Minu sündimine

Mulle on räägitud, et õhtul enne minu sündimist oli äike. Siis pidigi äike olema, sest see oli volbriõhtu. Volbriööl pidavat nõiad luudadega lendama, ema poolt põlvnengi ma nõidade suguvõsast. Mina sündisin hommikul, kui linnas oli algamas paraad Nõukogude Liidus riigipühaks olnud töörahva solidaarsuse päeva puhul. Sündisin Tartu sünnitusmajas Toomemäel. Samal päeval natuke hilisemal kellaajal sündis samas majas hilisem klassiõde ja kursuseõde, kes oli ainuke inimene, kes käis minuga nii ühes klassis kui ka ühel kursusel. Meie klassis oli sel kuupäeval sündinuid kaks ja ülikoolikursusel kolm. Minuga samal kuupäeval on sündinud veel onutütar - täpselt minu kümnendal sünnipäeval. Ajaloolistest isikutest Jüri Kukk aastal 1940. Umbes minu sündimise ajal olid isa ja kolm aastat vanem õde Pille väljunud Ujula tänaval asunud esimesest korterist ja õde oli korrutanud raadiost kuuldud lauset: "Kell on 9.55." Sünnitus ise ei olnud kõige kergem, sest mul oli nabanöör ümber kaela. Haiglast väljalaskmine võttis aega.

1. mail sündimine tekitas tähtsama enesetunde. Hiljem Eesti Vabariigi ajal sai see päev samuti riigipühaks kevadpüha nime all. Kuna ta on alati olnud riigipüha, on ta vaba päev ja pidu on saanud pidada enamasti õigel kuupäeval. Aga sel kuupäeval toimub alati ka muid üritusi, nii et kõik kutsutud ei ole tahtnud hästi külla tulla. Kuid mõni on saanud külas käia just tänu sellisele ajale, sest on saabunud Tallinnast Tartusse korporatsiooni üritusele või võistlustele. Mai alguses oleme peale minu sünnipäeva tähistamise teinud veel vanaema suvilas Peedul maituld. Selle tegemise õige kuupäev on vist viimane aprill, aga nii rangelt me pole ajast kinni pidanud. Maituli pole olnud nii pidulik kui jaanituli, aga nimetuse olemasolu tõttu on ta siiski pidulikum kui muud tuletegemised. Lapsepõlves tähistasime maikuus kolme sünnipäeva - minu, minu õe ja naaber Pireti.