Artikkel nooreestlastest

Toivo Raun kirjutab "Tunas" nr. 2/2009 "Noor-Eestist" ja selle poliitilisest kuukirjast "Vaba Sõna", mis hakkas ilmuma aastal 1914. Artikli autor ütleb:

"Hoolimata tugevalt väljendatud poolehoiust sotsialismile, hoidus toimetus ajakirja ühegi olemasoleva poliitilise parteiga sidumast." (Lk. 46.)

Tegelikult oli eestlaste ainuke seaduslik poliitiline erakond tol ajal Tõnissoni Eesti Rahvameelne Eduerakond. Peale selle olid olemas baltisaksa erakonnad ja ülevenemaalised. Ülevenemaaliste hulgas oli ka sotsialistlikke, aga need olid põrandaalused, nii et kui ajakiri ei tahtnud ise ilmuda põranda all, ei saanud ta ennast nendega ka siduda. Kui mõisteti kohut 1905. aasta ülemaalise rahvaasemike koosoleku aulakoosolekuga seotud isikute üle, heideti Jaan Teemandile muuhulgas ette sotsialistlikusse parteisse kuulumist. Kui ta selle süüdistuse ümber lükkas, oli see kergendav asjaolu ja ta sai teistest süüalustest kergema karistuse.

Aga "Vaba Sõna" nimelist ajalehte püüti välja andma hakata juba aastal 1906 ja siis ta pidi saama Radikaalsotsialistliku Ühisuse nimelise erakonna häälekandjaks. Kuid selle erakonna loomine ebaõnnestus ja leht lõpetas kohe ilmumise. Et ajalehe ja ajakirja nime kokkulangemine ei ole juhus, näitab see, et ajalehte andis välja Lui Olesk, kes aastatel 1925-26 oli ka ajakirja väljaandjaks. 1930. aastatel ilmus üks "Vaba Sõna" nimeline ajaleht veel, aga see oli juba teiste ringkondadega seotud.

Samas Tuna artiklis on kirjas veel järgmist:

"Lõpuks ei ole juhus seegi, et venestamise kannul käinud saksa keele oskuse langusega koos sai 1890. aastate lõpus ja 20. sajandi esimestel aastatel etnilistest eestlastest haritlaste suhtlemiskeeleks järjest enam eesti keel. Vene keelel lihtsalt polnud Baltikumis prestiiži ega sotsiaalset baasi saksa keele kui valitseva Kultursprache väljavahetamiseks." (Lk. 41.)

Tegelikult hakati eesti keelt tarvitama seoses rahvusliku liikumisega, mis lihtsalt pidas emakeelt põhimõtteliselt õigemaks tarvitada. Rahvuslik liikumine toimus ka nendes Euroopa maades, kus venestamist ei olnud. Rahvusliku liikumise varasemal etapil Eestis ei pidanud haritlased veel omavahelises suhtlemises eesti keele kasutamist oluliseks, aga uute tegelaste esilekerkimisega arenes liikumine edasi. Muidugi on emakeele eelistamine seotud ka sellega, et võõrkeeli on raske õppida. Oli jätkuvalt neidki, kes eelistasid võõrast keelt. Peale kadakasakslaste tunneb eesti keel ka pajuvenelase mõistet. Esimese maailmasõja aegses "Postimehes" kirjutati inimestest, kes seoses sõjaaegse avalikes kohtades saksa keele tarvitamise keeluga eelistasid minna üle mitte eesti, vaid vene keelele, vene keelt seejuures halvemini osates.