reede, aprill 01, 2011

Ajaleht saias

Võtsin saiapätsi, mille sees oli vana "Edasi" number. Mõtlesin, kuidas seda avama peab, nii et leht ei puruneks. Päts oli alt ümmargune, aga ülevalt ühest servast kandiline. Sealt tuligi ta lahti murda ja seda ma tegingi. Lugema sai hakata alles mitmendalt leheküljelt, sest alguses oli mitu lehekülge kaant. Nõukogude ajal ei olnud elu mitukümmend aastat edasi arenenud, vaid ajakirjanikud olid kogu selle aja kiitnud, et Nõukogude Liidus on elu parem kui välismaal. Siis ühel aastal olid nad hakanud kirjutama täpselt vastupidi. Köögi kapi peal oli pakk vanu ajalehti. Hakkasin neid lugema. Need olid kõik väga huvitavad ja ma ei tahtnud ühtegi artiklit vahele jätta. Pärast lugemist pidid need lehed minema äraviskamisele. Vanu lehti oleks säilitatud ainult arhiivis. Aga mõtlesin, et kodus võiks ka midagi säilitada. Selleks otsustasin välja lõigata kõik maleteemalise. Ma tegelesin ka ajalooga, aga ajaloo teemat ma välja ei lõiganud, sest see oli laialivalguv. Ühe lehe mõlemal küljel all oli malenurk. Need sai välja lõigata koos. Sama lehe ülemises osas eespoolsel küljel oli pikk maleteemaline artikkel, mille ma samuti välja lõikasin. Seal artiklis kirjutati teiste hulgas maletajast nimega Karpov. Aga tal oli teine eesnimi kui maailmameistril. Ilmselt hakkasid maletajateks kõik, kelle perekonnanimi oli Karpov. Kirjutati, et kõigi maailmameistrite vennad on korralikud maletajad - meistrid või meistrikandidaadid. Ja nad mängivad oma isa stiilis. Kartsin, et ei ole võimalik niimoodi lugeda, et paber tükkideks ei lähe. Aga mulle tuli meelde, et mul on see siiski alati õnnestunud. Ajalehest tuli välja lõigata ka maleteemaline sinine jakk. Aga see oli nii paks, et oleks hoidlas palju ruumi võtnud. Seetõttu tuli ta õhemaks lõigata. Kui olin seda isale ja vendadele näitamas käinud ja lõikamise lõpetanud, ütlesin, et nüüd lõikasin ma ju oma jakki, mida ma veel kannan, miks ma küll seda tegin.

*
Ühele võrgulehele koguti pilte ja kirjutisi poliitikute kohta. Saatsin sinna ka ühe pildi. Siis vaatasin, et kõik, mis sinna saadetakse, on mõeldud halvustavana. Kõige halvem joonistaja oli joonistanud ainsana ilusa pildi. Või kõik ei saanud siiski halvustavana mõeldud olla, sest mõned joonistasid oma isa. Aga need pildid olid ka ebameeldivad, sest kujutasid minu jaoks ebameeldivaid inimesi. Ainult kirjandusmuuseum kogus kokku kõik võrgus avaldatava. Ja neil võis ka kogemata lünkasid sisse jääda. Tõnis lamas põrandal ja ütles: Artur. Ütlesin, et Artur käis minu klassis. Aga Tõnis ei teadnud veel, mis asi klass on. Ütlesin, et kui ta kooli läheb, siis ta saab oma klassi. Tõnis ütles: kass Artur. Vastasin, et kass Artur oli ka olemas, Artur on nii inimene kui ka kass. Tõnis ütles: mamma. Vastasin, et mamma ei ole Artur. Tõnis ütles: papa. Mina ütlesin, et papa on praegu tööl, õhtul tuleb tagasi. Selle peale hakkas Tõnis nutma. See võis tema jaoks tõesti kurb olla, et ta päev läbi oma isa ei näe. Joosep tuli vaatama. Ütlesin Joosepile, et Tõnisel hakkas kurb. Joosepile püüdis Tõnis rõõmsamat nägu näidata.

0 vastukaja: