neljapäev, aprill 30, 2009

Viimane aprill

Ma olen kuulnud, et aprillinalja võib teha ka viimasel aprillil, mitte ainult esimesel. Mulle õnneks pole kunagi tehtud.

Seitsmendas klassis oli eksamiks eesti keele etteütlus. Õppida anti mitu teksti, millest eksamipäeval loositi välja "Aprillinali". Selle teksti järgi toimus koolis esimesel aprillil võistlus, kus iga klass pidi välja mõtlema nalja ja vale, viimasel aprillil selgusid tulemused.

Kui ma selle aasta aprillis saatsin poeesia listi ühe kirja, vastati, et naljakuu on veel suuremalt jaolt ees. Kas siit võib järeldada, et nalja võib teha kuu aega järjest?

Täna anti minu suhtes lubadus, mida ma ei täitnud. Kirjastusse saadeti väljatrükkimiseks mulle vajalikud materjalid ja kirjutati, et võibolla ma lähen ise järele. Mina kuulsin sellest lubadusest alles pärast selle andmist. Järele ma ei läinud, sest esialgu oli mul muud teha. Kõigepealt lõpetasin ühe artikli arvutisse sisestamise, millega eile alustasin.

Palju aega läks ka "Sirbi" lugemisele. Lugema hakates oli päike nii ere, et mõtlesin algul, et raske on lugeda. Päikesele kontrastiks olevad varjud tundusid eriti tumedad. Lugedes ma siiski raskused unustasin. Artikleid ma arvu poolest palju ei lugenud, aga tegin vahepeal mõtlemispause. Berk Vaheri artikkel tundus parem kui Elo Viidingu oma. See oli minu jaoks huvitavamal teemal ka, sest käis pereliikme kohta. Ja ühes lõigus oli isegi minust juttu, mitte küll nime nimetades, aga sugulusastme kaudu.

Kirjastusse kõndimise asemel käisin niisama väljas jalutamas. Rohi oli pikemaks kasvanud ja peenardel lilled õitsesid. Puud hakkavad lehte minema. Lehekuu on praeguse kalendri ja kliima järgi täpne nimetus, sest nii palju kui mina mäletan, tulevad lehed puudele umbes lehekuu alguses. Kraad väga palju sooja ei näidanud, mistõttu mult tuppa jõudes küsiti, ega mul külm ei olnud. Aga mul oli siiski pigem palav. Väljas oli paras, aga tuppa tulles trepist üles kõndides läks nahk niiskeks.

Kaks unenägu rahast

Jooksjad kogunesid starti. Kindlat värvi jooksudress anti kõigile peale ühe, kellele seda ei jätkunud. Starti tahtis minna veel üks inimene, kes sõimati läbi, sest tema jooksus osalemine polnud ette nähtud, aga tema polnud aru saanud, et jooks on kinnine. Majja tilkus vett. Võtsin poes riiulist toitu ja sõin seda ilma selle eest maksmata. Kassasse minnes küsisin kassapidajalt, et ta maksaks mulle 50 senti tagasi, kuigi ise polnud midagi maksnud. Kassapidaja tähelepanematusest maksiski. Läksin järgmisse kassasse, kus küsisin umbes sama. Sealsele kassapidajale hakkas midagi kahtlane tunduma. Põgenesin. Mul oli valida, kas põgeneda ühte ametiasutusse või mööda tänavat nurga taha. Läksin kaubavagunisse, kus tõukasin teise seal olnud inimese vaguniprakku. Hakkasin seda kahetsema. Mõtlesin, et homme poodi minnes annan 50 senti tagasi.

Öeldi, et ekskursioonil osalemine maksab 10 000 krooni. Pakkusin, et võin ka J. Lombi eest maksta, sest mul on raha rohkem kui temal. Ekskursioonist oli karta, et selle ajal tuleb äike, ja kui kõik on ühele väljakule kogunenud, lööb välk sinna ja kõik saavad surma. Järgmisel päeval rääkisin Lombile, et ekskursioon ei saa siiski maksta 10 000 krooni osavõtja kohta, see peab maksma nii palju kogu grupi kohta. Seega inimese kohta 1000 krooni. Kui ma maksin Lombile 10 000 krooni, andku ta liigne osa summast tagasi. Seda öeldes kartsin, et võibolla on ta osa summast kulutanud juba millegi ostmisele. Tema aga ütles, et ei mäleta üldse, et ma oleks 10 000 krooni maksnud. Jõudsin ka ise järeldusele, et ma ei saanud 10 000 krooni maksta, sest ei kanna kunagi nii suurt summat kaasas. Nüüd ütlesin, et 1000 krooni oleks ka liiga suur summa, sest grupp on suurem kui 10 inimest, kavas on minna kogu klassiga. Õige summa on ilmselt 500 krooni. Kui ma maksin 1000 krooni, võiks Lomp 500 tagasi maksta. Tema aga ütles, et ei mäleta ka 1000 krooni maksmist. Tegin silmad lahti. Magasime laagris. Mina olin kahekorruselise voodi teisel korrusel. Ennast liigutades hakkasin alla kukkuma, aga sain siiski tasakaalu tagasi. Vaatasin ringi, kui palju maitsvaid toite toas oli, mille söömine meil pooleli oli.

kolmapäev, aprill 29, 2009

Sõltuvustest ja muust

Mulle tundub, et eestikeelse Vikipeedia artikli kanepi kohta on kirjutanud narkomaan. Kui aga vaadata linke, mis sama artikli juures on antud, siis avaneb sama narkootikumi kohta negatiivsem pilt. Kokaiini kohta väideti ühe blogi kommentaarides, nagu ei oleks selle kasutamine kaasinimestele ohtlik. Eesti Entsüklopeedias on aga öeldud, et kokaiiniuimas inimene võib sooritada impulsiivseid ja ohtlikke tegusid. Kokaiini kohta on ka Vikipeedia pilt üsna negatiivne. Mina väldin isegi kohvi joomist, kuna need, kes joovad, räägivad, et neil on sellest sõltuvus. Võibolla on minul kirjutamisest sõltuvus. Aga ma arvan, et kirjutan kasulikke asju. Seega oleks veel halvem, kui ma need kirjutamata jätaksin. Täna kirjutasin näiteks aruannet Tartu Kultuurkapitalile stipendiumi kasutamise kohta. Ja mulle määrati samast kohast juba uus stipendium. Mõlemal korral on määratud summa taotletud summast väiksem. Varem sai samade asjade jaoks taotletud ka Eesti Kultuurkapitalilt, aga ei antud. Selle nõukogu koosseisu kuulub inimene, kes on ühe minu teose kohta väga kriitilise arvustuse kirjutanud. Minu viimase raamatu kohta ilmus esimene arvustus otse raamatu kaante vahel ja see oli positiivsem. Eile avastasin, et raamatu võrguversioon on jälle kättesaadav.

Blogist kook

Läksin päevakeskusesse malet mängima. Täna oli kohtunik M. Kolk. Hakkasin talle 10 krooni osavõtumaksu maksma, aga mõne hetke pärast enam ei mäletanud, kas ma olen juba maksnud või mitte. Ja veel mõni hetk hiljem ei mäletanud ma, kas olen maksnud null, üks või kaks korda. Aga kui raha vähemaksjäämist märgata ei olnud, olin nõus maksma ka kolmandat korda. Kolk küsis, kas ma usun, et Jaapanis sai täna öösel 65 000 inimest surma. Vastasin, et ei usu. Selgus, et sellist arvu oli uudistes nimetatud. Tegemist oli ühe inimese hinnanguga, aga Kolk pidas õigeks ohvrite arvuks 1000.

Üks laps vajutas esimest korda elus ukselingi alla. Ta ütles, et ta sai selle selgeks, ta õppis keskmängu. Ann jättis malepartii pooleli, arvates, et tal on juba piisavalt hea seis. Mina ütlesin, et kui ta lõpuni ei mänginud, siis ei saa öelda, et mäng lõppes võiduga. Vaatasin, mida mina selles seisus edasi teeksin. Valge ähvardas panna mati, andes kõigepealt lipuga d1 ja vankriga e1 tuld ja seejärel käies Ld8++. Aga must sai selle vastu kaitsta, lisaks ähvardas ta lippu minna. Mõtlesin, et ma ei hakka ohtlikku etturit lööma, vaid püian mati panna. Vaatasin ühelt paberilt, et olin täpselt sama seisu juba ükskord varem mänginud. Siis olin üles kirjutanud, kuidas ma edasi mängiks. Olin mõelnud välja täpselt sama plaani, mis nüüd, ainult selle vahega, et tol korral mõtlesin käia Ld2. Nüüd ei oleks ma enam sellist käiku teinud, kui vastase ettur juba nii kaugel oli.

Olin teel Kristeri sünnipäevale. Vanasti, kui mind sinna oli kutsutud, oli mul olnud väga hea meel, aga nüüd oli raske meeleolu. Keegi kõndis otse minu ees, kellest ma ei pääsenud mööda. Korraks tundus, et ta laseb mööda. Aga kui ma proovisin minna läbi tema ja seina vahelise prao, oli pragu ikkagi liiga kitsas ja ainult kriimustasin joppi. Aga varsti läks eeskõndija teist teed, nii et sain sammu kiirendada. Seejärel keeras endine eeskõndija minuga samale teele tagasi, olles nüüd juba tagakõndija. Võibolla ta oli Krister ise. Kristeri pool kaeti lauda. Krister ja üks külaline hakkasid vastastikku üksteise poole tõukama ühte toidukaussi. Mina hoiatasin, et niimoodi läheb see ümber või kukub maha. Hakkasin kaussi kahe käega kinni hoidma, et nad ei saaks seda tõugata. Kui olin eelmine kord Kristeri sünnipäeval käinud, oli siin olnud üks tüdruk, kellest mõtlesin, et võibolla ta on Kristeri naine. Aga nüüd ei olnud seda tüdrukut üldse kohal, nii et naine ta ei saanud olla. Selle asemel osales peol kolm pikemat tüdrukut. Mina olin võtnud kaasa tumesinise koogi, mis oli tehtud minu blogist. Selle alumised kihid olid segamini, aga pealmise kihi sissekanded olid enamvähem terved. Artur hakkas endale kooki ette tõstes selle pealt midagi lugema. Ühes hiljutises sissekandes oli Arturi nime nimetatud.

Istusin kirurgi ukse taga, aga kirurgi ega perearsti ei paistnud kumbagi täna tööl olevat. Lisaks hakkasin kahtlema, kas mul üldse on midagi viga. Täna oli kirurgi vastuvõtt tasuline. Mõtlesin, et kui mult hakatakse raha nõudma, siis ütlen, et ma ei pea maksma, kui ma pole kabinetis sees käinud. Kui tahtsin just ära minema hakata, tuli välja, et nii kirurgi kui ka pereasrsti kabinetis siiski oli keegi. Mind kutsuti sisse. Küsisin, kas täna on tasuline päev. Vastati jah. Ütlesin, et siis ma ei tule.

teisipäev, aprill 28, 2009

Raamatuesitlus 5. mail

Minu neljanda raamatu "Viimsed päevad" esitlus toimub teisipäeval 5. mail kell 18.00 Tartu kirjanduse majas. Tegemist on dokumentaalsel materjalil põhineva lühiromaaniga, mis räägib 2003. aasta rahvahääletusest.

Rüütlid piiril

Olin pannud võrku üles foto, millel sõin jäätist. Märkasin, et Krister on pannud oma kontakti juurde endast samuti jäätisega foto. Tundus, et ta tegi seda minu eeskujul. Siis tuli meelde, et Kristeri foto oli üleval juba eile, varem kui minu foto. Oma fotot üles pannes ei olnud ma seost märganud. Kaks Eesti rüütlit jõudsid Prantsusmaa piirile. Nad läksid sinna sellepärast, et Eesti võeti käest ära. Üks Prantsuse rüütel hüüdis, et nende maale tungivad võõrad. Selle peale tormas kohale hulk Prantsuse rüütleid, kes rivistusid piirile üles, et Eesti rüütlitel Prantsusmaale sisenemist takistada. Prantuse rüütlid ütlesid Eesti rüütlitele, et minge parem Pühale Maale. Üks Eesti rüütel vastas, et seda ta ei saa teha, sest ta ei kannata kraanivett. Pühal Maal joodi kraanivett, Euroopas kaevuvett ja Aafrikas pinnavett. Pinnavesi oli eluohtlik. Aga neegrite hulgas oli toimunud juba looduslik valik, et ellu olid jäänud ainult need, kes pinnavett talusid. Läksin Aafrikasse. Kõndisin jões lõuna poole. Jõgi oli väga madalaks kuivanud ja kalad olid kõik poolest saadik veest väljas suremas. Ma ei tahtnud seda vett kuidagi juua. Aga kui ma lõunapoole jõudsin, läks vesi sügavamaks, kuigi vesi voolas põhja suunas. Nüüd sain aru, et jõe kuivav osa oli see, mis voolas läbi Sahaara. Mõned kalad ujusid sinnani ja hukkusid, aga lõunasse jäävatel kaladel oli hea elu.

Ütlesin J. Lombile chatis, et ta tuleks maleklubi juurde, seal annan talle raamatu. Mõtlesin, et äkki ta läheb valesse kohta. Aga vast ütlesin siiski, et ta tuleks vana maleklubi juurde. Igatahes sinna ta tuli. Kui olin talle raamatu andnud, võttis ta kastist kaks samasugust raamatut, pani ühe neist riiulisse ja andis teise minu kätte. Ära minnes mõtlesin, et äkki minu kätte raamatu andmine tähendas, et ta andis saadud raamatu tagasi. Aga vast ta siiski lihtsalt asendas selle raamatu, mis ma olin käest andnud, teise mulle kuuluva eksemplariga. Kirjutasin Toomale lugemiseks seletuse, et lambal on pojad kõhus, lammas sööb toidu sisse, see läheb poegade kõhtu, väljub sealt uriinina, lammas seedib selle poegade jaoks ära ja alles siis söövad pojad selle uuesti sisse. Toomas lisas lõppu luuleread, et siga elab laudas ja tal on hea elu. Mina ütlesin, et see on lõpp küll, aga keskel tuleb veel vastata küsimusele, kuidas siga lauta sattus. Vaatasin, kuidas Kaunase puiestee hoovi juures mängisid poisid jalgpalliga viit miinust. Üks oli väravavaht ja teised lõid palli vastu seina hästi kaugelt, et pall katusele ei läheks, aga ta puudutas seina ikkagi kõrgelt. Kui meie olime Janiga jalgpalli mänginud, olime palli ainult mööda maad veeretanud, aga elukutselised jalgpallurid mängivad ka peaga. Kartsin, et tugevate löökide tõttu võib maja kokku variseda. Õnneks meie praeguse maja juures ühtegi viie miinuse mängijat ei olnud. Aga nad võisid sinna tekkida. Isa küsis, mis meil sea ja lambaga tegemist oli. Olime õhtul nende pool olnud. Õige vastus oli, et aitasime neil lapsi saada.

esmaspäev, aprill 27, 2009

Saiad pannil

Üks ja sama laul tuli raadiost päeva jooksul neli korda ja lisaks üks kord lindilt. Aga ta tuli erinevate lauljate esituses. Üks laulja laulis seda kiiresti ja teine aeglaselt. See võis tulla sellest, et algvariant oli raskesti tõlgendatav. Valmistasin endale pannil saiakesi. Kui olin need ära söönud, ütles ema, et ma praeks uued saiad, et ta saaks neist oma mälestusteraamatus kirjutada. Mõtlesin, et miks ma ei või ise mälestusteraamatut kirjutada. Aga tegin, nagu ema oli öelnud. Uued saiad kõrbesid tugevamalt. Sõin uutest saiades ka juba ühe ära, aga siis mõtlesin, et kui mina neid söön, ei saa ema seda ikkagi teha. Seetõttu jätsin ülejäänud saiad emale.

Ronisime mäest üles. Ütlesin, et mägedes asuvate riikide pindala on kaks korda suurem. Näiteks Iisraelil. Käis sõda. Öeldakse, et mägedes peetava sõja korral on tugevam see, kes asub kõrgemal. Kui mäkkeronija kedagi ründab, väsib ta rohkem kui see, kes on juba üleval. Ainult et üleval olija peab kuskilt vahepeal süia ka saama. Mägi, mida mööda me ronisime, oli kaetud killustikuga. Leidsin, et on väike oht, et nii võib tekkida laviin. See oli selline mägi, mille harjal sai peidus lamada, ilma et kummalegi poole alla näha oleks. Olin redeli otsas ja hüppasin sealt alla. Hüpe tuli natuke liiga kõrgelt. Asi, mille ma kukkuda lasin, kukkus inimestele ohtlikult lähedale. Pille näitas, et minu maha kukkunud märkmikul on midagi vahel. Seal olid malepartiide ajaleheväljalõiked ja raha. Võtsin need vahelt välja, enne kui Pille märkmikku lugema hakkas. Ühe vana inglise keele kontrolltöö esimese osa eest olin saanud viie, aga tagumiste eest kahtesid. Õpetaja oli õpitavaid väljendeid peenutseva häälega rõhutanud, nii et mul tekkis moonutatud ettekujutus ja kirjutasin just valesti. Olin kunagi teinud märkmeid ühe Lindgreni raamatu kohta. Olin pannud kirja peategelase vanemate vendade nimed ja joonistanud selle raamatu kohta pildi. Olin raamatupoes. Riiulid olid täis ajalooraamatuid, mis mind huvitasid. Osad olid inglise keeles, teised olid juba tõlgitud eesti keelde. Ingliskeelset ostes ei võinud kunagi teada, kas ei jõuta ka selle tõlkimiseni. Üks, mis oli tõlgitud, oli inglise kirjaniku satiir Stalini kohta. Müügil oli ingliskeelne ajalooajakiri, mida olin üks aasta koju tellinud. Aga et tellimuse täitsin alles aasta lõpu poole, siis oli postiga toodud ainult üks number. Kuna ma ei osanud valida, millised raamatud poest ostmata jätta, ei ostnud ma ühtegi. Mul oli kodus ka palju raamatuid pooleli.

pühapäev, aprill 26, 2009

Artikkel linnaosadest

"Tunas" nr. 4/2008 ilmus Mikk Lõhmuse artikkel "Linnaosad ja linnajuhtimise detsenraliseerimine Eesti Vabariigis 1918-1940". Toon sealt mõned tsitaadid.

Lk. 45-46: "Esimene alus linnades linnaosade moodustamiseks anti juba 1917. aastal Vene Ajutise Valitsuse poolt 15. aprilli 1917. a. õigusaktiga "Ajutised määrused jaoskonna linna omavalitsuse kohta". Seaduse kohaselt oli vähemalt 150 000 elanikuga linnade volikogul õigus moodustada jaoskondade linnaomavalitsusi. /.../ puuduvad andmed, et nimetatud seadust oleks Eesti territooriumil vahetult rakendatud".

Selliseid andmeid ei saagi olla, sest tol ajal Eesti alal ühtegi nii suurt linna ei olnud. Tallinnas elas aastaks 1922 natuke üle 122 000 inimese. Tartu oli teisel kohal 50 000 elanikuga. Kui 150 000 ei ole trükiviga, siis ei lubanud määrus ise end Eesti territooriumil rakendada. Vähemalt mitte selles muudatusi tegemata.

1922. a. linnaseaduse eelnõu kohta on lk. 47 kirjutatud: "Vaatamata eelnõu lakoonilisusele võib siiski välja tuua olulise erinevuse võrreldes eelkäsitletud Vene Ajutise Valitsuse määrusega. Eelnõu ei näinud ette valitavat linnaosa volikogu ja kärpis sellega seaduse alusel moodustatavate linnaosade demokraatlikkust."

Võib teha sama märkuse, mis eelmise tsitaadi puhul. Eelnõu mitte ei vähendanud Eesti linnade linnaosade õigusi, vaid laiendas osa õigusi väiksematele linnadele, mis Eestis tõesti olemas olid.

1938. a. linnaseaduse kohta on kirjutatud lk. 49: "linnaosa moodustamise võimalus oli ette nähtud eelkõige üksiku eritunnustega linnapiirkonna tarvis /.../ See erineb tänapäevasest Eestist, kus linnaosadeks jagatakse terve linna maa-ala."

Tegelikult sõna teises tähenduses jagati ka tol ajal. Kuigi igal linnaosal polnud omavalitsust, olid linnaosad eripärase territooriumi mõttes olemas.

Alumine maailm

Üks naine ootas last. Oli kuulda, kuidas laps tema kõhus naeris. Seejärel tekkis kõhu sisse auk ja laps hakkas välja tulema. Aga ta ei pidanud tulema seda teed. Ta tiriti kiiresti õiget teed. Arvati, et sellest lapsest midagi ei tule, sest sünnitus toimus kaks kuud liiga vara. Seetõttu pumbati naisele masinaga midagi sisse, et ta kõhtu tekiks uus laps, kes oleks kohe sama suur. Aga mina hoidsin sündinud last süles ja panin tähele, et ta mitte ainult ei naera, vaid oskab ka rääkida. Ta nimetas Pillet endast rumalamaks. Enda kohta rääkis laps, kui vägev inimene temast tuleb. Keegi ei imestanud enam millegi üle.

Ühele paberile pidid kõik oma allkirja kirjutama. Ühe kirjutusvahendiga kirjutades valgus allkiri laiali. Helen küsis ühe allkirja kohta, milline see oli, aga ma peast täpselt ei mäletanud. Toimus pidu. Mulle kingiti uus kampsun. Alles hiljuti oli üks kingitud, mille olin kohe vana asemel selga pannud. Nüüd kingitu oleks võinud ka panna, aga ta ei olnud nii ilus kui seljasolev. Siis vaatasin, et uus kampsun päris inetu ka ei ole, sest ta on vist siiski ise tehtud, mitte poest ostetud, nagu mulle esimesel hetkel oli tundunud. Meil oli kivisid, mis valguse käes olid tuhmid, aga pimedasse pannes hakkasid helendama. Panime neid laua serva alla, kus nad helendasid. Vaenlased tungisid meie kindlusele peale, aga kindlus avaldas veel vastupanu. Saime põgeneda kindluse tagaseinas oleva augu kaudu. Alla viiva augu alla läks vaenlane vastu. Kindluse olime asutanud, kui olime alumisse maailma tulnud. Nüüd tahtsime ülemisse maailma tagasi minna ja otsisime selleks treppi. Aga ühegi ukse tagant me korralikku treppi ei leidnud. Lõpuks ühe tagant leidsime. Alumisse maailma elama mahtumiseks olime muutunud pisikesteks, ülemisse maailma tagasi jõudes läksime jälle normaalsuurusesse. Aga vahepeal olid ülemisse maailma asunud elama hiiglased. Seega läks meiega nagu Gulliveriga, et kohtusime järjest kääbuste ja hiiglastega. Et hiiglased meile ohtlikud ei oleks, oleksime ka ise hiiglasteks muutuda võinud. Aga otsustasin, et seda ma ei tee, sest mul olid pööningukorrusel raamaturiiulid ja sinna korrusele poleks ma hiiglasena mahtunud.

Ühele inimesele hüpati peale, et miks tal on riiulis ainult eesti kirjandus, Euroopa Liidus peab olema võrdselt kõigi liikmesriikide kirjandust ja vaheldumisi. Mõtlesin, et kui minuga niimoodi õiendama hakataks, käiksin ma läbi kõik kohtuastmed ja läheks Euroopa inimõiguste kohtuni välja. Kui ma seal ka kaotajaks jääksin, peaksin kohtukulude katteks väga suure summa maksma, aga see mind ei hirmuta.

Vaatasin oma blogi. Nägin, kuidas parajasti ilmus ühe sissekande juurde kommentaar. Kohe ilmus kommentaar ka teise sissekande juurde. See oli samalt inimeselt. Ta küsis, et kas ma noormees arvan, et igale küsimusele on kohe vastus olemas. Vastasin, et seda ma ei arva. Kommentaar ilmus ka kolmanda sissekande juurde. Tahtsin seda avada, aga ta ei avanenud, vaid üle blogi joonistusid välgunooled. Tahtsin laadimist uuendada. Aga Henn hakkas minu sõrme väänama. Väänasin tema sõrme vastu. Ütlesin, et enne ma lahti ei lase, kui tema lahti laseb. Ta ei lasknud, vaid ütles, et murrab mu sõrmeluu. Seejuures hakkas ta kõvemini väänama. Lõin talle küüned sõrme. Nüüd lasi ta lahti ja läks minema. Läksin arvutiga Nortonisse, aga see oli ka sassis. Tegin restardi. Nägin arvuti kõrval kahte lapakat ja lükkasin ühe neist arvutisse sisse, küsides, kas need peavad sees olema. Üks väike poiss vastas, et peavad küll, aga ei tohi olla sügaval. Ma olin lükanud sügavale, kust arvuti oli lapaka pooleldi välja visanud. Ekraanile tuli õnneks pilt veel ette. Aga pilt ei olnud ikkagi korras.

laupäev, aprill 25, 2009

Kaamel pajatab kõrbest

Mind mulksutab vesi ja nõristab käsn.
Ma olla võin tontide juustega kärbes.
Ma kõnniksin veel, kui jääd poleks seal,
mind neelavad kärbeste küünised seal.
Ma kannatan lund, kui see tuline pole.
Mul öeldud on vahel, eks ta siis ole.
Kui suuremaks kasvavad hiinlaste kõrvad,
siis kuulevad ära, kui sooritad mõrvad.
Mul juustu on söödetud öösel ja päeval.
Mul kapsas on maanteel kõndides kaenlas.
Ka minule kasvavad jänese kõrvad.
Mongoolia on asukoht hiinlaste kõrval.
Seal öösiti ratsutan kaameli seljas.
Mu meelest ei kannata vabariik neljas,
kui pööran ta ära Mongoolia poole,
et kõrvad kasvasid hiinlaste soole.

Foto päevikul

Klassis käis tund, aga meie seisime kolmekesi klassi ukse taga, ajasime juttu ja ei kavatsenud tundi minna. Kui õpetaja tuli uksele vaatama, siis ikkagi läksin. Minu vabandus oli, et kui ma juba kooli hiljaks jäin, siis ei tahtnud enam poolepealt tundi tulla. Aga õpetaja võis sellise vabanduse kahtluse alla seada, küsides, et kui mul algul oli plaan tundi tulla, miks ma siis selle aine asju kodust kaasa ei võtnud. Tunnis söödi torti.

Märkasin, et Tooma õpilaspäeviku kaanele on kirjutatud Helina ees- ja perekonnanimi. See oli foto all. Erinevatel poes müüdavatel õpilaspäevikutel olid erinevate õpilaste pildid ja nimed. Helina fotot olin varem näinud ka ühel postmargil, mille ta mulle kirja peal saatis. Õpilaspäeviku fotol oli tegelikult rohkem inimesi. Foto oli tehtud, kui Helina elas veel Räpinas ja seal koolis käis. Ma ei saanud hästi aru, kes fotol on poisid ja kes tüdrukud, sest kõigil olid lühikesed juuksed. Ma ei saanud ka kindlalt aru, kes on Helina. Kui pildi all oli tema nimi, siis pidi tema olema pildi keskel, aga päris keskel polnud keegi.

Buss raputas hirmsasti. Üks poiss ütles, et tal sellest süda pahaks ei lähe. Kooli õuel kasvasid marjad. Tundus, et need olid mürgimarjad. Ükski rumal laps polnud neid kunagi sisse söönud, aga see võis veel juhtuda. Kooli listi liikmed palusid üksteist, et nad sagedamini kirjutaks. Tegelikult olid nad omavahel tuttavaks saanud tänu sellele, et mina olin saatnud listi küsimusi, millele oli vastatud. Lõin Helina nime otsingumootorisse, aga see tema blogi enam ei andnud. Hakkasin sisestama brauseri ülaribale Helina blogi aadressi. See jäi kogemata pooleli ja sattusin hoopis ühele sarnase nimega võõrale blogile. Järgmisel katsel sattusin teise sarnase nimega võõrasse kohta.

reede, aprill 24, 2009

Soendatud lusikad

Käisin arsti juures. Mulle oli tehtud kopsuröntgen. Arst ütles, et augud kopsudes suurenevad, ja kui nad on suureks läinud, siis on kopsud läbi. Röntgenipilti ta mulle seejuures ei näidanud. Aga pärast kodus vaatasin, et augud on eelmise röntgenipildiga võrreldes tõesti suuremaks läinud. Nad olid juba üsna suured. Seni olin ennast väga hästi tundnud, aga nüüd läks enesetunne kehvemaks. Ei teadnud, kas see tuli sellest, et pildi vaatamine hirmutas, või olid kopsud tõesti tegelikult läbi. Mõtlesin, et see on halb, kui viin eluiga lühendab. Aga kui lühendab malemäng, siis selle üle olen ma uhke. Meil olid külas ühed väliseestlased. Naisväliseestlane rääkis, et peab iga aasta prille kontrollimas käima, aga ta ei ole seda teinud. Mõtlesin, et selle poolest on ta nagu mina. Ta jätkas, et tal pole raha uute prillide ostmiseks. Mõtlesin, et kuidas tal siis Eestisse sõitmiseks raha oli.

Toimus Oleski raamatu esitlus. Viimase esinejana läks kõnepulti Urmas. Ta ütles, et ma olen talle teema ette andnud, kuhu ta peab välja jõudma. Teemaks oli antiprillid, mille kohta ma olin lisaks pakkunud veel natuke parandatud varianti teise võimalusena. Urmas küsis mult kõnepuldist, mis asjad on antiprillid. Mõtlesin vastuse välja, et see on arusaamise hägustamine. Tõusin vastamiseks toolilt natuke kõrgemale, aga ei tahtnud häält teha ja istusin tagasi. Kui Urmas oli kõne lõpetanud ja tuli minu ette istuma, sosistasin talle vastuse. Korraks läks kõnepulti Niklus. Ta ütles ainult, et kui nemad vangilaagris kannatasid, siis võivad teised ka kannatada. Rahvas nõudis, et ta pikemalt räägiks, aga seda ta ei teinud. Olesk ütles mulle, et sellega on esitlus läbi. Küsisin, kas ma võin minna seda lõpetama. Aga kõnepulti läks hoopis üks naine, kes andis sõna lõpetamiseks isale. Võrdlesin eemalt kahe klassiõe nägusid. Need olid täpselt ühe ilusad.

Mõtlesin hakata pidama poodi, võttes selleks oma esimesel korrusel paikneva korteri ühe toa. Poe uksele mõtlesin panna sildi, et pood on lahti millal juhtub. Võibolla tänapäeva seadused nõuavad kindlaid lahtioleku aegu. Aga vanasti oli poode, kust müüja saatis ostjad välja, kui ta parajasti müümisega tegeleda ei tahtnud. Minu meelest just sellised olid õiged poed. Mina oleks müünud ainult siis, kui tuju oleks olnud, aga vahel ka öösel. Mõtlesin, mida poes müüma hakata. Suurt kaubavalikut ei oleks ma teinud. Poes oleks pidanud olema mahla, mida soovijatele klaasiga juua anda. Saabus kaks noort ostjat, üks meessoost ja teine naissoost. Nad tahtsid süia. Seda tuli soendada. Naismüüja soendas kisselli ja kaks lusikat, jättes kolmanda külmaks. Sööma pidime hakkama mina ja mõlemad ostjad. Algul sirutasin ise lusika soenduse suunas, aga kui portsud ette anti, ütlesin, et mulle pole soendatud lusikat vaja, sest see läheb kisselli sisse torkamisel ka soojaks. Meesostja ütles, et tema meelest pole ka lusikate soendamist vaja. Mõlemad naised ja meesostja väljusid poest. Nägin aknast, kuidas naismüüja tundus rinnad paljaks võtvat, aga täpselt ei olnud näha, sest ta oli teist pidi. Ostjad kõndisid temast eespool, aga meesostja keeras ringi ja vaatas teda. Siis keeras naismüüja näoga akna poole. Tal oli kummalgi pool rindade asemel joogipakk ja keskel üks rind. Tegelikult oli arvatavasti vastupidi, aga see oli maskeering. Nad läksid minema. Kuulsin, et läheneb keegi teine. See oli ema. Ta küsis, kas ma magasin. Ma ei vastanud midagi, sest magasin ka praegu. Varsti pidime ära sõitma. Kartsin, et kui on vaja teele asumiseks üles ärgata, ei oska ma ärgata.

Päevakeskuse turniirid

Üle-eelmisel päevakeskuse turniiril oli 9 osavõtjat. Võitis Abram, tesiseks tuli Seljodkin, kolmandaks Arst. Eelmisel reedel oli 14 osavõtjat. Esimeseks tuli Peebo, teiseks Volpert, kolmandaks Raidväli. Täna oli osavõtjaid 16. Esimene oli Harujõe 5,5 punktiga 7-st, teine sama punktide arvuga Särgava, kolmas 4,5 puntkiga Tätte ja neljas sama punktide arvuga Raidväli.

Minul oli täna kõigis partiides hea seis, aga pooled punktid mängisin maha, kogudes 3,5. Esimeses voorus kaotasin enametturist hoolimata Ojastele, kellega tekkis vaidlus, kas valekäigu korral tohib kahte minutit juurde nõuda. Sain minuteid juurde kaks korda, aga pärast seda kehtestati uus reegel, et treeningturniiridel tuleb üle 70-aastastele esimene valekäik andeks anda. Teises voorus kaotasin vist enamviguriga Kassile, kes jäi voorule kõvasti hiljaks ja seetõttu kaotas osa mõtlemisaega. Kolmandas voorus kaotasin Partsile. Alustasime käikudega 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rf6 4. 0-0 Re4 5. Ve1 Rd6 6. Re5 Oe7 8. Od3 0-0 9. Lh5 g6 10. Lh6 Re5 11. Ve5 Of6. Vastane näitas, nagu tuleks 12. Vh5 järel matt, aga ta saab käia 12. ... Ve8. Neljandas voorus võitsin Põvvatit, viiendas Marjakut, kuuendas viigistasin Kääbiga. Talle kaotasin kõigepealt lipu vankri ja etturi eest, sealt jõudsin tõenäoliselt võidetud seisu tänu paremale arendusele, aga lõppmängus kahisin materjali tagasi ja võitu see ei toonud. Seitsmendas voorus võitsin Abramit, kellel täna ei olnud hea päev. Võidu sain tänu kiirpartiide üleskirjutamisele välja töötatud plaanile.

Ojastega vaidlemine võttis turniiri algul kõvasti energiat. Veel hullem, et Kass ütles, et tema ei mängi enam kunagi Partsiga, ja Parts, et ta ei mängi enam kunagi Kassiga. Seetõttu kohtunik neid kokku ei loosi.

neljapäev, aprill 23, 2009

Meelva loomad

Meelvalt Räpina lähedal oli pärit minu isapoolne vanaisa, aga ta lahkus sealt juba enne minu isa sündi. Aastatel 1986 ja 1987 käisime perega Meelval suvitamas, kui seal elasid Volli ja Milda ning nende loomad.

Esimest korda autost välja astudes võttis meid haukumisega vastu koer, kes oli küüni ees ketis. See oli suhteliselt väike kollast karva koer. Saime teada, et tema nimi on Kessu. Vahel hüüti teda ka Ketu. Lapsed hakkasid minema auto juurest aeglaselt kükakil koera suunas, korrutades: "Kessu, Kessu!" Kui pärale jõudsime, oli ta juba sõbralik. Isa sisenes küüni tagumisest uksest heinahangu võtma. Tema peale ei hakanud koer üldse haukuma. Isa seletas seda sellega, et koer näeb, et ta teeb selle talu heaks tööd. Võibolla oli aga asi selles, et isa oli juba varem Meelval käinud, kui ta leppis kokku, et me võime üldse sinna suvitama minna.

Kessu oli tegelikult üsna kuri koer. Üks tema silm oli vigastatud, sest ta oli ükskord autole kallale läinud. Kui maanteed mööda auto mööda sõitis, siis Kessu alati haukus ja jooksis keti otsas edasi-tagasi. Ühele kohalikule mehele oli ta hambad säärde löönud. Kedagi meie pere lastest ta ka õrnalt sõrmest näksas, kui läksime teda söögi juures segama, vist ise talle süia andes. Aga ma ei mäleta täpselt, kas see oli minu või venna sõrm. Arvatavasti mõlema. Tee käimlasse läks Kessu jooksurada mööda. Öösel ma ei julgenud seda mööda minna. Kui vanaema meil külas käis, pidime koera kinni hoidma, et vanaema ohutult mööda saaks. Aga kui külas käis Tunne Kelam, ütles ta, et koera kinni hoida pole vaja, sest koer saab aru, kes hea inimene on. Kõige sõbralikum oli koer oma peremehe vastu, kelle najal talle meeldis üles hüpata.

Vahel lasti koer ketist lahti ja ta jooksis kaugele. Ühel korral jooksime Pillega talle järele küla teise otsani. Võtsin joostes kaasa koirohu õisi, mida ma aeg-ajalt nuusutasin, arvates, et see annab jõudu. Kui koer oli lahti lastud, tuli ta ka koju tagasi tuua. Ei aidanud, kui teda kaelarihmast sikutada. Aga kui kaelarihma külge siduda nöör, siis koer kuuletus. Võimalus nööri sidumiseks avanes, kui ta tuhnis muti- või hiirekäiku.

Ühel päeval andis üks vend koerale vorstinaha. Perenaine ütles, et ei tohi, koer sööb selle ära, sest sellel on liha küljes, aga ise on see kile, mida koer ära ei seedi. Minu isa vaidles vastu, et see pole kile, vaid maonahk.

Talus oli ka kass. Koer ja kass olid algul olnud vaenlased, aga kui meie neid nägime, said nad juba hästi läbi ja jõid piima samast kausist. Kass lasti õhtuti sahvrisse, kus olid hiired. Need püüdsid põgeneda urgu, aga kass hüppas neile lae alla järele ja sõi ära. Keldrihoones olid rotid, aga sinna kassi vist ei lastud. Aastal 1987 kassi enam ei olnud. Ta oli kadunuks jäänud. Arvati, et rebane sõi ära. Ühel korral käis talus naabrite kass, kelle kohta perenaine ütles, et ta on haige. See pandi kartulikotti ja viidi koju.

Kõige suurem loom talus oli lehm. Koolikirjandis olen öelnud, et ta nimi oli Mari, aga enne kirjandi lugemist ma seda ei mäletanud. Lehmal oli mullikas, kellest ma ei saanud kõrvaga kunagi aru, kas ta nimi oli Vitsu või Pitsu. Teda ka teisel aastal enam ei olnud.

Tol ajal lüpsti Eesti taludes lehma kolm korda ja kolhoosis kaks korda päevas. Umbes siis tuli televiisorist uudis, et esimene kolhoos läks üle kolm korda lüpsmisele. Talu lehma kallal püüdis Pille lüpsmist õppida. Mina jõin erinevates kohtades maal olles lehmapiima, kuigi linnas pudelipiim mulle ei maitsenud. Ema ütles, et kui lehmapiima juua, siis lähevad musklid suureks. Isa täiendas, et suureks, aga nõrgaks. Ja lisas, et ma tema kiuste joon.

Kui autopoest leiba toodi, söödeti üks päts lehmale. Natuke hiljem tuli uudis, et Gorbatšov ütles, et leiva hinda tuleb tõsta, sest see on nii odav, et söödetakse isegi loomadele. Mina imestasin, sest olin hakanud lehmale söötmist normaalseks pidama. Ühel päeval lõikus peremees lehmale ämbritäie tooreid õunu.

Kui lehm karjamaalt ära toodi, läks ta kõigepealt jooma. Ühel korral läks minu vend lehmale tee peale ette ja kukkus vist maha. Peremees peatas lehma puuoksaga. Ta ütles, et kui ta poleks seda teinud, oleks lehm vennal soolikad välja astunud. Hobune pidavat vaatama, et ta inimesele peale ei astuks, aga lehm mitte.

Ühel korral läks lehm lauta viimisel teises suunas jooksu, vist laste süü tõttu. Appi läks minu isa, kes püüdis lehma kinni.

Lähedal tara taga hoiti kolhoosi mullikakarja. Neid ei soovitatud provotseerida. Hoiatati, et muidu võivad nad tara maha murda ja talu lehma surnuks lüia, selle eest, et ta ketis on. Need olid vist kolhoosi veised, kellele viidi ühel päeval ämbriga soola söögiks. Aga võibolla anti ka talu lehmale.

Lindudest peeti talus kanu. Kanad käisid õue peal ringi, aga igale poole ei läinud. Mind huvitas, kas nad võivad mune hauduma hakata, kui mune ära ei korja. Perenaine ütles, et selleks, et tibu tuleks, peab kukk olema. Kukke ei olnud.

Mune varastasid koerad. Seda tegid nii oma talu koer kui ka naabrite koer. Üks neist sõi munad koos koorega ära, teine tegi koore sisse augu ja jõi tühjaks, jättes koore järele.

Kui käisin koos Klausiga seenel, leidsime ainult kaks seent ja söötsime need kanadele. See pidi olema aastal 1987, sest 1986 oli seente korjamine Tšernobõli õnnetuse tõttu keelatud.

Üks vend õppis rääkimist. Ta kasutas kanade kohta sõnu "kokk" ja "koko". Selle hääle järgi, mida kanad ise tegid. Kui vend viis kanadele saia, ütles ta: "Kokk ajaia."

Ühel päeval viskas väike vend maha soolateri. Perenaine valas neile ruttu vett peale, öeldes, et muidu hakkavad kanad nokkima ja surevad ära, sest neil ei ole neerusid.

Varem oli talus peetud lambaid. Aga lammastega oli juhtunud õnnetus. Välk oli maasse löönud, lambad olid olnud raudketi otsas ja surma saanud.

Veel räägiti, et ükskord oli üks hobune ühele selle talu koerale kallale läinud. Perenaine oli aknast näinud, oli läinud õue, aga siis oli koer juba surnud olnud.

Talul oli vanast ajast hobusetall, aga oma hobust siiski enam mitte. Heinaveo ajal kasutati laenatud hobust. Hobust söödeti peost. Aga isa hoiatas, et tagantpoolt ei tohi hobuseid puudutada.

Sama küla ühes teises talus käisime vaatamas eeslit. Mind tõsteti eesli selga, aga tema püüdis mind hammustada. Mind hoiti kinni ja eesel jooksis alt ära. Seal talus oli suur tõukoer. Arvati, et ta päris puhast tõugu ei ole. Tõukoerad olevat sõbralikud, aga see oli perenaisele kolm korda toidu juures kallale läinud.

Meie Meelva talu nimi on Kahrumõtsa, aga karudest ei ole ma seal midagi kuulnud. Oma silmaga olen näinud metskitse. Seal suvitamise ajal tulid ühel ööl metssead kartulipõldu rüüstama. Pärast seda pandi põllule üles hernehirmutised.

Perenaine rääkis, et ükskord oli ta sõitnud jalgrattaga, kui põder teda taga ajama oli hakanud. Tal õnnestus rattaga põgeneda. Teisel korral oli teda rästik taga ajama hakanud, olevat võtnud saba hammaste vahele ja järele hüpanud, aga perenaine oli jälle pääsenud. Rästikuid olevat sealkandis üldse palju, sest lähedal on soo. Üks rästik oli tulnud ka talu õuele ja oli surnuks löödud.

Palju oli putukaid. Kõige rohkem oli kärbseid. Kui enne esimest kütmist sauna ukse lahti tegime, oli see paksult kärbseid täis. Küsisin, miks neid nii palju on. Peremees vastas, et ta võib neid mulle linna kaasa anda. Perenaine lisas sellele midagi rahustavat.

Kärbseid oli ka toas. Ükskord läksin koos perenaisega sohu kärbeste mürgitamiseks kärbseseent otsima. Läksime üle tara, mille taga oli kolhoosi kari, keda ma kartsin, aga nad ei hakanud meie suunas tulema. Kärbseseent me siiski ei leidnud. Ükskord varem olevat leitud, seda oli piimaga keedetud, kass oli piima lakkuma läinud ja ära surnud. Seetõttu oleks seekord pandud mürk kõrgele siibri peale.

Mäletan kahte sipelgapesa. Üks oli suur okastest sipelgapesa metsas. Sealt läksime mööda marju korjama ja ujuma. Selle pesa sipelgate rajale panime mustikaid, mida nad veeretama hakkasid. Teine oli väike mullast sipelgapesa oma õuel kaevu lähedal. Seda vaatasin sageli. Sinna panime putukaid, niisutatud suhkrutükke ja vorstitükke, mis söödi ära. Ühel korral panin ka teo. Sipelgad hammustasid ta surnuks, aga ära ei söönud. Sipelgapesa peale varustamise natuke ka torkisime, et näha, mis seal sees on. Perenaine rääkis, et haiglas olles nägi ta uut Eestisse tulnud parasiiti - Egiptuse vaarao sipelgat. See oli esimene kord, kui neist kuulsin. Aga pärast linna minekut kohe saimegi need koju, kuigi lühikeseks ajaks.

Söötsin Meelval ka kõrvalhoones elanud suurt ämblikut. Talle viskasin lepatriinusid. Lepatriinusid omakorda tahtsin panna lehetäisid sööma, aga siis hammustasid lepatriinu surnuks sipelgad.

Sääski väga palju ei olnud. Kui aastal 1984 Reomäel metsa all suvitasime, oli neid rohkem. Ja kui hiljem Meelva talu endale saime, kasvas heinamaade asemel võsa. Ilmselt selle tõttu on nüüd sääski rohkem.

Ühel päeval nägin, kuidas koer võitles vapsikuga ja tema peale haukus. Mustikaid korjates astus isa vist herilasepessa.

Kui ringi hakkasid lendama kapsaliblikad, käskis perenaine meil need kõik surnuks lüia, et nad taimede peale muneda ei saaks. Tahtsingi seda teha, aga Tunne Kelam mõistis selle hukka, mille kohta on raamatus "Maailmakord" luuletus. Liblikate hävitamise vastu oli ka õde Pille.

Tema muidugi

Peeti Pille pulmi. Need toimusid kodus. Seda, kellega ta abiellus, ei olnud kohal. Ei olnud isegi teada, kes see oli. Kell lähenes kaheteistkümnele õhtul ja ma tahtsin magama minna. Jäin uniseks isegi kiiremini kui tavalisel päeval. Kuigi pidu toimus põhiliselt suures toas, oli osa toidukausse pandud minu tuppa. Külaliste õigus tuppa sisse astuda ja minu soov magama minna läksid omavahel vastuollu. Astusin mitmele kausile sisse ja ajasin neid ümber. Ütlesin, et see tuleb unisusest. Ema vastas, et aga väike sugulane vaatas mind kortsus kulmu ja rullis rusikaga. Teised peol osalejad ajasid siiski ka kausse ümber. Heitsin venna voodile pikali ja jäin pooleldi magama ilma hambaid pesemata. Olin võtnud osa päevariideid seljast, aga mitte ööriideid asemele pannud. Tuppa oli sisenenud hulk külalisi. Klaus soovitas teisel vennal pornopilt teha. Tirisin selle eest Klausi juustest.

Inglise keele tund toimus kooli saalis. Kristjan K. kirjutas korvilauale luulelisi lauseid Euroopa Liitu astumise kohta. Lugesin neid, kui õpetaja käis ringi ja kontrollis vihikuid. Oma vihikut ma välja ei võtnud. Tund toimus klassiruumis. Õpetaja käskis mul lugeda kodust harjutust. Ütlesin, et mul on sel veerandil läinud iga kord meelest kodust tööd teha. See kord võib üheks põhjuseks olla, et olid sugulaste pulmad. Seda, et pulmad olid õel, ei tahtnud ma öelda. Pakkusin, et võin harjutust sellest hoolimata lugeda. Aga selleks ei andnud õpetaja mulle võimalust. Ta küsis, kas ma tean ka, mis mu keskmine hinne on. Ta oli pannud mulle iga tegemata kodutöö eest negatiivse hinde. Viimase klassi viimase veerandi hinne ähvardas kaks tulla. Oli lootust, et aastahinne kaks ei tule, sest eelmiste veerandite hinded olid kõrgemad. Aga arvatavasti peeti siiski viimase veerandi hinnet kõige tähtsamaks. Seni olin mõelnud, et kuna käin keskkoolis teist korda, siis lõpueksamitele ma ei lähe. Nüüd hakkas paistma, et mind isegi ei lubata sinna. Õpetaja käskis järgmisena sama harjutust lugeda minu taga istuval klassiõel. Ta hakkas lugema, aga ta polnud samuti seda kodus teinud, nii et nüüd tegi ta palju vigu. Õpetaja küsis, kas kellelgi on üldse kodune töö tehtud. Selgus, et tehtud oli see ainult Erikul, kes istus aknapoolses reas. Tegin imestunud nägu, et Erik siiski teadis, et kodus midagi teha anti. Olin juba mõelnud, et õpetaja unustas koduse töö anda.

Mängisin maleturniiril Ojastega. Kaotasin kvaliteedi, aga mäng läks viiki. Mängus domineerisid ratsud. Enne järgmise vooru algust segas Sven kausis etturid ja ratsud segamini. Ütlesin, et ta püiab seisu keerulisemaks ajada. Sven vastas, et kui ta veel lööma ka hakkab, siis ta võidab. Ütlesin, et Ojaste lõi vankri, aga ikkagi ei võitnud. Sven vastas, et Ojaste muidugi. Tegelikult oli Sven pidanud löömise all silmas kahimist.

kolmapäev, aprill 22, 2009

H-ga sõnad

Üks halva kuulmisega eesti keele õpetaja ütles ükskord: "Osad sõnad kirjutatakse aaga ja osad ilma aata, aga hääldatakse ühtemoodi."

On sõnu, mida tänapäeval kirjutatakse ilma h-ta, aga minevikus kirjutati h-ga. Neid võib juurde tulla, kui pandi juba nimi "Obu galerii". Viimati kohtasin kadunud vormidest vanas ajalehes sõna "helevil". Kas siit tuleb vastandsõna "tumemeelne" või siis "tumedas meeleolus"?

Järgmine näide ei puuduta h-ga sõnu, aga toodud vastandus tuletab meelde ühe teise vastanduse. Räägiti, et on neid, kes teevad veinimaitsetel väga peent vahet, näiteks kasutavad väljendit "ümmargune maitse". Mina pakkusin seletuse, et ümmargune on terava vastand.

Kui jutt h peale tagasi viia, siis kas sõnal "hapu" on vastand? Mulle pakuti variante "magus" ja "mage". Aga kui küsida "magusa" vastandit, siis ei ütleks vist keegi "hapu". Eesti keele töövihikus paluti leida vastand sõnale "hernes".

Tolmukerad

Oli algamas kiirmale võistlus. Mina võtsin endale mängimiseks laua, mis tavaliselt oli kohtuniku laud. Olime Paides Raivo pool ja valmistusime Tartusse sõitma. Panin vannipõhja äravooluaugu juurde kaks tolmukera. Kui Raivo neid nägi, hakkas ta oma väikse pojaga pahandama, nagu arvaks, et need on tema poja pandud. Võtsin tolmukerad sealt ära, öeldes, et need ei lahustu. Teised olid juba bussi peale läinud. Mina ei läinud lähimasse bussipeatusesse, vaid diagonaalis kaugema peatuse suunas bussile vastu. Läksin mööda Vapramäe metsa rada. Varem oli raja lõpus olnud maakoht, aga täna kujutlesin sinna linna bussipeatusega. Tee peal oli ketis suur koer või mingi metsloom, kelle ma koonupidi eemale lükkasin. Liikusin läbi reas seisvate väikeste majade. Ühe maja otsas ei olnud ust, nii et tuli minna ringiga külgukse kaudu.

Televiisoris näidati, kuidas neegrid läbi Aafrika metsa kõndivad valged lunaraha saamiseks pantvangi võtsid. See oli filmitud ühe pantvangivõetu mobiiltelefoniga ja video oli saadetud internetti. Vangivõtjad võisid sellest õppida ja teinekord mobiiltelefonid ära korjata. Filmija ei saanud algul olukorrast aru ja filmis hoopis metsloomi. Aga siis näidati ka, kuidas neegrite ahelik puude vahelt valgete suunas tuli. Mõtlesin, et hea, et ma seda videost nägin, muidu ma võiks arvata, et ahelik on see, kui kõnnitakse üksteise taga. Neegritega sõlmiti leping, et juhul kui nad pantvangid tapavad, peavad nad laibad välja andma.

Panin kotti koolis vaja minevaid vihikuid. Üks võimalus oli võtta kaasa ainult üks vihik ja kirjutada sinna ained vaheldumisi, siis oleks saanud pärast igaks eksamiks õppides otsida üles vastavat ainet puudutavad lõigud. Aga võis võtta kaasa ka rohkem vihikuid. Ma ei teadnud üldse, mis neljapäeviti viimane tund on, sest seda polnud ma kirja pannud, kuigi päevikus olid teised tunnid olemas. Tahtsin vaadata kellegi teise päevikust. Vaatasin, et minu päevikust on juba üle poole täis kirjutatud, kas õppeaasta on tõesti juba nii kaugele jõudnud. Siis nägin, et tegelikult päevik siiski alles läheneb keskkohale. Oli ajaloo tund. Õpetaja Toompere näitas kastitäit raamatuid, et me teaksime, millistes ametites ajalugu vaja läheb. Sorisin neid raamatuid kulbivarrega. Kui kast järgmisena Kristeri ette jõudis, soris ta neid sama kulbi varrega. Selgus, et ajaloo haridusega saab töötada organisatsioonides. Kirjutasin nende nimed üles, aga tundus, et vigaselt, sest ma kaugele hästi ei näinud. Kristerile ütles õpetaja, et televisioonis töötades on ka ajalooharidusest kasu, sest kui midagi teada, tulevad paremad saated. Tund sai läbi. Krister kirjutas tahvlile andmeid kahe revolutsioonieelse Venemaa partei kohta. Üks parteidest kirjutas oma nime vene ja teine saksa keeles. Partei juhid olid Lenin ja Marx.

teisipäev, aprill 21, 2009

Informatsiooni moonutatakse

Tänase "Postimehe" juhtkirjas on öeldud, et kindlasti on enamus inimesi euro kasutuselevõtu poolt. Mina olen lugenud samast lehest küsitlusi, kus vastaseid oli rohkem kui pooldajaid. Võibolla on olukord propaganda mõjul muutunud, aga vaevalt et vastaste osakaal väga väikseks oleks muutunud. Enne Euroopa Liitu astumise rahvahääletust toimunud küsitluse järgi oli liitumise vastaste osakaal palju väiksem kui tegelikult vastu hääletanute osakaal. Sellest on minu viimases raamatus juttu. Varsti peaks toimuma raamatu esitlus. Ma ei ole veel kõnet valmis kirjutanud, aga olen selle üle mõelnud, mida rääkida võiks. Viimane paberkiri, mis ma kirjutasin, oli lühem kui sellele eelnenud. Paberit kulus sama palju kui üle-eelmise kirja puhul, aga kirjutasin suurema käekirjaga. Eile kaustikusse tehtud märkmed tulid küllaltki vaheldusrikka käekirjaga, kuigi see ei olnud eesmärk. Täna olen kirjutanud ainult elektrooniliselt. Algul mõtlesin, et kirjutan sissekande sildiga "ajalugu" ja panen üles kommentaari, mis ühes kohas pikalt modereerimist ootas. Aga sellest ma loobusin, sest tänaseks sai ta modereeritud. Oma blogis oleksin seal kirjutatule lisanud, et kuigi laulvat revolutsiooni nimetati eesti, mitte ingliskeelsete sõnadega, olid tollal kasutusel ka venekeelsed sõnad "perestroika" ja "glasnost". Aga käibel olid ka eestikeelsed variandid "uutmine" ja "avalikustamine". Kas moonutatud informatsiooni levitamist saab pidada avalikustamiseks? Võibolla levitaja olemuse paljastamiseks, aga selleks peab olema keegi, kes informatsiooni täpsustab.

Miks ta suitsu jagas

Henn tahtis pilti joonistada ja võttis minu sahtlist vildikad. Ütlesin, et need on peaaegu kuivanud, nendega ei saa pilti valmis. Andsin samast sahtlist mitu muud karpi vildikaid. Kartsin, et Hennul kujunebki harjumuseks selle sahtli kallal käia. Mul oli ammusest ajast Hennuga ühine joonistusvihik ja ta ütles, et aitab mul sinna ühe uue pildi joonistada. Vastasin, et mulle pole seda vaja. Vaatasin ühte oma vana joonistusvihikut. Seal olid värvilised pildid, mis olid väga ilusad ja huvitavad. Need olid paremad kui minu hilisemad pildid. Ütlesin, et sellest joonistusvihikust olekski pidanud raamatu illustratsioonid võtma. Ühel pildil oli näidatud, kuidas prügi metsa kasvama pandi. Mõnel pildil oli valget värvi olendeid. Need olid siiski veidi lohakalt maalitud. Meil olid külalised. Üks klassivend mängis õhupüssiga. Lõpuks lasi ta ennast sellega maha, sest arvas, et õhupüss ei ole ohtlik. Mina nägin juba ühe teises suunas lasu ajal, et püssitorust tuli tuld. Halba aimates põgenesin enne saatuslikku lasku korterist. Läksin rõdu kaudu naabrite aknast sisse. Läksin vannituppa, kui seal oli üks naabritest. Läksin tänavale. Kohtusin seal ühe naissugulasega, kes tuli meile külla. Ta küsis mult, kus siin mõni wc on, ta tahab käia mõnes õuesasuvas, enne tuppa minekut. Otsisin wc-d tagajärgedeta kahest hoovist. Leidsime selle alles kolmandast. Seal oli meestepoolele pikk järjekord, aga naiste pool oli vaba. Istusin koos paljude inimestega õpperuumis. Üks mees jagas kõigile tasuta sigaretipakke. Tuli välja, et ta tegi seda sellepärast, et juba üks seda marki sigaret tekitas sõltuvuse ja tema oli ärimees, kes neid müüs. Ise suitsetas ta ohutumat marki.

esmaspäev, aprill 20, 2009

Millest ma mõelnud olen

Tänastes lehtedes oli kõige olulisem uudis, et Põhja-Jäämeri on juba nelja aasta pärast jäävaba. Kas siis peaks merele uue nime andma? Võibolla mitte, sest ilmselt ta talvedel ikkagi jäätub. Reedel nägin veel Tartus lumehange. Ja vist laupäeva hommikul nägin lumehelbeid langemas. Täna kutsuti mind viieks minutiks välja lapsevankrit valvama ja ma unustasin jopi selga panna. Aga kampsun oli seljas, päike paistis ja külm ei hakanud. Pealegi kiigutasin vankrit, mis andis endale sooja. Seevastu eile olin paksemalt riides, aga kätel hakkas külm. Eile mõtlesin järjekordselt, et pean kõigepealt tegelema võlgade likvideerimisega ja alles seejärel vaba aega muudele asjadele kulutama. Võlgadeks valisin kahe "Tuna" numbri ja lõppmänguraamatu läbitöötmise. Jõudsin siiski eile muud ka teha, sest see mõte ei tulnud hommikul. Lugesin eile, et 1. mail toimuvad mingid mõttetalgud. Mina mõtlen ilma vastavate üritustetagi ja arvan, et kodus töötab pea paremini kui mingil avalikul üritusel. Ja informatsiooni teiste mõtete kohta on ka võimalik iga päev saada. Eile mõtlesin kristalli tekke üle, aga kuskilt selle kohta informatsiooni ei vaadanud. Täna mõtlesin, et kandideerimisega võib siis ka tegeleda, kui ei valita, sest kandideerimine ise paneb pingutama.

Sisetüli

Olin oma toas. Ütlesin, et Joosep on tumedate juustega, aga Tõnis heledatega. Vaieldi vastu, et Tõnisel on ka tumedad juuksed. Parandasin, et Tõnisel ei ole veel juukseid, seetõttu paistab tema pea hele. Olin suures toas pidulauas. Toomas rääkis, millised omadused Pillel on, et ta ei ole õel, vaid ajakirjanduslik ja muud sellist. Toomas luges üles nii palju omadussõnu, et see pani mind imestama. Minu kohta ei saanud ta nii palju omadusi teada. Ja mina oleks osanud Pille kohta öelda ainult, et ta tuleb koju, ajab oma toast arvuti tagant ära ja siis läheb suurde tuppa televiisorit vaatama. Toomas ütles, et Riia linn on homofoobne. See lause mulle ei meeldinud. Seetõttu ütlesin, et Riia on vene linn. Minuga ei oldud nõus. Ütlesin, et enamus Riia elanikest on venelased. Selle peale öeldi, et Riia on eeslinn. Sellega mõeldi, et enamus Riia elanikest elab äärelinnas, kus on teistsugune rahvuslik koosseis kui kesklinnas. Tõnu kallas endale morssi. Osa morssi läks klaasist mööda koogivaagnale, nii et kõik koogitükid ligunesid alt läbi. Mina kallasin endale kaljapudelist viimase tilga. Ütlesin, et joon seda, sest see on ainuke jook, mis ei ole kookidega kokku saanud. Vehkisin juhtimispuldiga, püüdes avada oma postkasti. Vehkimisliigutused põhjustasid ekraanil muutusi, aga võibolla mitte vehkimise enda pärast, vaid sellepärast, et seejuures läks sõrm vastu nuppu. Eesti Televisiooni poole olid pöördunud Öise Vahtkonna liikmed oma organisatsiooni sisetüli pärast. Üks Öise Vahtkonna liige rääkis televiisoris eesti keeles, et osad nende organisatsiooni liikmed on narkomaanid ja on lasknud valimiste ajal erinevatel parteidel oma hääli osta. Rääkija oli imeliku näo ja häälega, sellest hoolimata ütlesid teised vaatajad, et on näha, et tema küll narkomaan ei ole. Volikogu mõistis altkäemaksu andmise hukka. Need kolm parteid, mis olid pakkunud altkäemaksu tervikuna, hääletasid hukkamõistmise vastu. Aga teiste parteide liikmete enamus, kelle hulgast altkäemaksu olid pakkunud vaid üksikud liikmed, hääletasid poolt. Mõtlesin, et ma pean surmakuulutusi lugema, sest varsti hakkavad klassikaaslased surema, sest osadel on aids. Seni polnud veel ükski surnud. Üks klassivend oli ühel korral duširuumis öelnud, et tal on aids. Teine oli vastanud, et temal ka. Aga see teine oli võibolla ainult nalja teinud. Üks poiss maksis seitsme krooni asemel viis. Ema luges selle kohta neljarealise luulesalmi kolmanda ja neljanda rea:
Sa oled väikse mõõtu veel,
sa oled alles teel.

pühapäev, aprill 19, 2009

Antud juhul on õigus kassil

Bristol ütles, et üks kirjanik oli minu raamatut ajaleheartiklis ühe teise raamatuga võrrelnud ja leidnud, et neil pole midagi ühist. Bristol hakkas seda kohta otsima, aga enam ei leidnud. Ütlesin, et võibolla ei nimetatud minu raamatut otseselt, vaid kaudselt. See teine raamat oli Oudekki kirjutatud ja see rääkis ausambast okupeerijate auks. Minu raamat oli ausambast okupatsiooni vastu võitlejatele. Mõtlesin, et ma ei hakkagi Oudekki blogi rohkem lugema, nagu ka õudusfilme on tervislikum mitte vaadata. Aga edasi mõtlesin, et ma ei saa sellest üle ega ümber, et ma teda lapsena tundsin, homme jälle loen.

Elasime Kaunase puiesteel ja vaatasime aknast, kuidas valge lasteaia ees kass rästikuga võitles. Ema ütles, et 50 protsenti sõdadest on õigustatud. Vastasin, et antud juhul on õigus kassil, sest miks rästik üldse tuleb linna. Kui rästik inimest hammustab, jääb inimene tavaliselt ellu, aga väiksed loomad vist surevad. Ühes jutus hammustas rästik rästikusööjat looma ja sellele ei teinud hammustused midagi. Minu meelest oleks ta pidanud vähemalt tundma, et tema sisse augud tekivad.

Peedul oli üks känd, mis oli pealt korralik, aga alt mäda. Otsustasime vendadega, et kännu päästmiseks kraabime mädaosa välja ja paneme asemele mingit muud ainet, siis saab kännu peal istuda. Tõnu tükeldas telliskivid väikesteks tükkideks, et känd nendega täita. Täitsime ta liivaga. Toomas puudutas kännu pealmist osa niimoodi, et see murdus katki. Selle eest Tõnu lõi Toomast. Tõnu pani kännu peale üksteise otsa mahasaetud palgijupid, millel olid lehed küljes, ja puu läks uuesti kasvama, sest ta sai läbi liiva toitu imeda. Aga mina mõtlesin, et juured võivad ka mädanenud olla.

laupäev, aprill 18, 2009

Kuidas ma trenni läksin

Algul mängisin malet endast vanemate inimestega, kes mind õpetasid ja andsid mulle võidu. Esimesena mängis täiskasvanutest minu vastu malet tõsisemalt minu kabemängijast onu, kellele ma kaotasin. Eriti masendav oli, et kui mina pikalt mõtlesin, luges tema hoopis ajalehte, aga ikkagi võitis. Tagantjärele olen aga rahul, et jõudsin juba selles partiis lõppmängu välja.

Aastal 1986, kui olin 9-aastane, kolisin uude korterisse, kus kõrvalkorteris elas umbes minu vanune ja natuke noorem Jan. Tema ema kutsus meid tema poole mängima. Esimene mäng oli mootoriga mängurongi sõidutamine, aga Jani huvitas ka male. Ta olevat mänginud oma emaga, et tema on Kasparov ja ema Karpov ning karjapoisi pannud. Kuna mulle oli õpetamisega võite antud, arvasin enne esimest partiid, et mina olen tugevam, aga tegelikult ma ei saanud vastu. Ühes partiis käis Jan 1. e4 peale 1... d5. Ma olin maleraamatutest lehitsenud ainult "Malekooli" esimest köidet, kus kõik avangud algasid käikudega 1. e4 e5, seetõttu väitsin ma veendunult, et d5 ei tohi käia. Hoolimata sellest, et olin mänginud partiisid ka käikudega 1. d4 d5. Vastane võttiski käigu tagasi.

Klassivendadest mängisin mõned partiid Kristeriga, kes käis lühikest aega maletrennis, aga mitte spordikoolis Rei juures, vaid maleklubis Marksoo juures. Kaotasin ka talle. Ta ütles, et ma mängin umbes sama tugevalt nagu tema noorem õde. Ühel päeval helistasidki Krister ja tema õde, et ma selle õega malet mängima läheksin, aga ma ei läinud.

Kuna ma kõigile kaotasin, siis hakkasin aastal 1989 lugema Kerese "Malekooli". Seda nähes ütles isa, et malet mängitakse elavate vastastega, mitte üksi. Tegelikult oli ta ise koju maleraamatuid muretsenud. Tol ajal tahtis isa minuga vahel kabet mängida. Mulle tundus kabe igavam. Ühel päeval ütlesin, et ma tahan malet rohkem. Mängisimegi siis malet. Isa lubas mul ühe kaotava käigu tagsi võtta ja nii sain tema üle esimese enamvähem väljateenitud võidu males. Olime Paides ja isa ostis ajaleheputkast mulle ühe "Eesti Malelehe" numbri, öeldes, et putkas on teised numbrid ka müügil. Läksin ostsin ka need, puudu jäi vist ainult üks number. Paidest laenasin veel raamatu "Avangute teooria", mida ma pole siiamaani tagasi viinud. Neil päevadel mängisin kodus erinevate vastastega vahelduva eduga.

Ago Marksoo on minu vanatädi mees ja neil päevil oli ta Tartu Maleklubi esimees. Ühel peol ütles minu ema talle, et ta mind maleklubisse võtaks. Olin ka ise mõelnud maletrenni minekule, sest koolis nõuti, et mingis trennis peab käima. Ühel päeval aasta 1990 kevadel läksingi maleklubi ukse taha. Seal oli palju uksi ning ma ei teadnud, millisest tuleb siseneda. Mingeid hääli ei olnud kuulda. Läksin tuldud teed tagasi. Maja ees sõitis väike poiss lastejalgrattaga ja ütles mulle: "Ära käi siin majas. Siin majas elab kuningas. Mina olengi see kuningas. Käi parem mõnes teises majas."

Järgmine kord läksin maleklubisse koos emaga, kes oli käinud seal varem Tarmo Pässile oma sõjaväepiletit loovutamas. Seekord läks paremini. Mängisin Agoga ühe õppepartii, mis lõppes minu võiduga, aga jälle tänu õpetamisele. Ago laenas mulle Fischeri algajate ülesannete kogu ja suunas spordikooli edasi. Sel päeval kirjutasin kodus kalendermärkmikusse: "Maleklubis käidud. Onu Ago peaaegu võidetud." Fischeri raamatu töötasin kiiresti läbi. Eriti uhke olin selle üle seetõttu, et raamat oli inglise keeles. Aga kooliülesanded jäid seejuures tegemata, mistõttu inglise keele õpetaja küsis mult neil päevil: "Kas sa inglise keelt enam üldse ei õpi?"

Kui ma esimest korda spordikooli läksin, oli seal parajasti tüdrukute meistrivõistluste autasustamine. Pidin teisel päeval tagasi minema. Esimene vastane, kellega ma spordikoolis mängisin, oli Kermet, kes käis seal juba varem, aga kellest ma olin juba esimesel päeval tugevam. Trennist leidsin eest ka kaks tuttavat koolivenda. Üks oli minust kaks aastat noorem Anto, keda teadsin tema lühikese kasvu ja hea kaklemisoskuse järgi. Teine oli klassivend Jürgen. Kummastki ma varem ei teadnud, et nad maletrennis käivad. Jürgenist olin seda siiski kahtlustanud, sest kui eesti keele töövihikus esines sõna "kahima", siis küsis Jürgen õpetajalt, mida see tähendab, ja vastuse peale, et etturi löömist või etturiga löömist, tegi iroonilisi märkusi.

Trennis lahendasin algul ühekäigulisi matte. Tegin neid sada tükki ühe trennikorraga. Mul soovitati võtta tagantpoolt raskemaid ülesandeid, aga need olid jälle liiga rasked, nii et vaatasin sageli vastused ära ilma neid ise välja mõtlemata.

Esimene võistlus, kus ma osalesin, oli Paide-Tartu matš. Enne mängima minekut tõusis mul äkki palavik ja sama kiiresti see vist ka kadus, nii et läksin ikkagi mängima. Teel maleklubisse hakkas mul süda valutama, mis oli minu elu esimene südamevalu. Mängisin Tartu viimasel laual. Olin kõigist osavõtjatest ainukesena ilma järguta. Vastane küsis, kuidas ma saan võistlustel osaleda, kui mul järku ei ole. Kuigi olin vangerdamise reegleid õppinud, kukkus mul pikk vangerdus ikkagi valesti välja - liigutasin vankrit esimesena ja veel valele väljale. Üks täiskasvanu nägi pealt ja nõudis, et ma jätakski vankri sinna ja paneks kuninga tagasi. Tegin ka muid vigu ja kaotasin. Paide oli üldse Tartust tugevam, sest seal oli male kooliprogrammis.

Väljaspool trenni mängisin uuesti ühe partii Jani ja ühe Kristeriga. Sain mõlema vastu viigi. Veel mõni aeg hiljem mängisin Kristeriga veel ja siis ma teda ainult võitsin.

Miinused ja plussid

Lugesin Helina kirja. See ei olnud värske kiri, aga ma polnud seda varem lugenud. Kirjutatud oli pruunide tähtedega. Paberi alumine ots oli küljest rebitud. Viimane lause enne rebimiskohta oli, et neljas maailm ei ole mitte ainult Helina ja tema vend, vaid nad on loonud ka viienda maailma. Tulin voodist välja. Seina peal olid juhtmed, mida ma sikutasin. Ütlesin seejärel, et rohkem ma nii ei tee. Ema süüdistas, et ma tõmbasin juhtmetele sõlme sisse. Vaidlesin vastu, et sõlm oli seal juba varem, mina tegin ainult keerdusid juurde. Meie majal paistis olevat raskusi koospüsimisega. Olin jälle voodis ja magasin. Kuulsin, kuidas Henn kõndis ringi. Ma ei teadnud, kas see on ainult unenäo ettekujutus või kostavad unenäkku ehtsad hääled. See tundus väga pikk unenägu.

Kuigi õppeaasta oli poolepeal, oli välja riputatud ajaloo osakonda sissesaanute nimekiri. Olin ka teist korda sisse saanud, kuigi varem olid mul juba ülikool ja magistrantuur lõpetatud. Minu nime oli nimekirjas isegi kaks korda. Pingerea eespoolses otsas oli minu õige nimi ja lõpus nimi Simo13. Sel korral olin saanud rohkem miinuspunkte kui esimesel sisseastumisel, aga tänu ülikoolis õppimisele oli mul siiski ühtteist meeles olnud. Mind päästis see, et kuigi sain teistest rohkem miinuspunkte, sain ka plusspunkte teistest rohkem. Palju plusspunkte sain tänu sellele, et olin kirjutanud eksamilehele kaks luuletust ja et mind juba tunti. Mõtlesin, et täie koormusega õppima ma ei hakka, sest pean tööd ka tegema. Aga teist korda magistrantuuri saamist kasutan selleks, et kirjutada uus artikkel. Artikli teema võiks olla "Jaan Tõnisson fašismist". Võibolla võtan neid aineid, mille eest eelmine kord hinne niisama sisse kirjutati. Võtan parem bakalaureuseõppe aineid, sest nende eksamid suudan kõik maksimaalsele hindele teha, kuigi eksamiks valmistumine võtab ära terve nädala tööaega. Võiks võtta üldajaloo aineid, mis eelmine kord võtmata jäid. Kui tunnen ennast esimeses loengus halvasti, ei pea teise loengusse minema. Või minna siiski loengusse iga hinna eest, arvestusega, et seal harjub.

reede, aprill 17, 2009

See oli mingi error

Minu postkast näitas minu parooli koha peal suurte tähtedega ühe tuttava inimese postkasti parooli. See oli mingi error. Aga nüüd oli mul tema parool teada. Kaalusin, kas kasutada seda tema postkasti sisenemiseks või jätta see viisakuse pärast tegemata. Võibolla siseneda ainult korraks, et kontrollida, kas õnnestub sisse saada, hakkamata võõraid kirju lugema. Minu parool võidi samal viisil teada saada. Selle vältimiseks pidin edaspidi blogisid lugema ainult RSS-iga. Tegelikult pidi postkasti sissemurdmiseks teadma peale parooli ka kasutajanime. Aga kasutajanimi oli tal nagunii ees- ja perekonnanimi.

Vaatasin Klausi võrgulehekülge. Tal oli seal toodud iga asja kohta jutu asemel film. Ühes lõigus kirjutas ta, et toob ära filmi võistluste kohta. Arvasin, et tegemist on malega, aga peale male olid seal ka kõik muud spordialad. Vaatasin saalis televiisorit. Näidati, kuidas teised pere liikmed läksid autoga sõitma. Näitasin neile rusikat. Näidati, kuidas ühe autoga juhtus avarii. Lootsin, et see ei olnud meie auto.

Toimus maleturniir. Ühes ruumis olime kohtunik ja mina, teises ruumis mängijad. Kohtunik nimetas ühe paari, mis järgmises voorus kokku läheb. Läksin mängijate ruumi ja kordasin valju häälega, et järgmises voorus kohtuvad Kass-Kaimur. Ütlesin seda sellest hoolimata, et eelmise vooru mängud käisid. Mulle hakkas Kaimuri nimi kahtlane tunduma. Läksin küsisin kohtunikult üle. Olingi valesti öelnud. Läksin parandasin, et kohtuvad hoopis Kass-Pärnits. Kass ütles, et hea, et ma parandasin, Kaimur on surnud. Vastasin, et ma tean. Turniir sai läbi. Seljodkin küsis minu käest kümmet krooni osavõtumaksu tagasi. Ma keeldusin andmast, sest ei olnud kindel, kas ta sai nii palju punkte. Ütlesin, et tuleb Rei käest küsida.

neljapäev, aprill 16, 2009

Taastati vabadussõjalaste liikumine

Mulle saadeti teade, et on taastatud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Organisatsioonil on ka oma võrgulehekülg.

Selle nimega organisatsioon tegutses juba Eesti ajal, aga siis jõudis ta muuta nime lühemaks - Eesti Vabadussõjalaste Liiduks. Algselt oli tegemist sõjaveteranide organisatsiooniga, kuhu hiljem hakati ka muid liikmeid vastu võtma. Nüüd taastatud organisatsiooni ilmselt ühtegi Vabadussõja veterani enam ei kuulu.

Kolmandal kursusel kirjutasin vabadussõjalaste kohta seminaritöö, mille kokkuvõte on minu koduleheküljel. Tol korral olin organisatsioonist suhteliselt heal arvamusel. Põhjus oli, et ta oli rahvuslikult meelestatud, ja teiseks ilmselt see, et tegu oli suuresti noorteliikumisega ja ma olin kirjutades ise noorem kui praegu.

Nüüd on minu suhtumine muutunud negatiivsemaks. Varem oli mulle oluline, et diktatuuri ei kehtestanud vabadussõjalased, vaid Päts, vabadussõjalasi vangi pannes tehti neile ülekohut. Nüüd arvan, et vabadussõjalastel oli endal samuti potentsiaali diktatuuri kehtestamiseks. Neil ei pidanud selleks olema teadvustatud kavatsust, aga organisatsiooni ja ideoloogia sisemine loogika ning rahvusvaheline olukord tõukavad sündmusi tagant. Samuti nagu kommunistlikus ideoloogias on pealtnäha ilusaid mõtteid, aga erinevatel maadel võimule tulles on kommunistid raha kaotamise asemel verd valama hakanud.

Taastatud organisatsiooni juhiks sai Jüri Liim. Kunagi juhtis ta tolleaegset rohelist parteid. See partei suri välja, seetõttu võib kahelda, kas Liimil on häid juhiomadusi, et muuta uut organisatsiooni mõjuvõimsaks.

Võibolla nad on petised

Üks mees kirjutas mulle, et talle meeldib alati Pätsist kirjutada. Ootasin, et tuleks siis kiri ka Pätsi kohta, aga seda ei tulnud. Hiljem kohtasin seda meest tänaval. Ta väitis, et ta pole kirjutanud, et talle meeldib Pätsist kirjutada, vaid et talle meeldib Pätsist kuulda. Seega oli ta kogemata kaks sõna segi ajanud. Pätsist kuulda tahtis ta telesaatest, mis parajasti käis. Inimesed olid Fortuuna tänavale seda vaatama kogunenud. Mina heitsin muruplatsile pikali ja kuulasin ainult kõrvaga. Enne saate lõppu läksin edasi. Nägin, kuidas Pikal tänaval kolm noort inimest, sealhulgas kaks meessoost ja üks naissoost, murravad lahti poolpõlenud maja lukustatud ukse. Ma ei teadnud, mida sellest arvata. Läksin edasi ja ütlesin ühekaupa kahele vastutulijale, et ma ei tea, kas sinna majja sisenesid vargad või omanikud. Hiljem kohtasin ühte sisenenud meestest kesklinnas, kui ta minuga rääkima hakkas. Mind üllatas, et ma ta ära tundsin. Ta rääkis, et üks neist, kellele ma olin võimalikust sissemurdmisest rääkinud, oli politsei kutusunud. Nemad tegelikult olevat sealt majast oma asju ära tooma läinud. Nad olevat juba ühel varasemal korral ühes teises kohas ka oma asju võtmas käinud, siis olevat ka politsei kutsutud. Nägin ka ülejäänud sissemurdjaid. Nad kutsusid mind ühte kohta. Lubasin minna, aga siis mõtlesin, et võibolla nad on petised.

Vaatasime vana joonistusvihikut. Samal leheküljel oli mitu pilti. Osa oli minu, osa Klausi ja osa ühe kolmanda venna joonistatud. Raske oli vahet teha, mis on kelle joonistatud, aga see oli siiski võimalik. Ütlesin, et mul on head ideed ja ma oskan ka hästi jäljendada, aga ema vaatab ainult, et käekiri ei ole hea. Toas lendas üks putukas. Seda nimetati vaablaseks. Kartsin, et ta võib nõelata rinnaveresoonde, nii et ma suren. Meil oli tita. Titasid hoiti vees. Meie tita kaebas, et tal on raske hingata. See tuli sellest, et nõus oli vett liiga palju, nii et see ulatas tita suu peale. Kallasin vett vähemaks.

kolmapäev, aprill 15, 2009

Teadsin ette

Liikusime linnas ringi. Ühes majas pakkus Maksim väikseid kolmnurkseid kohvikoore pakke. Ta oli seda hiljem ka teinud. Ütlesin, et kui varasem sündmus kordub hilisemast hiljem, siis reageeritakse teist moodi.

Üksteise järel tulid võimule Vene keisrid. Uued keisrid olid järjest halvema iseloomuga. Käis sõda. Mina ütlesin, et kuigi aastal 1618 käis sõda, mina muudkui magasin. Ma olin ülbe suhtumisega sellepärast, et teadsin, et elan vähemalt aastani 1977.

Meie klassil oli oma riidehoiuruum, aga kõigil polnud selle võtit. Õpetaja ütles, et lahendus on see, et anname teise riidehoiuruumi juurde. Mina mõtlesin, et siis võiks vana ruumi ära võtta, aga õpetaja selle peale ei tulnud. Uut ruumi pandi valvama Krister.

Ma ei mäletanud kindlalt, kas ühel korral õnnestus mul Vihmandiga viik teha. Ühel korral olin mänginud klassivend Martiniga ja ta oli mänginud minust paremini. Ta oli oma plaani aeglaselt ja järjekindlalt ellu viinud. Kõik klassivennad, kellega olin malet mänginud, olid minust tugevamad, kuigi mina olin maletrennis käinud ja nemad mitte. See võis tulla sellest, et kõigiga olin mänginud ainult ühe partii ja esimese partii ajal olin ärevil. Kui oleksime mänginud mitu partiid, oleks matši seis tõenäoliselt minu kasuks pöördunud.

Läksin öösel asutuse wc-sse, et kuulata pealt, mida valvurid keldris räägivad. Ema sõnade järgi valvurid päev läbi vaikivad kuuldust, aga öö läbi omavahel arutavad kuuldut. Üks valvur hakkas tulema vaatama, kas keegi kuulab pealt. Mul ei olnud kuskile põgeneda.

Vastureformatsioon jätkub

Eilsest "Postimehest" võis lugeda, et Läti luterlik kirik tahab taasühineda Rooma katoliku kirikuga. Kuigi ma ei kuulu ühtegi kirikusse, ammugi mitte Läti omasse, pean seda negatiivseks uudiseks. Nii nagu Euroopa Liitu astudes jäi Balti riikidel otsustamisõigust vähemaks, vaatamata poliitikute vastupidistele kinnitustele, nii väheneb siinsete rahvaste otsustusõigus ka kirikute ühinemise korral. Ja Brüsseli ning paavsti võim läheb liiga suureks. Eesti luterliku kiriku jumalateenistuskorra reformimine tõi kaasa sisetülid ja katoliiklaseks sõimamise. Kui Läti kirik päriselt katoliiklastega ühinema hakkab, siis võib oodata, et väline organisatsiooniline ühinemine toob kaasa sisemise organisatsioonilise lõhenemise.

teisipäev, aprill 14, 2009

Kui ise tahab

Läksin majja, kus meie pere ja Airi pere vaatasid koos televiisorit. Ma olin arvanud, et Airil on neli last, aga nüüd sain teada, et hoopis viis. Film, mis televiisorist tuli, oli nii õudne, et mina ei julgenud vaadata.

Kirjutasin inglise keeles luuletusi. Vend kommenteeris kõrvalt. Ei olnud selge, kas tuleb kirjutada bunchy või banchy. Kõndisin luuletustega vanaema poole Jakobsoni tänaval. Teel tuli vastu mitu tüdrukut, kes mind tundsid. Ma ei tundnud ära, kes neist täpselt on Helena, seetõttu ma talle luuletusi ei näidanud. Vanaemal ei olnud täna palju aega, sest õhtul pidi toimuma tema juubelipidu. Hakkasin talle rääkima, et ta ei pea neid luuletusi vaatama, aga kui ise tahab, siis võib vaadata. Läksin vannitoast välja, sest vanaema hakkas riideid vahetama. Kui tema vannitoast välja tuli, ütlesin, et ma ei taha, et ta neid luuletusi tund aega vaataks, piisab mõnest minutist. Aga enne kui luuletustega edasi sai minna, tuli vahepeal pöörata tähelepanu jalanõudele. Mõtlesin, et nii võib asi ikkagi tunni pikkuseks venida.

Hoidsin käes ümbrikut, mida tahtsin minna Helinale posti panema. Pille pakkus mulle pakki puhtaid ümbrikuid. Küsisin, mida ma nendega teen. Pille vastas, et ma ju saadan kirju. Ütlesin, et mul on kirjavahetus läbi. Ema ütles ah nii. Mina lisasin, et kust mina tean, kas mulle veel kirju saadetakse või mitte. Ema hakkas rääkima lugu, millest ma sain algul aru, et üks vendadest tunneb Helina venda. Või rääkis ta siiski mingist muust poisist. Igatahes see poiss olevad koolis ähvardanud, et hakkab sigadusi tegema. Selle eest oli teda noomitud. Mina ütlesin, et ühest suurest sigadusest juba piisab.

Sõitsime autoga mööda maanteed. Autot juhtis Jagomägi. Pilved olid väga madalal. Kui pilv hakkas juba maanteed puudutama, väljusime autost, sest kartsime tornaadot. Üks meist oli kuulnud, et tornaado eest tuleb peita kõrgele ja kraavi. Siin viiski mäkke kraav, mida mööda me jooksime. Kui olime jõudnud mäe tippu, laskusime teisele poole alla. Pärast kuulsime, et selles maakohas oligi täna tornaado olnud. Neid oli siin sageli. Tädi Ann ütles, et ma sellepärast seda kohta kartma ei hakkaks. Klaus ütles, et veel hullem, et ükskord oli tornaado linnas. Minu mälu järgi sai siis kannatada palju maju, aga millegipärast mitte inimesi. Arvutimängus tekkisid tornaadod linnas sageli.

Tiitel selgunud

Tänavustel Tartu välkmale meistrivõistlustel oli 22 või 21 osavõtjat eelmise aasta 32 asemel. Nii et tundub, et lihavõttepüha ajal toimumine mõjutas veel kedagi peale minu kõrvale jääma. Turniiri võitis Andres Kuusk, kes eelmine aasta oli seitsmes. Vorobjov, kelle käes olid seni nii pika, kiir- kui ka välkmale meistritiitel, jäi nüüd ühest tiitlist ilma ja tuli teiseks. Kolmas oli Vihmand. Esimese viie vahed olid poolepunktilised. Terve tabel on siin. 15.-17. mail toimuvad Tartu pika male meistrivõistlused, mille kohta on valminud juhend.

esmaspäev, aprill 13, 2009

Täna kulutasin raha

Kuigi täna toimus maleturniir, ei saanud ma sellel osaleda, sest oli kinni pandud hambaarsti aeg. Turniiri aega kuuldes ei tulnud mul kohe hambaarst meelde, aga lõpuks tuli. Hambaarst ei teinud seekord muud, kui eemaldas hambakivi. Ta ütles, et seda palju ei ole. Ise peeglist ei näinud ma midagi, mida hambakiviks oleks võinud pidada. Küsisin arstilt, kas ei ole vastuolus, et hambakivi tekkis kiiremini just siis, kui hakkasin hambaid sagedamini pesema. Arst vastas, et hammaste pesemine hambakivi teket ei soodusta, pigem hoiab seda tagasi. Pesemissageduse suurenemise ja hambakivi kiirema tekke ajaline kokkulangemine olevat kokkusattumus. Arve tuli 178 krooni. Maksin 500-, 50-, 25- ja 2-kroonise paberrahaga ja 1-kroonise mündiga. Tagasi sain neli 100-kroonist.

Edasi läksin ülikooli raamatupoodi. Sealt ostsin uue "Tuna" numbri, mis maksis 76 krooni. Maksin 100- ja 25-kroonise paberraha ja 1-kroonise mündiga. Tagasi sain kaks 25-kroonist, sest kassas 50-krooniseid ei olnud.

Ülikooli raamatupoes ma oma viimast raamatut müügil ei näinud, kuigi seal olid riiulis sarja varasemad raamatud. Olin lugenud võrgust, et raamatut saab osta Apollo raamatupoest Tartu Kaubamajas. Seetõttu läksin vaatama sinna kaubamajja, kus teadsin raamatupoodi olevat. Aga ühtegi oma raamatut ma seal ei näinud. Väljudes nägin, et ukse kohal ei olnudki silt Tartu Kaubamaja, vaid Vana Kaubamaja. Uude kaubamajja ma täna vaatama ei läinud. Aga kodus küsisin järele, et uues kaubamajas neljandal korrusel on raamatupood küll. Kodus ei nimetatud seda maja aga Tartu Kaubamajaks, vaid Tallinna Kaubamajaks.

Helendav kuul

Kõndisin pimedas käpuli üle Toomemäe. Ühe värava ees nägin helendavat kuuli. Võtsin selle kätte. Parajasti tuli väravast üks inimene. Ütlesin: "See on selle maja oma," ja panin kuuli sinna, kust olin ta võtnud. Jõudsin Raekoja platsile. Kuna olin käpuli, hakkas minu poole tormama kolm vene poissi, et kallale tulla. Aga helendav kuul lendas mulle järele ja peksis need poisid laiali. Kuul jäigi mind saatma. Läksin temaga pimeda turuhoone koridoridesse. Lisaks kuulile tekkisid vahepeal temaga seotud inimesed, kes minuga rääkisid. Kui ma käitusin hästi, oli kuul minuga, aga iga kord, kui ma midagi halba tegin, ta eemaldus. Ma ei teadnud siiski ette, mis on hea ja mis halb. Ma ei teadnud, mida ma pean tegema, et kuul muutuks minu osaks. Läksin Raekoja platsile tagasi.

Mängisin pika male turniiril Niklusega. Mäng jäi pooleli ja ma sain võidu. Järgmisel korral näitasin, kuidas ma oleks edasi mänginud. Sain nii mitu enametturit, et vastane alistus ja sain teise võidu. Ma kindlasti sellepärast võitsingi, et mängisin kiiresti, nii et vastane ei saanud ka süveneda. Ja selgus, et teisel korral ei mänginudki ma Niklusega, vaid omavanuse vastasega. Ja see teine võit ei läinud arvesse. Mina olin tahtnud juba öelda, et varsti ma lähen turniiri juhtima. Mul oli enda arvates olnud kolmest mängust kaks punkti. Seni olin mänginud valgetega, aga järgmises voorus, mis läks arvesse, olid mul mustad. Käisin varakult Lb6. Esimesel hetkel tundus, et mul on hea seis, aga tegelikult ähvardas mul lipp varsti kinni jääda. Ma vähemalt ei löönud etturit b2, et vanker mu lippu ründama hakata ei saaks. Teine vanker siiski ründas. Kaotasin. Nüüd olid mul ainult pooled punktid. Istusin ruumi tagumises otsas akna all. Üks naismaletaja tuli ja andis mulle ankeedi, et ma selle ära täidaks. Sinna tuli kirjutada, mida ma järgmiseks teen. Kirjutasin, et lähen ilma millelegi mõtlemata koju, seal ütlen kellelegi, et loodan varsti turniiri juhtima minna, söön õhtusööki ja lähen magama. Tundsin ennast juba praegu unisena.

pühapäev, aprill 12, 2009

Pühad tähistatud

Reede oli lihtsalt puhkepäev. Laupäeval jõudis asi munade värvimiseni. Sibulakoortega on osa mune varemgi värvitud, tänavu lisandusid neile mustikatega värvitud. Mustikas ei muutnud muna siniseks, vaid halliks. Pärast värvi koorele kandmist sai veel mustri sisse kraapida. Vanaema ütles, et tema oma poes valgeid mune ei näinud, aga minule pakuti värvimiseks kuut valget muna. Värvisin kolm. Kõigepealt kraapisin kraanist vett peale lastes küünega maha roosad templid. Need kustusid peaaegu täielikult, kuigi nõrk jälg jäi siiski veel nähtavaks. Esimese muna värvisin vildikatega. Tegin sellele palju erinevat värvi konksusid. Mõtlesin, et värvin iga muna erineva vahendiga, ühe vesivärvidega ja ühe pliiatsite või pastellidega. Aga mulle kerkis vaimusilma ette pilt veel ühest vildikaga värvitud munast, mille tahtsin teoks teha. Joonistasin järgmisele munale kahte pidi ringjooned musta vildikaga, nii et muna pind jagunes 16 sektoriks, neist 8 nelinurksed ja 8 kolmnurksed. Sektorite sisse tegin suuri erinevat värvi täppe. Tänaseks olid musta värvi jooned tõmbunud lillaks. Viimase muna värvisin vesivärvidega. Tegin kuiva pintsliga punaseid karvaseid jooni ja siniseid karvaseid täppe, nii et valget värvi jäi ka nähtavale. Ema ütles, et see muna on dramaatiline, verine ja kuri, kuigi mitte ebaõnnestunud. Vend ütles aga, et see on Ameerika lipp. Kolmest ülejäänud munast ühel oli koor mõraga, mistõttu see läks ainsa munana kartulisalatisse. Kaks tükki värvis ema vildikagtega. Ühele munale tegi ta värvimuutvate vildikatega pikitriipe, nii et see muna hakkas meenutama ühe tema raamatu kaant. Teisele munale joonistas ta rõngaid, mis olid seest muude värvidega täidetud.

Täna hommikul käisid osad maal. Mina lõikasin sel ajal kodus salati komponente. Osa oli ema juba eelmisel õhtul lõiganud. Mina sain oma osa lõigatud täpselt selleks ajaks, kui auto maalt tagasi jõudis. Aga kuna kõik külalised ei olnud veel kohal, ei alanud kohe pidusöök, vaid enne oli tavaline lõuna. Vend Tõnu näitas oma blogi ja Meelva blogi, mida ma varem näinud ei olnud. Mina näitasin vastu oma blogi mälestuste osa ja tegin plaane selle täiendamiseks. Pidusöögil rääkis vanaema oma sõjamälestusi. Naerma hakati näiteks siis, kui ta ütles: "Nad ei tapnud kedagi, nad ainult sõid." Isa rääkis, et talle oli telefonis Paidest räägitud, et Pillet oli televiisoris näidatud. Pille rääkis, et Eesti Rahva Muuseum ootab oma sünnipäeval 14. aprillil kõigilt inimestelt oma vastava kuupäeva kirjeldusi, millest ta oligi televiisoris rääkinud. Klaus olevat öösel ainult tund aega maganud, mille kohta Toomas ütles, et üks magamata öö nõrgendab imuunsussüsteemi 50%. Maria küsis, mis looma aastal keegi on sündinud. Kui mina ütlesin, et mina sündisin mao aastal, ütles Maria, et maod pidavat väga head inimesed olema. Tooma kohta ütles Maria, et Toomas meenutab roti aastal sündinut, sest tal peavad kogu aeg varud olema. Tita Tõnis hakkas ennast juba peaaegu pöörama, mida ta pole seni teinud. Tita Joosep on noorem ja magas rohkem. Kuidagi õnnestus tal magada üles sirutatud kätega, vähemalt hoidis ta samal ajal silmi kinni. Kadri pani ära minema hakates Tõnisele mütsi pähe, nii et müts vajus silmadele ja kattis nägemisvälja. Kui mütsi kohendati, hakkas see varsti uuesti silmadele vajuma. Ann jäi enne peo lõppu uniseks nagu tema poeg Joosepki.

Unenägu vannitoas

Meil olid külas ühed sugulased. Isa rääkis nendega, et majadesse võidakse panna pealtkuulamisaparaate. Toodi näiteks üks konkreetne maja, kuhu oli pandud. Jäin ühe sugulasega kahekesi kööki. Ta küsis mult, kas tänases "Sirbis" ühe maja ehitamisest kirjutati. Võtsin "Sirbi" kätte. Selle esiküljel kirjutati hoopis ühe teise maja ehitamisest. Seetõttu ei öelnud ma midagi, vaid andsin "Sirbi" sugulase kätte. Ta läks sellega oma tuppa oma naisele järele. Kell oli nii palju, et ma ei jaksanud enam täna lehti lugeda, vaid hakkasin magama minema.

Avaldasin "Postimehes" artikli, et Nigeeria president tahab, et maailmas valitseks rahu. Järgmises numbris avaldas naisajakirjanik oma artikli algul õienduse, et tegemist ei ole Nigeeria, vaid Nigeri presidendiga. Nigeeria puhul oleks asi olulisem olnud, sest Nigeeria on Aafrika suurima rahvaarvuga riik. Nigeris taheti rahu arvatavasti sellepärast, et see asus kahe tsivilisatsiooni kokkupuutealal, kus oli toimunud palju sõdu. Naisajakirjanik viitas ka ühele teisele õiendusele, et selle kohta saab pikemalt lugeda sama lehekülje esimesel veerul paiknevast artiklist. Esimesel veerul kirjutati, et sõna "estid" on valesti kasutatud, sest eeskujuks olevad "amid" on tegelikult rahumeelsed. Selles artiklis kirjutati ka sellest, et Jaan Kaplinski kandideerib valimistel. Ta oli Keskerakonna ja teiste vasakpoolsete parteide presidendikandidaat, kuigi oli kunagi Keskerakonnast välja astunud. Ta oli üks kahest kandidaadist. Ta kandideeris üksikkandidaadina Riigikokku. Ilukõned olevat endiselt olulised. Neid ei peetavat enam Riigikogu täiskogu istungil, küll aga komisjonides. "Eesti Päevalehes" oli avaldatud karikatuur, millel oli kaks paksu venelast, kes põdesid hepatiiti ja võitlesid oma õiguste eest. Nad ütlesid, et talve tagasituleku eest vastutan mina. See tuli sellest, et mina olin kõige suurem talve pooldaja. Ärkasin vannitoas. Olin ajalehelugemist unes näinud. Isa oli mind äratama tulnud. Olin üles tõusnud, et kooli minna, läinud vannituppa ja seal uuesti magama jäänud. Olin maganud seina najal istudes. Magama jäädes ei olnud ma pead ära löönud. Nüüd läksin oma tuppa. Esimestesse tundidesse poleks ma enam jõudnud, seetõttu ei tahtnud ma täna üldse kooli minna. Aga kaalusin siiski, kas mitte järgmistesse tundidesse minna. Teist korda koolis käisime ilmselt sellepärast, et nüüd oli ülikool läbi ja õpetajad arvasid, et kui me näeme, et õppimisaastad on raisku läinud, tekib meis lõpuks ometi soov õppida, nüüd võib uue võimaluse anda. Kui ma vanasti olin koolist puudunud, oli selleks vaja täiskasvanu kirjutatud tõendit. Aga nüüd olin ma ise täiskasvanu ja võisin ise endale tõendi kirjutada. Tegelikult juba ülikoolis oli loengutes osalemine vabatahtlik. Olin koolis. Üks klassijuhataja oli diktatuuri pooldaja ja tahtis vastaseid tappa. Ta oli hiigelsuur. Aga koolis oli palju demokraatlikult meelestatud klassijuhatajaid, kes hakkasid vastu. Võitluse käigus said paljud neist surma, sest nemad olid väiksemad, aga lõpuks õnnestus neil hiiglane tappa. Lahkusime koolist ema ja vendadega. Aia all oli madal auk, kust me läbi pugesime. Ema rääkis, et ainukesel korral, kui ta kooli hiljaks jäi, oli põhjuseks sellest august läbipugemisest tingitud viivitus. Mina olin küll palju kordi kooli hiljaks jäänud. Kartsin, et ema tahab minna läbi aiast, kus on koer. Läksime maja ette, milles pidi täna toimuma isa juubelipidu. Taipasin alles nüüd, et oleksin pidanud panema selga ülikonna. Teistel olid ülikonnad kaasas, aga minul mitte. Võibolla seda tänapäeval väga pahaks poleks pandud. Üks võimalus oli mitte majja sisse tulla, vaid jääda selle ette seisma.

laupäev, aprill 11, 2009

Küsimusi unenägude kohta

Kui sageli nähakse unes libahundiks muutumist?
Kas sagedamini nähakse unes looma kõhus või ema kõhus viibimist?
Kas unes tundmatu linnu nägemise järel võib olla abi lindude määraja vaatamisest?
Kas unenäos võib tajuda palavikku, kui päriselt palavikku ei ole?
Kas unenäo põhjal maja ehitamine võib viia autoriõiguste rikkumiseni?
Kas üleloomulikud olendid näevad unenägusid?
Kas parem on tulevikku ette näha unes või ärkvel olles?

Zaikumaa

Vaatasin fotoraamatut. See oli Tõnu koostatud ja rääkis tema reisidest. Esimene osa oli reisidest Ameerikasse ja Indiasse. Teine osa käis Saksamaa ja kolmas Venemaa kohta, sest need olid Teise maailmasõja vastased. Jõudsin Venemaa osa juurde. Ma ei teadnud veel, kas seal on fotosid ainult Moskvast või ka Leningradist. Paistis, et siiski ainult Moskvast või siis ka mõnest Leningradist väiksemast kohast, kus Tõnu oli kindlasti käinud. Mul sai raamat läbi. Siiri ütles, et see on rasvane. Minu meelest sellist sorti paberilt paistsid alati sõrmejäljed välja, ilma et käed peaks väga mustad olema. Sellest hoolimata hakkasin käsi pesema. Tahtsin raamatukogust laenata ka Pille uut raamatut, aga see ei olnud veel laenutatavate raamatute hulka jõudnud. Aga mulle öeldi, et Tõnu ja Pille raamat puuduvad mõlemad kataloogist laenutatavate raamatute hulgast, aga tegelikult saab neid juba riiulist võtta ja laenata. Nii kiiresti kataloogi panemast keelab neid seadus, sest see teeks kirjastuse läbimüügile kahju. Läksin eesti ilukirjanduse riiulite juurde. Seal oli väga palju rahvast. Riiulist oli raske midagi üles leida. Läksin trepist alla. Kõrvuti oli mitu treppi. Sellel trepil, mille mina olin valinud, tuli äkki katkestus sisse. Kes julges, võis proovida hüpata. Eelistasin siiski tagasi pöörata ja valida teine trepp.

Läksin maletrenni. Rei rääkis seal Toomlaga, kes oli ülikooli õppejõud. Mina võtsin välja kodust kaasa toodud lõppmängude raamatu, mis oli mul pooleli. Hakkasin panema lauale diagrammseisu sealt, kus mul järg oli. Aga nuppude lauale panekust ei tulnud midagi välja, see läks mul kogu aeg segi. Proovisin siiski edasi. Sellel diagrammil tuli seni vaadeldud nuputüübile lisaks lauale oda. Tegemist oli erandseisuga. Vahepeal vaatasin lauda valgete poolelt ja vahepeal külje pealt. Proovisin oma kehaga lauda varjata. Mõtlesin, et kui mul ei õnnestu nuppe lauale panna, võin vaadata variante ka diagrammilt, jälgides ainult raamatus trükitud variante, ise midagi juurde mõtlemata. Aga sellest ei tulnud ka midagi välja. Lõpuks, kui olin juba kaua trennis olnud, otsustasin koju minna, ilma et täna oleks midagi korda saadetud. Vaatasin kella. Tundus, et kell oli vale.

Vaatasin aknast välja, kui mööda kõndis hulk tüdrukuid. Nad tundusid kõndides meelega esinevat. Mõtlesin, et kui nemad esinevad, siis mina võin vaadata. Sellest, et neid möödus korraga nii suur kari, järeldasin, et nad on koolitüdrukud, kes tulevad koolist. Kõndisin kooli suunas. Mõtlesin, et mulle antakse nii palju kodutöid, et selleks, et kõik tehtud jõuaks, ma nüüdsest alates tööpäevadel ei tee midagi peale õppimise ja ajalehelugemise. Ja vahepeal vaatan natuke inimesi. Lähenesin Võidu sillale. Nägin oma blogi loendurilt, et blogisse on tuldud võrgulehelt, mille aadressis on sõna "jalgpallist". Klikkisin seda linki. Selle tulemusel ei avanenud mitte ainult uus võrgulehekülg, vaid ma ise olin ka uues kohas. Ma ei olnud enam Tartus, vaid Zaikumaal, kus kõik nägi välja rangejooneline. Kuskil ei olnud näha käsku, millega Tartusse tagasi pääseks. Mõtlesin välja, et tagasi pääsemiseks pean leidma mõne arvuti ja minema sellega Google'isse. Aga praegu ei olnud ühtegi arvutit kuskil näha. Selle maa elanikud olid zaikud. Läksin nurga taha ja piilusin sealt, mida teeb minu nurga taga olles tuttav zaiku. Nägin, kuidas ta varastas. Sellest järeldasin, et Zaikumaa ongi varastamismaa, kus varastamine on lubatud. Tulin uuesti nurga tagant välja ja ütlesin zaikule, et võiks toitu varastada. Zaiku andis nõu, et ma siseneksin poodi tagauksest, sealt pääseb laoruumidesse, kus saab varastada. Otsustasin, et nii ma teengi. Lisaks lootsin, et leian poe juhataja kabineti, kus on laual arvuti, selle arvutiga lähengi Google'isse. Kõigepealt siiski varastan. Kartsin natuke, et kui teha rohkem, kui ma olen lubanud, võivad sellel halvad tagajärjed olla.

reede, aprill 10, 2009

Nimed asjadele

Mul oli ilmunud uus raamat. Sellel oli kolm järelsõna, millest üks oli minu kirjutatud. Lugesin seda. Sinna oli toimetaja parandusi teinud. Minu stiilis ei olnud väljend "maletaja Jaan I". Mina olin ilmselt kirjutanud "keda nimetatakse Jaan I". Lugesin edasi. Tekstis esines sõnu, mis ei kuulunud üldse minu sõnavarasse. Varsti ütlesin väljaandjale Raunale, et kuule, mina küll seda kirjutanud ei ole. Ta tunnistas, et pani minu järelsõnale paar lehekülge omalt poolt juurde. See oli võetud ilmselt mõnest tema romaanist. Aga selgus, et see ei olnud Rauna enda kirjutatud ka, vaid tema poja kirjutatud. Keerasin lehti ettepoole, et näha, kust juurde pandud osa algab. Selgus, et need kohad, mida olin pidanud parandatuteks, olid tegelikult juurde pandud. Algul arvasin, et üleminek minu osalt juurdepandule on märkamatu, aga lõpuks nägin, et piir oli pealkirjaga eristatud.

Mängisin malet. Vastane käis vankri esimesele reale ja ütles, et annab tuld. Mina näitasin, et tuld ei ole, sest minu kuningas ei ole esimese rea põrandal, vaid selle laes. Süütasin küünlaid. Mängisin uut moodi, et ei süüdanud ainult enda küünlaid, vaid ka vastase omad. Panin põleva tiku ka arvutipostkasti Baumanni kontakti vastu. Aga see ei võtnud tuld.

Üks tüdruk oli teadmata kadunud. Mult küsiti, millal ma teda viimati nägin. Vastasin, et kust mina tean. Ma nimelt nende inimeste puhul, kellesse ma kõige paremini suhtusin, ei teadnud kunagi, kas näen neid või kedagi teist. Lootsin, et tüdruk ilmub veel kunagi välja. Vaatasin oma kotti. Selgus, et mul ei olnud täna koolis kaasas mitte kooliasjad, vaid selle tüdrukuga seotud asjad. Panin need tiiva ukse ette trepi peale. Üks inimene tuli ja astus neile peale. Nõudsin, et ta läheks tagasi ja tuleks uuesti. Korralduse andsin sellest hoolimata, et ma ei olnud sellest inimesest vanem, vaid olime ühevanused. Räägiti, et üks laps oli karjunud, nimetades asja, mis võsas olevat, aga laps ise selle sõna tähendust ei teadvat. Vastasin, et mina lapsena andsin ka kõige erilisematele asjadele enda väljamõeldud nimed. Mult küsiti, mida ma heitgaasi toru kohta ütlesin. Paistis, et ma olin sõnad suus segi ajanud. Enda arvates jõudsin alles nüüd näiteni, et auto heitgaasi toru nimetasin pahinaks. Läksin klassi 208. See oli juba rahvast täis. Esimeses reas oli kaks vaba kohta, keskmises reas oli vist ka vabu kohti ja viimases reas oli ainult üks vaba tool. See oli Lauri N. kõrval. Otsustasin, et istun sinna. Ja kui selgub, et see koht on tegelikult ikkagi kinni, siis ma tundi ei jää, sest varasemates tundides olen juba küllalt esimeses pingis kannatanud.

neljapäev, aprill 09, 2009

Turniir valel päeval

Mõtlesin, et tänavu võtan üle hulga aja osa Tartu välkmale meistrivõistlustest. Aga selgub, et ma ei saa seda teha, sest need toimuvad 12. aprillil ehk lihavõttepühal, mida on kavas traditsioonikohaselt perekondlikult tähistada. Loodetavasti järgmine aasta toimub turniir paremal kuupäeval.

Seoses pühadega jääb reedel ära aga iganädalane päevakeskuse turniir, mis on tõstetud esmaspäevale ehk 13. kuupäevale.

Reedel 13. jaanuaril 1995 toimus Tallinnas pika turniiri viimane voor. Pidin mängima Andres Karbaga. Mõlemad arvasid, et selline kuupäev toob võidu. Võitsin mina. Ööbimiskohast võistluskohta sõitsime bussiga. Arvasime õigesti ära, et 13. kuupäeval on peal kontroll. Sellest hoolimata olid mul piletid otsas. Kontrolli märgates pöördusin Meelis Kanepi poole, et ta mulle pileti müüks. Aga ta ei müünud. Kui kontroll minuni jõudis, ütlesin ka talle, et ma ostan pileti. Tema vastas, et ei saa osta, kontroll on ju. Anto Kasak ütles talle, et see poiss on Tartust ja ei jõudnud veel piletit osta. Selle peale andis kontroll järele, et müüge talle siis pilet. Aga parajasti jõudis kätte meie peatus ja me läksime lihtsalt maha. Hiljem sai Antost advokaat.

Loomade tegelik pale

"Eesti Päevalehes" ilmus artikkel, et hiljuti avastati, et loomad näevad tegelikult teistsugused välja kui arvatakse. Juures olid ka fotod. Enamusest loomadest oli varem arvatud, et nad on sõbraliku näoga, aga nüüd näidati, et tegelikult on nad kiskja näoga, sest nende näol on ees veel inimese silmale nähtamatu osa. Seevastu türannosaurusel uue avastuse järgi ei olnudki metsik nägu, vaid hoopis naeratav. Algul mõtlesin, et viimasel ajal läheb teadus väga kiiresti edasi. Siis ütlesin, et kirjutatu ei saa tõele vastata, sest see oleks vastuolus mõõtmisteaduse, kompimise ja varjutamisega. Kui just nähtamatu osa ei olnud valgust läbilaskev, aga kompides oleks ikkagi pidanud tundma tegelikku pinda. Arvatavasti oli "Eesti Päevalehe" ajakirjanik lugenud mõnest teisest lehest aprillinalja ja polnud aru saanud, et see on aprillinali. Nüüd oli esimene aprill juba möödas. Mõtlesin kirjutada selle kohta oma blogis sissekande pealkirjaga, et "Eesti Päevaleht" ajab jama. Sissekande sildiks mõtlesin panna "loomad".

Olin psühhiaatri vastuvõtul. Rääkisin, et sain eile kirja sellelt psühhiaatrilt, kellele patsient korteri kinkis. Minu psühhiaater vastas, et kui tema nõusoleku andis. Mina olin oletanud, et kiri läks kõigile Eesti inimestele, aga nüüd paistis, et ainult psühhiaatrilistele patsientidele. Kirjas oli selgitatud, kuidas lugu tegelikult oli. Ma ei saanud täna millestki rääkida, sest vastuvõtt toimus teises ruumis kui tavaliselt. Psühhiaater vaatas läbi vigadeparanduse, mille olin kirjutanud eelmisel korral läbi vaadatud kirjaliku töö kohta. Ta märkis uuesti kaks kohta veaks, mille oli ka eelmisel korral märkinud. Need kohad olin jätnud samaks, sest olin neis lausetes muid kohti parandanud, aga selgus, et tuli parandada rohkem. Või minu meelest need kohad siiski ei olnud vead. Mängisin psühhiaatriga malet. Varem oli alati tema võitnud, aga viimasel ajal lõppesid kõik mängud minu võiduga. Neile vastastele, keda ma võistlustel enamasti võitsin, ma vahel mõned mängud kaotasin ka.

kolmapäev, aprill 08, 2009

Suur-Eesti

Vene ajal püstitas Jaan Tõnisson Suur-Eesti loosungi. Sellega ei mõelnud ta Eesti piiride laiendamist, vaid kodumaal eestlaste arvu tõstmist. Ta arvas, et eestlaste arv võiks Eestis kasvada 4,5 miljonini ja Läänemere ääres 5 miljonini. Tõnisson väitis, et rahvaarvu kasv on kultuuriloov tegur. Oponendid vaidlesid vastu, et elu kodumaal muutuks lahedamaks just siis, kui sündimus väheneks. Tõnisson vastas neile, et Saksamaa rahvaarv on kõvasti kasvanud, Saksamaa on muutunud põllumajandusmaast tööstusmaaks, on hakanud toitu sisse vedama, aga liha tarbimine ühe inimese kohta on seal kasvanud koos rahvaarvu kasvuga. Seevastu Prantsusmaa rahvaarv on kasvanud vaid veidi, aga leiva tarbimine ühe inimese kohta on seal langenud. Mul on kahtlus, et rahvaarvu ja toidu tarbimise vahelisest seosest rääkides võib olla aetud segi põhjus ja tagajärg.

Koor unustas sõnad

Oli esimese jaanuari viimane tund. Mul oli lahti arvutipostkast. Nägin, et ka Helina siseneb postkasti. Selle üle rõõmustasin väga, sest polnud teda ammu postkastis näinud. See, et Helina oli postkastis sellisel ajal, näitas, et ta ei olnud terve uusaastaöö üleval olnud. Ma ei jäänud vaatama, kui kaua ta postkastis on, vaid väljusin ise esimesena. Mõtlesin, et pean Helinalt küsima, mis aadressil talle paberkirju tuleb saata. Olin neid Tallinnasse edasi saatnud, kuigi Helina oli kirjutanud, et ta jättis Tallinna ülikooli pooleli ja astus Moskva ülikooli õppima vene filoloogiat. Ta oli kirjutanud, et talle meeldivad venelased nii väga. Aga võibolla oli Helina minu kirjad siiski kätte saanud, juhul kui ta oli õppimise vaheaegadel Tallinnas käinud. Või oli ta Moskva ülikooli ka juba pooleli jätnud ja elas jälle alaliselt Tallinnas. Mõtlesin, et nägin Helina tänast postkastis käimist vist unes. Aga eile õhtul nägin teda kindlasti päriselt postkastis.

Kui naabrilapsed olid läinud Paide vanaema aeda, oli vanaema küsinud, et kas põrguhääled hakkavad juba nii vara kostma, sest ta sai nende laste vanematega halvasti läbi. Aga ta unustas, et üks neist lastest oli saanud meie sugulaseks. Nüüd ta enam jälle sugulane ei olnud. Vaatasin maleseisu. Mustal oli kuningas vangerdamata, valge pani vankrid e1 ja d1 ning võitis. Aga mul tekkis kahtlus, et must oleks saanud tugevamalt mängida. Otsisin seda varianti arvutist. Arvuti andis palju partiisid. Piirasin otsingut, et leida, kas mõnes partiis on must käinud Rc6, mis tundus olevat kõige tugevam käik. Sõime. Ann ja Kadri tõstsid endale toitu ette. Ema ütles Kadrile, et ta ei võtaks rohkem toitu, kui ta ära jaksab süia. Selle peale pani Kadri osa toitu tagasi, sealhulgas kogu liha. Mina ütlesin, et kust ema teab, kui palju Kadri sööb. Seda kuuldes võttis Kadri jälle toitu juurde. Sõitsin Tallinnasse. Seal käisin alati seoses malega. Tallinnas laulis väike koor. Kooril läksid laulu ajal korduvalt sõnad meelest. Koori liikmetest oli Külli miniseelikuga ja teised pikkade pükstega. Tallinlasi huvitas minu uurimistöö. Mõtlesin, et saadan neile ühte faili liidetult lõppsõna ja kokkuvõtte eesti ja inglise keeles. Jõudsin Tartu tagasi. Mul oli uurimistöö kirjutamine alles pooleli, aga ma polnud sellega enam ammu tegelenud. Olin saanud selle kirjutamiseks 17 000 krooni stipendiumi. Tahtsin kontrollida, ega kirjutamiseks antud aeg ajaliselt piiratud ei ole. Ustav kinkis mulle 15 000 krooni. Ilmselt sellepärast, et talle meeldis minu viimane raamat.

teisipäev, aprill 07, 2009

Vanad lindid ja filmid

Kuulasin paari päeva eest linti, kus lapsed olid teinud saadet, milles saatejuht küsis igaühelt, mida tema huntidest teab, ja kolm venda rääkisid igaüks erineva muinasjutu. Üks rääkis Punamütsikesest, teine kolmest põrsakesest ja kolmas seitsmest kitsetallest. Punamütsikesest rääkija ütles, et Punamütsikesel olid kaasas kook ja viinapudel. Kolme põrsakese kohta öeldi, et kõige targem põrsas ehitas maja paneelidest. Viimane muinasjuturääkija ütles, et ühes majas elasid seitse kitsetalle ja ema. Kui jutusaade läbi sai, algas mingist raadiojaamast lindistatud kehv muusika, sest see ei olnud minu, vaid venna lint. Enda lindistatud muusika meeldib mulle alati, ükskõik mitu aastat hiljem ma seda kuulan. Mõni üksik laul mõnel kuulamisel jätab kehvema mulje ka, aga enamus on alati hea.

Lindilt kuuldud muinasjuttudest rääkisin päev hiljem toimunud peol. Ütlesin, et seal, kus algas muusikaosa, hakkas kassett tiksuma. Selle peale üks vend ütles, et siis tuleks lint mingile muule kandjale ümber võtta. Vennad kuulavad veel ainult CD-sid ja muud arvutimuusikat, aga mina ainult kassette ja raadiot. Kodus on ka hulk vinüülplaate, aga neid ma pole enam kuulanud, sest grammofon asub toas, kus ema töötab ja televiisorit vaatab. CD-sid mul eriti ei ole ja vendade omad ei ole huvitavad. Üks laulja kinkis mulle oma CD, aga tema laule on mul lintidel ka. Võrgust ei kuula ma midagi, sest minu arvutil ei ole kõlareid. CD-mängija ühel raadiol on. Minu toas on teine raadio.

Tänases "Tartu Postimehes" ilmus artikkel, et Tartul võiks oma televisioon olla. Võiks küll. Kui Eestis on mitu telekanalit, siis üks neist võiks asuda Tartus. Kui raha ei jätku terve ööpäeva ulatuses saadete edastamiseks, võiks kanal töötada vähemalt osa päeva. See ei tähenda veel, et mina seda vaataksin, sest ma ei vaata üldse palju televiisorit. Viimati tahtsin siiski vaadata mõnda Lennart Mere tehtud filmi, aga selgus, et meil pole seda kanalit, kus neid näidati. Aga mul on vist võimalus neid filme ka DVD-lt vaadata.

Maksmisraskused

Olime Paides. Oli hommik ja pidime Tartusse sõitma hakkama. Aga Klaus hakkas enne veel ühte asja tegema, mille tõttu lükkus sõit edasi. Ma ei teadnud, kas õhtul enam busse läheb. Võibolla pidime sõitma koguni järgmisel päeval. Kopeerisin ühe Klausi blogisissekande enda blogisse. Sellel oli foto juures, mis minu blogis paigutus minu foto alla. Klaus ütles, et tema blogis peab kõigi sissekannete pealkiri olema küsimus. See oli selleks, et kui keegi sisestab otsingumootorisse sõna asemel küsimuse, oleks näha, mis küsimuse ta sisestas.

Käisin toidupoes. Mul tuli arve 97 krooni. Seda hoolimata sellest, et ma ei võtnud kaupa palju, ainult neli asja. Aga kassas selgus, et mul on kaasas ainult 70 krooni. Ütlesin, et ma toon kodust raha juurde, ma elan siinsamas, korvi jätan niikauaks kassasse. Kodus nägin 50-kroonist, mille olin hommikul taskust välja võtnud. Sellest tahtsin kassapidajale rääkida. Poodi tagasi jõudes ei olnud selles kassas enam müüjat. Aga kohe üks müüja tuli ja maksin 10 krooni juurde. Olin koos emaga kodus, kui tuldi teatama, et ühel sugulasel ei jätku meestejuuksuris maksmiseks raha, kas me ei saaks juurde anda. Paari päeva pärast kordus täpselt sama lugu. Nüüd läks ema juuksurisse asja uurima. Seda meest juuksurist ei leitudki. Juuksur, kes teda väidetavalt oli lõiganud, ütles, et ta ei mäleta, kas ta sel päeval oli tööl, kui see mees seal käis. Mees ise oli teadmata kadunud. Ühel öösel oli keegi ukse taga, kes väidetavalt oli see sugulane. Ema läks ust avama igaks juhuks relvastatult. Ukse taga oli siiski sugulane. Aga ta ütles, et pole üldse juuksuris käinud. Pea oli tal siiski kiilas. Tal oli vahepeal keel suust lõigatud. Või seda polnud temaga siiski tehtud. Ta asus ülikoolis saksa keele õppejõuna tööle, kuigi polnud ise saksa keelt ülikoolis õppinud. Maaja asus tööle üldajaloo õppejõuna. Ta oli õppides spetsialiseerunud arheoloogiale, üldajalugu jäi ajaliselt samasse suunda. Maaja seisis koos ühe poisiga raamaturiiuli ääres, kes näitas, et riiulis on tema lõputöö. Maaja ütles, et kui see oleks hea töö, võtaks see enda alla kaks riiulivahet. Mõtlesin, et Maaja ei ole vist kuulnud, et ülikoolis nõutakse just lühidalt kirjutamist.

esmaspäev, aprill 06, 2009

Pikad sõrmed

Tänastest välisuudistest võis lugeda, et mingid inimesed olid tänaval mürgeldanud. Enda arvates võitlesid nad rahu ja armastuse eest. Aga millegipärast tegid nad seda punaste sirbi ja vasaraga lippude all. Neil inimestel soovitan ma mürgeldamise asemel kodus ajalooraamatuid lugeda. Kui ma poleks seda ajaleheartiklit näinud, oleksin ise samuti selle võrra rumalamaks jäänud.

Lugesin ka Vene keisririigi aegseid ajalehti. Seal hoiatas Jaan Tõnisson, et vene talupoegade sisseränne võib tulevikus Eestile ohtlikuks muutuda. See tuletas meelde, et ühes nõukogudeaegseid kollaborante kaitsvas artiklis võrdles Jaan Kaplinski Nõukogude aega Vene keisririigi ajaga. Tegelikult Nõukogude ajal erinevalt keisririigi ajast ei oleks saanud sellised venestamise eest hoiatavad kirjutised ilmuda, enne kui Gorbatšov võimule tuli.

Sõnavabaduse probleem tekkis ka tänases koduses jutuajamises. Tuli jutuks, et häid raamatukäsikirju olevat vähe. Vastasin, et kui minu käsikirju headeks ei peeta, siis muidugi. Selle peale öeldi pahaselt, et ma oskan kõik jutud enda peale keerata. Ma ei saa aru, teisi taga rääkida ei tohi, endast rääkida ei tohi, millest siis üldse rääkida tohib? Võibolla peaksin rääkima oma õpitud erialast ehk ajaloost. Aga kui inimesed poleks enda ja teiste kohta asju kirja pannud, siis ei oleks ajalugu olemas.

Perekonnas tuleb ette ka meeldivamaid sündmuseid. Eile käisime esimest korda vaatamas minu teist vennapoega. Öeldi, et ta on väga oma isa moodi. Mina meenutasin, et tema isal olid sündides väga pikad sõrmed. Selle peale näidati, et vennapojal on ka pikad sõrmed, nagu ämblikul. Aga mina ei osanud nüüd enam nii hästi võrrelda.