esmaspäev, jaanuar 31, 2011

Neli sünnipäeva

Pärast vanast kalendrist loobumist aastal 1918 oli inimestel kaks sünnipäeva - üks ümberarvutatuna uude kalendrisse, teine varem harjunud sünnikuupäev. Aga sünnipäevi vist tähtsustati vähem kui tänapäeval, sest kõik inimesed oma kindlat sünniaega ei teadnud. Kodus mäletati ühte kuupäeva, aga kirikuraamatus oli kirjas teine. Sellistel inimestel oli juba varem kaks sünnipäeva ja kalendri vahetamisega kasvas nende arv neljale.

Rahva keskel või rahva ääres

Olime mõnede klassikaaslastega klassis 301. Olime kooli lõpetanud, aga viimasel ajal olime iga päev uuesti koolis käima hakanud. Merje ütles, et see tüütab ära. Lootsin, et teda esimene päev ei tüüdanud, sest seda nimetati minu korraldatud kokkutulekuks. Mõtlesin, et ma olen seda unenäoks pidanud, et ükskord toimus maleturniir, kus kaotasin enamusele klassikaaslastele, aga see oli vist ikka päriselt. Või ta ei saanud päriselt olla, kui kõik klassikaaslased ei tunne malekäikegi. Praegu mõned mängisid malet. Surusime Kristjan K-ga üksteise sõrmenukke. Siis katkestasin ja ütlesin, et me ei või sõrmenukke vigastada. Olime minu toas. Kaamera näitas, et uksele tuli inimene, kes vaatas teise ukse poole, kust ta nägi sisenemas teist inimest, keda ei näidatud. See keda näidati, naeratas lahtise suuga, ilma et hambad oleks paistnud. Ta läks tuldud teed tagasi, aga enne vaatas üle õla veelkord teisel uksel seisja poole. Nad pidid mööda ringteed vastassuunas minnes vist uuesti kohtuma. Helen ütles, et meile see tähendab midagi, aga filmivaatajatele mitte, sest nad ei tea, et siin ringtee on.

*
Kõndisin koolimaja koridoris. Jürgen lahkus minu vaateväljast, et ma teda unes ei näeks. Varsti pidi algama klassikokkutulek. Sellele saabus ka Sander. Mul olid käärid käes ja Sander ütles, et ma need kohe ära paneksin. Vastasin, et ma ei tahtnud hirmutada. Valisime kokkutuleku ruumiks klassi 204, mis asus 207 koha peal. Meil ei olnud seal kunagi tundi olnud. Istusin uksepoolsesse ritta. Ma võisin istuda nii esimestes kui ka tagumistes pinkides, aga mitte keskmises, kus ma oleksin ennast liiga rahva keskel tundnud. Ma ei saanud istuda ei uksepoolse ega aknapoolse rea keskel ja üldse mitte keskmises reas.

pühapäev, jaanuar 30, 2011

Erand ja reegel

Saab otsida kas erandeid või reegleid. Kõmuajakirjandust huvitavad rohkem erandid ja kvaliteetajakirjandust reeglid. Kuna kõmuajakirjandusele meeldivad suured arvud, siis ta tahaks erandeid reeglitena näidata. Kultuuriajakirjandus võib ka tunda huvi erandite vastu, tõstes esile kultuuritippe. Kirjanduses huvitavad romantikuid rohkem erandid ja realiste reeglid. Rekordite raamat on erandite raamat, kooliõpik reeglite oma.

Riigid keset tühjust

Lamasin varahommikul voodis. Ema arvas, et kui ma magan sama kaua nagu üks raamatutegelane, siis ma olen sama haige. Tegelikult olin küll haige, aga mitte nii haige. Istusime laua taga ja räägiti, et üks poiss kasutab oma sõrme joonlauana ja tõmbab selle abil sirgjooni, mis tegelikult on lainelised. Mina arvasin, et ilma sõrme kasutamata tuleb isegi sirgem joon. Aga kui ma järele proovisin, tuli üks jõnks ikkagi sisse. Laual oli paber, millele Klaus oli aastaid tagasi labürindi joonistanud. Ta ütles, et tal pole see labürint ikka veel selge, see kummitab teda. Ta oli jätnud pliiatsiga käikudesse joone, mida mööda ta liikus, aga oli liikunud valesti. Nüüd proovis ta uuesti. Varsti jõudis ta otse labürindi välisseinaga piirnevas koridoris ummikusse. Ütlesin, et see on tüüpiline. Klaus läks tuldud teed tagasi. Kui ma väike olin, siis olin joonistanud riike, mis ei asunud keset merd, vaid keset tühjust, sest ma olin näinud küll keset merd asuvate pärisriikide kaarte, aga ei teadnud, et see meri on.

*
Pille pidi mulle süia pakkuma, aga ei teinud seda. Ta ütles, et ma ise pliidi ära kataks. Panin pliidi peale oma voodilina. Pille istus pliidi taha, aga süia ikka ei andnud. Rääkisin vennale pahaselt, et kuidas Pille minu voodilinaga mökerdab.

*
Sadas paduvihma. Sajule ei tulnud lõppu. Küsisin, et mis siis saab, kui kogu Venemaa kaela tuleb. Varasemate vihmade korral oli vihmavesi mulda ilmbunud, aga väga pika saju korral ei saanud seda vist juhtuda. Vähemalt oli sadu nii tugev, et pidi vilja maha peksma. Siis jäi sadu siiski järele. Mulle öeldi, et midagi ei juhtunudki. Vastasin, et seda ei teadnud ette, et sadu järele jääb. Ringi kõndisid hiigelsuured linnud. Ütlesin, et seda liiki linnud on lollid. Peitsin ennast tuppa, sest tuppa sisenema need linnud ei mahtunud. Muidu oleks nad võinud mind noka otsa võtta.

laupäev, jaanuar 29, 2011

Selle suuga ma söön ka

Päeval söön ja öösel öögin,
siis kui kuldselt kumab kuu.
Vahel räägin, vahel röögin.
Üha tegevuses suu.

Kõlisemise põhjus

Sain Helinalt üle pika aja paberkirja. Ümbriku peale oli ta kirjutanud: "Kiri 1996. aasta rahareformi kohta". Ümbrikus sees oli lisaks kirjale väike kilekott, mis oli täis Nõukogude aegseid kopikaid. Mul oli endal ka palju kopikaid järel, mida Helina võibolla ei teadnud. Aga tema saadetud kopikad olid ilusamad ja puhtamad. Võibolla oli ta kõige ilusamad välja valinud või siis neid enne saatmist pesnud. See, et Helinal oli nagu minulgi palju kopikaid üle jäänud, näitas, et ta oli minu sarnase iseloomuga, et raha üldse ei kulutanud. Eelmise kirjaga oli ta saatnud mulle sente või eurosente. Vist eurosente, natuke enne nende käibele tulekut. Varasemad kirjad olid kirjutatud pastakaga, aga tänane kirjutusmasinaga. Sellest järeldus, et Helina oli muutunud kinnisemaks ja ei tahtnud enam oma käekirja näidata. Hakkasin kirja venna nähes lugema. Ütlesin vaikselt: "Nii ilus." Varem olin selliseid lauseid öelnud alati mõttes, aga täna ütlesin kogemata kuuldavalt. Mõtlesin, et Helina kirjutas selleks ümbriku välisküljele, et kiri käib rahareformi kohta, et saadaks aru, et sees on ainult raha ja ei hakataks postkontoris ümbrikut avama kõlisemise põhjuse kindlakstegemiseks. Hakkasin kaustikusse huvitavat romaani kirjutama. Tagakaanele kirjutasin romaani tutvustava lõigu Helina kohta. See ei mahtunud sinna üleni ära. Mõtlesin, et jätkan teise köite tagakaanel. Aga teise kaustikusse kirjutasin selle lõigu siiski esimesele leheküljele. Jätkasingi kirjutamist teise köitega. Ma võisin kirjutada ükskõik kuidas, sest ma ei pidanud kirjutatut kellelegi näitama ja endal oli väga huvitav.

*
Kõndisin mööda kitsast rada. Kuna seal jalutas üks naine koeraga, läksin rajast kaugemale ja kõndisin mööda muruplatsi. Muruplatsilt kaldusin edasi veel kaugemale. Aga sealne rada läks teises suunas kui tavaline, nii et läksin edasi mööda tavalisest erinevat teed. Ühes kohas näitasin isale, et siin võiks ära keerata, sest mulle tundus, et varem olen läinud sealt. Keerasime sinna. Seal oli tee väga libe. Ütlesin, et see on Tartu ainuke tänav, kus on suvel ka libe. Jõudsime järgmisele tänavale, kus oli paks liivakiht, mis muutis kõndimise raskeks. Isa ütles, et ja see on Tartu ainuke tänav, mida suvel ka liivatatakse.

reede, jaanuar 28, 2011

Vikilekete eest duellile

Vanasti kutsuti solvajad duellile. Solvang oli see, kui teisele midagi näkku öeldi või kindaga visati. Nüüd on avalikustatud hulk solvanguid, mis ei olnudki mõeldud solvangu objektile teatavaks saamiseks. Kas selle eest tuleks duellile kutsuda lekkinud dokumentide autorid või need lekitanud varas?

Abrami sünnipäevaturniir

Tänase turniiriga tähistati Abrami ümmargust sünnipäeva. Mängijaid kogunes 22, mõtlemisaega oli 15 minutit ja voore 7. Teistest rohkem punkte said:

1. Trohhalev 6
2.-4. Abram, Metsoja, Runnel 5

Mulle jäeti neljanda koha auhind, kuna ma olen noorem. Kui oleks vaadatud, mitmendas voorus punktid on saadud, oleksin olnud Metsojast ees. Järgnevatest mängijatest sai vanuse tõttu auhinna veel Ojaste. Parima naise auhinna sai Viikmaa.

Esimeses voorus võitsin mustadega Laumetsa. Vankrilõppmängu minnes oli nuppe võrdselt, aga edu tõi mulle vaba liini vallutamine. Teises voorus võitsin valgetega Arsti ja kolmandas mustadega Šukist. Pärast seda vooru jagasin Viikmaaga kahekesi esikohta, aga kokku meid ei pandud, kuigi värvid oleks klappinud. Algul pandi, aga kui Trohhalev tegi märkuse, et ta ei saa kaks korda sama vastasega mängida, vahetati ära. Neljandas voorus mängisingi valgetega Trohhalevi vastu ja kaotasin. Ette jäi ettur h3. Viiendas voorus mustadega Abrami vastu sain kätte kvaliteedi, aga kaotasin mängu. Pööre sündmuste käiku tuli etturi h6 ette jäämisega, seega tegin umbes sama vea, mis voor varem. Kuuendas voorus valgetega Seljodkini vastu võitsin, samuti seitsmendas voorus jälle valgetega Viikmaa vastu.

Edu tõi sama treeningsüsteem, mis kaks nädalat tagasi. Sel ja üle-eelmisel nädalal treenisin viis päeva ja kuuendal puhkasin, eelmine nädal treenisin kõik kuus päeva ja olin arvatavasti selle tõttu väsinud. Käesoleva nädala ühelgi varasemal päeval ei olnud ma nii puhanud kui täna.

Runnel-Seljodkin
1. e4 d6 2. d4 g6 3. Rc3 Og7 4. f4 c6 5. Oe2 Rf6 6. Rf3 0-0 7. 0-0 b5 8. a3 Ob7 9. e5 de 10. fe Rd5 11. Rd5 Ld5 12. Rg5 Ld7 13. Oe3 Ra6 14. c3 Rc7 15. Of3 Rd5 16. Of2 c5 17. Re4 Vac8 18. Rc5 Vc5 19. dc Oe5 20. Od4 Ob8 21. Ve1 Lc7 22. g3 e6 23. b4 Le7 24. Ld2 f5 25. Oe5 Oe5 26. Ve5 Lf6 27. Vae1 f4 28. Ve6 Lg5 29. V1e5 Ld8 30. Od5 fg 31. Vd6+ Od5 32. Ld5+ Kg7 33. Vd8 gh+ 34. Kh2 ja siin tunnistas must ennast võidetuks ning tema aeg oli kukkunud.

Runnel-Viikmaa
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Rc6 4. 0-0 Od7 5. d4 cd 6. Rd4 Rf6 7. Rc3 a6 8. Oc4 b5 9. Rc6 Oc6 10. Od3 b4 11. Rd5 Rd5 12. ed Od5 13. Oa6 Og2 14. Ob5+ 1:0

*
Füüsilistel aladel nimetatakse tugitoolisportlasteks neid, kes ei võistle, vaid vaatavad teiste võistlemist televiisorist. Males istuvad võistlejad ise toolidel. Nendel turniiridel, kus mina käin, seisavad pealtvaatajad püsti. Neid võiks nimetada seismissportlasteks.

*
Males võib ühel poolel nuppe rohkem olla, aga ülekaalu vähendab see, et vastane saab käigul olles liigutada siiski ainult ühte oma nuppudest. Sõjas ja jalgpallis on jõudude ülekaalul suurem tähtsus, sest joosta saavad kõik sõdurid või jalgpallurid korraga. Sellest hoolimata võitis Kamerun ükskord Argentiinat väiksema mängijate arvuga. Võibolla jalgpallis pole ka ülekaalul nii suurt tähtsust kui sõjas, sest palle on ikkagi ainult üks.

neljapäev, jaanuar 27, 2011

Registreerumine Tartu meistrivõistluste valikturniiriks

Andres Karbalt tuli kiri turniiri kohta, milleni aega on ootamatult vähe:

Tere Malesõbrad

Saadan lingi maleliidu lehel olevale juhendile. Kahjuks on mul seal
sisse lipsanud üks viga eelregistreerimine kestab ikkagi 03.02.2011
mitte 03.11.2011.

http://www.maleliit.ee/info/2011/eel_TartuMV.pdf

Andres

Ps. Seda infot võib ka teiste malesõpradega lahkelt levitada.

Võtsin võõra koti ja mängud läksid meelest

Kaks poissi hakkasid omavahel võitlema, et vaadata, kumb tugevam on. Üks oli nii tugev, et võttis auto kätte ja lõi sellega teist.

*
Sõitsime rongis. Panin täheklotsidest kokku kaks luulerida. See oli tõlge ühe vene luuletaja luuletusest. Aga Volpert mäletas neid ridu täpsemalt ja vahetas osa tähti ära. Nii muutusid read venekeelseteks. Volpertil oli kindlasti väga palju luuletusi peas, kuigi malepartiisid oli tal peas vähem. Saabus peatus, kus tuli rongist välja minna. Enne pidin leidma oma koti. Võtsin akna kohalt ühe koti, kuigi ei olnud kindel, kas see on minu oma. Rongist väljas vaatasin kotti sisse. Selgus, et see ei olnudki minu kott. Nüüd sõltus omaniku leidmine sellest, kas kotis olevatel asjadel on tema isikuandmed. Kui oleks olnud, oleks saanud kotid tagasi vahetada. Aga rongitöötajad varastasid vist rongi jäänud kotid ära.

*
Mõtlesin minna kohvikusse sööma. Vend küsis, kas ma seal hindu võrdlen ka. Ma ei osanud vastata. Ütlesin, et vaatan kõiki hindu. Eile oli koolimajas malevõistlus toimunud. Ütlesin, et tahan sinna tagasi minna, sest eile jäid tulemused vaatamata. Läksingi mängukohta tagasi. Seal ütlesin, et ma ei mäleta eilsest ühtegi mängu ega ühtegi vastast. Vahel jäävad meelde, aga eile ei jäänud. Pärnits vastas, et ta ka ei mäleta. Ütlesin, et mäletan ainult seda, et sain vist viis punkti. Voore oli olnud seitse. Selgus, et ma olingi saanud viis punkti seitsmest ja seitsmenda koha. See oli auhinnaline koht. Auhindu hakati kätte andma alles täna. Ütlesin, et ma ei mäleta, mitu osavõtjat oli. Vastati, et osavõtjaid oli kaheksa. Ehmatasin ja ütlesin, et see ei ole võimalik. Kui osavõtjaid oleks olnud ainult kaheksa, ei oleks saanud olla seitset auhinda. Selgus, et tegelikult oli osavõtjaid 60.

kolmapäev, jaanuar 26, 2011

Gaasipedaal ja piits

Autod on läinud järjest kiiremaks. Arvatavasti läksid enne seda tõuaretuse teel järjest kiiremaks ka hobused. Ja võibolla lähevad siiamaani.

Spikker muutus ebapiisavaks

M. Kolk ütles, et ma jään reitingust ilma. Selgus, et kõigi Eesti maletajate reitingud tühistatakse, sest nende arvutamiseks ei ole enam raha. Võibolla oli Kolgil kadunud huvi reitingute arvutamise vastu ka vanemaks saamise tõttu. Vist ainult nendel, kes oleks mänginud FIDE reitingut omava vastasega, oleks uus reiting välja arvutatud. Ütlesin, et kui ühed reitingud tühistatakse, siis tekivad alternatiivsed. Piisab sellest, et üks maletaja Tallinnast ja üks Tartust saadab kõigi oma linna turniiride tulemused. Ise ma poleks reitinguid arvutada viitsinud. Kui reitingud tühistati, siis ei saanud ma kunagi soovitud kõrgusele jõuda. Teiselt poolt ei pidanud enam muretsema reitingu langemise pärast. Minu reiting oligi viimasel ajal kõvasti langenud.

*
Pidin läbi viima talgud. Pärast üks tüdruk ütles, et ta räägib, mida talgutel tegelikult teha tuli. Küsisin, kas ta tahab öelda, et ma tegin midagi valesti. Leidsin, et mina ei pidanud midagi tegema. Olin koolis ja seejärel kodus. Joosepile näidati mind ja öeldi: "Onu Simo." Varem ei olnud ta kunagi minu nime öelnud, aga nüüd kordas mõlemad sõnad kohe õigesti järgi. Ütlesin, et Tõnis ütles küll minu kohta alguses Mo. Praegu kordas Joosep minu nime mehhaaniliselt järgi, nii et see võis tal veel meelest minna.

*
Oli matemaatika tund. Algas kontrolltöö. Mina ei hakanud esialgu kirjutama, sest mul polnud kodus võimalik õppida. Keegi ei osanud. Õpetaja näitas tahvli peal ühe ülesande ette, et võrrandid tuleb teisendada kujule, kus saab taandada. Sellega sai mulle asi selgeks, aga kirjutama hakkamise asemel lugesin juturaamatut. Minu pinginaaber kirjutas. Võibolla õpetaja mõtles, et ma tahan kirjutada järgmine kord. Lõpuks hakkasin kirjutamisega pihta. Korrutamise abivalemeid kasutades sain vastuseks, et null võrdub nulliga. Kõndisin kooli fuajees. Mõtlesin, et koolimaja on suur ja mahakirjutamisvõimalusi on palju. Mõni näiteks kirjutas abivalemid endale käe peale. Ma olin endale varem teinud väiksest paberitükist spikri, kus olid ainult kaks kõige keerulisemat abivalemit, sest teised olid endal peas. Aga nüüd olin teised ka ära unustanud ja sellest spikrist enam ei piisanud.

teisipäev, jaanuar 25, 2011

R-tähega külalised

Täna käisid külas Reelika ja Riho. Reelika küsis, kas ma Rihoga varem kohtunud olen. Vastasin, et ei mäleta. Reelika rääkis, et kui ta aastal 2002 minu isa kohta uurimistööd kirjutades külas käis, siis oli Riho ka kaasas, aga ta oli veel väike. Seda külaskäiku ma mäletan, aga Riho kaasasolek ei olnud meeles. Reelika tõi kaasa enda küpsetatud leiba. Neil on mõlemal relvaluba ja isa küsis, miks nad relvi kaasa ei võtnud. Reelika vastas, et ta ei taha sellega inimesi hirmutada. Nad rääkisid, et relvaloa omamise korral on avalikes kohtades relva kaasas kandmine lubatud, aga seaduse järgi tuleb seda kanda nii, et näha ei oleks. Rihol oli nuga siiski kaasas. Sellel olid eraldi hambad köie lõikamiseks. Mina rääkisin, et kui meile lapsena mängusõdurid kingiti, siis ema viskas need ära, kuigi ma ei mänginudki nendega sõda. Nüüd ütles ema, et laste käes ei tohi relva olla, teistel võib. Reelika rääkis, kuidas ta erinevates kohtades kiirgustaset mõõtmas käib. Valgevenes olid talle maitsenud kõige rohkem piimatooted, aga tegelikult soovitatavat Valgevene piimatoodeid mitte tarvitada, kuna seal on teistsugused normid. Mina meenutasin, et pärast Tšernobõli õnnetust oli müügil Gomeli oblasti margariini ja ema püüdis seda mitte osta. Reelika oli käinud ka Tšernobõlist kuue kilomeetri kaugusel, kus kiirgustase enam väga hull ei olevat. Iraanis olevat looduslik kiirgustase väga kõrge, aga seal ei esinevat vähki rohkem kui mujal. Isa arvas, et seal elab selline rahvas, kes on juba kohanenud. Isa küsis, keda nad valivad. Reelika vastas, et ei tea, ta on Keskerakonnast välja astunud, aga Keskerakond ei ole teda liikmete nimekirjast kustutanud. Kui külalised saabusid, küsis isa neilt, kas nad veini joovad. Riho vastas, et ei joo, ta peab veel täna autot juhtima. Isa ütles, et mõtles, et kui külalised tulevad, saab veini juua, üksi ei sobi juua ja mina olen karsklane. Reelika ütles, et on ka suurem osa aastast karsklane, sest sõidab kogu aeg autoga. Mina ütlesin, et ema ei ole karsklane. Kui juttu tuli liiklustrahvidest, rääkisin, et hakkasin eelmine nädal autonumbreid pähe õppima ja oma tänava autod on juba üsna selged. Reelika rääkis, et ta kirjutas kunagi autonumbreid üles ja tal jäid need ka üsna hästi meelde. Mina kirjutasin mõned autonumbrid üles neljandas klassis, aga siis ei jätnud neid veel meelde. Külalised olid meie pool umbes kaks tundi. Sõime peale leiva veel kartulit ja kapsast ning jõime teed. Pärast soolase söömist toodi vist magusa taldrik ka, aga magusa maitset ma ei mäleta.

Birgi dokumendid

Kirjutasin uurimistööd. Isa astus mu voodi juurde ja küsis, kas ma Birgi kohta materjale vaatasin. Vastasin, et leidsin sel teemal kaks artiklit. Võis oodata, et isa ütleb, et seda on liiga vähe, aga ta ütles hoopis, et see Birgi asi ei ole selge. Panin selle lause põhjal töösse kirja, et tõde ei selgunudki. Aga siis kustutasin ikkagi ära, sest see väide polnud allikatega kooskõlas. Birk oli olnud Eesti saadik Moskvas ja oli Eesti kohta andmed venelastele välja andnud ja teatanud, et ta enam Eestisse tagasi ei tule. Ei teatud, kas ta tegi seda vabatahtlikult või langes venelaste kätte vangi. Stalinist võis kõike oodata. Palju Birgi teemal lehes ei kirjutatudki. Üks poiss, kes elas jõe ääres, nägi, et mööda jõge tuleb tühi mootorpaat. Selle paadiga saadeti Venemaalt Eestisse Birgi dokumendid. Poiss juhtis paadi kaldale. Nende dokumentide kohta ütles ta, et neist tuleb teatada välisministeeriumisse. Sellel poisil oli palju vendasid. Nad valmistusid kogu aeg mälumänguks. Pärast välisministeeriumisse helistamist esitasid nad üksteisele kordamisküsimusi: "Mis ta nimi oli?" - "Birk." - "Ja kelle vastu ta võitles?" - "Diplomaatide." Tundus, et need filmis esinevad poisid olid välja mõeldud meie pere laste põhjal, nii nagu filmi tegijad isa jutust aru said. Kui valitsuse esindajad saabusid, küsisid nad, kuidas see paat sellele jõele sattus, kui ta pole Peipsiga ühendatud. Jõgi voolas Tallinna lähedal. Mere kaudu ei saanud paat tulla, sest siis oleks ta pidanud ujuma vastuvoolu. Laidoner ütles, et sellest loost tuleb järeldada, et me ei tohi käia välisreisidel. Ta ei hakanud küll hiljem venelaste sissetungi puhul vastu, aga kuni sissetungini püüdis ta Eestit kuidagi kaitsta.

esmaspäev, jaanuar 24, 2011

Kronoloogilised riimid

Riimid tekitavad emotsioone ka teksti sisust sõltumata. Sünnipäevad ja aastapäevad on kuupäevade riimumine. Juubelid on aastaarvude riimumine. Sündides inimene nutab, aga hiljem hakkab oma sünnipäevi suure pidulikkusega tähistama.

Lasen kanali veetaseme kõrgele

Kaevasin Emajõe ja kanali vahele väikse kraavi. Vesi hakkas jõest kanalisse voolama. Ütlesin, et lasen kanali veetaseme kõrgele. Ema keelas, et inimesed ei tohi ju ära uppuda. Vastasin, et tegelikult on jõe ja kanali veetase ühe kõrge. Kanali teist poolt ja jõge juba ühendas kraav ja seal polnud midagi hullu juhtunud. Selle kraavi oli vist mõni teine laps sama moodi kaevanud. Hakkasin oma kraavi siiski kinni ajama. Ma ei ajanud kinni kogu kraavi, vaid ainult algusotsa ja ühe koha tagantpoolt. Isegi sellele kulus kogu välja kaevatud liiv ära. Ja vesi ei jäänud pidama, vaid imbus läbi liiva edasi, sest see oli kohevam kui enne lahti kaevamist. Hakkasin lisaliiva lahti kaevama, et viia kraavi kinnipanekuks juurde, aga kinni teda kuidagi ei saanud. Henn ütles, et Tõnu on meie vendade tubli esindaja. Sellega tahtis ta ilmselt öelda, et mina ei ole. Mõtlesin, et võiks vastata, et Henn ise ei ole. Kaevasin liiva seest välja valge mügara. Küsisin, mis see on. Öeldi, et radioaktiivne aine bataat. Siis oleks olnud parem siit rannast üldse lahkuda, sest liiva sees pidi selliseid asju palju olema. Järgmiseks leidsin suurema ja kollasema mügara. Ütlesin, et see on kõrvits või ürgaegse kõrvitsa jäänused. Vesi voolas edasi ja kiirenevas tempos. Nüüd nägin, et jõe veetase on siiski kanali omast palju kõrgemal, sest vesi voolas kõrgest mäest alla.

pühapäev, jaanuar 23, 2011

Kohalikud Vatikanid

Itaalias oli keskajal Kirikuriik ja tänapäeval Vatikan. Eestis oli kaks kirikuriiki - Tartu piiskopkond ja Saare-Lääne piiskopkond.

Raamatu keele hallutsinatsioon

"Postimees" tahtis avaldada minu kommentaari ühe asja kohta. Ütlesin oma kommentaaris, et seda asja teab paremini Laar. Seepeale küsiti ka Laari arvamust. Minult küsiti, et ma annaks jutu juurde panemiseks oma foto. Ajalehe trükkiminekuni ei olnud enam palju aega jäänud. Küsisin Hennult, kas tal on minust fotot, aga tal seekord ei olnud. Lükkasin foto saatmise edasi ja siis läks see mul tükiks ajaks meelest. Tegelikult pidi ajalehel minust foto olema, sest "Postimehe" fotograaf oli mind pildistanud. Aga võibolla neile nii vana ei kõlvanud. Järgmisel päeval minu juttu ajalehes sees ei olnud. Võis oodata veel üks päev, võibolla siis oleks avaldatud. Aga võis ka olla, et ajaleht tahtis ainult minu kohta informatsiooni välja peilida, mitte seda avaldada.

*
Kroonid olid kuulutatud kehtetuks. Seetõttu rebisin kahekroonised pooleks, et kasutada neid bussitalongidena. Ustav ütles, et mis, mul on kahekrooniseid, ja võttis ühe ära endale mälestuseks. Näitasin, et mul on veel haruldasemat raha, mul on ühekroonine ka. Ustav ütles, et seda tal on, ja ei võtnud. Läksin bussiga sõitma. Tahtsin võtta taskust piletit, aga leidsin ainult augustatuid. Bussijuhilt ostma ei tahtnud ma minna. Augustasin ühe aukudega pileti uuesti. Vanad augud muutusid niiviisi peaaegu märkamatuks, aga mitte täiesti. Kui kontroll minu juurde tuli, siis ütlesin, et arvan, et võin selle piletiga veelkord sõita, sest mina pole teda varem augustanud. Kontroll poleks arvatavasti muidu midagi märganud, aga minu jutu peale sai aru, et see on varem augustatud pilet. Ta küsis trahvi. Ütlesin, et mina ilma kohtuotsuseta trahvi ei maksa. Kontroll läks juhi juurde, arvatavasti selleks, et juht mind välja viskaks.

*
Ema ütles, et ma pean koolis olema. Mina ei pidanud koolis käimist vajalikuks. Ema hakkas mind taga ajama, et vägisi viia. Jooksin eest ära mööda poe eskalaatoreid.

*
Kirjutasin Helinale elektronkirja, milles rääkisin ühte inimest taga. Kui kiri valmis oli, saatsin selle teele. Siis märkasin, et esimest korda ei ole Helinale mõeldud kiri läinud teele talle endale, vaid kirjas taga räägitud inimesele. Mõtlesin, et saadan sellele inimesele uue kirja, et eelmine kiri ei olnud mõeldud talle.

*
Uku Masing võttis ajalehes sõna. Selgus, et ta oli veel elus. Aga see pidi jääma tema elu viimaseks sõnavõtuks. Ta kommenteeris ühe eesti filoloogi saatesõna tema raamatule, kus see filoloog oli Masingu tähtsust vähendanud. Masing kirjutas, et see on huvitav, et eesti filoloog ei tunne huvi eesti keele vastu. Masing loetles, mida ta tegelikult leiutanud on. Enda kõige suuremaks leiutiseks nimetas ta kreeka tähestikku. Nähtavasti sellepärast, et tähtede abil sai kõik muud asjad kirjutada. Kreeka tähestik oli juba varem olemas, aga Masing oli leiutanud kreeka tähtedele eestikeelsed nimed. Ta lõpetas artikli sõnadega, et tal on kahju, et raamat ilmus koos selle saatesõnaga.

*
Olime Paides. Vaatasime, milliseid raamatuid seal keset tuba seisvas riiulis on. Enamus raamatuid ei kutsunud lugema. Aga siis nägin ühte, mida tahtsin hirmsasti lugeda. See oli venekeelne teoreetiline raamat Itaalia fašismi kohta. Olin seda eelmine kord Paides käies juba natuke lugenud ja nüüd tahtsin jätkata. Ütlesin, et seda raamatut tahan kindlasti lugeda. Ütlesin Klausile, et ta laiali lennanud paberid kokku korjaks. Ise ei tahtnud ma korjata, et lugemisega kiiremini pihta hakata. Raamat ei olnudki vene keeles, vaid nägin teksti eestikeelsena. See pidi olema hallutsinatsioon. Siis ei teadnud, võibolla nägin hallutsinatsioone ka juhul, kui nägin teksti venekeelsena. Lõpuks taipasin, et ma ei näe mitte hallutsinatsiooni, vaid raamat on lihtsalt vahepeal eesti keelde tõlgitud ja see on eestikeelne eksemplar. Hakkasin kaustikusse romaani kirjutama. Arvatavasti pidi see varsti pooleli jääma nagu varem alustatud romaanidki. Kirjutasin, et must asi on musta mehe tunnus. Joonistasin inimest. Kogemata joonistasin tema jala külge jooned, mis võisid tunduda millegi ebaviisakana. Et ei tunduks, tegin selliseid jooni juurde. Nüsisin leiba ja liha, nii et need jäid sakilised. Otsustasin, et lõikan lõikepinna siiski sirgeks. Aga niimoodi sõin ma veel rohkem.

laupäev, jaanuar 22, 2011

Hüppe suund

Hüpata saab igas suunas - kaugust, kõrgust, kõrvale. Saab ka üle oma varju hüpata. Kui pärast hüpet olla teisel pool valgusallikat kui enne, siis on varju suund muutunud.

Elusa surmakuulutused

Sõitsime autoga. Kui auto oli juba kaua sõitnud, jõudsime Anne tänava ja Kaunase puiestee vahele. Seal nägin seismas autot numbriga TED TEN. Seletati, et me vaatame filmi ja praegu näidatakse peategelase mälestusi. Film hakkas õudsemaks minema. Nüüd lamasin kodus voodis ja algas pikk ärkamisprotsess. Kui ärkamisprotsessi esimene etapp läbi oli, algas teine.

*
Väiksel lapsel kasvas peas küüs, mille serv oli lahti. Mõtlesin, et see tuleks ära lõigata, aga seda tuleb teha, kui laps on rahulikumas meeleolus. Ema ütles, et ta tahaks kuulda, kuidas laps ütleb esimest korda "Ansip". Ema oli käinud lennukiga reisil. Ta rääkis, et nad läksid sinna kahe lennukiga, aga üks lennukitest kukkus tee peal alla. See oli Venemaa lennuk ja arvati, et ta põrkas Ameerika raketiga kokku. Kui isa tuli kööki, ütles ema, et üks mees sai vähist lahti. See mees oli olnud lennukiga alla kukkujate hulgas. Teise mehe kohta ütles ema, et ta ei ole surnud, kuigi Tallinna poisid on sadistlikult tema kohta mitu surmakuulutust avaldanud. Surnuks kuulutatu olevat nende kuulutuste peale vihane. Hakkasin naerma ja ütlesin, et vähemalt saab ta nüüd ise oma surmakuulutusi lugeda.

*
Läksin ühest uksest sisse. Selle taga oli üleni paljas naine. Ta ütles, et ta ei teadnud, et mehi sisse tuleb. Siis hakkas tunduma, et võibolla ta on siiski riides. Naine ütles, et see on saladus, kas ta on paljas või riides.

reede, jaanuar 21, 2011

Meelde jätta saab abivalemitega

Viimastel päevadel olen autonumbreid meelde jätnud. Lihtsalt peale vaatamisest nad ei jää, aga valemite abil jäävad. Kui näha teisel päeval samas kohas sama numbriga autot, on hea meel. Või kui ei näe, aga õnnestub number muidu meelde jätta. Valemite abil asju meelde jättes mõtleb ühtlasi valemi teemal muid asju ka läbi. Valemeid võiks nimetada ka tõdemusteks. Ajaleht "Pravda" oli Tõeministeeriumi häälekandja. Keskerakonna Tõekomisjoni on kerge võrrelda Tõeministeeriumiga. Tõeministeerium tegutses raamatus "1984" ja selle loosung oli "Tõde on vale". 1984 läksin ma esimesse klassi. Kui mõni aasta hiljem oli vaja kirjutada, mis aastal me kooli läksime, siis ma ei teadnud. 1984 sai üks minu vend 1-aastaseks. Rääkida ta veel ei osanud. Selle selgeks õppimine võttis tal veel nii palju aega, et kasutati logopeedi sekkumist. Tema poeg hakkas ka rääkimist õppima hiljem kui teise venna poeg. 1. jaanuaril räägiti, et mida rohkem inimene oskab käega asju teha, seda rohkem oskab ta ka peaga. Minule tundub, et spetsialiseerutakse siiski ühele või teisele, sest hiljem rääkima hakanud vennapoeg hakkas varem kõndima. Põhikooli ajal arvasingi, et targemad inimesed on füüsiliselt nõrgemad, nagu klassivendade näited kinnitasid. Alles keskkoolis, kui klassid ümber komplekteeriti, nägin selliseid klassivendasid, kes olid nii vaimselt kui ka füüsiliselt tugevad. Aga vaimselt olid nad võimekamad ka vist eeskätt reaalainetes, mitte kirjandite kirjutamises. Nooremates klassides kirjutati jutustavaid kirjandeid ja vanemates arutlevaid. Õpiku järgi oli olemas veel kolmas liik kirjeldav kirjand, aga neid me kirjutama ei pidanud. Ükskord anti teema "Vaade minu toa aknast", mis võiks olla kirjeldav, aga mina kirjutasin jutustava. Ja kirjeldavat oligi raske kirjutada, sest kirjand pidi valmima koolimajas, mitte kodus. Kuuendas klassis pidi palju kirjandeid kirjutama ja ma kirjutasin ennast vist tühjaks, et hilisemad ei tulnud enam nii hästi välja kui varasemad, sest ei tahtnud ennast korrata. Kui ma kirjutasin ülikooli ajal valmis oma esimese luulekogu käsikirja, valmis see küll lühikese ajaga, aga ühel hetkel tundsin samuti, et teemad on otsas. Hiljem olen teemasid paremini otsida osanud, aga ei taha korrata riime. Males avangute kordumine ei häiri, sest tuttavat seisu on kergem mängida. Ja kui esimesel korral võita ei õnnestu, tahaks teine kord asja parandada. Täna mänge üles kirjutades ühtlasi analüüsisin neid. Malele läks kokku suurem osa päevast. Sellest, et mind sauna ei kutsutud, ei ole üldse kahju. Eelmine nädal jõudsin sauna ka mängude kirja panemise järel, aga täna võttis nende meelde tuletamine rohkem aega.

Süsteem kahtluse all

Treenisin veel nädal aega selle süsteemi järgi, mida eelmisel reedel kirjeldasin, aga seekord see häid tulemusi ei andnud. Võibolla treenisin üle või väsitasin ennast muude tegevustega liiga palju, sest tänase turniiri lõpuks olin väga unine. Eile oli juba keskendumisraskusi. Enda mänguaegsel hinnangul sain neli paremat ja kaks võrdset seisu, lisaks ühe loobumisvõidu, aga enamuse häid seise mängisin maha. Tegelikult uniseks muutis alles kuuenda vooru mäng, mis on seletatav sellega, et kaotus väsitab rohkem kui võit. Turniiril oli 16 osavõtjat, 7 vooru ja 15 minutit mõtlemisaega. Tulemused olid:

1.-2. Solovjov 5,5 p.
Peebo 5,5
3. Trohhalev 5
...
9.-10. Runnel 3

1. voor
Runnel-Puis 1:0
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 bc 5. d4 cd 6. Ld4 d6 7. 0-0 e5 8. Ld3 g6 9. Vd1 Og4 10. h3 Of3 11. Lf3 Lf6 12. Ld3 Oe7 13. Rd2 h5 14. Rc4 Vd8 15. Oe3 d5 16. de cd 17. Rb6 d4 18. La6 de 19. Lb5+ Kf8 20. Vd8+ Kg7 21. Vg8+ (Parem tundub Vdd1) Vg8 22. fe Vb8 23. Vf1 Lb6 (Parem oli Vb6) 24. Le5+ Of6 25. Vf6 Lf6 26. Lb8 ja varsti valge võitis.

2. voor
Metsoja-Runnel 0,5:0,5
Nimzo-India avangus tundus mäng algusest lõpuni umbes võrdne.

3. voor
Runnel-Peebo 0:1
1. e4 d6 2. d4 c6 3. f4 g6 4. Rc3 Og7 5. Oe2 b5 6. a3 a6 7. Rf3 Rf6 8. 0-0 0-0 9. e5 de 10. fe Rd5 11. Rd5 Ld5 12. Rg5 Ob7 13. Of3 Ld8 14. Oe3 Lc7 15. c3 c5 16. Lb3 c4 17. Ld1 h6 18. Re4 Rd7 19. Ld2 Kh7 20. Vf2 Vad8 21. Lc2 Od5 22. Rg5+ (Parem tundub Vaf1) hg 23. Od5 Re5 24. Og5 Vd5 25. de Le5 26. Of4 Lf5 ja must realiseeris enametturi võiduks.

4. voor
Runnel-Volpert 0,5:0,5
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 bc 5. d4 cd 6. Ld4 d6 7. 0-0 Vb8 8. Vd1 Lb6 9. Ld3 Rf6 10. h3 g6 11. e5 Of5 12. Le2 de 13. Re5 Og7 14. Rc4 Lc7 15. Rd6+ Kf8 16. Rf5 gf 17. Rc3. Etturi võtsin pärast arenduse lõpetamist. Teist etturit ei riskinud võtta. Lõppmängus kaks vankrit kahe vankri vastu andsin kogemata h3-lt etturi tagasi. Must hakkas ründama, aga pakkus ajapuuduses igal käigul viiki, kuni ma vastu võtsin.

5. voor
Ivainen-Runnel 1:0
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Oe3 Rgf6 6. Od3 Re4 7. Oe4 Rf6 8. Of3 e6 9. Og5 Oe7 10. Re2 0-0 11. 0-0 Rd5 12. Oe7 Le7 13. c3 e5 14. de Le5 15. Rd4 Vd8 16. Ve1 Ld6 17. Lc2 Od7 18. Rf5 Lg6 19. Rd4 Lc2 20. Rc2 Of5 21. Rd4 Og6 22. Od5 Vd5 23. Ve7 Vab8 24. Vae1 Vd8 25. f4 Kf8 26. Vc7 Vdc8 27. Vee7 Vc7 28. Vc7 Oe4 (Parem tundub Ke8-Kd8) 29. Kf2 Ve8 30. b3 g6 31. g4 Ve7 32. Vc8+ Kg7 33. g5 Ob1 34. a3 Oa2 35. b4 Oc4 36. h4 h6 37. Kf3 hg 38. hg Oa6 39. Va8 f6 40. Va7 fg 41. fg Ve8 42. a4 Ve5 43. Kf4 Vd5 44. b5 cb 45. ab Ob5 46. Vb7+ Od7 47. Ke4 Vd6 48. Ke5 jne. valge võiduga.

6. voor
Runnel-Tätte 0:1
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. Rc3 Og4 5. h3 Oh5 6. g4 Og6 7. d4 a6 8. Oc6 bc 9. de ja nüüd ma oleksin pidanud õige mängu korral võitma. Aga seis läks väga keeruliseks ja ühel hetkel jäin lipust ilma. Mul oli mitu muud nuppu vastu, aga nendega ma lipu vastu mängida ei osanud.

7. voor
Seljodkin-Runnel -+

neljapäev, jaanuar 20, 2011

Kolm Saksamaad

Tahaks lihtsustatult öelda, et on olemas kolm suuremat saksa keele kõnelejate riiki - luterlik Saksamaa, katoliiklik Austria ja kalvinistlik Šveits. Aga kui kontrollisin, siis teatmeteos ütles, et aastal 1970 olid Šveitsi elanikest katoliiklased 49% ja protestandid 48%.

Mägedest ja Soome lahest

Kõndisin kooli poolt Vallikraavi tänava suunas, et minna enda korraldatavale klassikokkutulekule. Sinna kõndisid ka Peep ja Kristjan K. Peep oli sõjaväes distsipliini õppinud ja maleraamatu lühikese ajaga läbi töötanud. Algul arvasin, et sellest tasub eeskuju võtta, aga siis mõtlesin, et kiirustavamal lugemisel ju õpib vähem. Kokkutuleku suunas kõndis ka Ariel. Ta hoidis minuga pikka vahet. Kokkutulek oli kuulutatud välja korraga kahes majas toimuvana. Mõtlesin, et võiks mõlemas uksed lahti hoida, kuigi ühest kohast kiputi juba loobuma. Aga niiviisi oleks võinud sinna vargad sisse minna. Ühed võõrad tüdrukud eelistasid siiski seda esimesena välja kuulutatud kohta. Kokkutulekul tuli ka öösel magada.

*
Läksin kooli riidehoidu. Proovisin, kas minu võti ka riidehoiu peaukse lukku keerab. Mul ei olnud plaanis sealt midagi varastada. Aga mulle oleks võidud öelda, et sissemurdmist ei tohi põhimõtteliselt katsetada, võtit ei tohi panna lukuauku, kuhu see mõeldud ei ole. Minu juurde tuli üks noorema klassi tüdruk ja hakkas rääkima. Paistis, et see on keegi, keda ma pean tundma, aga ma ei tundnud ära. Ta ütles, et ta tahab tulla täna minu poole, et ma teda matemaatika ülesande lahendamisel aitaks. Võibolla oli asi selles, et ta elas naabermajas.

*
Liikusin mägedes. Mulle sõitis vastu veoauto. Kitsal teel tundus, et ma võin alla jääda. Aga pääsesin sellega, et auto kukkus kuristikku. Tuli teine veoauto. See kukkus ka kuristikku. Aga kukkumisel ta peaaegu riivas mind. Otsustasin minna tuldud teed tagasi. Aga olin parajasti mäe küljel ja mul oli raske niimodi liigutada, et ma ise ei kukuks. Soome parlamendis läks üks lambipirn teist värvi. Pirn kruviti välja ja tehti kindlaks, et see on täis eriti rasket terast, mis oli juba pikemat aega saadikuid kiiritanud. Pirnid oli saatnud Hiina. Lääneriigid otsustasid, et on aeg Hiina kommunismile lõpp teha. Hiinlased kirjutasid pühakirjasid mälestuste kujul ja Hiina kommunistide pühakiri oli Mao Zedongi mälestused. Kui kommuniste kukutama hakati, oli mul viimane aeg see raamat läbi lugeda. See oli meil kodus vene keeles olemas ja seda hoiti isa toas akna ja kirjutuslaua vahel. Olin seda natuke sõnaraamatuga lugenud, aga siis olin vahepeal võtnud selle kõrvalt ühe Vabadussõja ajaloo köite ning hiljem oli Mao Zedongi raamat juba meelest läinud. Vaatasin internetti. Seal oli uudis, et Raido ja üks teine ajaloolane katsuvad täna jõudu. Virkus oli teinud endale uue blogi Wirksblog, aga polnud mind selle kontaktidesse kutsunud, kuigi ma olin olnud tema eelmise blogi kontaktides. Kaardilt oli näha, et palju saari ei ole mitte ainult Soomel, vaid väikeste saarte arv on Soome lahes suur ka Eesti ranniku lähedal. Kaardile oli kantud, millist ütlust millises piirkonnas kasutatakse. Aga kui oleks neisse piirkondadesse reisinud ja seal kohalikele inimestele neid ütlusi öelnud, ei oleks nad võibolla ikkagi neid tundnud.

kolmapäev, jaanuar 19, 2011

Viiulivõtme tähendus

Maalisin pildi. Henn maalis selle järgi teise pildi oma ülikoolitööks. Ta ütles, et ma talle ülikoolitöödeks veel ideid annaks. Maalisin uue pildi ja Henn maalis selle järgi uue. Hennul läks maalimine kiiremini kui minul. Ta oli maalinud jõe. Ütlesin, et nüüd näen, et minu pildil on jõgi olemas, aga maalimise ajal seda veel ei teadnud. Teisel minu pildil olid lilled ja selle järgi oli Henn maalinud teistsuguseid lilli. Pille arvates olid Hennu pildid minu omadest paremad. Ütlesin, et Hennul on maalimisoskus, aga minul ideed. Henn pani kuivamata pildid üksteise peale. Küsisin, kas niimoodi värv laiali ei lähe. Henn vastas, et kui pildid juba valmis on, siis värv seguneb. Ta puudutas sõrmega minu pilti. Ütlesin, et ta kahjustas seda. Henn püüdis puudutatud kohta puhastada.

*
Mängisime kooli saalis korvpalli. Mul oli viske täpsusega raskusi. Söötsin palli pikalt ette, aga ei olnud kindel, kumma meeskonna kätte see satub. Mõtlesin, et ükskõik, peaasi, et pall liigub, see käib nagunii käest kätte. Siis mõtlesin, et kui ta vastaste kätte satub, siis ikkagi suureneb tõenäosus, et vastased viskavad rohkem korve. Mängima saabus ka Lauri K. Mõtlesin, et ta pidi ju korvpalli väga hästi oskama, praegu ei ole seda näha. Aga siis viskas ta kiire korvi. Mängu saabus ka Ariel. Mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem poisse jõudis tundi. Tunni lõpul vigastasin sõrme ja veri tuli välja. Krister ütles, et seda tuleb desinfitseerida, muidu võib veremürgituse saada või nakkushaigusi. Mina otsustasin, et ei desinfitseeri. Teadsin varasematest kogemustest, et nii väike haav ei tee midagi, veremürgitus tuleb suuremast haavast. Ja aidsi saamiseks peaks kellegi teise verd ka olema. Läksin duširuumi. Mulle olid klassivennad jätnud seal teistest halvema koha. Aga nüüd hakkas see koht mulle juba meeldima, sest vähemalt oli mul kindel koht olemas, samal ajal kui teiste kohad vahetusid.

*
Laulmisõpetaja ütles, et vähemalt ühte asja me peame mäletama - seda, kus on jo. Meile oli õpetatud, et jo on alt teisel noodijoonel. Aga mina mõtlesin, et jo-märk võib ju näidata, et see on ükskõik millises teises kohas. Alumine ra oli jo'le lähemal kui ülemine. Lugesin seletust selle kohta, mida näitab viiulivõti. Seejärel küsiti mult, mida see näitab. Vastasin, et ei mäleta. Öeldi, et see näitab, kus on kirjas kindel seisukoht. Vastasin, et õige jah, ma just lugesin seda. Vaatasin inglise keele õpetajale otsa. Ta ütles ühe lause otsa vaatamise kohta ja seejärel hakkas juhatama, kes kus magama peab. Nii poisid kui ka tüdrukud pidid magama minu toas. Aga mina mõtlesin, et ma ei lähegi oma tuppa, vaid jään ööseks suurde tuppa.

Lollusejoojad

Lollid ei mõista mu luulet.
Lolle on leegion.
Kas paremat kirjutanud
ise neist keegi on?

Lainetab lollusemeri
ja palju on joodikuid.
Ma pakun paremaid teri,
nemad ei hooli kuid.

teisipäev, jaanuar 18, 2011

Parteilaste hüüdnimed

Ma olen lugenud, et vabadussõjalased pidasid solvavaks, kui nende kohta kasutati sõna vaps. Ei ole aga kuulnud, et sotsialistid solvuksid, kui nende kohta öeldakse sots. Kommunisti kommuks nimetades võis ilmselt karistada saada. Kuigi mulle ei meeldi Keskerakond, ei meeldi mulle ka see, kui selle liikmeid kesikuteks nimetatakse.

Lippe ma ei leidnud

Klaus läks koosolekule. Ema ütles, et ta valitakse seal juhatusse. Kui Klaus koosolekult tagasi tuli, küsis ta, kas ma ei taha ühte oma luuletust sürrealistide albumis avaldamiseks anda. Ta lisas, et kõiki minu luuletusi nad ei taha. Vastasin, et nendele, kellele enamus minu luuletusi ei meeldi, ei anna ma ühtegi. Järgmisel hommikul magasin Paides väga kaua. Mind püüti äratada, aga ma ei teinud välja. Lõpuks mõtlesin, et ma olen konstruktiivne inimene, ja tulin voodist välja, et enne riidesse panemist uks kahe toa vahelt kinni panna. Aga ma kõndisin käpuli.

*
Vaatasin Facebookist Kati L. sissekandeid. Olin juhtinud tema tähelepanu sellele, et ta alustab lauset sageli sõnadega: "Ma olen..." Nüüd oli ta kirjutanud: "Kannatage veel üks kord välja - ma olen." Järgmises sissekandes oli ta öelnud, mis ta on. Mina kirjutasin: "Kati L. on kolmnurk ja on olnud täisnurkne kolmnurk." Mõtlesin, et mida ma sellega öelda tahtsin.

*
Kõndisin Kaunase puiesteele. Meie vana maja vastas olevate lasteaedade piire oli muudetud. Vahepeal oli pruuni lasteaia aed viidud mäe servast kõrgemale, aga nüüd oli ta jälle mäe all. Ja varem olid kahe lasteaia aiad olnud alati erineval joonel, aga nüüd olid nad samal joonel. Tegelikult oli aed tulnud meie majale isegi lähemale kui kunagi varem, sest aia territooriumiks oli muudetud ka sõidutee. Aia ja meie maja vahele jäi veel ainult kõnnitee. Kartsin, et see tähendab, et teisel pool maja hoovis on autotee pikemaks tehtud ja katab nüüd kogu maja pikkuse.

*
Tõnisson seisis Paide esikus ja oli köögis olijate peale vihane. Ta oli põder. Tema vend oli ka põder. Nad seisid väljas rohumaal. Noortel isastel põtradel oli kombeks omavahel võidelda. Aga kui nad olid samaaegselt ka inimesed ja tähtsates ametites, oleksid nad pidanud käituma tsiviliseeritult.

*
Ema andis mulle ümbriku. Ei olnud välja loetav, kes selle oli saatnud. Ütlesin, et kõige lihtsam viis seda kindlaks teha on ümbrik avada. Ümbriku seest tuli välja teine ümbrik. Ilmselt oli keegi saatnud kirja valele inimesele ja saaja oli selle mulle edasi saatnud. Mõtlesin, et Helinal sündis teine laps arvatavasti otse enne seda, kui ta mulle viimase kirja saatis. Kirja hakkaski ta arvatavasti selleks kirjutama, et lapse sündimisest teatada, aga siis ikkagi ei julgenud seda kirja panna. Teised inimesed ei olnud nii julged nagu mina.

*
Tuli jutuks, et enne Eesti lipu värvide otsustamist tehti ka kaks ristiga kavandit. Ütlesin, et neid saab vaadata raamatust "Eesti lipp". Hakkasin siiski kahtlema, kas selline raamat on olemas, võibolla oli ainult "Eesti hümn". Aga arvasin, et ühes vanas "Eesti ajaloo" köites on need kavandid siiski toodud. Vaatasin selle köite läbi. Köide oli teiste köidetega kokku köidetud. Seal oli maakaarte, aga lippe ma ei leidnud.

esmaspäev, jaanuar 17, 2011

Demograafilised Trooja hobused

Uute rahvaste saabumine on ajaloos sageli olnud mitte liitmis- vaid lahutamistehe. Suur rahvasterändamine 4.-7. sajandil tõi Euroopasse uusi rahvaid, aga ilmselt kaasnes sellega hoopis rahvaarvu langus. Sama juhtus, kui eurooplased avastasid Ameerika. Esialgu suri indiaanlasi rohkem kui eurooplasi asemele tuli. Eesti ajaloos on vallutajate sissetungid 13.-20. sajandil tähendanud samuti eestlaste arvu suuremat langust. Juba Trooja hobuse sisenemine Troojasse tähendas troojalaste mahatapmist.

Näidendi sisu ei olnud tõepärane

Ostsin putkast ajalehti. Ühtlasi maksin putkas istujale kooli söögiraha ära, sest üks võimalus oli maksta talle. Aga ma ei teadnud, kuidas õiges kohas teatavaks saab, et mul on raha makstud.

*
Olime koolis. Täna pidi olema ainult kolm tundi, neist üks pidi olema saalis etenduse esitamine. Mõtlesin, et nüüd, kus mul on söögiraha makstud, võin kindlasti söömas käia. Vist olin võinud ka varem ja olin käinud söömas raha maksmata. Aga söögivahetund oli meil alles pärast neljandat tundi. Kui täna oli ainult kolm tundi, siis vist ei hakanud kokad varem tööle tulema, vaid lihtsalt jäi söögivahetund ära. Läksime saalist kirjanduse klassi. Seal hakkas õpetaja õpilastele küsimusi esitama. Seetõttu läksin koos ühe klassivennaga klassist välja. Klassivend ütles, et see õpetaja alustab tundi alati juba vahetunnis. Vastasin, et aga me ei pea vahetunnis klassis olema. Jürgen küsis mult, milliseid Vilde raamatuid ma olen lugenud. Vastasin, et "Mäeküla piimameest" ja seda, kus on Taani prostituut. Jürgen oli ka seda lugenud. Ütlesin, et peaksin ju rohkem lugenud olema. Mul tuli meelde, et olin lugenud veel Vilde näidendit ja romaani, kus tööline haigeks jäi. Ütlesin, et peaksin olema lugenud nelja Vilde raamatut. Läksime klassi. Seal rääkis Artur täna esitatava näidendi sisust. Ta ütles, et Ligi oli kommunist. Lõin talle selle eest küüned kätte ja ütlesin, et minu vanaisa ei olnud kommunist. Ta astus kommunistlikusse parteisse, kui talle öeldi, et muidu jääb ta töökohast ilma. Tema raamatud ei olnud kommunistlikud. Kui ta parteisse astus, siis püüdis ta seda oma laste eest varjata. Kõndisime Vallikraavi tänavale. Seal öeldi, et Artur minestas ära. Kartsin, et olin talle suuri vigastusi tekitanud. Artur tuli teistele järele. Ta oli näost valge ja minestas uuesti. Võibolla ta minestas lihtsalt sellepärast, et olin talle selgeks teinud, et näidendi sisu ei olnud tõepärane. Läksin koolimajja. Sisenesin mulle tundmatust uksest. Jõudsin kahtlasesse koridori, kus võis õhus mingit kemikaali olla. Sealt koridorist tuli põgeneda.

*
Vaatasin maleturniiri tabelit. Turniir oli toimunud kahes grupis. Kaks mängijat, kes olid eelmisel korral nõrgemas grupis, olid seekord tugevamas, aga tulid seal ka keskmistele kohtadele. Üle pika aja oli mängima tulnud Anto ja oli saanud tugevamas grupis üsna palju punkte. Aga vahepeal oli ta saanud kolm kaotust järjest. Minul poleks nii pikka kaotuste seeriat sisse tulnud. Mõned olid rääkinud, et ega malemäng meelest ei lähe, kui teha aastakümnetepikkune võistluspaus, on tase uuesti mängima hakates umbes sama. Mõtlesin, et ja kui mina veel kogu aeg treenin ka, siis ma lähen veel järjest tugevamaks.

*
Isa küsis, miks Tõnu tema raamatule kujunduse tegi, üks teine kujundaja oleks teinud parema. Tõnu vastas, et isa ise ju tahtis, et tema teeks. Isa ütles, et ta oli öelnud, et Tõnu võib kujunduse teha, aga see ei tähendanud, et ta pidi. Tõnu oli aru saanud, et kui juba kujundamisest juttu tehakse, siis talle antaksegi see ülesanne. Kui Tõnu juba kujundust tegema hakkas, ei hakanud isa enam teist kujundajat otsima.

*
Malenupud ja mõttemeistri nupud olid laua serval ja osad kukkusid põrandale. Hakkasin neid kokku korjama. Jagomägi ütles, et ma ärkaks nüüd üles, tuba tuleb korda teha. Temast tehakse filmi, filmijad tulevad täna siia ja filmitakse mõne sahtli avamist, siis peavad sahtlid korras olema. Magasin esialgu siiski edasi. Mõtlesin, et mul on olnud halbu unenägusid sellest, kuidas keegi minu sahtli kallale läheb, miks peaks mulle siis meeldima, kui neid filmitakse. Jagomägi ise ei elanud siin korteris. Aga kirjastus oli üles ehitatud sellele, et isa vastutas isikliku varaga. Võibolla ta vastutas Jagomäe ees. Jagomäel võis olla andmeid, et kirjastuse majanduslik seis on halb, siis ta võis teada, et korter muutub varsti tema omandiks.

pühapäev, jaanuar 16, 2011

Jeesus ja tema selts

Jesuiitlikuks põhimõtteks peetakse, et eesmärk pühitseb abinõu. Ühtedel andmetel on see ütlus Loyola tsitaat, teistel andmetel ei ole jesuiidid seda öelnud. Aga igatahes kui ütlesid, siis ei olnud selles midagi uut, sest juba Jeesuse arvates võis peltsebuli peltsebuliga välja ajada. Miks ei võiks Jeesuse Selts võtta eeskuju Jeesusest? Varjundi erinevus küll on.

Üks rant jääb ka edaspidi veest välja

Vaatasime kaarti. Eesti kõige läänepoolsemal saarel oli lisaks selle pealinnale märgitud ära ka teine tähtsam keskus, mujal olid keskustest esile toodud ainult pealinnad. Saare pealinn oli Visby. Teine keskus oli märgitud vist sellepärast, et kaardi joonistaja oli ise sellelt saarelt pärit. Riigipiir lõikas kõige läänepoolsema osa Eesti saartest ära. Või siiski ei lõiganud. Riigipiir oli joonistatud pideva joonena ja näitas, et see ala oli juba osa Rootsist. Üks vaatajatest ütles, et ta ei mäletanud, et Rootsi Eesti saartele nii lähedal on. Eesti kaartidel ei olnud neid Rootsi saari märgitud, aga see oli suurema ala kaart ja näitas neid. Soovitasin vaadata Euroopa kaarti. Kui ma oleks teadnud, et need saared nii lähedal on, siis ma poleks sõitnud paadiga Eesti saartelt Eesti mandrile, vaid Rootsi. Edela-Eestis ja Loode-Lätis olid kaardile märgitud suured veekogud. Need olid tegelikult poolveekogud, kus vett oli õhuke kiht, aga kuiva maad ka ei olnud. Kui oli teada, et muinasajal seal asustust ei olnud, siis ei teadnud veel, et selle põhjuseks oli vesi. Ütlesin, et vanematele kaartidele neid veekogusid ei märgitud. Vastati, et jah, Nõukogude-aegsetel kaartidel neid ei olnud. Tegelikult vanematel Eesti-aegsetel ka ei olnud. Sander ütles, et neid veekogusid merest lahutav maariba jääb merepinna tõusu tõttu järjest väiksemaks. Aga üks rant jääb ka edaspidi veest välja. Olime maakohas külas. Läksime majja sisse. Hoidsin süles pererahva väikest last. Kui lapsed suuremaks oleks kasvanud, ei oleks ma enam siia tulnud. Kati S. pani mind ruumi tagumises otsas istuma. Istusin tema ja ühe teise inimese vahele toolile. Ühel hetkel hakkasid kõik järjest püsti tõusma. Minu süles istuv laps tõusis ka. Mõtlesin, et tehakse laineid, ja hakkasin ka tõusma. Aga laps istus maha enne, kui ma ennast päris sirgeks jõudsin ajada, nii et pidin ka istuma. Tõnu ütles, et võib korduda see, mis ma ükskord ühes koolis tegin. Vastasin, et ei vasta tõele, nagu oleksin ma seal koolis palli varastanud. Klaus rääkis imelikku juttu ja ütlesin tema kohta: "Ma jõin kaks pudelit õlut ja nüüd joon veel viina ka." Tegelikult need, kes õlut jõid, jõid korraga rohkem kui kaks pudelit.

laupäev, jaanuar 15, 2011

Luureseade

Minu sahtlis oli üks asi. Öeldi, et see hakkab informatsiooni koguma. Tundus, et ta saadab kuskile luureandmeid minu enda kohta, mitte ei tule mulle kasuks. Võtsin selle asja kätte. Tal olid peal sinised ja rohelised täpid. Osad täpid paistsid ka lillalt.

Ajalugu vahetab riideid

Vend ütles, et naised meeste riideid kanda tohivad, aga mehed naiste riideid ei tohi. Tegelikult see võib ajas muutuda, mis on meeste- ja mis naisteriie. Kui vaadata vanu pilte, siis seal kannavad sukki mehed. Kas naistel ka sukki on või mitte, see ei paista välja, sest neil on pikad seelikud.

reede, jaanuar 14, 2011

Istusin heinamaal

Kitse selja tagumisest osast tuli välja suur lisa kitsepea ja eestpoolt väike lisapea. Suure lisapea seest tuli välja veel üks väike lisapea. Kitsedega võis nii juhtuda. Ma ei teadnud, kas see kits on algusest peale selline või on need pead hiljem kasvanud.

*
Kuulasin Hitleri kassetti. Sellel pidas ta kõnet ja vahepeal taoti trummi. Kassett oli väga kunstipärane. Selle oli Hitler teinud enne kui ta võimule tuli ja ebainimlikku poliitikat ajama hakkas. Aga võibolla mõtles ta kohe, et tuleb ilusate kõnede abil võimule ja siis hakkab ebainimlikku poliitikat ajama.

*
Lossi tänava ülemises otsas seisid inimesed, et Virkusele allkirja anda. Läksin seisin sinna sappa. Kui olin juba letini jõudmas, tuli Reeli. Algul tundus, et ta tuleb kohe leti juurde, aga ta läks siiski saba tagumisse otsa. Ta pidi nägema, et mul on rõõmus nägu, sest ma olen heatujuline inimene.

*
Klaus rääkis, et ükskord, kui maal ühes hoones tulekahju oli, helistas ta selle kohta Paide vanaemale. Vanaema oli talle torusse öelnud, et on juba magama läinud, Klaus oleks võinud helistamisega hommikuni oodata. Leidsin selle kohta kinnitust ka vanaema päevikust. Ta oli enda räägitava jutu kirja pannud. Ühel fotol oli neeger oma lapsega. Vanaema oli kirjutanud, et fotoallkirjaks oleks võinud panna hoopis, et seal on Tõnu Tõnisega. Tõnu ja Tõnis olid ka tumedaks päevitunud ja vanaema arvas, et foto on tehtud selle põhjal. Öeldi, et Tõnu on kadunud. Aga arvasin, et küll ta välja ilmub, sest Maaja oli ka hiljuti kadunud, aga ilmus välja. Tõnu ilmuski.

*
Kohtusin Tartus klassikaaslastega. Maal toimunud klassikokkutulekul olin nendega palju rääkinud, aga linnas ei hakanud rääkima, sest tegelikult ei olnud ma muutunud. Rääkida ei olnud üldse vaja. Aga Kati P. oli teistsugune kui teised klassikaaslased ja temaga kavatsesin järgmine kord linnast väljas jälle pikalt rääkida. Juttu lõpetades oleksin öelnud, et ta ainult kuulab, aga ei ütle enda kohta midagi vastu.

*
Ärkasin laagris viimasena üles. Kell oli palju. Läksin heinamaale istuma. Heinamaa oli kolmest küljest metsaga piiratud. Mõtlesin, et kuigi ülikoolis käies tundus, et see on kole aeg, on nüüd ülikooliaeg mälus väga ilusaks läinud. See oli aeg, kui olid Reeli ja Virkus. Ja see aeg ei ole veel läbi. Mul kõlas peas laulurida: "Mu laulud, mis sünnivad hetkest sest..." Nägin taevas tähte. Aga see ei olnud täht, sest praegu paistis hele päike, vaid ufo. Kui vaatasin teise kohta, seisis see objekt mul ikka veel silmade ees, kuigi seal teda ei olnud. Jäin uuesti magama. Üks mees tuli ja tahtis minna võsa vahele. Kuna mina olin seal, pidi ta minema kaugemale. Ärkasin selle peale, kui kaks poissi tulid mulle ütlema, et kohe on laagrist lahkumise väljasõit, ja kui mina peale ei jõua, siis... Läksin tuppa. Lootsin, et Toomas on minu koti ära pakkinud. Algul tunduski, et asju enam laokil ei ole, aga siis leidsin tooli pealt oma riideid.

Uus treeningsüsteem tõi nädalaga edu

Mõtlesin, et kui ülikoolis sai peaaegu kõik eksamid viiele teha, siis peab males ka kuidagi hea tulemuse saama. Võtsin kasutusele uue treeningsüsteemi, et kord nädalas võistlen ja kuuel päeval treenin kindlal kellaajal umbes tund aega, neist ühel valmistan ette avanguid valgetega, teisel mustadega, üks päev vaatan vankrilõppmänge, üks päev muid lõppmänge ja kahel päeval vaatan partiisid, püüdes käike ära arvata. Sellest süsteemist pidasin ka peaaegu nädal aega kinni, väljaarvatud eile unisuse tõttu loobusin, kuigi liikumisharjutuste tegemise järel unisus taandus.

Täna läksin päevakeskusesse võistlema. Eelmine nädal oli osavõtumaks olnud 10 krooni või 70 eurosenti ehk pisut kroonides maksjate kasuks. Tänaseks oli osavõtumaks tõstetud 1 euroni, aga Eesti rahas pidin endiselt maksma 10 krooni. Teine tehing oli, et müüsin Ivainenile 80 eurosendi eest oma aastal 2002 ilmunud luulekogu. Kui enamuses kohtades lähevad hinnad eurole ülemineku järel pigem kõrgemale, siis kirjastus lasi vanade raamatute hinnad alla. Varem oli see raamat maksnud umbes 65 krooni.

Turniirile kogunes 14 osavõtjat. Voore tehti 6 ja mõtlemisaeg oli 16 minutit. Trohhalev tegi ainukese viigi Peeboga, mina viimases voorus sain Peebo vastu elu esimese võidu. Paremad kohad said:

1. Trohhalev 5,5 p.
2. Runnel 4,5
3. Peebo 4,5
4. Ojaste 3,5
5. kohta jagati 3 punktiga ja vanuse tõttu sai auhinna Seljodkin.

1. voor
Runnel-Puis 1:0
1. e4 e6 2. d4 d5 3. Rd2 Rf6 4. e5 Rfd7 5. Rgf3 c5 6. c3 Rc6 7. Ob5 Lb6 8. La4 a6 9. Oc6 Lc6 10. Lc6 bc 11. 0-0 dc 12. dc c5 13. Ve1 dc 14. Re4 Rc5 15. Ve3 Oe7 16. b3 Ob7 17. Ob2 Og5 18. Ve2 Rd3 19. R2f3 Oh6 20. Oa3 Rf4 21. Vee1 Kd7 22. g3 Rg6 23. g4 f6 24. ef gf 25. Ve6. Must alistus, kui jõudsime lõppmängu vanker kuninga vastu.

2. voor
Ojaste-Runnel 0,5:0,5
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. a3 a5 4. Rc3 c5 5. e3 d5 6. Rf3 Rc6 7. dc Oc5 8. cd Rd5 9. Rd5 ed 10. Oe2 0-0 11. 0-0 Ve8 12. b3 d4 13. ed Rd4 14. Rd4 Od4 15. Vb1 Lb6 16. Of3 Of5 17. Ob2 Vad8 18. Od4 Vd4 19. Lc1 Ob1 20. Lb1 Vd2 21. b4 ab 22. ab g6 23. h3 Va8 24. Le4 Vaa2 25. Lb7 Lb7 26. Ob7 Vab2 27. Of3 Vb4 ja kuigi mustale jäi enamkvaliteet, lõppes mäng lõpuks viigiga.

3. voor
Runnel-Kääp 1:0
1. e4 e5 2. Rf3 d6 3. Rc3 Rf6 4. h3 Oe7 5. Oc4 h6 6. 0-0 0-0 7. d4 ed 8. Rd4 c6 9. a4 Rh7 10. Lf3 Of6 11. Rf5 Rg5 12. Og5 hg 13. Vad1 Oe6 14. Rd6 Le7 15. Oe6 fe ja kuigi ratsulõppmängus oli kahtlasi hetki, tõi enamettur valgele võidu.

4. voor
Trohhalev-Runnel 1:0
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Oc4 Rgf6 6. Rg5 e6 7. R1f3 h6 8. Rh3 c5 9. Rf4 cd 10. Ld4 Oc5 11. Ld1 Lb6 12. 0-0 0-0 13. Rd3 Od6 14. Oe3 Lc7 15. Ob3 Rg4 16. h3 Re3 17. fe Rc5 18. Rd4 Oh2+ 19. Kh1 Re4 20. Re2 Rg3+ 21. Rg3 Lg3 22. Rf4 Le3 23. Kh2 Le5 24. Kh1 Lb2 25. Lf3 Vb8 26. Rg6 Od7 27. Rf8 Vf8 28. Lb7 Ld4 29. Vad1 Oc8 30. Lc8 Ld1 31. Lf8+ alistusin.

5. voor
Runnel-Tätte 1:0
1. e4 c5 2. Rf3 e6 3. d4 Rc6 4. d5 Re7 5. d6 Rg6 6. e5 f6 7. Oe3 Lb6 8. Rbd2 fe 9. Rc4 Lc6 10. Rfe5 Re5 11. Re5 Ld6 12. Lh5+ Ke7 13. Rf7 Rf6 14. Og5 g6 15. Of6+ Kf7 16. Lf3 Kg8 17. Oh8 Kh8 18. Lf6+ Og7 19. Ld8+ Of8 20. Vd1 Le5+ 21. Oe2 Kg7 22. Vd7+ Od7 23. La8 Ob5 24. Lb7+ Kh6 25. Lb5 Od6 26. Lb3 Lg5 27. Le3 Of4 28. Lh3+ Kg7 29. 0-0 e5 30. Ld7+ Kh6 31. Lf7 Oh2+ 32. Kh2 Lh4+ 33. Kg1 Le4 34. Lf8+ Kg5 35. Lf3 Lc2 36. Le3+ Kf6 37. f4 ef 38. Vf4+ Kg7 39. Lc3+ alistus.

6. voor
Runnel-Peebo 1:0
1. e4 d6 2. d4 e5 3. Rf3 Og4 4. de Of3 5. Lf3 de 6. Oc4 Lf6 7. Le2 Oc5 8. 0-0 Re7 9. Oe3 Oe3 10. fe Lg5 11. Of7+ Kd8 12. Vd1+ Rd7 13. Oe6 alistus.

Auhinnaks võtsin küpsiseid, sest komme kodus juba oli.

neljapäev, jaanuar 13, 2011

Pulmad ei ole veel kõige hullem

Ühe mulle mitte meeldiva laulu sõnad on: "Igal mehel suudlus mõlgub meeles, kuid ei iial pulmapäev." Need sõnad ei ole tõepärased, sest mina mõtlesin lapsena vastupidi, et mis siis saab, kui keegi, minu pulmas kibe-kibe karjuma hakkab. Ja otsustasin, et ma lihtsalt ei reageeri. Kogu aeg ma küll nii ei mõelnud, vaid 9-aastaselt mõtlesin hoopis, et mina kunagi ei abiellu, vaid lapsendan lastekodulapsi ja hakkan neid uut moodi kasvatama.

Kindlustuse tingimused

Küllilt tuli ingliskeelne elektronkiri, et kui ma tahan kindlustusega liituda, siis pean maksma 5000 krooni. Klikkisin vastust, et olen nõus liituma. Selle peale tulid ette kindlustuse tingimused. Mõtlesin, et tingimuste suhtes ma parem nõusolekult ei anna. Pakuti, et tagasimakseid tehakse haiguse korral või reisile mineku korral. Pille tuli oma tuppa ja nägi, mis mul ekraanil on. Ta ütles, et tema seda pakkumist vastu ei võta. Vastasin, et ma ka ei võta, aga esialgse nõusoleku pidin andma, kui tuttav inimene saatis. Pille ja Külli olid ka tuttavad, sest nad töötasid mõlemad Eesti Rahva Muuseumis. Mõtlesin, et haigeks ei pruugi ma jääda ja reisile ei pruugi ka minna. Kindlustuse pakkumine tasus ennast arvatavasti sellega ära, et kõigil inimestel ei tulnud meelde raha tagasi küsima hakata, kui neil selleks võimalus avanes.

*
Kõndisin Peedul. Jõudsin tammini. Mul tuli selle kohaga seoses palju ilusaid mälestusi meelde - kuidas vettemineku rada ei olnud veel kinni kasvanud ja olime sealt vette läinud; kuidas ma olin tammil seistes jõest kala välja püüdnud; kuidas ma olin olnud päris väike, tammil ei olnud piiret ees olnud ja Pille oli mind hoiatanud, et ma võin vette kukkuda. Tegelikult Pille nii palju ei muretsenud, nagu mina hiljem teiste inimeste pärast. Ütlesin, et olen käinud sellel tammil oma elu igal aastal, aga ei ole veel kunagi veskisse sisse astunud.

*
Mängisime korvpalli. Mõtlesin, et võiks mängida mehed naiste vastu. Aga mehi ja naisi oli vist ohtlik korraga platsile lasta. Kuigi koolis olid küll poisid ja tüdrukud koos mänginud. Praegu olid platsil ainult mehed. Kõige rohkem korve viskasin mina. Ma viskasin nii kõrge kaarega, et vastased ei saanud minu pealeviskeid takistada. Mõnel korral lõid nad palli otse korvirõnga kohalt kõrvale. Aga reeglite järgi oli see keelatud ja sellised pealevisked loeti ka korviks. Kui olin ühe korvi visanud, läksid vastased rünnakule ja said samuti korvi. Öeldi, et nende rünnak oli nii massiivne, et sealt lihtsalt pidi korv tulema. Meie võistkond võitis ainult kahepunktilise eduga.

*
Ema toimetas ühte raamatut. Ta mängis käsikirja järgi klaverit. Selleks klimberdas ta klaverit üsna suvaliselt. Aga autoril oli nii peen kuulmine, et tema kõrvadele oli valus, kui täpselt noodi järgi ei mängitud. Mõtlesin, et minu lapsel võib koolis vene keelega samasuguseid raskusi tulla, nagu mul endal oli. Järelikult pidin enne laste sündimist kõik keeled täiesti selgeks õppima, et ma saaks neid õppimisel aidata.

kolmapäev, jaanuar 12, 2011

Elud kaovad

Võidad minuti, kaotad elu. Kaotad minuti, võid samuti elu kaotada. Võidad sõja, kaotad palju elusid.

Vabadussõjalased, rohelised ja ukrainlased valimistel

Mulle tuli vastu üks perekond. Tundus, et nad ütlesid mulle tere. Aga ma polnud kindel, kes nad on, ja ei vastanud. Järgmine kord olin Kaunase puiesteel oma vana maja nurgal, kui samad kaks last tulid ilma emata ja ütlesid jälle tere. Küsisin, kelle lapsed nad on. Nad nimetasid nime. Ütlesin, et seda ma arvasin. Panin endale rõnga ümber sõrme. See ei tahtnud enam ära tulla. Kui mul õnnestus ta kätte saada, ütlesin, et rohkem ma sõrme läbi rõnga ei pane.

*
Mina ja Artur Sirk olime vabadussõjalaste esindajad. Meiega tuli kohtuma Saksamaa peaminister. Ta näitas minu pabereid ja küsis, mida see tähendab. Tundus, et ta arvab, et sinna on kirjutatud tähenduseta arvutusi. Ütlesin, et kirjutasin selle, kui kohtusin Saksamaa keisriga. Mina selle täpset tähendust ei tea, sest ise ma valimistel ei kandideeri ja seetõttu programmi koostamisega ei tegele. Varsti lisasin, et võibolla see on hoopis riskianalüüs. Sirk ütles, et teeme nagu külarahvas, et seisame vastakuti ja igaüks ütleb, keda ta valib. Hakati nimetama eelistatavate kandidaatide numbreid. Kõik valisid vabadussõjalasi. Ainult mina ei osanud kedagi valida. Kõige rohkem nimetati kandidaati number 10. Taipasin, et see number ei olegi Sirgu, vaid alaealise poisi küljes. Seda poissi valisid vist need, kes olid tegelikult vabadussõjalaste vastu. Mõtlesin, et sellepärast Päts tegigi riigipöörde, et nägi, et valimised juba toimuvad, ennetähtaegselt.

*
Kirjutasin unenägu üles, kuigi see ei olnud veel lõppenud. Üleskirjutus tuli väga pikk ja lisaks tuli mul veel meelde kohti, mis olid vahele jäänud. Kuna kirjutasin laiade äärejoontega kaustikusse, siis sain need kohad lisada joone taha. Osa lisandusi kirjutasin ka rea kohale.

*
Täna olid eelvalimised ja homme pidi olema valimiste viimane päev. Valimistel kandideeris mitu roheliste nimekirja. Erakonnast lahku löönud kandideerisid roheliste nime all, aga juhatusele truuks jäänute nimekirja taha olid valimiskomisjoni liikmed kirjutanud sõna, mis tähendas desertööre. Selle nimekirjaga oli liitunud hulk uusi tuntud inimesi. Lisaks kandideeris veel väike kommunistlik nimekiri, mida nimetati ENSV rohelisteks. Kui ma olin hääle ära andnud, tahtis laua taga istuv vana naine, et ma täidaks veel küsitluse lehe. Sellest ma keeldusin, öeldes, et sellise küsitluse abil saab pärast näidata, kui rumalad valijad on. Naine hakkas mind selle eest sõimama. Kodus vaatasin uudiseid, kus tehti kokkuvõte eelvalimispäevast. Eelvalimistel oli osalenud ainult seitse inimest ja igaüks neist oli valinud erinevat nimekirja. Aga eelhääletus ei olnud veel lõppenud. Päeva lõpuks tuli hääli natuke juurde ja juhtima läks viie häälega roheliste juhatuse nimekiri. Arvasin, et see tähendab, et rohelistele antavate häälte protsent enam järgmisel päeval ei suurene, sest roheliste valijad on kõige kiiremad valimas käijad, nagu oli eelmistest valimistest teada. Järgmisel päeval juhtisid endiselt rohelised 600 häälega, teisel kohal oli teine roheliste nimekiri 304 häälega. Laar vangutas pead, sest Isamaliit ja teised vanad parteid ei olnud saanud veel ühtegi häält. Ukrainlaste partei nime taha oli kirjutatud tärn, mis tähendas, et osad selle liikmed olid Eestist lahkunud. Ema läks ja soovitas valimiskomisjonile, et teiste parteidega sama moodi tehtaks, kui keegi selle liikmetest Eestist lahkuks, et rohkem sisserändajaid kodumaale tagasi läheks. Nii tehtigi. Tärne hakkas lisanduma ka teistele ukrainlaste parteidele. Näidati, kuidas lennukid suundusid tagasi Saksamaa suunas. Aga üks lennuk hakkas laskuma järjest madalamale. Ütlesin, et niimoodi ta kukub ju merre. Varsti ta kaduski vee alla. Kaamera näitas veel mõnda aega seda kohta, kus ta oli vee alla kadunud. Järgmiseks näidati, kuidas piloot oli juba veest välja tõmmatud ja teda elustati. Ta köhis vett välja ja küsis arstilt, ega tema organismi kahjustused liiga suured ei ole. Arst raputas pead. Valimistest anti ülevaade "Tartu Postimehes". Roheliste Tartu kandidaatidest oli näidatud ainult Martit ja Tõnut. Olid toodud ära vastused, mis valimisjaoskonnas küsitlusele anti. Olid toodud kõigi vastajate nimed ja tema vastused. Minu nimi oli ka ära toodud, aga kuna ma polnud küsitlusest osa võtnud, ei saanud sellele vastuseid lisada. Vaatasin, et küsimused olid üsna rasked. Aga need olid sellised küsimused, mis sobisid inimestele, kes tänaval kõndides silte lugesid, mida mina ei teinud. Ühele küsimusele oli palju inimesi vastata osanud, sest seal pidi ainult teadma, et üks toidu nimi tähendab sama, mida teine toidu nimi. Mulle hakkas tunduma, et minu nime ei ole lihtsalt ära toodud, vaid on jäetud mulje, et ma ei osanud vastata ühelegi küsimusele. Ütlesin, et see ajab nii vihale. Tahtsin kontrollida, aga seda kohta oli uuesti raske üles leida. Näidati inimesi, keda oli valimisjaoskonnas filmitud. Üks naine andis hääle ära ja seejärel möödus diivanist, mille peal mina lamasin. Mind nähes ohkas ta põlastavalt. Või võibolla ohkas ta kogu aeg, aga sel hetkel oli ta suu kaamera mikrofoni lähedal. Mitu muud inimest ohkasid veel ja ma vaatasin kõigi ohkajate poole.

teisipäev, jaanuar 11, 2011

Tegu ja nägu

Kes pakib kohvreid ja ostab pileteid, et reisile minna, see tegutseb põhimõttel "teha, et näha". Kes läheb reisile selleks, et sellest pärast kirjutada, see lähtub põhimõttest "näha, et teha". Mina järgin viimast põhimõtet, minnes õhtul magama ja kord nädalas malet mängima, et pärast millestki kirjutada oleks.

Maja arhitektuur oli ka praegu vaadates keeruline

Läksin vaatama Tartu pika male meistrivõistlusi, kus ma ise ei osalenud. Turniir sai just läbi. Valmistuti andma auhindu. Kohtunik tahtis auhinnarahasid suurendada ja küsis, kes hakkab sponsoriks. Ütlesin, et mina võin hakata. Maksin 50 krooni. Osavõtumaks oli olnud 25 krooni. Kohtunik andis kõige suuremad auhinnad turniiri võitjale ja teiseks tulnule. Aga kaks mängijat olid saanud veel rohkem punkte. Neid kahte nimetati välkmaletajateks. Hakkasin koju minema. Kanali ääres liivarannas vedeles maas malenuppe. Korjasin need taskutesse. Siis mõtlesin, et nuppude omanik võib neid veel otsima hakata ja oleks hea, kui tal oleks millegagi mängida. Võtsin nupud uuesti taskust välja.

*
Algul ma ei olnud osanud psühhiaatriahaiglas liikuda. Nüüd olin maja selgeks õppinud. Algul olin näinud ka unes, kuidas ma ei oska sellest majast läbi minna. Nüüd olid need unenäod ära kadunud. Aga kui järele mõelda, siis oli maja arhitektuur ka praegu vaadates keeruline - kaks koridori paiknesid kõrvuti ja olid eraldatud klaasseinaga. Algul ei saanud aru saada, kumba mööda tuleb minna. Kui olin haiglasse sisse tulnud, olin pidanud minema koridori otsas olevasse palatisse, aga olin läinud siiski koridori keskel asuvasse. Steinfeldt oli mind oma palatisse kutsunud. Ärkasin hommikul üles. Vaatasin kella. Kell oli väga vähe. Mõtlesin, et kui ma olen nii kaua maganud, siis peab ta rohkem olema. Võrdelsin teiste kelladega. Kui ma laua pealt teiste inimeste kellasid kätte võtsin, ärkas üks inimene veel üles ja ütles: "Väärtesemed." Selgitasin, et ega ma ei varasta, ma vaatan, milline kell on õige. Kui kaks kella oleks näidanud sama aega, oleks olnud selge, et kolmas on vale, aga erinevat aega näitasid kõik kolm kella. Klaus helistas koju, et kodust õiget aega küsida.

esmaspäev, jaanuar 10, 2011

Kui vanad mu klassikaaslased on

Oli esimene september. Seisime kooli õuel ja sealt läksime saali aktusele. Seal ütles Pille, et ikka veel ühtegi meesõpetajat ei ole. Vastasin, et mul pole õpetajaid vaja. Siis mõtlesin, et see võib pealt kuulvatele õpetajatele solvav olla. Seetõttu naersin ja vehkisin kätega. Üks klassiõde tuli minu juurde ja küsis, kas ma sülle istuda ei taha. Vastasin, et ei taha. Ta istus minu ja ema vahele ja võttis oma lapse sülle. Ma ei saanud aru, kes oleks pidanud kellele sülle istuma, kui ma poleks keeldunud.

*
Lugesin paksu ajalooraamatut. Seal kirjutati, et peategelane luges dokumenti selle kohta, et Saksamaa vallutab Saksimaa, nagu üks teine suur riik vallutas ühe teise väikse riigi. Ütlesin omapoolseks kommentaariks, et tegemist oli perioodiga, kus riikide pindala suurenes. Ajaloos on vaheldunud riikide pindala suurenemise ja vähenemise perioodid. Raamatu küljele olid tekkinud märjad laigud ja nendes kohtades olid lohud. Ütlesin, et keegi on need sõrmega vajutanud. Aga kui ma vastavad leheküljed lahti keerasin, siis nägin, et need lehed olid normaalsest suurema pindalaga ja väiksemaks murtud, järelikult ei olnud kõiki sõrmega vajutatud, vaid osad olidki sellised. Öeldi, et see, keda unes nähakse, on sõber. Mõtlesin, et olen Hitlerit unes näinud, kas Hitler on siis minu sõber. Henn ütles oma voodist, et laulud lõppevad otsa. Vastasin, et minu laulud ei lõppe. Mul jätkub mõtlemisainet sajanditeks, sest ma oskan süstemaatiliselt mõelda. Mõtlesin, et see, et mul mõtlemisainet on, ei tähenda veel, et ma seda kogu aeg kasutan. Näitasin, et oskan põrandalt õhku tõusta ja veel pea alaspidi keerata. Öeldi, et see on ohtlik, sest kardeti, et ma võin peaga vastu põrandat kukkuda. Kui mul oli parajasti pea allpool, tundus, et seal on jalad, ja kui allpool olid jalad, siis tundus, et pea. Pille ütles, et homme on õppeaasta alguse aktus, sellega on teema alustatud. Vastasin, et alles olid lõpuaktused, sellega oli hoopis teema lõpetatud. Küsiti, keda ma laagris nägin. Vastasin, et klassikaaslasi ja mõnda kursusekaaslast. Küsiti, kui vanad mu klassikaaslased on. Vastasin, et enamus on minu vanused. Öeldi, et laagris oli ka üks Maaja sugulane. Vastasin, et see inimene on meile nii ema poolt kui ka isa poolt sugulane. Nägin, et Maaja ise seisab teises toas. Ma ei teadnud, kas ta kuulis või ei kuulnud.

Tänased luuletused

KOHUTAV SULA

Lund täis on maa ja taevas
ja varsti uputab.
Siis põgeneme laevas
ja kapten nuputab,

kus olla võib see kallas,
mis tõusu pidurdab.
Kui oled vetevallas,
siis vesi vigurdab.

*
Varem karistatud gängster sooritas taas kuriteo.
Võttis küüned surisema, aga samas suri reo.

*
HIIGLANE

Hiiglasel olid hiilgavad silmad,
higised olid hiiglase käed.
Isegi kui on jahedad ilmad,
hiiglast sa ikka higiselt näed.

Hiiglane tuli ja hingeldas valjult.
Pagesin hiiglase hinguse eest.
Hiiglane astus laineisse kaljult,
suurem osa välja jäi veest.

*
Mind võite grafomaaniks sõimata,
kuid vaikima panna on võimata.

pühapäev, jaanuar 09, 2011

Vabaduse oaasid

Suurte riikide diktaatorid on jätnud oma piiri äärde vabaduse oaase. Hitler liitis esimese riigina Saksamaa külge Austria, mida kujutati sakslaste ühinemisena. Aga kuigi Šveitsis on ka palju saksa keele rääkijaid, jäi see riik vallutamata. Nõukogude Liit jättis Teises maailmasõjas Soome vallutamise pooleli koguni kaks korda. Hiina kommunistid vallutasid kodusõjas kogu Hiina mandriosa, aga Taivanile ei tunginud. Üks seletus oleks, et Šveitsi mägedes, Soome metsades ja merel on raskem sõdida. Aga võib ka olla, et kõik need diktaatorid soovisid endale jätta silda vaba maailmaga suhtlemiseks.

Hiina tänavad

Olime Pekingis. Istusime tee ääres. Ema ütles kaastundlikult, et hiinlased on vana rahvas. Mina arvasin, et hiinlastel on sellepärast raskem lugema õppida, et nende kiri on leiutatud väga vanal ajal. Läksime trammi peale. Otsustasime sõita Tallinnasse. Kui tramm juba sõitis, siis ütlesin, et see Tallinna nimeline peatus on vist ainult Pekingi linnaosa, päris Tallinnasse ei vii trammiteedki. Kui olime trammist väljunud, ütlesid teised, et lähme sõidame laevaga. Vaatasin, et ees on suur vesi, millel vastaskallas ei paista. Ütlesin, et ma ei taha laeva peale minna, sest kartsin, et laev võib põhja minna. Ema ütles, et ma ootaks siis sadamas, kuni nemad tagasi tulevad. Vastasin jälle, et ei taha. Teised läksid laeva peale, aga mina hakkasin mööda Hiina tänavaid kõndima. Tänavad olid väga huvitavad. Läksin üle silla. Silla alla pidi jääma sama vesi, millest teised sõitsid üle laevaga. Vesi ei olnudki eriti lai. Järelikult see oli olnud ainult silmapete, kui mulle enne tundus, et vastaskallas ei paista.

*
Mulle oli antud toimetada ilukirjanduslik raamat, mille käsikirjale oli ema enne juba ringi peale teinud. Leidsin ühe vea, et oli kirjutatud, et üks tegelane jõi jehhuu piima. See pidi olema tõlkeviga, sest jehhuu piima polnud olemas. Võibolla oli mõeldud hapupiima. Kustutasin selle lause ära. Rohkem vigu ma käsikirjast ei leidnudki. Lugesin hommikuni pimedas toas voodis lamades ja sain käsikirja läbi. Kui ma oleks iga lauset kaks korda lugenud, oleks ma arvatavasti rohkem vigu leidnud. Hommikuks oli üks silm pimedas lugemisest valus. Andsin käsikirja emale üle. Rääkisin, kuidas ma olin ühe lause ära kustutanud. Ütlesin, et ema võib selle tagasi panna. Ema ütles, et ta panebki, lauset ei tohi ära kustutada. Vaidlesin minuga samas toas olnud vendadega. Nüüd pidin sõitma koos Pillega Ameerikasse. Teele pidime asuma koos Piretiga, kellega pidime varsti kokku saama. Ameerikas oli Pireti kodu. Ma võisin Ameerikas lootusetult ära eksida, sest mul ei olnud mobiiltelefoni ja ma ei teadnud teiste telefoninumbreid.

*
Olime koolis. Seal käis ringi hiigelsuur karu. Üks inimene tuli klassiruumi sisse ja näitas, milline on karu laskmise püss. See nägi välja nagu suur rakett. Pidime põgenema, sest karu lähenes. Põgenesin tiiba, et võibolla sealt ei oska karu otsida. Põgenesin majast välja ja hüppasin üle aia. Mõtlesin, et kui ma põgenen nurkade taha keerates, siis leitakse mind üles, sest minu blogist on teada, et ma niiviisi põgenen. Karu liikus palju kiiremini, kui ta oleks teadnud, kuhu tulla, siis ta oleks kindlasti kätte saanud.

*
Läksin trepist üles Külli ja Kati L. järel. Nad elasid minuga samas trepikojas korrus kõrgemal. Nad rääkisid, et praegu tegelevad kõik raseerimisega. Kati ütles, et ta saab kodus vähemalt last hoida, sest preagu on vaikne. Seejärel jäid nad vait. Mõtlesin, et võiks neile öelda, et nad edasi räägiks, aga ei hakanud ütlema. Klassikokkutulekul olin nendega rääkinud, aga trepikojas ma seda ei teinud. Kui nad olid minu korteri uksest möödunud ja mina selleni jõudsin, mõtlesin, et võiks öelda, et ma nägin koolimajas ka, kuidas last hoiti. Aga ma ei hakanud midagi ütlema, muidu oleks ema võinud tuppa kuulda, et ma räägin.

laupäev, jaanuar 08, 2011

Vabamüürlaste kirjavahetus

Lugesin arhiivis vabamüürlaste kirjavahetust. Palju selle organisatsiooni tegevuse kohta teada ei saanud, peale selle, et nad pidid andma oma põhikirja sisu kohta vaikimisvande. Tundub, et saladuskatte all tegutsemine takistab nende enda omavahelist kommunikatsiooni. Eesti vabamüürlaste looži asutajatel olid rootslased palunud uurida, kas Eestis varem ka vabamüürlasi on olnud. Eestlased ei teadnud, aga oletasid, et võibolla mõni baltisakslane.

Kui õiged vastused oleks toodud

Viibisin arvutivõrgus ühes keskkonnas. Nägin külgribalt, et mulle on üks uus teade. Klikkisin sellel. Käivitus muusikavideo, mis oli mulle saadetud Kongost, aga oli eesti keeles. Mulle ei meeldinud, kui arvutis muusika käivitus, sest teised võisid pealt kuulda, et ma muusikat kuulan. Panin muusika kinni. Arvuti teatas, et ma saatsin selle kirja viiele inimesele edasi. Kui ma sellest vennale rääkisin, ütles vend, et ühtlasi võttis see viirus minult suure laenu. Seda ma ei uskunud. Mõtlesin, et seda ei tea ju ette, kas avatav kiri on viiruskiri või mitte. Aga võibolla sai vahet teha selle järgi, et eesti nimedega saatjate kirjad ei ole viiruskirjad, aga võõrapäraste nimedega saatjate teated tuleb avamata jätta.

*
Hiljuti olin koolimajas korraldanud ühe oma klassi kokkutuleku, tänaseks olin inimesed kutsunud paralleelklassi omale. Eelmisele kokkutulekule olin kutsunud õpetajatest Kalme, tänasele Laatsu. Kohtusin temaga koolimaja ukse ees. Ta küsis, mida ma kõige rohkem kardan. Vastasin, et seda, et ma ei pääse koolimajja sisse. Eelmisele kokkutulekule tulles oli uks lukus. Kuna mul mobiiltelefoni ei olnud, jäin ukse juurde ootama, kas keegi tuleb. Juhuslikult varsti tuligi ja niiviisi pääsesin sisse. Aga kui ei oleks tulnud, ei oleks pääsenud. Täna lähenes juba suvevaheaja lõpp ja sellepärast oli koolimajas palju praeguseid õpilasi, kes olid siia tulnud ringidesse või kooriproovi. Tüdrukutel olid seljas ruudulised koolivormiseelikud. Klassikaaslased tahtsid mulle osavõtu eest maksta, aga ma ei saanud veel välja arvutada, mis summa ühe inimese kohta tuleb. Klassikokkutulekule saabus ka üks maletaja, kes ei olnud meie klassis käinud. Ta ütles mulle riidehoius, et tahab süia. Vastasin, et niimoodi ei ole asi mõeldud, süia peavad saama ainult need, kes ise ka midagi teistele toovad. Maletaja kordas, et ta tahab süia. Ta läks seda küsima minu klassikaaslaste käest. Mõtlesin, et mis siis saab, kui nemad ka ei anna. Üks inimene oli teinud enesetapu, kuna talle ei antud leiba.

*
Üks klassikaaslane kirjutas, et vanad vihikud on väga huvitavad. Olin klassikokkutuleku jaoks viktoriiniküsimused koostanud vanade vihikute põhjal. Nüüd selgus, et küsimused oleks osatud ära vastata, sest kõik olid vanade vihikute põhjal valmistunud. Klaus kiitis ka oma vanu vihikuid, aga nüüd tal ei olnud need enam alles. Minul olid ja hakkasin neid vaatama. Töövihikute kohta mõtlesin öelda, et need on mõttetud, sest neil ei ole taga õigeid vastuseid toodud. Kui õiged vastused oleks toodud, saaks õpilane vaadata, mida ta teab, aga nüüd saab ainult õpetaja vaadata, milline õpilane teab rohkem. Füüsika eksamiks olin saanud õppida ainult tänu sellele, et füüsika ülesannete kogul olid taga õiged vastused toodud. Kui neid ei oleks olnud, ei oleks mul aimugi olnud, kas minu lahendused on õiged või valed. Vaatasin kaheteistkümnenda klassi inglise keele töövihikut. Kuigi ma polnud koolis inglise keelt päris selgeks saanud, oli see töövihik koostatud nii, nagu peaks keeleoskus olema juba väga kõrgel tasemel ja õpetatakse veel ainult peensusi. Harjutustes tuli valida harva esinevate sõnade vahel, milline neist on õige. Ma ei teinud isegi eesti keeles nii peent vahet.

reede, jaanuar 07, 2011

Kassipildist jäid paistma ainult silmad

Üks mees oli puu otsas. Üks oks murdus ära ja mees ei teadnud enam, kuidas ta alla saab. Kui ta alla tuli, tõstis ta puu juurtelt maha, et see natuke aega kuivaks. Pärast tahtis ta puu juurtele tagasi tõsta. Üks teine mees tuli ja lõi talle haamriga pähe. Puu otsast tulnud mees lõi teise esemega vastu, aga leppis ründajaga ära. Kui me levitasime teadet, et meile tuldi haamriga pähe lööma, tuli mitu inimest veel meid selle eest lööma, et me seda juhtuda olime lasknud. See toimus meie kaevu juures.

*
Valmistusin uue raamatu väljaandmiseks. Olin pannud selle kaanele ühe pildi, aga nüüd tahtsin raamatule veel mitu pilti lisada. Asja halb külg oli see, et nii ei oleks mul jäänud eriti pilte järgmiste raamatute jaoks. Tahtsin uued pildid panna tagakaanele ja sisse, aga kogemata panin esikaanele kaks pilti juurde, nii et seal varem olnud kassipildist jäid paistma ainult silmad. Ema arvas, et nii ongi hea. Aga mulle selline lahendus ei meeldinud, sest ühe blogija näopildil oli ka näo alumine pool varjatud. Tahtsime kaant näidata veel Pillele. Aga raamatu vahele oli toitu läinud, see oli kokku kleepunud ja kui Pille selle lahti rebis, läks kaas mitmest kohast katki.

Kombinatsioonirohke mäng

Valikvastustega ülesandeid on kergem lahendada kui neid, kus peab kõik ise välja mõtlema. Järelikult on male suhteliselt lihtne mäng, sest igal käigul tuleb anda vaid valikvastus küsimusele, mis on õige käik. Valikuid on küll üsna palju, aga mõnes seisus on õigeid variante palju ja mõni variant on nii halb, et selle välistab kohe.

*
22. detsembril toimus päevakeskuses 14 osavõtjaga 7 vooruga turniir. Esimeseks tuli Arst 7 punktiga, teiseks Trohhalev 5 ja kolmandaks Seljodkin 4,5 punktiga.

28. detsembril toimus 16 osavõtjaga turniir 7 vooruga. Esimeseks tuli Trohhalev (7 p.), teiseks Siidirätsep (5,5) ja kolmandaks Arst (4,5).

Täna oli 16 osavõtjat, 7 vooru ja 15 minutit mõtlemisaega. Tulemuse olid:

1. Raidväli 6 p.
2. Trohhalev 5,5
3. Ivainen 5
...
10.-12. Runnel 3

Esimeses voorus sain mustadega Trohhalevi vastu kaks enametturit, aga minu seis oli halvemini arendatud ja mängisin selle maha. Teises voorus valgetega Metsoja vastu oli mul paremat värvi oda, aga vahetasin selle välja ja seejärel kaotasin etturi. Ühe puudutatud käigu võtsin tagasi. Varsti pakkus vastane ajapuuduse tõttu viiki, mille ma vastu võtsin. Kolmandas voorus mustadega Puisi vastu tegin viigi. Vastane pakkus enne viiki, mille ma huvitava seisu tõttu tagasi lükkasin, aga lõppmängu jõudes pakkusin ise viiki. Neljandas voorus valgetega Volperti vastu võitsin ajaga ja lõppseis oli mulle ka parem. Viiendas voorus olid mul mustad Kõivu vastu, kes mängis tänastest vastastest kõige tugevamini, ja kaotasin lõppmängus passiivse oda tõttu. Kuuendas voorus valgetega Tätte vastu võitsin etturi ja minu vigurid olid ka aktiivsemad, aga siis panin ühe viguri puhtalt ette. Vastasel võttis paremuse realiseerimine aega, aga enne mõtlemisaja lõppemist jõudis ta mati panna. Seitsmendas voorus mustadega Põvvati vastu võitsin ettureid ja panin kaitsetusse tagalasse tungides mati.

Runnel-Volpert
1. d4 Rf6 2. Rf3 g6 3. c4 Og7 4. Rc3 d5 5. b3 c5 6. e3 Og4 7. h3 Of3 8. Lf3 cd 9. ed Rc6 10. Oe3 La5 11. Od2 Rd4 12. Ld3 Rb3 13. Rd5 Ld2+ 14. Ld2 Rd2 15. Rc7+ Kd7 16. Ra8 Va8 17. Vd1 Re4 18. f3 Kc6 19. fe Re4 20. Vd3 Oc3+ 21. Ke2 f5 22. g4 Vf8 23. gf gf 24. Og2 Oe5 25. Vf1 Vg8 26. Oh1 Kc5 27. Vf5 Rg3+ 28. Vg3 Vg3 29. Ve5+ Kd6 30. Ve3 Ve3+ 31. Ke3 b6 32. Kd4 e5+ 33. Kc3 Kc5 34. h4 h6 ja mustal kukkus aeg.

neljapäev, jaanuar 06, 2011

Kas teatritöö kaduvus on paratamatu?

Teatrialastes kirjutistes on sageli juttu sellest, et näitlejate ja lavastajate töö kaob jäljetult. Aga kas see on paratamatu? Uutest raamatutest tuleb anda keskraamatukogudele sundeksemplare. Kas ei ole mõeldud sellele, et ka teatrilavastusi võiks sundfilmida? Etenduse ekraanilt vaatamine ei ole nii kvaliteetne elamus kui teatrisaalis istumine, aga vähemalt näitlejatele endile võiks vanas eas oma noorusaegsete esinemiste ülevaatamine huvi pakkuda. Või nende lapselastele. Või uutele lavastajatele, kes tahavad vaadata, mismoodi sama näidendit enne neid on mängitud. Võibolla võtaks see liiga palju ressursse. Aga see oleks vähemalt kultuursem kui telereklaamide tootmine.

Uus samm

Kõndisin väljas. Täna kõndisin nii pika sammuga, et jalg puudutas harva maad, suurem osa ajast olid mõlemad jalad õhus. Oleks võinud arvata, et ma olen hakanud tervisejooksu tegema, aga jooksu kohta oli samm liiga aeglane. Möödusin Särgavast. Ta arvas, et mulle on sellist liikumist võimaldavad jalanõud müüdud sellepärast, et müüja jättis minu keha mõõdud meelde. Edasi liikudes ei toetunud ma enam jalgadele üldse, vaid ainult kahele rohukõrrele, mida ma käes hoidsin. Oli olemas oht, et rohukõrre teine ots vajub kanalalisatsioonikaevu kaane keskel olevasse auku.

*
Istusin koos inglise keele õpetajaga väikses köögis. Vaatasin oma sõnade tööd, mille eest olin saanud kahe. Paljud vastused olid siiski õiged. Ütlesin, et ma õppisin selleks tööks valmistudes juurde. Õpetaja vastas, et võibolla mulle ei sobi selline testimisviis. Täpsustasin, et selle töö kirjutasin seitsmendas klassis. Õpetaja ütles aa. Praegu olin kooli lõpetanud. Osade sõnade kohta ei olnud ma kirjutanud midagi, selle asemel, et oletus kirjutada. Õpetaja oli vist soovitanud, et kui üldse ei tea, siis mitte midagi kirjutada. Ometi oleks oletus umbkaudse mälestuse põhjal võinud õigeks osutuda. Need sõnad, mida ma polnud kirjutanud, ja need, millest ainult osa tähti olid valed, andsid võrdselt ühe vea. Selliseid kahelisi töid kirjutades olin tegelikult keele selgeks saanud. Tahtsin kokku lugeda, kas rohkem on vigu või õigeid vastuseid. Teise töö eest olin saanud sama moodi kahe, aga kolmanda eest nelja. Neljaline töö oli Itaalia-teemaline. Ütlesin, et Itaalia on mind alati rohkem huvitanud. Märkasin ühte viga, mida õpetaja polnud märganud - olin kogemata Garibaldi asemel kirjutanud Garibali. Tegelikult selle töö eest olin parema hinde saanud sellepärast, et see oli kirjutatud kolmandas klassis, kui oli veel teine õpetaja. Või ei hinnatud lihtsalt kolmanda klassi õpilasi nii rangelt. Neljalises töös oli vigu umbes sama palju nagu kahelistes.

*
Kehalise kasvatuse naisõpetaja ütles, et esmaspäeval on lõpueksamid. See oleks olnud meil teine kord lõpueksameid teha, sest käisime keskkoolis teist korda. See kord ei olnud õpetajad meid üldse eksamiteks ette valmistanud. Ütlesin, et mina eksamitele ei lähe, sest olen vahepeal juba ülikoolis õppinud. Õpetaja ütles, et kullakene, on neli küpsuseksamite astet - keskkool, ülikool, magistrantuur ja keskkool. Ma ei teadnud, miks ei või olla neljas aste doktorantuur ja miks üheksanda klassi lõpueksamite tegijaid küpseteks ei peeta. Õpetaja ütles, et ma ju panin stendile oma foto koos tekstiga, et ma võtan esmaspäeval rahulikult kustutuskummi kaasa ja lähen eksameid kirjutama. Vastasin, et ma ei usu, et mina selle oleks üles riputanud, mul ei ole sellist printeritki, mis fotosid trükib. Ma olin mõelnud, et käin teist korda keskkoolis ainult unenägudes, aga käisin ka päriselt. Ma ei mäletanud üldse, kust ma teada sain, et tuleb teist korda keskkoolis käima hakata. Kodus ei oleks hästi aru saadud, miks ma eksamitele ei lähe. Mind poleks sunnitud, aga oleks ekslikult arvatud, et jätan õppimise sama moodi pooleli nagu isa. Võibolla ei tahtnud ma eksamitele tegelikult minna sellepärast, et mul ei olnud asjad enam nii hästi selged nagu esimesel korral. Aga tööd otsides dokumente esitades võis vist valida, kumb lõputunnistus esitada. Läksime kodu suunas. Kui möödusime oma saunast, tundsime, et sellest õhkab kuuma. Kartsin, et mina olen viimane kord lahkudes sauna küdema jätnud. Seal olid siiski praegu ka inimesed. Aga üks inimene oli puudu. Pugesin koos Tõnuga luugist sisse, et asja uurida. Seisime eesruumis ja Tõnu rääkis saunas olevate naistega läbi teise luugi. Nad ütlesid, et puudu oleva inimese Jagomägi veel toob. Ma ei saanud aru, miks just Jagomägi.

kolmapäev, jaanuar 05, 2011

Raamatu pühendamine

Kui keegi avaldab raamatu, saab ta hulga tasuta eksemplare, mis tuleb ära kinkida. Enamus, kellele raamat kinkida, tahavad, et neile pühendus sisse kirjutataks. Aga osa kirjanikke on lasknud raamatu avalehele juba trükkida pühenduse kellelegi teisele. Kui nad veel pastakaga teise pühenduse juurde kirjutavad, on sama raamat pühendatud kahele inimesele. Ja võimalik, et pealkirja või sisu järgi on see pühendatud üldse kellelegi kolmandale.

Inimesed võivad ootamatute asjade peale solvuda. Nii võib kingituse saaja raamatut lugedes ennast selle sisust hoopis solvatuna tunda. Kui siis veel pühendus ka on sisse kirjutatud, kas siis ei tundu, et solvang ongi adresseeritud konkreetselt talle?

Kui kirjadele on viisakas vastata, kas siis ei peaks ka inimene, kellele on raamat pühendatud, vastama teise sama paksu raamatuga? Kui pühendus kirjutatakse pastakaga, võib ta kinkida lihtsalt mõne oma olemasoleva raamatu vastu ja seda tehaksegi. Aga kui pühendus on trükitud, siis võiks kirjutada vastuse konkreetselt sellele raamatule. Mõtteid tekitava teksti puhul ei ole see keeruline. Aga et mitte teisi lugejaid peale originaalraamatu autori piinata, siis võib vastuse kirjutada ühes eksemplaris käsikirjana. Või siiski pole kirjutamine kõikide inimeste eriala ja teistsuguse erialaga inimene ei pea uut eriala omandama hakkama. Aga kui raamat pühendatakse teisele kirjanikule, siis võiks ta vastata.

Veekogudega, milles on Gottel, on kõik halvasti

Kõndisime mööda tänavat. Jõudsime Siimo madala majani. Siimol oli täna sünnipäev. Läksime aknast sisse, et seda tähistada. Majas võitlesime. Võitluse ajal ei tohtinud midagi mõelda, sest kõik mõtted olid Hitlerile nähtavad. Lahkudes ütles Klaus, et ega Siimo ei tahtnud sünnipäeva tähistada, ta hakkas peoga varem pihta selleks, et see rutem läbi saaks. Ühe maja õuel läksin taimede alla peitu. Taimede ja maja vahele kitsasse prakku tulid ühed naised juttu ajama. Sain neid pealt kuulata, ilma et nemad mind oleks näinud. Tulin taimede alt välja ja viisin naised tuppa. Seal võtsid nad kõik riided seljast ja heitsid voodile ritta. Varsti tõusid nad püsti, seisid voodi kõrval ringis ja olid muutunud poisteks.

*
Saatsin keelelisti teate, et varsti tuleb klassikokkutulek. Vastuseks tuli anonüümkiri pealkirjaga "teine kutse", kus küsiti, kas meil teise kohta kutset ei ole. Mõtlesin, et võibolla saatis selle kirja Sander. Klassikokkutuleku pidamiseks olin küsinud ruumid Rauna käest. Seetõttu võisid klassikaaslased kahetsema hakata, et nad mulle korraldamise ülesande andsid. Kokkutulek pidi toimuma 30. detsembril. Üks vana naine rääkis, et klassiekskursioonid tomuvad enamasti kevadpoolaasta lõpul, mitte sügispoolaasta. Hakkasin kartma, et võisin kutsesse eksikombel kirjutada 31. detsember. Tahtsin keset ööd voodist tõusta ja arvuti taha kontrollima minna. Magasin ühes maamajas. Vana naine loetles kohanimesid, kuhu ekskursioonid toimuvad. Mina kuulasin voodi peal lamades ja jalgu üle voodi ääre õhus hoides. Kui vana naine nimetas Hiiumaad, hakkasid mul selle peale jalad värisema, sest Hiiumaal elas Kristel. Panin jalad maha. Tulin ärkamata voodist välja ja kõndisin ringi. Näidati, kuidas üks tüdruk ja üks noor mees vastakuti pikalt ilukõnet pidasid. Vaatasime veekogu kaarti, milles oli palju saari. Ühe saare nimi oli Gottel. Klaus ütles, et nende veekogudega, milles on Gottel, on kõik halvasti. Mina ütlesin, et see peaks olema Gotland. Klaus vastas, et kirikuõpetaja pani sellele saarele nimeks Gottel, et olümpiamänge ei vaadataks. Praegu oli suvi, aga see jutt käis arvatavasti taliolümpiamängude kohta, sest vennad olid kirikuõpetajal külas käinud talvel. Sõitsime paadiga üle mere. Tõnu ja enamus teisi vaatasid üle ühe paadi ääre merre. Isa ütles, et niimoodi võib paat ümber minna. Paat oligi ühele küljele viltu vajunud. Tasakaalustamiseks läksin mina teisele küljele. Aga siis vajus ta teisele küljele viltu. Hakkasin kordamööda istuma paadi keskel ja servas. Kaldad olid lähedal. Aga need olid ilmselt lihtsalt teised saared. Varsti kaldad kadusid, ainult väga kaugelt silmapiirilt hakkas paistma mandri triip. Paat oli juba poolest saadik vett täis. Varsti pidi see põhja vajuma ja siis pidime ujuma hakkama. Mõtlesin, et võibolla jõuan kaldale välja ujuda, aga kindel see ei ole. Paat jõudis siiski õnnelikult Eesti looderannikule välja. Öeldi, et sellega ei ole me veel pääsenud. Asi oli selles, et ees ootasid paksud metsad, millest oli raske läbi tungida. Olime õigelt kursilt kõrvale kaldunud. Mõtlesin, et võiks jätkata liikumist mööda Eesti põhjarannikut, kuni jõuame mõne asulani. Aga põhjarannikul vist ei olnudki asulaid, väljaarvatud Tallinn. Ja Tallinnast möödudes poleks me ka midagi märganud, sest päris mere ääres oli seal ainult sadam.

*
Ema rääkis, et üks mees oli käinud oma naise juurest ära. Ta oli läinud koos ühe teise naisega meeste wc-sse, kui seal oli muid mehi ka sees, ja olid lasknud teha endast fotosid, kus nad naeratasid. Kohendasin ennast. Ema ütles, et just-just, seda ta tahabki öelda, et minu riided ei ole ka korras. Panin riideid selga juurde.

*
Kati S. lõpetas kirja sellega, et praegu loeb ta raamatut, kus on öeldud, et generatasiooniluul on see, kui inimene mõtleb kogu aeg generatsioonist ja ta pea on täis selliseid sisutühje mõtteid nagu generatsiooniklubi ja degeneratsiooniklubi. Mõtlesin, et siis ei olegi luulud muudest mõtetest kergesti eristatavad. Ma võin palju mõelda, aga keegi võib kõik minu mõtted luuludeks kuulutada.

*
Hakkasin Martile oma raamatuesitlusest rääkima. Ütlesin, et ega teda seal ei olnud. Ta vastas, et siiski oli. Ta oli olnud tagumises reas. Ta oli vist Tallinnast "Tartu Postimehe" toimetusse saabudes ürituste nimekirja lugenud. Hakkasin skeemil värvima elemente, et näidata, kus ta sel juhul pidi paiknema. Aga ühe elemendi pindala oli teistest palju suurem, nii ei tulnud kujutis tõepärane. Maalisin isa toa kapi otsas. Panin paberile värve hästi palju, et nad kokku voolama hakkaks. Vesi hakkas voolama mööda kapi külge. See oli väga halb, sest seal olid raamatud. Otsustasin maali kiiresti vannituppa üle kolida. Panin malelaua paberi alla ja kandsin ta minema.

teisipäev, jaanuar 04, 2011

Naturalistlik aastavahetus

Esimene raamat, mis ma sel aastal läbi sain, on "Germinie Lacerteux". Autorid on Edmond ja Jules de Goncourt. Tagakaanele on kirjutatud, et tegemist on prantsuse kirjanduse esimese naturalistliku romaaniga. Lugedes mõtlesin, et naturalistlikke romaane on vist kõige parem kirjutada haiguslugude põhjal. Naturalistid keskenduvad inimese bioloogiliste, meditsiiniliste ja psühholoogiliste tunnuste kirjeldamisele, kui futuriste huvitavad hoopis masinad. Naturalistliku romaani peategelaseks ei paista sobivat täiesti terve inimene. See romaan meenutas eesti kirjandusest mulle kõige rohkem Vilde teoseid.

Täiendatud ja üle joonistatud illustratsioonid

Võtsin välja malelaua. Õpetaja ütles, et see on väga kulunud. Vastasin, et ma tahaksingi endale uut osta. Oli inglise keele tund. Pidime harjutama dialoogi. Dialoogi esimene küsimus oli ette antud ja ülejäänud kolm lauset pidi iga paar ise välja mõtlema. Mina tegin dialoogi Erikuga koridoris seistes. Kui olime lõpetanud, alustasime varsti otsast peale. Mina seisin otsapidi ühe tüdruku toas. Tüdruk ütles voodist, et minge siit minema. Läksin välja. Minu voodi oli elutoas ja mina poleks sealt kedagi ära ajanud. Tüdruk ajas meid ära arvatavasti sellepärast, et see oli tobe, kui ühte dialoogi kaks korda peeti.

*
Olin koostanud raamatu, millele olin lisanud oma illustratsioonid. Selle raamatu tiraaž taheti vedada trükkimiseks Soome. Enne laeva teele asumist tehti riskianalüüs. Suuremateks ohtudeks märgiti, et laeva võib tungida vesi ja laev võib koos raamatuga põhja minna. Kui laadung Soome kohale jõudis, tõusti seal ühes ruumis püsti ja lauldi. Sain Tartus oma eksemplari raamatust kätte. Minu joonistusi oli töödeldud. Kaanele ei mahtunud kogu minu kaanepildiks mõeldud pilt ära. Seda oli ka üle joonistatud. Kaanel oli minu nimi ja tiitellehe pöördel oli mind illustreerijaks märgitud. Aga Jagomägi oli pannud raamatusse ka mujalt otsitud pilte, mis ei olnud üldse minu joonistatud. Vist selleks, et pilte rohkem oleks. Aga mõned minu piltidest olid välja ka võetud. Jagomäe lisatud pildid ei olnud kooskõlas minu ideega. Mina olin joonistanud pilte ajaloost unenägudes, aga Jagomägi oli lisanud päris ajaloost. Kõik minu sisse jäänud pildid olid üle joonistatud. Tiitellehe pöördelt ma oma nime enam ei leidnud, vaid seal oli pilte töödelnud kunstniku nimi. Leidsin, et see on autoriõiguste rikkumine, sest piltide idee oli minu oma. Lootsin, et mind on illustreerijaks nimetatud vähemalt tagakaanel olevas järelsõnas, mille üks inimene oli kirjutanud. Enne järelsõna lugemist vaatasin sellele eelnevat tabelit raamatu viimasel leheküljel. Ma ei saanud kohe aru, mis tabel see on.

*
Tulin vana korteri suunast ja kõndisin läbi Anne tänava hoovi. Seal oli kitsas käik madalate majade kõrval. Tahtsin kohendada ühte eset, mida olin riivanud, aga sellega ajasin tema all terve silikaatkividest müüri ümber. Vastu tuli kaks koera. Algul ma ei teadnud, kas nad on kurjad. Aga üks koertest oli liigagi sõbralik ja hüppas minu najale üles. Ma olin selle tee nii selgeks saanud, et ei saanud siit kõndida detailidele mõtlemata. Nii läks kõndimine väga vaevaliselt ja aeglaselt. Üle autotee läksin vahel roomates. Inimeste arvates ei olnud vaja roomata, aga ma ei saanud teisiti.

*
Võtsin esimese klassi inglise keele sõnade vihiku, et vaadata, kas mul on need sõnad nüüd selged. Selgus, et ei olnud. Aga ma ei saanudki täpselt aru, mis sõnadega on tegemist, sest esimeses klassis kirjutasime üles ainult hääldusmärke. Ma ei osanud siis veel hästi kirjutada ka ja olin kirjutanud väga fantastilise käekirjaga. Imekombel oskasin seda praegu siiski lugeda. Esimeses tunnis oli õpetaja rääkinud, et me kodus õppides mõne sõbra abi paluksime. Mina olin õpetaja jutu põhjal üles kirjutanud, et Pille on minu sõber, sest ma olen andnud talle kommi. Osade õpilaste jaoks oli inglise keel algul väga raske, teiste jaoks ta raske ei olnud.

*
Keegi oli vaadanud teist kala valest suunast ja öelnud, et tänapäeval noored kalad välgutavad valget kõhtu vales suunas. Noored kalad ei osanud ennast veel ujudes õiges asendis hoida, aga vanemaks saades said nad selle selgeks.

esmaspäev, jaanuar 03, 2011

Stiilide segu

Osad kirjanikud on olnud realistid ja osad romantikud. Aga kui romaanil on mitu tegevusliini, kas siis ei või olla üks liin realistlik ja teine romantiline? Või ka sama maali erinevad osad? Näiteks, et maali alumisel poolel on kujutatud realistlikult magajat ja ülemisel tema romantilisi unenägusid.

Põline Läti ala

Pidin kirjutama Ristikivi artiklikogule eessõna. Ristikivi varasemale artiklikogule olin juba kirjutanud ja tahtsin selle üle lugeda. Või see oli nii uduselt meeles, et ma polnud kindel, kas selle olin kirjutanud mina. Isa ütles, et üks kirjanik oli pahandanud, et ma raamatut toimetades tegin teise autori lõigu keskele taandrea. Seletasin, et muidu oleks see lõik olnud vigane. Isa ütles aa. Ta rääkis edasi, et see kirjanik oli öelnud, et kui tekst on juba valmis kirjutatud, siis ta on tervik, mida ei saa enam muuta, nii nagu pilt on tervik. Vastasin, et ilukirjanduse puhul küll, aga antud juhul ei olnud tegemist ilukirjandusega. Lisasin, et tegelikult oma unenäoraamatut koostades tegin ka unenägusid lühemaks. Mõtlesin, kas unenäod on või ei ole ilukirjandus. Selle kirjaniku kohta oletasin, et kui ta peab kõike tekste tervikuteks, siis ta läheb kõnesid pidades alati üle aja, et mitte midagi valmis kirjutatut ütlemata jätta. Isa vastas, et ongi, see kirjanik on titalik. Tegelikult ta oli minust palju vanem. Ma pidin minema malevõistlustele. Selleks kõndisin jala Kaunase puiestee peatusesse, kus tahtsin minna bussi peale, et sõita veel üks peatus edasi linna serva. Eelmistes peatustes, millest olin mööda kõndinud, ei olnud eriti ootajaid olnud, aga Kaunase puiesteel ootas paks rahvamass. Need inimesed tahtsid vist kõik minuga samale turniirile sõita. Bussis tuli mulle meelde, et mul peaks piletid otsas olema. Juhi käest ei tahtnud ma ostma minna, sest see oli ebamugav ja ta müüs vist ainult peatustes. Sorisin taskutes. Enne lõpp-peatust oli vähe tõenäoline, et kontroll peale tuleb. Aga tundus, et võib siiski tulla, sest üks vana naine, kes seisis peatuses teistest kaugemal, oli väga kontrolli moodi. Et võimalikule kontrollile näidata, et ma vähemalt otsin piletit, ütlesin kuuldavalt, et siin taskus ka ei ole. Aga selle lause peale võis kontroll just otse minu juurde ka tulla. Lõpuks leidsin ühest taskust kaks üksteise küljes kinni olevat piletit, millest üks oli juba augustatud, aga teine ilma aukudeta. Kontrollile augustatud piletit näidates oleks ka suure tõenäosusega trahvist pääsenud, sest ta poleks võibolla tähele pannud, et need on valed augud. Nooremana oleksin rahulikult ilma piletita sõitnud, ilma mingit ohtu kartmata.

*
Klaus oli ühe raamatu eespoolsesse ossa pannud järjest hulga oma värvilisi pilte. Esimestel neist oli kujutatud naljakaid inimesi. Rääkisin, et need esimesed pildid on minu piltide sarnased, minu piltidel on ka inimestel sellised näod. Need pildid, mida klassikaaslased koolis joonistavad, on minu omadele vähem sarnased. Aga Klausi tagumised pildid, kus inimesi ei ole, pole üldse minu piltide moodi. Minu arvates olid need head pildid, aga Klaus ise polnud tagumistega rahul. Ta rääkis, et saadab oma pilte Marsile. Mina ütlesin, et tal pole ju nii palju raha, et Marsile lend kinni maksta. Klaus küsis, miks ma arvan, et sinna lend palju maksab. Raketid viisid sinna Klausi pilte muu kraami hulgas. Klausi pildid pandi seal teetähisteks. Neid nähes võisid väljaspoolt Päikesesüsteemi saabuvad tulnukad arvata, et Marsil on kunagi elu olnud.

*
Minu toas olid kontakti küljes isoleerimata elektrijuhtmed. Ütlesin, et mul läks sõrm sinna vastu. Isa vastas, et ega siin ohtu ei ole. Ma ei mäletanud, millised tallad peavad olema, et eluga pääseda. Üks poiss tahtis mulle sigadust teha. Ta põhjendas seda sellega, et tema jaoks on Ristikivi raamat jama. Küsisin, mis raamatud teda huvitavad. Mõtlesin, et võibolla pole ta ühtegi raamatut lugenud. Ta algul vaikis, aga lõpuks nimetas ühte kaasaegsemat raamatut. Minu meelest see raamat oli halvem, aga mõtlesin, et maitse asi, ja ei hakanud midagi ütlema. Poiss tahtis mulle teisest kontaktist elektriga sigadust korraldada. Ta küsis selleks, mis on elektri torkimise õige sagedus. Ma olin endale saanud venna voodi. See poiss oli lätlane ja ütles, et seal on põline Läti ala, ajakiri "Keel ja Kirjandus" hakkas ka esimesena ilmuma Lätis. Seda ma ei uskunud, sest läti keeles võis küll samasuguse pealkirjaga ajakiri olla, aga eestikeelne ajakiri oli arenenud välja hoopis eestiaegsest ajakirjast "Kirjandus". Või "Keele ja Kirjanduse" tiitellehele oli üldse kirjutatud, et see ilmub alates aastast 1957. Seega hakkas ta ilmuma tükk aega lätlaste ajakirjast hiljem ja tal polnud sellega mingit seost. Poiss tahtis panna voodisse mänguahvi. Tõnu tahtis ka sinna mängukukke panna, sest see oli tegelikult varem Tõnu voodi olnud. Poiss kakles niikaua, kuni Klaus luges ette otsuse, et talt võetakse ahv ära ja ta saadetakse siit toast välja. Otsus viidi täide. Aga edasises elus ei saanud ma oma põhitööga üldse tegeleda, vaid pidin kogu aeg voodist sissetungijaid välja loopima. Ma ei visanud neid toast välja, vaid ainult voodi ette.

pühapäev, jaanuar 02, 2011

Hundinahad

Mul oli ees vana "Edasi" aastakäik. Lugesin sealt ühte numbrit. Kogu number oli trükitud kaldkirjas. Fotod olid ilusad mustvalged. Rääkisin, et "Edasit" on palju meeldivam lugeda kui "Postimeest". "Edasi" kutsub lugema, aga "Postimees" tõukab eemale. Põhiline vahe on selles, et "Edasis" ei ole reklaami ja "Postimees" on liiga paks. Kui võrdlesin loetavat "Edasi" numbrit päev varasema numbriga, siis varasemas kõik artiklid kaldkirjas ei olnud. Selles numbris, kus olid, oli põhjuseks see, et tegemist oli laupäevase numbriga. Üks artikkel oli jooksuvõistlusest. Fotol oli näidatud, et sel puhul oli üks mees Raekoja platsile midagi toonud. Algul arvasin, et tegemist oli hiigelsuure hundiga, aga lähemalt vaadates hundinahkade hunnikuga. Ajakirjanik kirjutas, et seda tegi see mees kristlusele kutsumiseks. Imestasin, kas Nõukogude ajal oli võimalik ajalehes kristlusest kirjutada. Aga võibolla tegi ajakirjanik seda iroonilises tähenduses. Tol ajal oli palju iroonilisi ajakirjanikke, kellest osad muutusid Nõukogude võimu lõppedes teistsugusteks, aga osad jäid samasugusteks. Teistel fotodel oli näidatud, et hundinahku oli viidud ka Raekoja platsist hargnevale tänavale, mida mööda jooksjad pidid liikuma. Need oleks neile teele ette jäänud, kui jooksjad tagasi pidid tulema. Osa hundinahku oli kiriku varemetes. Mõtlesin, et ei tea, kas seal käies varisemisohtu ei olnud. Oli pime. Keerasin korraks Emajõe ja pargi vahelisele teele. Tulin sealt kohe tagasi, aga olin ära näidanud, et julgen sinna ka pimedas minna.

*
Mängisin pika male turniiril. Kohtunik kirjutas järgmise vooru paare välja. Ütlesin mitu korda, et mina mängin Kanepiga. Aga kohtunik pani esimesel laual mängivale Kanepile ühe teise vastase. Kohtunik mängis ka kaasa, aga enda nime asemel kirjutas ta tabelisse "mina". Mul ei olnud ühtegi kaotust ja võite oli kolm. Tegelikult oli see juba turniiri teine pool ja esimesest poolest oli mul ka +2, nii et kokku liites võis öelda, et isegi +5. Sellest hoolimata ei tahtnud kohtunik mulle vastast anda. Ta ütles, et teised ei lase mul mängida, sest istekohti ei jätku. Hüüdsin, et mul on väga palju punkte, ma pean mängida saama. Lõpuks pandi mind kolmandale lauale. Tõusin ka selle vooruga ja järgmises voorus pidin mängima teisel laual.

*
Valmistusin Volperti vastu. Selleks analüüsisin Caro-Kanni kaitse variante. Vaatasin ka Karpovi raamatusse. Seal olid toodud hoopis huvitavamad variandid kui mina olin osanud vaadata. Ma ei hakanud neid veel lauale tõstma. Minu analüüsis tekkis ühel poolel tohutu jõudude ülekaal ja tulemuseks sai olla ainult matt. Mõtlesin, et ma ei loe enam maleraamatuid juhuslikest kohtadest, et mitte aega raisata, vaid valmistun nüüdsest anult konkreetseteks eesmärkideks. Aga niimoodi võis juhtuda, et kui vastane valib uue variandi, siis ei ole ma selleks valmis. Otsisin koolimajas, mis ruumis tuleb järgmine tund. Otsisin seda tiivast ja siis tulin uuesti tiivast välja.