esmaspäev, oktoober 12, 2009

Puhvet bussis

Nägin unes, et lugesin ajalehest, et üks laps oli võtnud voolu all juhtmest kinni ja polnud saanud enam lahti lasta. Talle oli tulnud appi teine laps, aga sellest polnud esialgu kasu. Ütlesin, et ta aitas valesti, ta oleks pidanud juhtme käe küljest eemaldama kuiva kepiga. Kui artikkel läbi oli, tuli mulle pähe, et see käib meie endise naabripere kohta, sest kõik neli laste eesnime kattusid nende naabrite omadega. Aga võis olla siiski mõeldud ka mõnda muud peret, sest artiklis oli öeldud, et nimed on muudetud. Võibolla nad tegelikult olid muutmata jäänud. Või võisid nimed kahes perekonnas juhuslikult ka kokku langeda, sest kui ühele lapsele on nimi pandud, hakatakse õdedele ja vendadele nimesid otsima esimesest nimest lähtudes. Artiklis oli öeldud, et nende laste isa on Tartu aselinnapea. Kui meie nende naabritega ühes majas elasime, oli pereisa töötanud puurmasinaga. Aga näidati, et laste isa töötab praegu ka puurmasina moodi masinaga. See perekond, millest ajalehes juttu oli, oli meil parajasti külas. Mõtlesin, et võiks neilt küsida, kas ma oleme naabrid olnud, sest näod olid küll seda moodi, kuigi vanemaks muutunud. Aga ma ei küsinud. Läksin magama. Hommikul tuli Pille minu toa uksele ja rääkis, et minu asjad on kanali nurgas. Vastasin, et kanali nurk on kanali juures. Pille oli pidanud silmas kohta toas akna all aknast paistva kanali taustal. Ema tuli mul läbi une selja pealt punne eemaldama. Mul paistis nimelt selg teki alt välja. Eemaldamine oli valus ja ma karjusin. Siis ärkasin ja kui ema uuesti punne eemaldama tuli, ma enam ei karjunud, kuigi oli endiselt valus. Mõtlesin, et päriselt ärgates olen juba päris rahulik. Järgmise ärkamise järel punnide eemaldamisel ma enam valu ei tundnudki, kuigi ka see ei olnud veel päris ärkamine.

Hakkasin minema Sõpruse silla alt läbi. See oli väga pikk sild. Tee katkes ära ja ei jäänud muud üle, kui ronida silla peale. Üle silla sõitsin bussiga. Bussi keskel tegutses puhvet, kuhu läksin sööma. Puhvetis olid väga kallid hinnad. Vanasti üle Sõpruse silla sõites olin alati puhvetis söönud, ja mul olid sellest head mälestused. Tol ajal oli sõit pikk tundunud, aga tegelikult läks see kiiresti. Teises suunas sõites ma puhvetis ei söönud ja siis tundus sõit lühem.

Keelasin Toomast, et ta ei istuks akna peal jalad väljapoole. Küsisin, mitmendal korrusel me oleme. See võis olla esimene, aga kahtlustasin, et tegelikult on teine. Toomas hüppas alla ja korrus osutus esimeseks. Aga ta hüppas vist ainult sellepärast, et hakkas kõigepealt kukkuma. Ta maandus kükakil. Ütlesin vendadele, et aknal istumise asemel võiks nad minna õpetajaga rääkima, et kuidas peab saama korraga malet mängida ja kooli jaoks õppida ja miks ta mitu raamatut üheks päevaks läbi lugeda andis. Õppida oli veel teisigi asju. Tahtsin päevikust järele vaadata, mis asjad need olid. Keerasin lehti edasi-tagasi, sest ma polnud kindel, kus on praegune nädal, kuna ma olin päevikus joonistanud ka saabumata nädalatele. Aga klassis korjati lauad kokku, nagu ei hakatakski täna kedagi küsima. See tuli ilmselt sellest, et oli jõuluhooaeg. Eelmine veerand oli lõppenud, aga vaheaeg polnud veel alanud. Tunnistust ei olnud vist veel kätte antud. Võibolla pidi selle saama alles pärast vaheaega. Mul võis mõni aine kaks olla. Istusin kirjanduse õpetaja lähedal. Mõtlesin, et eelmine kord ma karjusin tema peale, aga nüüd olen tema juuresolekul täiesti rahulik. Õpetaja ütles, et me annaksime ära arutlused "Toomas Nipitrnaadi" kohta. Mul olid kõik kirjalikud tööd tegemata. Ütlesin, et raamatu pealkiri on "Toomas Nipernaadi". Õpetaja vaidles vastu, et Nipitrnaadi. Helen segas vahele, et ta on seda märkust kuulnud, mis ma tegin, ja et pealkiri on ikkagi Nipernaadi. Pakkusin, et võibolla on see erinevates trükkides erinevalt. Helen ei olnud nõus, sest ta oli lugenud vana trükki. Ta rääkis, et luges seda lapsena haiglas olles. Seal oli ta teinud selle põhjal nukuteatrit - nukunaistendi, ei, meestendi. See tähendas, et kõik tegelased olid mehed. Ainuke vaataja oli üks väike poiss. Helen oli saanud endale hüüdnime Nipernaadi. Õpetaja ütles, et tal lähevad tõesti kirjanike nimed segamini, ta kirjutab alati valesti nimesid Dumas ja Žahhar Dudajev. Mõtlesin, et õige on Džohhar Dudajev, aga ei hakanud parandama, sest ei tahtnud õpetaja peale karjumist korrata.

1 vastukaja:

Anonüümne ütles ...

Kord käisin Pariisis.5-kesi.Mrian,poeg,ma,söber & söbra naine.Orly vöi mis iganes lennuväljal streigiti niiet tuli 1öööö Berliinis U-instituudis veeta.Brandenburgi väravad olid tavalised.Öö soe & niiske.Kevad oli.Pariisis lennuväljalt rongiga linna.Ma olin just detsykleerunud.Kirgastumine häiris teisi inimesi.Neid,kes mind teadsid.Metroo ja saatkond,korter ja saladus.Montmartr,Jumalaemakirik,Luuuvr koos moonaliisagaa ja pompiduukeskuse ees tänavamuusikud,tänavamuusikud ja sees keskid impressionistid.Moulin Rouge väljastpoolt.Maraton oli.PARIISIMARATON.Kas te möistate,te lugejad:40000osavötjat.Dixiland orkester lubas mul kaasa laulda.Miski Aafrika rahvamuusikute punt oli sutsaegavait.Pillide poolest aafrika,prantslased olid ise.Ma vötsin marimba pulgad ja minu seest ei tulnud ainult mitte aafrika rytm,vaid sygavalt syndinuna laotus yle Pariisi minu estoaafrika meloodia.Nyyd ma olin siis endale töestanud seda ,mida ma olen alati teadnud:olen maailmakodanik ja Pariis tundus nii armsalt tilluke,kui mu kodukyla Madila.Nad kutsusid mind punti jääma.maeisaand.Ja ma finišeerusin mitmeid kordi:multiorgasm oli kujuteldamatult muljetavaldav(krdi seksist, rsk,ytlen praelt endale,jälle sa akkad kommertsi panema, madal lojus).A tegelt ka:pariislane jooksis nagu segane.Olen kunagi amatöörstaierluse raames läbind Vändramaratoni & tean,et jooksjad on segased,mis ongi muideks normaalseisund,see yrgolekumoodivärk.Lövi seljataga.Palmilatv kaugel silmapiiril. Ja muudkui lidud.Ma ei ole eestlane.ma tean,et ei ole.eestlane olla on nöme ja väär...hähh.örr...jne.,kui möjub.Pargis oli mundris neeger.Pargivaht vöi miski turva xyi 3HAET?Kysisin talt otse,et kas ta möistab:eestlane kutsub juba100aastat teda neegriks & et kas ta saab aru,et mulle neegrid kohe meeldivad,et ärgu solvugu palun,et ma olen hamburgeri tähtkujust ja ma ei taha kunagi kedagi solvata,vaid et ma olen tahtnud alati avameelne olla ja tähemärgiraamat annab mu käitumisele vabandava pöhjenduse.Ega ta kohmand midagi.Ja mul oli enda pärast häbi.Kes ma siis olen selline ja mida endale luban?Muhul oli bass kaasas muidugi.Tema taktiline respekt sundis mu sees inimlikud ojad sängist väljavoolama.Eiffeli II korrus jäi mulle madalaks.Järgmine X lähen Ott Villemiga kindlalt yles välja.Tänavail vilistasin Marseljeesi,mu lemmikhymni.Kirgastumisest vöi millest läks X meelest & prantslane va söber avitas madilamehe jälle 1 fäikese fraasipojukesekesega jälle järjepääle,et end häästi tunda sääks!Täitsa söber! Mis söber?SÖBER, tahtsin öelda.Ma armastan sind Prantsusmaa.Tömmake tykkidex,rebige ribadeks:ARMASTUS ON LOOMUSEISUND!!!Ma ei olex iiial osand arvata,et vöin veel armuda.I can!!!,donner wetter.Arrivederci a presto,monamiiiiiiiiiiiiiiiii..................!