Richelieu

Pühapäeval lugesin kahte raamatut. Esimene neist oli romaan, mille suhtes jõudsin järeldusele, et seal ei ole ühtegi tegelast, kes võiks olla lugejale ideaaliks. Kui lugeja kavatseb ise raamatu kirjutada, võib ta õppida autori kirjeldamisoskusest, aga ta ei saa püüda elada nagu autori tegelased. Teiseks lugesin meeldetuletuseks ajalooraamatut "Richelieu", mis on mul juba varem läbi saadud. Richelieu oli väljapaistev ajalooline isik ja temast eeskuju võtta on kergem. Seda ma olen vist ka teinud. Kui lapsena lugesime Dumas' musketäride raamatuid ja mult küsiti, kes on nendes minu lemmiktegelane, siis vastasin, et Richelieu. Eriti meeldis mulle seal tema lause: "Ma tean kõike, sest minu kohus on kõike teada." Vahepeal ütlesin ka enda kohta, et ma mäletan kõike. "Kolmes musketäris" on võibolla tegemist ilukirjanduslike moonutustega, aga mulle avaldas sügavat muljet ka see, kui ülikooli ajalooloengus professor Piirimäe Richelieu kohta ütles: "Ah jaa, siis tal oli veel igasuguseid haigusi, aga need jätame praegu kõrvale." Kuna mul endal oli tervisega probleeme, siis võis mulle olla eeskujuks, et puruhaige inimene saab siiski olla edukas poliitik. Selle poolest sarnaneb ta mõnevõrra Hitleriga, kelle vastu tundsin samuti kõrgendatud huvi. Aga Richelieud võib enne eeskujuks võtta, sest tema poliitika ei olnud nii ebainimlik. Hitler oli väga paindumatu. Ta sõlmis küll korraks oma vaenlase Nõukogude Liiduga mittekallaletungilepingu, kuid varsti alustas siiski kallaletungi. Seevastu Richelieu läks ajalukku sellega, et loobus ususõja põhimõttest ja sõlmis oma geopoliitiliste vaenlaste vastu liidu teiseusulistega. Hitler püüdis kogu võimu enda kätte ahnitseda, aga Richelieu jäi ustavaks kuningale. Peale selle oli ta vaimulik, mis on huvipakkuv amet. Olen mõelnud, et kui ma oleksin elanud keskajal, siis oleks mulle vast kõige paremini sobinud vaimulikuamet.