Zaikumaa

Vaatasin fotoraamatut. See oli Tõnu koostatud ja rääkis tema reisidest. Esimene osa oli reisidest Ameerikasse ja Indiasse. Teine osa käis Saksamaa ja kolmas Venemaa kohta, sest need olid Teise maailmasõja vastased. Jõudsin Venemaa osa juurde. Ma ei teadnud veel, kas seal on fotosid ainult Moskvast või ka Leningradist. Paistis, et siiski ainult Moskvast või siis ka mõnest Leningradist väiksemast kohast, kus Tõnu oli kindlasti käinud. Mul sai raamat läbi. Siiri ütles, et see on rasvane. Minu meelest sellist sorti paberilt paistsid alati sõrmejäljed välja, ilma et käed peaks väga mustad olema. Sellest hoolimata hakkasin käsi pesema. Tahtsin raamatukogust laenata ka Pille uut raamatut, aga see ei olnud veel laenutatavate raamatute hulka jõudnud. Aga mulle öeldi, et Tõnu ja Pille raamat puuduvad mõlemad kataloogist laenutatavate raamatute hulgast, aga tegelikult saab neid juba riiulist võtta ja laenata. Nii kiiresti kataloogi panemast keelab neid seadus, sest see teeks kirjastuse läbimüügile kahju. Läksin eesti ilukirjanduse riiulite juurde. Seal oli väga palju rahvast. Riiulist oli raske midagi üles leida. Läksin trepist alla. Kõrvuti oli mitu treppi. Sellel trepil, mille mina olin valinud, tuli äkki katkestus sisse. Kes julges, võis proovida hüpata. Eelistasin siiski tagasi pöörata ja valida teine trepp.

Läksin maletrenni. Rei rääkis seal Toomlaga, kes oli ülikooli õppejõud. Mina võtsin välja kodust kaasa toodud lõppmängude raamatu, mis oli mul pooleli. Hakkasin panema lauale diagrammseisu sealt, kus mul järg oli. Aga nuppude lauale panekust ei tulnud midagi välja, see läks mul kogu aeg segi. Proovisin siiski edasi. Sellel diagrammil tuli seni vaadeldud nuputüübile lisaks lauale oda. Tegemist oli erandseisuga. Vahepeal vaatasin lauda valgete poolelt ja vahepeal külje pealt. Proovisin oma kehaga lauda varjata. Mõtlesin, et kui mul ei õnnestu nuppe lauale panna, võin vaadata variante ka diagrammilt, jälgides ainult raamatus trükitud variante, ise midagi juurde mõtlemata. Aga sellest ei tulnud ka midagi välja. Lõpuks, kui olin juba kaua trennis olnud, otsustasin koju minna, ilma et täna oleks midagi korda saadetud. Vaatasin kella. Tundus, et kell oli vale.

Vaatasin aknast välja, kui mööda kõndis hulk tüdrukuid. Nad tundusid kõndides meelega esinevat. Mõtlesin, et kui nemad esinevad, siis mina võin vaadata. Sellest, et neid möödus korraga nii suur kari, järeldasin, et nad on koolitüdrukud, kes tulevad koolist. Kõndisin kooli suunas. Mõtlesin, et mulle antakse nii palju kodutöid, et selleks, et kõik tehtud jõuaks, ma nüüdsest alates tööpäevadel ei tee midagi peale õppimise ja ajalehelugemise. Ja vahepeal vaatan natuke inimesi. Lähenesin Võidu sillale. Nägin oma blogi loendurilt, et blogisse on tuldud võrgulehelt, mille aadressis on sõna "jalgpallist". Klikkisin seda linki. Selle tulemusel ei avanenud mitte ainult uus võrgulehekülg, vaid ma ise olin ka uues kohas. Ma ei olnud enam Tartus, vaid Zaikumaal, kus kõik nägi välja rangejooneline. Kuskil ei olnud näha käsku, millega Tartusse tagasi pääseks. Mõtlesin välja, et tagasi pääsemiseks pean leidma mõne arvuti ja minema sellega Google'isse. Aga praegu ei olnud ühtegi arvutit kuskil näha. Selle maa elanikud olid zaikud. Läksin nurga taha ja piilusin sealt, mida teeb minu nurga taga olles tuttav zaiku. Nägin, kuidas ta varastas. Sellest järeldasin, et Zaikumaa ongi varastamismaa, kus varastamine on lubatud. Tulin uuesti nurga tagant välja ja ütlesin zaikule, et võiks toitu varastada. Zaiku andis nõu, et ma siseneksin poodi tagauksest, sealt pääseb laoruumidesse, kus saab varastada. Otsustasin, et nii ma teengi. Lisaks lootsin, et leian poe juhataja kabineti, kus on laual arvuti, selle arvutiga lähengi Google'isse. Kõigepealt siiski varastan. Kartsin natuke, et kui teha rohkem, kui ma olen lubanud, võivad sellel halvad tagajärjed olla.