Saarmas

Kõndisin läbi metsa. Kuulsin jõe poolt ühte poissi appi hüüdmas. Ma ei teadnud, kas ta vajas päriselt abi või tegi nalja. Kui ma oleks talle appi läinud, siis oleksin rongist maha jäänud. Poiss hüüdis appi edasi. Jõudsin otsusele, et kui ta oleks uppumas, siis ta oleks selle ajaga juba uppunud, seetõttu jätkasin kõndimist senises suunas. Sisenesin majja, kus inimese suurune saarmas andis kahele minu vennale tundi. Aknast nägin, et selle maja suunas tuleb ka ema. Läksime koos saarmaga rongipeatusesse. Sellel saarmal oli kombeks, et kui ta loengupidamise lõpetab, siis paneb ta kõikidele kuulajatele hinded, igaühele erineva. See kord ütles ta, et paneb viie mulle. Olin kogu aeg valvel, et ta hammastega minu varbast ei näksaks.