laupäev, jaanuar 08, 2011

Kui õiged vastused oleks toodud

Viibisin arvutivõrgus ühes keskkonnas. Nägin külgribalt, et mulle on üks uus teade. Klikkisin sellel. Käivitus muusikavideo, mis oli mulle saadetud Kongost, aga oli eesti keeles. Mulle ei meeldinud, kui arvutis muusika käivitus, sest teised võisid pealt kuulda, et ma muusikat kuulan. Panin muusika kinni. Arvuti teatas, et ma saatsin selle kirja viiele inimesele edasi. Kui ma sellest vennale rääkisin, ütles vend, et ühtlasi võttis see viirus minult suure laenu. Seda ma ei uskunud. Mõtlesin, et seda ei tea ju ette, kas avatav kiri on viiruskiri või mitte. Aga võibolla sai vahet teha selle järgi, et eesti nimedega saatjate kirjad ei ole viiruskirjad, aga võõrapäraste nimedega saatjate teated tuleb avamata jätta.

*
Hiljuti olin koolimajas korraldanud ühe oma klassi kokkutuleku, tänaseks olin inimesed kutsunud paralleelklassi omale. Eelmisele kokkutulekule olin kutsunud õpetajatest Kalme, tänasele Laatsu. Kohtusin temaga koolimaja ukse ees. Ta küsis, mida ma kõige rohkem kardan. Vastasin, et seda, et ma ei pääse koolimajja sisse. Eelmisele kokkutulekule tulles oli uks lukus. Kuna mul mobiiltelefoni ei olnud, jäin ukse juurde ootama, kas keegi tuleb. Juhuslikult varsti tuligi ja niiviisi pääsesin sisse. Aga kui ei oleks tulnud, ei oleks pääsenud. Täna lähenes juba suvevaheaja lõpp ja sellepärast oli koolimajas palju praeguseid õpilasi, kes olid siia tulnud ringidesse või kooriproovi. Tüdrukutel olid seljas ruudulised koolivormiseelikud. Klassikaaslased tahtsid mulle osavõtu eest maksta, aga ma ei saanud veel välja arvutada, mis summa ühe inimese kohta tuleb. Klassikokkutulekule saabus ka üks maletaja, kes ei olnud meie klassis käinud. Ta ütles mulle riidehoius, et tahab süia. Vastasin, et niimoodi ei ole asi mõeldud, süia peavad saama ainult need, kes ise ka midagi teistele toovad. Maletaja kordas, et ta tahab süia. Ta läks seda küsima minu klassikaaslaste käest. Mõtlesin, et mis siis saab, kui nemad ka ei anna. Üks inimene oli teinud enesetapu, kuna talle ei antud leiba.

*
Üks klassikaaslane kirjutas, et vanad vihikud on väga huvitavad. Olin klassikokkutuleku jaoks viktoriiniküsimused koostanud vanade vihikute põhjal. Nüüd selgus, et küsimused oleks osatud ära vastata, sest kõik olid vanade vihikute põhjal valmistunud. Klaus kiitis ka oma vanu vihikuid, aga nüüd tal ei olnud need enam alles. Minul olid ja hakkasin neid vaatama. Töövihikute kohta mõtlesin öelda, et need on mõttetud, sest neil ei ole taga õigeid vastuseid toodud. Kui õiged vastused oleks toodud, saaks õpilane vaadata, mida ta teab, aga nüüd saab ainult õpetaja vaadata, milline õpilane teab rohkem. Füüsika eksamiks olin saanud õppida ainult tänu sellele, et füüsika ülesannete kogul olid taga õiged vastused toodud. Kui neid ei oleks olnud, ei oleks mul aimugi olnud, kas minu lahendused on õiged või valed. Vaatasin kaheteistkümnenda klassi inglise keele töövihikut. Kuigi ma polnud koolis inglise keelt päris selgeks saanud, oli see töövihik koostatud nii, nagu peaks keeleoskus olema juba väga kõrgel tasemel ja õpetatakse veel ainult peensusi. Harjutustes tuli valida harva esinevate sõnade vahel, milline neist on õige. Ma ei teinud isegi eesti keeles nii peent vahet.

0 vastukaja: