Jätkan lugemist

Eelmises raamatuteemalises sissekandes kiitsin Anna Haava kogutud luuletuste esimest tsüklit. Nüüdseks olen lugemisega edasi jõudnud ja tagapool vaimustus juba vähenes. Üks põhjus on arvatavasti see, et üllatust jääb vähemaks. Teine, et tagapool on vanemana kirjutatud luuletused. Öeldakse, et luulet kirjutavad paremini noored, kes on emotsionaalsemad, proosat vanad, kes on elukogenumad. Kolmandaks olin ühel päeval tavalisest rohkem hajevil ja loetu ei jõudnud nii hästi kohale. Päev hiljem hakkasin vastupidi iga luuletust eraldi analüüsima, aga niiviisi leidsin enda ja autori seisukohtade lahkuminekuid. Osad Haava mõttekäigud on tuttavad ka tema kaasaegse Jaan Tõnissoni artiklitest, kust olen üht-teist õppinud, aga ei pea sada protsenti nõustuma. Tõnisson kirjutab, et peab olema kas kuum või külm, leigus ei kõlba kuskile. Haava ühes luuletuses on pöördutud kellegi poole, et see peab pöördujat vihkama või armastama. Ma olen mujalt ka tähele pannud, et need, kes armastuse sõna rohkem kuritarvitavad, näitavad tegelikult rohkem viha välja. Mina ei leia, et kõik äärmused on võrdselt head. Kui keegi ikka oma abikaasat vihkab, siis nad lähevad arvatavasti lahku. Aga mis saab siis, kui ta vihkab oma lapsi? Lapsed ei saa iseseisvalt hakkama. Üks variant on, et nad antakse lastekodusse. Tänapäeval lõppevat enamus abielusid lahutusega, võibolla siis tulevikus jõutakse ka selleni, et enamus lapsi antakse lastekodusse.

Minu kriitiline suhtumine äärmuslike emotsioonide väljendamisse ja mõnede autorite vastupidine suhtumine tuleb ilmselt introvertide ja ekstravertide vahelisest vastuolust. See teooria ei ole küll täiuslik, sest kui pean ennast introverdiks, kirjutan keskmisest inimesest tunduvalt rohkem. Aga kui lugesin Jungi arvamusi psühholoogiliste tüüpide kohta, siis seal ta ei öelnudki, et introvert ainult vaikiks, vaid et nad võivad esitada oma seisukohad raamatutes.

Nüüd ütlesin ma ühelt poolt justkui, et Haava vanemana kirjutatud luuletused on halvemad, sest ta muutus vähem emotsionaalseks, teiselt poolt kritiseerisin teda liigse emotsionaalsuse pärast. Vastuolu võib tulla erinevate raamatu osade puhul kasutatud erinevast lugemismeetodist. Varasemate luuletuste puhul tajusin emotsioone, mis suutsid mõningal määral nakatada, hiljem analüüsisin programmilisi seisukohti, mille rakendamist ma samal ajal nii hästi ei tajunud.

Tegelikult arvan endiselt, et üldiselt on tegemist hea raamatuga. Kavatsen lugeda ta lõpuni ja võibolla mitu korda.