Riimidest ja teemadest

Mulle on ette heidetud, kui ma olen kirjutanud luuletuse, millel ainult viimased silbid riimuvad, et tänapäeval nii ei kirjutata, see olevat 20. sajandi alguse stiil. Ja ühes artiklis kirjutati, et tolleaegne luule on teenitult unustatud. Minu meelest see siiski ei ole unustatud. Seda laadi riimid peaksid tekitama vähem kulumise probleemi. Riimiline luule kõlab küll paremini, aga uut luuletust kirjutama hakates siiski häirib, kui tuleb meelde, et seda riimi on varemgi kasutatud. Kui riimub ainult viimane silp, siis ei pane kordust vist nii hästi tähele. Lühikese lõppriimiga luule tuli otse algriimilise rahvalaulu järel. Siis vist inimestele tundus loomulik, et kui varem oli ühest või kahest häälikust koosnev algriim, siis ei pea ka lõppriim pikem olema. Ja ei öelda ju, et algriim oleks kulunud. Võibolla mõni konkreetne sõnapaar esineb liiga sageli, aga see ei sega, et seda tähte on riimides juba varem kasutatud.

Lugesin veel uuemat reisiluulet. Mõni läheb reisile spetsiaalselt selleks, et kirjutada luuletusi. Mina kirjutaks parema meelega kodus olemisest, mis on minu jaoks meeldivam. Aga unenägude puhul on hea, kui olla rohkemaid kohti ärkvel olles näinud. Võibolla peaksin siis ka reisiluulet kirjutama alles pärast reisilt koju jõudmist? Aga kui unenäos lähevad halvad asjad lihtsalt meelest, siis ärkvel olles püsivad nad paremini mälus. Öeldakse siiski, et head asjad jäävad üldse kauemaks meelde, nii et pikema aja jooksul peaks heade mälestuste osakaal järjest suurenema. Võibolla peaksin siis oma reiside kohta luuletusi kirjutama alles aastaid pärast reisi toimumist. Ja kui vaadata, millised on pikemad sissekanded minu blogi mälestusterubriigis, siis need ongi lapsepõlve suvitusreiside kohta. Üks pikk sissekanne oli ka reisidest väljamõeldud maadele. Pikemalt olen kirjutanud nendest suvituskohtadest, kus ma olen käinud vähem kordi. Aga kui ma hakkasin kunagi paberile mälestusteraamatut kirjutama, alustasin siiski kodust. Ja kummadki mälestused ei ole luulevormis. Luuletusi olen kirjutanud nii kodust kui ka kohtadest, kus ma käinud pole, aga päriselt toimunud reisidest vähe.