivi ordu sõdis Venemaaga, taheti teha rahu. Ordu tahtis, et rahu tingimus oleks, et väed jääksid samale joonele. Aga ordu allus Saksa keisririigile, mis nõudis, et ordu väed peavad taganema. Geograafia õpetaja ütles, et ega Saksamaa väga suur ei ole. Mina teadsin öelda, et kuigi Saksamaa ise nii suur ei ole, on paljud rahvad sakslaste võimu all. Ütlesin seda inglise keeles, sest see oli ingliskeelse geograafia tund. Kui õpetaja midagi ajalukku puutuvat küsis, vastasin küsimusele alati mina, sest tundsin ajalugu teistest paremini. Ütlesin, et valgustussajand sai oma nime arvatavasti sellest, et samal sajandil tekkis tänavavalgustus. Ühe asja ütlesin eesti keeles, sest kõiki ingliskeelseid sõnu ma ei teadnud. Õpetaja joonistas kriidiga tahvlile rannajoont. Ta küsis, mis poolsaare ta joonistas. Sain aru küll, et see mügarik peab vist Taani olema, aga ei hakanud esialgu ütlema. Õpetaja ütles, et need, kes seal käinud on, teavad. Nüüd ütlesime mina ja veel mõned inimesed korraga, et see on Jüüti poolsaar. See oli õige vastus. Kuna juttu oli Saksamaast, siis toodi meile vaatamiseks saksa lambakoer. Seni lamasin tänaval, aga nüüd ajasin ennast istukile.

Möödusin postkastidest. Võtsin naabrite kastist ühe lehe välja. See oli vene keeles. Selles teatas Iraani president, et Iraan sai tuumapommi valmis ja nüüd tuleb sõda, et iraanlased paradiisi pääseksid. Venemaa oli Iraani liitlane ja oli oodata, et kui Ameerika ühe pommi viskab, siis laseb Venemaa käiku kõik pommid. Enne kui ma lehe kasti tagasi panna jõudsin, tuli kari vene tüdrukuid. Nad esitasid mulle süüdistavaid küsimusi, et miks ma võõra kasti kallal käisin. Kasutasin igas vastuses sõna "noh". Aga kui üks tüdruk tegi ühe iroonilise märkuse, siis ütlesin, et võin sõna "noh" ka mitte kasutada. Sõda hakkaski pihta. Lamasin sel ajal oma voodis. Algas vappumine, sähvatused ja kriiskamine, aga mina ei hakanud silmi lahti tegema, vaid püüdsin edasi magada. Nii kaua, kui mitte majast välja minna, oli võimalik vist kiiritusest hoolimata ellu jääda. Seda öeldi raadios, sest raadiomajja jäid ka mõned inimesed. Aga lõpuks pidi kõigis majades toit otsa lõppema.

Viigipartii suurmeistriga

Tänasel maleturniiril oli mõtlemisaeg 11 minutit ja osavõtjaid 12. Esimeseks tuli Harujõe, teiseks Seljodkin, kolmandaks Ojaste, kes kogus võrdselt punkte Arstiga. Mina sain järjekordselt võrdselt punkte Tättega, seekord 6. Meid pandi jagama 5.-6. kohta, sest kui pole auhinnaline koht, polevat vaja täpsemaks minna. Naismängijaid osales kolm, neist parim oli Volpert.

Esimeses voorus kaotasin Harujõele, teises võitsin Metsoja, kolmandas võitsin Liivat, neljandas võitsin Arsti, viiendas kaotasin Kääbile, kuuendas viigistasin Volpertiga, seistsmendas viigistasin Seljodkiniga, kaheksandas võitsin Lõhmust, üheksandas kaotasin Tättele, kümnendas kaotasin Ojastele, üheteistkümnendas võitsin Põvvatit.

Oli kolm partiid, mis ei lõppenud vastavalt materiaalsele jõudude vahekorrale. Volpertil oli kaks kvaliteeti rohkem, kui ta pakkus ajapuuduses ja minu nuppude aktiivsuse juures viiki, mille ma vastu võtsin. Partii oli vist selline:

1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. Rf3 0-0 5. Og5 h6 6. Oh4 d5 7. e3 c5 8. a3 cd 9. ab dc3 10. bc dc 11. Oc4 Rbd7 12. 0-0 Lc7 13. Lb3 b6 14. Og3 Ld8 15. Vfd1 Le7 16. Od6 Le8 17. Of8 Rf8 18. Oa6 Rg6 19. h3 Od7 20. Ob7 Oc6 21. Oa8 La8 22. Lc4 Of3 23. gf Lf3 24. Lf1 Rd5 25. Lg2 Le2 26. Lg4 Lc2 27. Vac1 Lb2 28. Ld4 Le2 29. Lg4 Lb2 viik.

Mängus Seljodkiniga tungisin vankriga eelviimasele reale, aga kohe jätsin ratsu ette, mille eest sain ettureid. Varsti lõppesid otsa mõlema etturid. Seljodkinile jäid peale vanker ja oda, minul vanker. Mul oli aega rohkem ja Seljodkini ettepanekul leppisime viiki.

Mängus Tättega avanes löömiste käigus diagonaal h1-a8, nii et vastasel jäi kaks vigurit korraga tulle. Võitsin materjali, aga tema sai kuningatiival nuppude ülekaalu, ta alustas rünnakut, mille tulemusel pani mati.

neljapäev, november 06, 2008

Lamasin muruplatsil

Olin teatanud Helinale, et täna sõidan Tallinnasse ja lähen talle külla. Nüüd olin Tallinnas kohal. Aga ma ei osanud selles hästi liikuda. Mul oli kaasas raamat "Tallinn", kust vaatasin kaarti. Aga vajalikku tänavat oli kaardilt raske leida, sest puudus register. Lamasin ühel muruplatsil. Lähedal kaevati kraavi. Tõusin püsti, kui selle kraavi kõrvale oli kaevatud teine kraav, mis oli otse minu külje all. Mõtlesin, et tuleks osta registriga linnakaart mõnest ajaleheputkast. Kell oli juba palju. Suundusin oma öömajja, et jätkata Helina maja otsimist järgmisel päeval. Järgmisel päeval asusingi uuesti teele. Kõndisin mööda maanteed, mille ääres kasvasid puud. Kui mõni auto tuli vastu, läksin rohkem tee äärde. Pidin jälgima vastutulevaid autosid nii tähelepanelikult, nagu oleksin autojuht. Mõtlesin vahepeal, kas ei peaks minema teise tee serva. Siis aga tuli meelde, et vasaksus servas kõndimine on just õige, kui autod tuleksid selja tagant, oleks see veel ohtlikum. Hakkasin aru saama, et olen ilmakaared sassi ajanud ja Tallinnast välja kõndinud, minnes linnast järjest kaugemale. Nüüd oleks tulnud ringi pöörata. Aga kõndisin esialgu siiski veel edasi, et äkki ikkagi jõuan veel mõne Tallinna linnaosani. Kodus ütles ema, et ma elektrijuhtmest kinni ei võtaks. Vaatasin seda juhet ja taipasin, et kinni võtta ei tohi sellest seepärast, et teine ots on seinas. Aga ehk siiski ohtu ei olnud, sest metallotsad jäid juhtme sisemusse. Emal oli üks probleem. Näitasin talle, et olen raamatust "Tallinn" kaustikusse välja kirjutanud lauseid märksõna "Avastus" kohta. Ema hakkas seda kaustikust lugema, aga siis mõtlesin ümber ja ütlesin, et ta loeks parem raamatust originaali. Vaatasin nüüd ise kaustikusse. Nägin, et ma poleks tõesti pidanud seda emale näitama, sest lisaks raamatu konspekteerimisele olin juurde kirjutanud omapoolse järelduse, et Helina üles leidmiseks võiksin ma talle siiski helistada. Aga nüüd oli ema seda juba lugenud. Mõtlesin, et Tallinnas käimine ebaõnnestus mul sellepärast, et olin passiivne. Oleks pidanud mõtlema. Otsustasin seda teha nüüd. Selleks tõusin üles ja püüdsin midagi teha, et mõte tööle hakkaks. Läksin vannituppa ja hakkasin tegema peegli ees võimlemisharjutust, et tõstsin käsi kaela juurde ja lasin alla. Mõtlesin, et minu fotot nähes arvab Helina arvatavasti, et mulle sobiks tantsimine, aga ise ma nii ei arva. Läksin malevõistlustele. Seal nägin kolme naistennisisti. Läksin kontserdile. Seal oli õpetajatel vähem riideid seljas kui minu kooliskäimise ajal. Põgenesin läbi metsa. Mõtlesin, et kui näen metsa vahel inimese surma, siis pean abi kutsuma, aga kohta on raske meelde jätta või kirjeldada. Jõudsin laagrisse. Mõtlesin, et minu Tallinnas käimine tegelikult nii ebaõnnestunud ei olnudki, sest kuigi päeva esimesel poolel olin seal olnud uimane, olin õhtuks jõudnud laagrisse, kus kõik oli hästi. Vahepeal olin laagrisse jõudmise unustanud.