pühapäev, juuli 31, 2011

Lapsed leivakombinaadiga tutvumas

Meie onunaine töötas Paide leivakombinaadis. Vahepeal oli ta seal laojuhataja ja enne seda vist mingis muus ametis. Paide vanaema majas suvitades käisime ühel päeval selle leivakombinaadi tööga tutvumas. Uduselt mäletan, et selliseid külaskäike võis olla isegi kaks, aga mina mäletan ainult hilisemat. Esimene kord käis vist õde üksi ja teine kord mina ja õde kahekesi. Kui ma õega sinna teele asusin, oli temal juba tee tuttav ja ükski täiskasvanu meid saatma ei pidanud. Kohale jõudes tegime koos onunaisega maja peal tiiru. Muuhulgas astusime sisse inimesest suuremasse külmutuskappi või külmutusruumi. Nimetasime seda külmutuskapiks. Edasi seisime pikemalt taignakonveieri juures. Tainas kukkus pätside kaupa suurest nõust konveierile. Konveieri ääres oli kaal, millega sai kontrollida, kas pätsid on õige suurusega. Kaalu juures alalsiselt ühtegi töötajat ei olnud. Aga meile öeldi, kui palju õige suurusega päts peab kaaluma ja asusime seda kontrollima. Kõik ei olnud ühe suured. Üks oli normist palju suurem ja üks palju väiksem. Kogemata panime ühe pätsi konveierile tagasi teisele liiga lähedale, nii et pätse piklikumaks rulliv seade rullis nad kokku. Üks mees püüdis meid konveierist eemale ajada. Kuigi onunaine oli meil seal olla lubanud, hoiatas see mees, et kui sõrm vahele jääb, tuleb ta otsast. Ta näitas, et tema sõrm ongi pooleks läinud. Enne pätside ahju jõudmist tegi üks naine neile veel käeseljaga triipe. Ühtlasi praakis ta veel silma järgi vale suurusega pätse välja. Ahi töötas samuti konveieri põhimõttel, kuigi mitte enam nii kitsa lindina, vaid laiema reana. Taignapätsid läksid ühes ahju otsast sisse ja tulid teiselt poolt küpsena välja. Kui tööpäev läbi sai, võtsime mõned soojad pätsid söömiseks kaasa. Aga see oli keelatud, sest Nõukogude riik ei tunnistanud Piibli põhimõtet, et pahmast tallava härja suud ei tohi kinni siduda. Meile öeldi, et vabrikus sees olles võib leiba ja saia süia, aga välja viia midagi ei tohi. Kui me majast väljusime, pidin mina ees minema ja vaatama, ega miilits väravas ei valva, mida vahel juhtus. Sel korral miilitsat ei olnud. Minu meelest oleks probleemi lahendanud, kui töötajad oleks saanud kaasa võetavate pätside eest maksta, aga sellist võimalust polnud ette nähtud, vaid nad pidid ostma poest. On öeldud, et selleks, et vorst maitseks, ei tohi näha, kuidas seda valmistatakse. Värske leib ja sai maitsesid pärast valmistamise nägemist paremini. Kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et nad olid soojad. Ema luges küll neil aastatel välismaa arsti raamatut, kes kirjutas, et sooja leiba ei ole tervislik süia, sest kõik ergutav olevat kahjulik.

Vallutajarahvaste keeli peab õppima

Näitasin, et minu toas on tapeet nurgas lötendama hakanud. Ema oli juba varem püüdnud selgeks teha, et seal tuleb tapeeti vahetada. Nüüd kasutas ta võimalust ja rebis vana seintelt maha. Mina sattusin ahastusse, sest ma ei uskunud, et veel sama hea saaks, pealegi ei meeldinud mulle uue tapeedi kleepimise protseduur. Hüüdsin: "Tapeet, tapeet!" Ema läks teise tuppa. Teisest uksest sisenesid minu tuppa Vene väed, mis vallutasid Eesti ja Läti. Keegi ei osutanud vastupanu. Vene väed okupeerisid ühe Läti maakonna. Venemaa tegi uusi riike vallutades alati niimoodi, et kõigepealt võttis endale ühe maakonna ja sealt laiendas oma võimu kogu riigile. Aga minu meelest ei pruukinud sama võte palju kordi järjest õnnestuda, sest selle vastu võidi vahepeal abinõusid leida. Läti ei teadnud, kelle sõjalise jõuga saaks Vene väed lahkuma sundida. Arvasin, et leian abinõusid, kuidas panna venelased vabatahtlikult lahkuma.

*
Ükskord oli Kuido rääkinud, et ta uuris kogu oma aia läbi ja teab, et minu vanaema aia marjapõõsaste vahelt pääseb tema aeda. See tähendas, et kuigi tema elas seal pidevalt ja meie käisime ainult vahel Paides külas, ei olnud isegi tema tükk aega oma aeda läbi uurinud. Kui Kuido ja Pille hakkasid põõsaste vahelt Kuido aia suunas läbi pugema, läksin mina sellest tuppa teatama. Kui keegi appi ei tulnud, ei jäänud mul muud üle, kui minna üksi Pille ja Kuido järel.

*
Ladina keeles pidi tulema käänete peale kontrolltöö. Ma polnud kodus käänamist üle korranud, mistõttu kartsin, et mul ei pruugi kontrolltöö ajal tabel õigesti meelde tulla. Istusin Peebu kõrvale. Küsisin temalt paberit. Peebul oli laual kaustik, aga ta ütles, et sealt ei või lehti välja rebida. Ta ütles, et tal eriti paberit ei ole. Ühe paberilehe ta mulle siiski andis. Sellele oli mõlemale küljele kirjutusmasinaga inglise keele harjutusi kirjutatud ja vaba ruumi oli jäänud ainult natuke.

*
Vene keeles pidi tulema kontrolltöö. Seal taheti kontrollida nii käänamist kui ka jutu kirjutamise oskust. Ma ei olnud õppinud. Aga kavatsesin õpetajale öelda, et need kuriteod, mis venelased on eesti rahva vastu toime pannud, on palju suuremad kui see, et mina õppimata jätsin. Otsustasin siiski kontrolltööd kirjutama hakata. Juttu olin vene keeles varem ka kirjutanud ja see oli mul välja tulnud. Täna istusin koguni esimesse pinki.

laupäev, juuli 30, 2011

Suured ja väikesed klassivaenlased

Kommunistide arvates jagunes inimkond eelkõige klassideks, mitte rahvusteks. Nad tegelesid inimeste lahterdamisega. Nõukogude riigis kuulusid ühed võimunomenklatuuri, teised küüditatavate musta nimekirja. Repressioone õigustasid kommunistid sellega, et nad võitlevad klassivaenlastega. Klassivaenlasi nägid nad kõrgemas klassis võibolla oma rikutuse seisukohalt. Kommunistliku partei juhtkond oli ise kõrgeim klass ja ühtlasi suurimad kurjategijad. Kuna ennast karistada ei tahtnud, siis kehtestati põhimõte, et väiksed klassivaenlased võllas ja suured tõllas. Repressioonid tabasid küll sageli ka juhtivaid kommuniste. Tõenäoliselt polnud Stalini surmgi loomulik. Kulakute pähe küüdiatatud võisid olla kõrgem klass enne Nõukogude võimu kehtestamist, kuid repressioonide järel muutusid nad madalaimaks.

Asjad on tervikud

Õppisin Loonede maja ees eksamiks. Ma ei viitsinud süstemaatiliselt õppida, vaid alustasin järjest uute harjutustega. Aga eelmiseks eksamiks olin õppinud sama süsteemitult ja just selline mitmete nurkade alt lähenemine oli kokku kujundanud tervikliku pildi. Seekord pidi sama moodi minema.

*
Istusin oma sahtlis ja vaatasin vanu pabereid. Paberite hulk oli kokku sama suur nagu ma ise. Olin vanasti kirjutanud mitmesuguseid ajalehti. Ühe ajalehe nimi oli "Raamat ilmub iga nädal". Seda oli säilinud ainult üks number. Oli näha, et algselt pidi mul pabereid veel rohkem olnud olema. Oma raamatutes olin osanud tõepäraselt linnaelu kujutada, sest kirjutasin oma eluga võrdluse põhjal.

*
Istusin liivakastis. Lähedal hakkas liikuma suur veoauto. Oli karta, et suure auto aknast ei ole väikest autot näha ja minust sõidetakse üle. Aga siiski ei sõidetud.

*
Ema ütles, et ma peaksin Klausile asjade terviklikkust seletama. Ma kartsin, et mul ei ole füüsikavalemid nii hästi meeles. Klausile oli antud õppeülesandeks purk. Ta pidi kirjeldama purki füüsika, matemaatika ja kõigi teiste teaduste seisukohalt.

*
Uksest tulid sisse prostituudid ja hakkasid juttu ajama. Mõtlesin neile öelda, et mind nad ei huvita, aga ma ei ole nende peale vihane. Neil oli kõigil aids ja osadel ka süüfilis. Ema ütles, et meie kvartalit nimetatakse prostituutide kvartaliks. Varem ma olin keeldunud teed juhatamast, kui keegi prostituute otsis. Mõtlesin, et võibolla järgmine kord juhatan.

*
Vares lõi nokaga kõva hoobi vastu meie akent. Oli karta, et ta võtab uuesti hoogu, kuni õnnestub aken purustada, ja siis tuleb inimestele kallale. Koputasin vastu akent, et vares eemale peletada. Seepeale tuli kohale hulk varblasi ja muid linde, kes hakkasid ka vastu akent taguma. Koputada poleks tohtinud, sest mõned inimesed koputasid selleks, et linde söötmiseks kohale kutsuda. Raisakotkal õnnestus tuppa sisse pääseda. Võtsin temast kinni. Kartsin, et saan laibamürgituse, kuna ta on surnud loomadega kokku puutunud. Ma ei teadnud, kas mul on kätel haavu, kust laibamürk sisse pääseda võib.

*
Nägin sageli unes, et mul võib magistriõpe lõpetamata jääda, kuigi tegelikult oli see mul juba lõpetatud. Jõudsin järeldusele, et need unenäod tulevad sellest, et mul pole kaitsmise tulemust õpinguraamatusse sisse kantud. Otsustasin minna õppehoonesse ja lasta selle tagantjärele sisse kirjutada.

reede, juuli 29, 2011

Tänavu möödub 20 aastat

Abiellusin endast vanema naisega. Juba esimesel hommikul pärast abiellumist oli vaja süia teha ja tuli valida, millist toitu. See naine oli varem juba mitu korda abielus olnud. Temaga samas voodis ma magada ei kavatsenud. Seda oleks ta teinud võõraste meestega. Ühe noore abielupaari kohta räägiti, et vahepeal nad ei kannata üksteist, aga vahepeal tõmbab neid üksteise poole mitu korda ööpäevas. Luugi taga istuvale ametnikule esitati paber järelepärimisega, mis on selle abielupaari probleem. Ametnik ütles, et probleemi ei ole mingisugust.

*
KGB-lased jõudsid järeldusele, et neil ei õnnestu tekitada vangidele ainult piinasid, vaid mõni asi võib neile meeldida ka. Loetleti, mis võib meeldida. Üks punkt oli, et meeldida võib intensiivne segasaun. Algul viidi kõik arreteeritud koos sauna ja alles hiljem mehed ja naised eraldati.

*
Algas üritus. Kui olin rahvaga liitumas, ütles kirikuõpetaja, et tema juttu kuulates tuleb käed pea peale panna. Lähemal olev inimene pani ka, aga kaugemal seisjad ei kuulnud. Mina kuulsin, aga ei soovinud korraldust täita. Kirikuõpetaja ütles, et 20 aastat tagasi pidas president samas kohas kõnet. Üritus oli 20. augusti sündmuste 20. aastapäeva tähistamine. Kohtasin seal tänaval kahte tuttavat. Üks neist oli peaaegu kindlasti Antti, aga teine ainult võibolla Martin. Kui olime üksteist teretanud, ei lisanud keegi enam ühtegi sõna. Ootasin natuke aega ja siis läksin neist eemale. Mõtlesin, et kõik teised oskavad juttu alustada veel halvemini kui mina. Aga kuna teised omavahel siiski oskasid, pidi viga ikkagi olema minus.

Turniir vanas trenni ruumis


Kaks viimast nädalat on kiirmaleturniirid toimunud päevakeskuse asemel maleklassis. Täna oli 10 osavõtjat ja 12 minutit mõtlemisaega. Üle poole võimalikest punktidest said:

1. Muru 6,5 p.
2. Ojaste 6
3.-5. Seljodkin, Harujõe, Tätte 5,5
6. Runnel 5

Esimeses voorus võitsin mustadega segases mängus Metsojat, teises mustadega ajaga Muru, kolmandas kaotasin valgetega Tättele, nõrgestades teist korda järjest temaga mängides sarnasel viisil oma tsentrit, neljandas viigistasin mustadega Ojastega, viiendas võitsin valgetega Solovjovi, kuuendas kaotasin mustadega Seljodkinile, kuid pealtvaatajate sõnul sain anda igavest tuld, seitsmendas võitsin valgetega ajaga Volpertit, kaheksandas viigistasin mustadega Kääbiga, üheksandas kaotasin valgetega Harujõele.

Mäng Muruga algas vist niiviisi:

1. e4 e5 2. d4 ed 3. Ld4 Rc6 4. Le3 Rf6 5. Rc3 Ob4 6. Od2 0-0 7. 0-0-0 Ve8 8. Od3 d5 9. Lg3 ed 10. Oc4 Og4 11. f3 ef 12. gf Oh5 13. Oh6 Ld1+ 14. Rd1 Og6 15. Of4 Rh5 16. Lg4 Vad8 17. a3 Vd4 18. ab Rf4 19. b3 Re2+ 20. Re2 Vg4 21. fg Rb4 22. c3 Rd3 23. Kd2 Vd8 24. Ke3 Re5 25. Rf2 Rc4 26. bc. Edasimängides sain tänu vastase valekäigule kaks minutit juurde. Lõppseis oli mulle kaotatud, aga vastase aeg kukkus.

Selle avangu teooriat ma viimasena vaatasingi. 8. Od3 asemel mäletasin raamatust käiku Oc4.

neljapäev, juuli 28, 2011

Annelinna servad


Hea, kui mingilgi põhjusel vastu ollakse

Facebookis oli Kristel P. riputanud üles üleskutse hääletada Euroopa Liidust väljaastumise poolt. Saatsin selle edasi. Kairi K. oli riputanud üles üleskutse hääletada valimistel tema kui Euroopa Liidu vastase kandidaadi poolt. Saatsin selle ka edasi. Nüüd võisid Euroopa Liidu pooldajad mind kontaktide nimekirjast kustutada. Mõtlesin, et Kairi on Euroopa Liidu vastu arvatavasti minuga täpselt vastupidistel põhjustel. Ja mind võidi rumalaks pidada, kui ma hääletan esimese noore kandidaadi poolt. Aga ma ei pidanud teda valima. Pealegi ma ei saanudki, kui mina elasin Tartus, aga tema kandideeris Rakveres. Ma märkisin ära lihtsalt selle, et mulle meeldib, et ta kandideerib. Kui keegi mingilgi põhjusel Euroopa Liidus kahtleb, on see hea. Peep rääkis, et ta tellis ühelt Venemaa ärimehelt küttepuid, aga see venitas nende kohale toomisega. Peep arvas, et järgmine kord ei tasu vist sellelt üldse tellida, sest järgmine kord ta venitaks veel rohkem. Peebul oli kaasas puuhalg, mille ta oli sellelt ärimehelt saanud. See oli ilusate kaunistustega. Küsisin, kas need kaunistused pani külge see ärimees. Peep vastas, et ei, tema ise. Hakkasin ühele paberilehele Peebu jaoks allkirju kirjutama. Tahtsin neid kirjutada 60 tükki, aga kartsin, et ma nii palju erinevaid ei oska. Rääkisime, et Valtoni luulekogu on avaldatud vene keeles. Inimesed läksid rõdule. Ma ei julgenud seal toas rohkem olla, sest nad võisid üle ääre alla kukkuda. Oli toodud tsitaate kahelt erinevalt kirjanikult, mida nad olid sellise olukorra kohta kirjutanud. Dostojevski oli kirjutanud, et kui üks tegelane pikali kukkus, siis öeldi, et see on ju tema. See inimene kukkus madalasse vette, aga ei saanud enam püsti tõusta, sest tal olid krambid.

kolmapäev, juuli 27, 2011

Iga unenägu saab millekski kasutada

Kuskilt lugesin hiljuti umbes sellist lauset, et teadlasi huvitab, mis on unenägude funktsioon. Koolis õpetati, et vähemalt pimesoolt ei lähegi inimesel millekski vaja. Või koolis nimetati seda vist ussripikuks. Unenägude kohta on siiski öeldud, et nende ajal toimub mälu töötlemine. Aga loomade kohta on öeldud, et nemad näevad ka unenägusid, teiselt poolt arvatud, et nad ei mäleta midagi. Kui on õige arvamus, et minul on keskisest parem mälu, siis mul võibolla mitte ainult ei jää unenäod paremini meelde, vaid näengi rohkem unenägusid, sest on rohkem, mida töödelda. Seda kinnitab ka see, et magan keskmisest kauem. Ja kui mul seda kooliajal takistati, siis olin sageli unine. Enda võetud eesmärk on teha unenägudest blogisissekandeid. Võiks küsida, mis on nende unenägude eesmärk, mida ma blogisse kirja panemiseks liiga halvaks pean. Võibolla see, et saaks öelda, et ega ma iga unenägu kirja ei pane. Enamuse küll panen, aga kui ma ei ütleks, et ma igat kirja ei pane, kujutleks blogi mitte lugenud inimesed, et ma panen kirja seda, mida nemad unes näevad.

Sissekanded meeldisid järjest rohkematele

Pärast kirjandusmuuseumist lahkumist astusin isaga Tulviste majast läbi. Sealt lahkudes tuli mulle meelde, et unustasin kirjandusmuuseumist laenatud kausta sinna. Kirjandusmuuseumis kehtis kord, et laenutatud materjalid tuleb alati samal päeval tagasi viia. Kui ma oleksin jätnud tagastamise järgmisele päevale, oleks võinud juhtuda, et mul ei lubata seal asutuses enam käia. Läksin Tulviste majja tagasi. Leidsin maha unustatud paberi kohe sealsest isa toast laua pealt, kuhu Tulviste selle oli toonud. Paber oli köidetud nööriga kausta, kus olid kõik Tulvistete pere kirjad. Oma paberi eraldamiseks lõikasin kääridega nööri läbi. Nägin, et olin kogemata lõiganud vale nööri. Lõikasin ka õige. Kui olin oma paberi kätte saanud, jäin vaatama, kas algul lõigatud vale nöör on pooleks või mitte. Aga siis mõtlesin, et kui ma kaua uurin, võidakse arvata, et ma loen võõraid kirju.

*
Vaatasin oma vanu blogisissekandeid. Sissekannete juurde sai märkida, kellele need meeldivad. Vahetult avaldamise järel ei olnud meeldimisi palju märgitud, aga vanade sissekannete juures olid need arvud suureks läinud, sest külastajaid tuli kogu aeg otsingumootoriga juurde. Ühes sissekandes olin kirjutanud ühest maalist. Selle juurde oli nüüd märgitud, et see meeldib neljale venelasele, keda ma ei tundnud. Need olid arvatavasti kurjategijad. Blogi unenägude fail sai täis ja süsteem tekitas sellele lisaks sildi unenäod2. Varem olin aru saanud, et kogu blogile eraldatud ruum hakkab täis saama, aga õnneks oli küsimus ainult unenäofailis. Vana unenäofaili viimane sissekanne ilmus ruumipuuduse tõttu poolikult. Vaatasin ühte ajakirja. Seal oli sisukorras trükitud sama maal, millest mina olin blogis kirjutanud. Ajakirjast oli näha, et maali on muudetud - sellel kujutatud inimese suhu läks noatera. Järelikult minu oletus, et sellega on tegelenud kurjategijad, oli õige. Kirjutati, et peamine kurjategija tappis inimese põhjendusega, et temast nooremad ei tohi teda õpetada. Sellised kurjategijad vanglat ei kartnud, sest osadele inimestele meeldiski vanglas rohkem kui vabaduses.

*
Rääkisin, kuidas ma endale inglise keele loengutes käimise eest ainepunkte kirjutada lasin. Õnneks olin enamuses loengutes kohal käinud, kuigi mitte kõigis. Rääkisin, et punkte oli vaja sisse kirjutada sellepärast, et ülikooli lõpetamiseks pidi kindel arv punkte koos olema. Selle arvu oleks täis saanud lõputööga, aga kontrollida taheti juba enne kaitsmist.

teisipäev, juuli 26, 2011

Värvieelistused

Lemmikvärviks olen pidanud alati sinist. Meeldivad nii helesinine kui ka tumesinine. Võibolla hakkas mulle see värv meeldima sellepärast, et selle nimi kõlab eesti keeles kõige rohkem minu nime sarnaselt. Aga inglise keeles kõlab hoopis teisiti, sellest hoolimata meeldib mulle ka vastav ingliskeelne sõna. Kaunase puiesteel oli meil eraldi soojaveekraan ja külmaveekraan. Soojaveekraani tähistati punase ja külmavee oma sinise värviga. Nende värvide algustähed S ja P olid justkui minu ja õe nimede algustähed. Seega oli külm vesi justkui rohkem minu oma ja soe vesi õe oma. Sinine oli üldse rohkem poiste ja punane tüdrukute värv. Tol ajal ma veel külma veega ei pesnud, hiljem hakkasin isa õpetusel ka seda tegema. Teine põhjus, miks mulle võis sinine värv meeldima ja punane mitte meeldima hakata, oli see, et sinine värv oli Eesti lipul ja punane Nõukogude Liidu lipul. Eesti lipp oli küll keelatud, aga ma teadsin, milline see välja näeb ja joonistasin seda. Läbiotsimiste kartuses liimisin lipule teise paberi peale ja peitsin mööbliprakku, kust see minu ehmatuseks kaduma läks, sest ema koristas tube. Aga vahel on mulle punane värv ka meeldinud. Lapsena meeldisid üleni punased Poola õunad, mida jõulude ajal poes müüdi. Samuti loojuv päike. Tol ajal vaatasin nii loojuvat kui ka kollast päikest. Kui sain ühe päikesevarjutuse ajal teada, et päikese vaatamisest võib pimedaks jääda, lõpetasin ära. Aga võibolla olin sellega juba silmi kahjustanud, sest kui silmaarst minu silma vaatas, siis ta ütles minu meelest, et see on väga hõre. Punasest veel vähem on mulle meeldinud oranž. Eriti koledad tunduvad oranžid autod. Aga paljud oranžid asjad on ilusad ka, näiteks apelsinid. Kui me saime kirsipunase auto, siis selle värv tundus küll ilus. Samuti kirsid ise. Ja ilus ei pruugi olla ainult tumepunane, vaid võib olla ka roosa, näiteks Paide vanaema tehtud mannavaht. Oma ema on vist ka mannavahtu teinud, aga vähem.

Vanasti olid meil enamus munatopse kollased, aga üks oli sinine. Mina tahtsin süia alati sinisest, mida mulle ka lubati, kuni olin kõige noorem laua taga sööv laps. Kui Klausist sai uus kõige noorem, võttis ta selle munatopsi mult vägisi ära. Ma täpselt ei mäleta, aga vist võitlesin Klausiga ka rohelisel taburetil istumise õiguse pärast, vähemalt minu koha laua otsas võttis Klaus üle. Munatopsi, mida mina pidasin siniseks, hakkas Klaus nimetama roheliseks, mistõttu ma algul arvasin, et ta on värvipime. Eriti kui ta rääkima õppimise ajal ka teisi siniseid ja rohelisi asju ära vahetas. Aga ühel päeval vaatasin ka ise, et see munatops on tõesti roheline. Võibolla ta on rohelisemaks tõmbunud. Tegelikult ta on sinise ja rohelise vahepealne. Hiljem tuli majja ka valgeid munatopse. Nüüd ma enam muna süies topsi ei kasuta, milleks pole ka põhjust, sest munakollast enam vedelaks ei jäeta. Munatopsi kasutan ainult lihavõtte ajal mune värvides.

Ema rääkis ükskord, et oli lugenud, mis emotsioonidega mis värvid seostuvad. Sinine pidi tekitama õudustunnet. Selle jutu peale hakkas sinine mulle veel rohkem meeldima, kuigi mina seda ei kartnud. Neljandas klassis asutasime koolis fantoomide ühingu, kuigi Fantoomi filmi ei olnud meist keegi näinud. Teadsime seda, et Fantoomi pea on sinine ja et kui seda filmi kinos näidati, kirjutati linnas iga seina peale Fantoom, mistõttu selle filmi näitamine olevat lõpetatud. Hiljem ühte osa Saksa satelliittelevisioonilt nägin. Kuigi satellitkanaleid on palju, ei olnud ma ühingusse kuulunud klassivendadest ainuke, kes seda sel päeval vaatas.

Õhupallidest meeldisid mulle kõige rohkem rohelised, sest need sarnanesid viinamarjaga.

Malet mängima õppides pidasin musti nuppe valgetest tugevamateks, sest mustad olid ilusamad ja läikisid. Õde küll püüdis seletada, et tegelikult on valged tugevamad, sest neil on avakäigu õigus. Selle peale arvasin võibolla, et siis tuleks avakäik mustadele anda. Üksi malenuppudega mängides mängisin, et mustad on vangivalvurid ja valged vangid. Must tundus kurjem ja rohkem võimuga seotud. Seda kinnitas ka see, et võimuga seotud inimestel olid mustad volgad. Valgeteks nimetatud malenupud tegelikult päris valged ei olnudki, vaid rohkem kollased.

Kuigi mulle mustad malenupud meeldisid rohkem, olin uhke, et alguses olid mul valged juuksed. Kuigi mul endal enam ei olnud, oli mul esimesse klassi minnes hea meel, et paljudel klassivendadel olid heledad juuksed. Seda pidasin vist rohkem eestlaste juuksevärviks, võrreldes venelastega. Hiljem hakkasid klassivendade juuksed ka tumedamaks minema. Vahepeal meeldisid mulle rohkem hoopis tumedate juustega klassivennad, keda kogunes jalgpalli mängides ühte võistkonda rohkem. Praegu ma inimeste üle juuksevärvi järgi ei otsusta.

Sügisestest puulehtedest on mulle kõige rohkem meeldinud vahtralehed, sest need ei lähe lihtsalt kollaseks, vaid kirjuks. Algkoolis korjasid klassiõed selliseid lehti kooli õuel kimpudesse. Hiljem olen tähele pannud, et iga aasta ei lähe vahtralehed nii kirjuks nagu siis, vaid vahel on nad teistele puudele sarnasemalt kollased. Minu ema on sama tähele pannud.

Kui tahta objekti järgi joonistada, on seda kõige kergem teha mustvalge foto või joonistuse järgi. Joonistanud olen kõige rohkem pastakaga. Ema on püüdnud õhutada mind rohkem värve kasutama, sest kahevärvilised pildid talle väga ei meeldi. Oma pastakaga joonistamise oskust olen pidanud paremaks kui maalimisoskust, sest joonistades tuleb pilt rohkem ootustele vastav. Aga kui ma hakkasin oma joonistusi ja maale pildistama, siis joonistused kustutasin varsti fotoaparaadist ära, aga maalid jätsin alles, sest ilma arvutis töötlemata fotod joonistustest eriti head välja ei näinud, maalid nägid. Kuigi ma mõne kuu eest kingitud aparaadiga mustvalgeid fotosid teinud ei ole, on varem mustvalged fotod jätnud sageli värvilistest parema mulje.

Taldrikud läksid segi

Klassikokkutuleku toimumiskoha lähedal ringi kõndides kohtasin inimest, kes võis olla minuga samal kokkutulekul osalev klassiõde, aga õigest kohast natuke kaugemal ei olnud ma selles kindel ja seetõttu talle midagi ei öelnud. Kõndisin kodu suunas. Ühel kesklinna tänaval hakkasin vaatama oma vanu joonistusi. Ühel pildil olin kujutanud Merkot ja seda vaadates naersin. Mul oli olnud kombeks igaühe kohta midagi iseloomulikku joonistada. Erik tahtis näha, mis on ühe paberi vesimärgil. Ta ütles, et seal olen mina. Vaatasin ise ka ja ütlesin, et mina näen hobust. Erik täpsustas, et hobuse seljas istun mina. Mina ennast sellel vaatamisel ei näinud.

*
Kiirmaleturniiril mängisin ühe naisega. Ähvardasin ühte tema marja. See oli küll väga väike liigutus, aga midagi ära võtta oli ikkagi kasulik. Siis vaatasin, et üks minu suurem nupp on ees. Selleks oli laua kaugema serva pool olev taldrik. Aga ma ei hakanud seda päästma, sest kui nupud olid väga kaugel, ei olnud materiaalne ülekaal minu meelest oluline, võidu pidi kätte saama lähemal olevate nuppude abil. Aga ma polnud kindel, millised on minu, millised vastase ja millised teistel laudadel mängijate taldrikud. Küsisin seda vastaselt. Tavaliselt oli mängitud väiksemate taldrikutega, mistõttu mul oli ülevaade olemas olnud. Segadus tekkis suurtest taldrikutest. Pidime mängu katkestama, sest lauale toodi uut toitu. Panin kella seisma. Nüüd nägin, et mul oli mõtlemisaeg peaaegu otsa lõppenud. Kui inimesed lahkuma hakkasid, öeldi, et me läheks homme ühe klubi liikme muuseumi. Homme oli pühapäev ja ma ei tahtnud kahte päeva järjest malele kulutada.

esmaspäev, juuli 25, 2011

Tartu meister Eesti meistriks

Tänavuseks Eesti meistriks males tuli praegune Tartu meister Vorobjov. Seda lootsin kohe turniiri osavõtjate nimekirja nähes. Võidakse küll öelda, et turniiri koosseis polnud kõige tugevam, aga kohale minemine näitab ka tugevust. Kuna märtsis Tartu meistrivõistlustel sain Vorobjovi vastu veel võiduseisu, on mul tema Eesti meistriks tuleku üle eriti hea meel. Kellegi teise võidu korral oleks isiklikest saavutustest vähem rääkida olnud.

Tähtsus paistis välja

Olime arsti juures. Arst küsis Klausilt, kas ta käsi pimedas helendab ka. Vaatasin, et minu käed ja jalad igaljuhul seda pimedas teevad. Mina vaatasin oma käsi päris pimedas, kui helendus oli tugevam. Arst vaatas Klausi kätt hämaruses, kui ta midagi juba märkas.

*
Ükskord oli üks arvutsaja kirjutanud ajalehes, et mul on häid eeldusi harrastusluuletajaks saamiseks. Sellega ta tahtis öelda, et ma pole isegi seda. Arvustus ilmus kuue autori raamatute kohta ühiselt, neist kuuest kritiseeriti mind kõige kõvemini. Aga tegelikult olin mina neist ikkagi kõige tähtsam, sest arvustuse ühendav pealkiri oli "Mõttetu Runnel". Või siiski, nüüd tuli meelde, et see ei olnud pealkiri, vaid vahepealkiri. Aga et vahepealkirju oli ainult kaks, siis näitas neist ühe mulle pühendamine ikkagi minu tähtsust. Kriitikast hoolimata saatsin Kultuurkapitalile enesekindlalt raamatute väljaandmise rahataotlusi edasi. Kriitikud ei pruukinud seda välja kannatada. Kultuurkapital mulle raha ei andnud, aga esialgu ei jäänud raamatud sellepärast ilmumata. Vaatasin oma arvutipostkasti. Seal olid kirjas kolme inimese nimed, mis mul tuju paremaks tegid. Esimene oli Helina, teine Oudekki ja kolmas Krister. Nimed olid tähestiku järjekorras. Aga kui nimesid oleks olnud nii palju, et Helina oleks näidatavate nimede hulgast tahapoole jäänud, siis oleksin tema nime nägemiseks osad ära kustutanud.

pühapäev, juuli 24, 2011

Taburetid ja toolid

Sel ajal, mida ma kõige varasemana mäletan, oli meil kodus kahte liiki taburette. Ühed olid ümmargused ja valged, teised kandilised. Ümmargustest taburettidest üks oli praguline, sest see oli olnud Ujula tänaval talvel väljas. Kandilisi taburette oli neli tükki. Üks neist oli roheline, teine valge, kolmas oranž ja neljas punane. Mina tahtsin istuda kõige rohkem rohelisel või teise võimalusena valgel. Ühel päeval, kui mina olin vist Paides, värvis ema kõik kandilised taburetid punaseks, samuti meie Kaunase puiestee kempsu. Ümmargused taburetid värviti kollaseks. Mulle see värvimine eriti ei meeldinud, sest soojad värvid ei ole minu lemmikvärvid. Hiljem hakkas taburettidelt maha kuluma kõigepealt uus värv ja seejärel ka selle alt nähtavale ilmunud vana. Kaunase puiesteelt mäletan seda, et alguses ei ulatunud mul söögilauas taburetil istudes jalad põrandale. Rohkem soovitati tarvitada kandilisi taburette, sest ümmargusi peeti kukkumisohtlikeks. Aastal 1990, mis oli vanaisa viimane eluaasta, ta kukkuski ümmarguse taburetiga peolauas ümber, kui hakkas ühte lapselast sülle võtma. Siis tal oli juba tervis läbi. Eriti soovitati kandilist taburetti eelistada ronimisel. Ronida oli mul vaja näiteks selleks, et lambinuppe vajutada. Ühel ööl käisin kempsus ja tõin lüliti vajutamiseks koridori tabureti. Pärast seda tahtsin minna veel vannituppa. Vahepeal kadus taburet ukse tagant ära. Siis ma ei läinud enam ise seda tagasi tooma, vaid otsustasin vanemad äratada, et nemad tooks. Kaunase puiesteel olid lülitid vist madalamal kui Uue tänava korteris. Kui me Uuele tänavale kolisime, siis mõned vennad hüppasid lüliti vajutamiseks. Vahepeal oli seis selline, et lülitit ühte pidi ulatus vajutama, aga teist pidi mitte. Lülitite alt määrdus tapeet kiiremini kui mujalt. Kaunase puiesteel oli mul taburetti vaja ka kapi otsa ronimiseks. Kui mulle vist kaheksandaks sünnipäevaks kingiti märkmik ja õde selle üle naeris, mida ma sinna kirjutasin, tahtsin seda peita. Ema soovitas peidukohaks lastetoa kapi otsas olevat lapsevankri kasti. Sinnani ulatasin ainult taburetiga. Ühel päeval, kui olin märkmikusse kirjutanud ja seda parajasti kapi otsa tagasi panin, tuli õde koju. Ta küsis kohe, miks taburet lastetoas on. Tavaliselt seda seal ei hoitud, sest lauda sinna tuppa ei mahtunud. Oli küll väike valge lastelaud koos kahe väikse punase lastetooliga. Lastelaua saime, kui sündis minust järgmine vend ja seoses sellega osteti mulle uus voodi, millega koos toodi ka see laud. Siis olin kaheaastane. Punased toolid ilmusid majja tegelikult vist hiljem. Lastelaua ja ühe tooli andsime ära, kui onupojal sündis laps ja meil enam väikseid lapsi ei olnud.

Sama kaua kui kirjeldatud taburette mäletan kodust ka kahte tugitooli. Need olid pehmed ja riidest ja neil käisid veel peal riidest eemaldatavad katted. Üks tugitoolidest oli üleni narmastega kaetud kattega. Neid narmaid meeldis lastel katte seest välja sikutada. Ühel päeval sikutasin neid suurema hulga ja peitsin vaiba alla, arvates, et sealt keegi neid ei leia. Aga ema tuba koristades ikkagi leidis. Tugitoolis oli kerge magama jääda. Vahepeal jäi Klaus magama enne igat õhtusööki ja oli vihane, kui teda äratati, et sööma kutsuda.

Kui isa tuppa osteti pere teine kirjutuslaud ja vanad mustad raamaturiiulid, saime koos nendega ka ilusa ümmarguse seljatoega pruuni puutooli. Kaunase puiesteel oli see tool isa toas musta kirjutuslaua taga, aga Uuel tänaval mingil hetkel jäi isa tuba selle jaoks liiga kitsaks ja tool tuli minu tuppa, kus ta on siiamaani. Ükskord kleepus mul särk selle tooli külge kinni. Isa seletas, et tooli on vaja puhastada. Ta õpetas, et seda tuleb teha noaga, mida ma poleks julgenud oma peaga tegema hakata. Viimati juhiti minu tähelepanu sellele, et see tool logiseb, aga kui ma ise peale istun, ei märka ma midagi.

Esimesed taburetid, mis minu eluajal juurde osteti, kuulusid Poola köögikappide komplektide juurde. Need taburetid lagunesid kiiresti ära, samal ajal kui varem olemas olnud pidasid paremini vastu. Kapid on veel alles, aga aegamööda lagunevad samuti. Sahtlid ei taha liiga välja tõmmates sisse tagasi minna ja väikseid taldrikuid ei saa restkapi igas vahes enam kuivatada.

Ühed uued toolid tulid majja seoses sellega, et vanatädi läks vanadekodusse ja pidime tema korteri tühjaks tegema. Vist tema käest saime toolid, millel ei olnud hea istuda, sest põhi tuli kergesti alt, aga kasutasime neid riiete hoidmiseks. Isa pahandas ühtepuhku, et miks on riided toolil, kui nagi on tühi. Aga ma polnud selle kriitikaga nõus, sest kuigi päeval oli nagis vaba ruumi, oli ta öösel üleni täis.

Hilisemal ajal on meil linnas ja maal olnud veel mitmesuguseid toole ja taburette, sest vahepeal tuleb osta uusi vanade lagunemise tõttu ja ka seoses rahvaarvu muutumisega. Aga hilisemate aegade toolid on mul halvemini meeles, sest nad pole enam emotsionaalselt nii tähtsad olnud. Igatahes vahepeal tuleb mõnel taburetil jalg alt. Oleme püüdnud neid ka parandada, aga see väga hästi ei õnnestu.

Kooli minnes oli teadmine, et seal peavad olema pingid, mitte laud ja tool eraldi. Esimese klassi ruumis ja keskkooli matemaatikaklassis olid ka sellised pingid, aga enamuses ruumides mitte. Hiljem muretseti esimese klassi ruumi ka teistsugune mööbel. Mõnes klassis olid veel sellised lauad, milles oli auk tindipoti hoidmiseks, aga minu ajal seal keegi enam tinti ei hoidnud, vaid meil pidid olema täitesulepead ja hiljem kirjutasime pastakatega. Kooli ajal oli palju kordi, kus pidime mööblit tassima. Enne igat aktust pidi keegi kooli saali lavalt toolid saali ritta tassima ja pärast tagasi viima. Kaua ei saanud toole saali põrandal hoida, sest seal peeti ka kehalise kasvatuse tunde. Pärast minu lõpetamist on aulale lisaks eraldi pallimängusaal ehitatud, aga mööbli tassimistele pole see lõppu teinud. Kui meie kooli ruume kasutati maleturniiri läbiviimiseks, käisin kooli saalis koos trennikaaslastega klassidest võetud laudu valmis panemas. Siis mulle näidati, et minu silmamõõt on vale, kuna olin pannud laudade rea diagonaalselt.

Elus on veel istutud mitmesugustel toolidel ja istmetel, aga võõraste kohtade omad pole nii tähtsad kui kodu ja kooli omad.

Lai lipp

Läksin kiirmaleturniiril kohtuniku laua juurde. Selle taga istuv Rei ütles, et ma võin veel esikoha saada. Järgmises voorus mängisin väikse poisiga. Ühel käigul lõi ta võimatu käiguga minu lipu. Takistasin teda ja ütlesin, et lippu ei saa lüia. Siis vaatasin, et teise käiguga vist siiski saab, aga seda ma ei hakanud ütlema. Lipu vastas seisev nupp oli küll sellise kujuga, et ei olnud aru saada, millega on tegemist. Küsisin, kas see on vanker või oda. Poiss vastas, et oda. Siis sellega ikkagi ei saanud lippu lüia. Minu lipp oli neli välja lai. Seda kasutades mõtlesin lüia mitu nuppu ühe käiguga.

laupäev, juuli 23, 2011

Päevaplaan ulatub kaugemale kui viisaastaku oma

Kui olin keset pikka silda, müristas pea kohal äike ja peale minu ei olnud näha eriti ühtegi piksevarrast, võibolla ainult laternad. Kui teise silla kaudu tagasi tulin, hakkas puhuma nii tugev tuul, et kartsin jõkke lendamist. Varasemal kellaajal nägin aknast nii kõva paduvihma, et nähtavus sarnanes lumetormi aegsega. Panin käe aknast välja ja lisaks käele sai mõne hetkega märjaks ka aknalaud. Kui läksin korteri teise poolde, ütlesin, et sealt paistab sadu nõrgemini. Seal aknast välja vaatajad arvasid, et just neil oli mõne hetke eest tugevam sadu. Varsti võis näha vikerkaart. Mult küsiti, kas minu fotoaparaat seda ka võtab. Vastasin, et ei võta ja et vikerkaari on maailmas juba lõputult pildistatud. Lisasin, et enne ma pildistaks taevas näha olevat pilve, aga pilvi ma olen ka juba pildistanud. Isa ütles, et see pilv ei ole midagi erilist. Mina ütlesin, et täna külas käinud onu kiitis minu fotodest ka kõige rohkem neid, kus on pilved. Isa vastas, et onu on neid ise ka teinud. Ütlesin, et ta kinkis meile ka ühe. Kinkisin onule täna oma raamatu, mille kaanel on pilved. Isa kinkis lisaks minu koostatud Tõnissoni uue raamatu. Onu tahtis, et ma oma raamatule sisse kirjutaks, ja isa, et Tõnissoni raamatule. Oma raamatule kirjutasin ka, aga Tõnissoni kohta ütlesin, et sinna ma ei saa kirjutada, sest see ei ole minu eksemplar. Ma reklaamisin juba ajaloo listis selle raamatu ilmumist, aga hiljem selgus, et selle poodidesse laiali vedamisega üldse ei kiirustata. Siiski nii palju oli minu jutus tõtt, et oma eksemplarid olin juba kätte saanud. Pakkusin ühte eksemplari kingiks mehele, kes oli hiljuti rääkinud, et ta pole kuskilt raamatuid kätte saanud, aga pakkumise peale ta ütles, et tal pole kuskil raamatuid hoida. Ma ei öelnudki kohe, et ma talle raamatu kingin, vaid küsisin, kas teda see huvitab. Enne selle sissekande kirjutamist hakkasin kirjutama luuletust, et jäin vihma kätte, aga vihm ei pesnud mu huve maha. Siis tuldi mulle kuiva särki tooma ja selle peale jätsin luuletuse pooleli. Mult oli juba varem küsitud, kas ma kirjutan neist sildadest, mida ma sissekande algul mainisin. Vastasin, et ma ei ole veel otsustanud, mida ma täna kirjutan. Küsiti, kas peab iga päev kirjutama. Ütlesin, et tuleb päevaplaani täita, sest kui ühel päeval rütm segi läheb, siis võib elu lõpuni minna. Tõin näite, et Olesk kirjutab, et Aristel oli ka norm, kui palju lehekülgi ta aastas avaldama peab.

Kooliõpilaste raske elu

Ehitasin naaberõuele lumest kindluse. Torkasin selle seina sisse sõrmega auke. Mul oli seal palju viimistlemist. See kindlus oli nagu muinasjutus. Teises kohas hammustas ühte inimest rästik ja ta võis saada marutõve. Talle anti marutõve vaktsiini. Ta hõõrus seda enda peal sõrmega laiali. Mina ütlesin, et süstida tuleb. Aga taheti vaadata, kas 30 aastat tagasi tehtud süst veel mõjub. Vaktsineeritul võeti sisikond välja ja selle põhjal järeldati, et ta on surnud.

*
Koolis hakkasid õpilased õpetajaga pahandama, et viimasel ajal annavad erinevad õpetajad kokku liiga palju õppimist. Ma olin kodus õppinud päev läbi, aga polnud kõike tehtud jõudnud. Öeldi, et viimasel ajal on mitu õpetajat andnud töövihikust harjutusi teha, varem nad ei teinud seda kogu õppeaasta jooksul. Selle tunni õpetaja oli lugenud üles, millised harjutused tema aine töövihikust tuleb teha, aga kontrollimisel selgus, et olin kõikide numbrid valesti üles kirjutanud. Ütlesin, et kui antakse koduseid ülesandeid, ei tule mul kodus kunagi meelde neid teha. Õpetaja vastas, et ma võtaks siis endale päeviku. Mina ütlesin, et mul ei tuleks see siis ka meelde, kui ma päevikusse kirjutaks. Olin kirjutanud iga aine õppimise vastava aine vihikusse. Tegelikult kui oleks kirjutanud kõik ühtsesse päevikusse nagu nooremates klassides, siis oleks ikkagi suurem tõenäosus olnud, et oleks olnud meeles seda vaadata. Õpetaja esitas õpilastele küsimusi ja kirjutas neile klassipäevikusse halbu hindeid. Kristjan G. ütles oma kohalt, et õpetaja ei kirjutaks enne hindeid sisse, kui õpilasel on võimalus vastata. Ütlesin, et teist korda keskkoolis käimise nõue on nagu keskkooli istuma jätmine. Ei ole mingit põhjust, miks ma peaksin siin teist korda käima, kui esimene kord lõpetasin heade tulemustega.

*
Viimasel ajal olid enamus minu blogisissekandeid maleteemalised. Ja ma ei viitsinud male kohta ka uut sissekannet kirjutada, vaid täiendasin eelmist. Kui oleks kirjutanud uue sissekande, oleks olnud suurem tõenäosus, et keegi neid täiendusi loeb. Oli pühapäev ja mul hakkas pea valutama nagu nädal tagasigi. Infopartisan oli saatnud Kulbokile ja mulle kutsed kokkusaamiseks. Põhjus oli selles, et meie olime Eestis kolm ainukest inimest, kes Euroopa Liidust kirjutasid. Saatsin Kulbokile kirja teel küsimuse, millest seal kokkusaamisel räägitakse. Kulbok vastas, et see ei ole teada, nii et ma parem ärgu tulgu. Kavatsesin siiski kohale minna. Tegelikult neljas Euroopa Liidust kirjutav inimene oli veel Raun, aga tema taset peeti madalamaks. Mul oli laua peal lahti korraga kaks väikest arvutit. Klikkisin oma Facebooki kontaktide nimekirjast lahti Kristeri nimekirja. Katsin kiiresti mõlema arvuti ekraanid kinni, sest Kristeri kontaktide hulgas võis olla sündsusetumaid pilte kui minu omades. Ühe ekraanidest mõtlesin varsti jälle üles tõsta.

reede, juuli 22, 2011

Enne arreteerimist koju

Mul oli bioloogia tunnis püss kaasas. Otsisin suunda, milles tulistada. Tulistasin otse lakke. Öeldi, et järgmisel korrusel on ju ka inimesed. Vastati, et ega kuul laest läbi ei tungi. Mind pidi nüüd tulistamise eest arreteeritama. Enne otsustasin koju minna. Andsin püssi Tristani kätte. Mina olin tulistanud välja seitsmest lasust ühe, Tristan tahtis ülejäänud lasud ise kuskile tulistada. Ta rääkis, et hakkaks akendest sisse tulistama. Varsti pidi ta püssi Jürgenile edasi andma.

*
Isa küsis, kas mul on magistritöö valmis. Vastasin, et mul on veel korrektuur tegemata, ma olen tahtnud seda teha pärast seda, kui mõni suurem töö valmis saab, aga iga kord tuleb järgmine peale. Ma ei tea, kas ma saan veel magistrantuuri lõpetada või oli 1. juulil viimane tähtaeg. Ega see väga oluline ei ole, sest õpitu jääb alles ja mul oli magistritöö bakalaureusetööga umbes sama sisuga. Isa ütles, et ma jätsingi magistriõppe lõpetamata. Mina ütlesin, et võibolla seda saab veel lõpetada, ma ise ka ei tea.

Peedu fotosid











neljapäev, juuli 21, 2011

Morphy nekroloog

Aastal 1883 avaldas Grenzstein esimese eestikeelse maleõpetuse ja võttis male sõna kasutusele. Aastal 1884 24. juulil teatas tema ajaleht "Olevik" maailmakuulsa maletaja Morphy surmast:

Kuulus maletaja Paul Morphi on surnud. P. Morphi sündis 28. Juunil 1817 /tegelikult 22. juunil 1837/ Põhja Ameerikas Nju.Orleani linnas. Juba lapsest saadik näidas ta enesest suurt maletamise osavust ja kümne aastaselt võitis ta juba sellkorral kuulsa Euroopa maletaja Löwenthali ära. Aastal 1857 sai Morphi kui võitja malemängus Nju-Jorgis kuulsaks. Inglismaa suur maleselts kutsus ta oma aasta nõuupidamise pääle, mille läbi tema kuulsus ka Eurooplaste seas tuttavaks sai. Siin võitis ta kõik tähtsamad maletajad ära ning niisama ka Birminghami ja Pariisi malekongressidel, kus tall üksi kaheksa mängu kaheksa mehe vastu ees oli. Kuue kuu järele juba pööris Morphi koju tagasi ja sai siin oma isalinnas riigivolinikuks. Siiski mängis tema Eurooplastega veel kangeste malet ja võitis pea igal korral. 1867 aastast saadik astus ta avalikult võidu platsilt tagasi ja läks viimaks nõdrameeleliseks. Male sõpradele anname siin ühe võidumängu Morphi ja Löwenthali vahel.
/.../

Partii on kirja pandud süsteemi järgi, kus malelaualt puuduvad liinid c ja f, nende asemel on paremal serval i ja k, nagu diagrammilt näha. Käigud on pikas notatsioonis kahes tulbas, kus valge ja musta käigu ees on sama käigunumber eraldi kirjas. Nuppude nimesid tähistavad väiksed algustähed, mis on käigu ees sulgudes.

Laulmiseks peavad sõnad selged olema

Laulsin koos ühe ansambliga tänaval. Kui ühe laulu lõpetasime, ütlesin, et tahan laulda ka teist. Hakkasime sellega pihta, aga kui ma pidin laulma hakkama, siis tegin ainult lühidalt segaseid häälitsusi ja ütlesin, et mul ei ole sõnad meeles. Kuna laul oli inglise keeles, siis ma polnud selle sõnadest kunagi aru saanud, kuigi algul olin arvanud, et oskan laulda. Minu asemel hakkas laulma Ivo, kellel olid sõnad selged. Mina läksin minema. Esimene laul oli mul vist sellepärast paremini välja tulnud, et seda olin värskelt kuulnud.

*
Mulle oli iseeneslikult tekkinud uus arvutipostkast. Sinna oli tulnud ka kirju. Need olid spämmid. Viimasena vaatasin kirja, millega mulle lubati raha. Arvatavasti taheti tegelikult hoopis raha välja petta. Selle kirja oli saatnud üks Helina sugulane. Kiri oli nii pikk, et see ei saanud spämm olla. Tegemist oli ähvarduskirjaga. Lubati, et kui ma veel Helinale kirju saadan, siis juhtub midagi. Vaatasin kirja mitmest kohast, aga ei saanud aru, mis siis peab juhtuma. Kirjas kirjutati, et Helinal oli Elvas raske elu. Ma olin ära unustanud, et ta vahepeal Elvas elas. Aga seal ta tüdineski ära ja kolis Tallinnasse tagasi.

kolmapäev, juuli 20, 2011

Võitlevad keeled

Mulle ei meeldi eriti, kui keegi kasutab slängi. Aga suhtlemispsühholoogia raamatus hoiatati hoopis kõnes ajalehekeele kasutamise eest. Võibolla üks põhjus oli, et raamat ilmus Nõukogude ajal, kui ajalehed kasutasid kommunistlikku uuskeelt. Selle uuskeele eest võiks rohkem hoiatada ka tänapäeva ajaloolasi teadusartiklite kirjutamisel. Praegu on kontrast eriti suur, kui varasemast ja hilisemast ajast rääkides kasutatakse vabamat keelt, aga Nõukogude okupatsioonist rääkides endiselt selle enda terminoloogiat. See on ise paras kõrilõikajate släng. Muidu kirjakeele kõnes kasutamist on osatud hinnata küll, nagu tunnistab vana kiitev väljend "räägib nagu raamatus". Kui tahta veel inimest mitmekülgselt kiita, saab öelda, et piltilus ja räägib nagu raamatus.

Viikidega esikohta ei saa

Mõtlesin proovida, kui palju inglise keele sõnu ma oskan peast meelde tuletada. Otsustasin tuletada meelde kümme iga erineva häälikuga algavat sõna. Esimeseks häälikuks võtsin ä. Kolm kõige sagedamini esinevat sõna sellega olid at, an ja and. Kokku tuli mul meelde üheksa ä-ga algavat sõna, kümnendat ei saanud enam kuidagi. Läksin koos ühe väikse tüdrukuga liivakasti. Kaevasin seal liiva, kuni muld paistma hakkas. Ütlesin, et see on põhi. Kartsin, et kui ma kätt vigastan, läheb verre kohutav nakkus. Liiva sees oli palju klaasikilde. Hakkasin neid välja korjama, pannes need meil kaasas olnud liivakastiämbritesse. Liivakasti tuli veel üks laps koos oma vanaemaga. See laps tahtis ka klaasikilde kätte võtta. Keelasin teda, et ta lõikab sõrme. Mina olin vanem ja oskasin neid nii kätte võtta, et ei lõikaks. Kui ma poleks liiva põhjani üles kaevanud, ei oleks klaasikillud alumisest kihist kõrgemale kerkinud ja väiksed lapsed poleks ise nii sügavale kaevanud.

*
Oli pika male turniir. Mängisin Raidväljaga. Eelmine kord olin temaga kiirmalet mänginud ja siis ta oli öelnud, et ma hakkan liiga hilja mõtlema. Nüüd mõtlesin iga käiku pikalt. Avangu lõppedes oli juba pool tundi läinud, aga üks tund oli veel ees. Raidväli sirutas mulle käe. Võtsin sellest kinni, aga küsisin, miks ta kätt sirutab. Ta ütles, et pakub viiki. Mina ütlesin, et ma enne ikka mõtlen, kas ma viigi vastu võtan. Raidväli pani käe nuppudele ette. Ütlesin, et ta selle ära võtaks, muidu ma ei näe seisu. Ta võttis käe ära, aga pani nüüd joogitopsi ette. Tegin selle kohta ka märkuse ja sirutasin nii, et nägin teisele poole joogitopsi. Võtsin viigi vastu, sest seis oli võrdne. Tegelikult oli mõlemal poolel kuninga eest hõre, mis andis võimalusi ründamiseks. Mina oskasin mängida halvemini, aga minu rünnakuvõimalused paistsid suuremad. Minu etturid olid h7-g6-f5 ja vastasel kuninga ees a2-b3-c4. Raidväljale viigist auhinna kindlustamiseks piisas. Kaks vooru oli veel ees. Ütlesin, et ma võin ka veel auhinna saada. Raidväli küsis, kui palju mul on. Vastasin, et umbes pooled punktid. Jah, täpselt pooled - kaks võitu, kaks kaotust ja üks viik. Ütlesin, et ega selliste viikidega esikohta ei saa. Raidväli hakkas naerma ja ütles, et ei saa jah.

teisipäev, juuli 19, 2011

Mõtete väljendamise tasandid

Mõtete väljendamisel on mul viis tasandit:

1) mõtted, mida ma ei väljenda;
2) mõtted, mida panen kirja ainult enda jaoks;
3) mõtted, mida kirjutan erakirjades;
4) mõtted, mida riputan avalikult võrku üles;
5) mõtted, mida avaldan trükis kirjastuse vahendusel.

Üldiselt on igal järgmisel tasandil tsensuur tugevam, kuigi mitte igas üksikus punktis. Suulisel mõtete väljendamisel on natuke teine süsteem. Suuliselt väljenduda on mul raskem, samas tuleb suust vähem läbi mõeldud juttu. Mõne asja panen enne kirja ja siis räägin, teist enne räägin ja siis kirjutan üles.

Kuri mõte võib aparaadi rikki ajada

Ruumis oli palju inimesi, teiste hulgas Steinfeldt, keda tuli täna õnnitleda. Kristel P. võttis endale temaga sarnase nime Steinfeld, nagu tahaks näidata, et ta on Steinfeldti sugulane. Aga varsti võttis Kristel hoopis kolmanda nime.

*
Kirjutasin blogisissekande tänase tähtpäeva kohta. Järgmise sissekande kirjutasin pealkirjaga "Kelle foto see võiks olla?" Fotol oli tõenäoliselt Joanna. Pärast avaldamist sissekannet vaadates märkasin, et olin tema nime kaks korda valesti kirjutanud. Ja pealkirjaks oli tema ees- ja perekonnanimi, aga seal olin kirjutanud kogemata Johanna. Kumbagi sissekannet ei olnud ühtegi korda külastatud, aga kui eesnime õigeks muutsin, tuli selle peale kohe mitu külastust, nende hulgas üks välismaalt. Kui mulle oli esimene fotoaparaat kingitud, oli see läinud katki enne, kui jõudsin temaga ainsatki fotot teha. Joanna oli öelnud, et see läks katki kurjusest. Seda ma hästi ei uskunud, et mõte oleks aparaadi ära lõhkunud. Mulle oli ostetud uus. Vend andiski teistsuguse seletuse, et aparaat peab olema ostetud, mitte kingitud. Võtsin fotoaparaadi ja läksin sellega väiksesse kööki. Ümberringi oli õudne ja aparaat hakkas fotode asemel õudusvideosid näitama. Nuppu vajutades ei liikunud objektiiv enam vaikselt, vaid suure undamisega. Tundus, et see aparaat hakkab ka katki minema. Enne seda oli mul just pähe tulnud üks kuri mõte, nii et võibolla oli Joannal siiski õigus. Läksin oma tuppa tagasi. Seal Sven ähvardas inimesi ja Küüts püüdis teda korrale kutsuda. Ütlesin, et Sven kasutab seda ära, et endast nooremat ei saa duellile kutsuda. Sven ei olnud noorem mitte ainult Küütsist, vaid natuke ka minust. Ühel korral, kui Küüts oli Sveni korrale kutsunud, oli Oudekki Sveni kaitseks välja astunud. Ütlesin, et Sven on kõige vastikum inimene ja Oudekki kõige suurem eesti rahva väljasuremise pooldaja. Üks Oudekki sugulane lükkas ühte voodit kokku ja ütles, et sellises ruumipuuduses ei taheta, et lapsi juurde sünniks. Vastasin, et tahetakse küll, aga iga tuba ei saa teha magamistoaks. Siin toas oli meil neli voodit ja esikus mitte ühtegi. Olukord oli rahunenud ja fotoaparaat hakkas jälle videote asemel fotosid näitama. Need olid väga huvitavad. Vennad vaatasid neid koos minuga, aga paistis, et kui mina näen fotosid, siis nemad hoopis kinnist aparaati.

esmaspäev, juuli 18, 2011

Õppeaine luuletamine

Üks inimene sünnitas ja samal ajal said pojad ka paljude looma- ja linnuliikide esindajad. Veel ei teadnud, kui paljude pojad ellu jäävad. Toas tehti ümberkorraldusi. Akna all olev kapp tehti lahti. Aga selles oli juba ammust ajast elanud üks inimene. See inimene ütles, et ega tal ei olegi seal nii pime olnud kui võiks arvata. Asi oli selles, et kapi aknapoolsel küljel sein puudus.

*
Olin korraldanud koolis klassikokkutuleku. Sealt lahkudes olid klassikaaslased öelnud, et täna võiks tagasi minna. Aga kodus taipasin, et ma ei tea, mis kellaaega nad silmas pidasid. Asusin koos Pillega varahommikul kooli poole teele. Pille küsis, kas siis keegi kellaaega ei öelnud. Vastasin, et koolis seda ei öeldud, aga osad läksid veel pärast kohvikusse edasi ja võibolla seal arutati. Kui jõudsime kooli õuele, põgenesid klassikaaslased koos toiduga koolimaja uksest välja. Neid oli välja visatud, sest tänasele koolimaja kasutamise leping ei laienenud. Ütlesin Pillele, et leping käis ainult kindla kuupäeva kohta ja ainult klassiruumi, mitte saali kohta, kuigi me käisime saalis ka. Oleks võinud sõlmida tänase kohta uue lepingu. Kartsin, et koolis arvatakse, et tänane tagasitulek on minu algatatud. Nüüd oli raske järgmine kord veel koolilt ruume küsima minna, kuigi võibolla oleks antud. Põgenesin koos teistega. Jälitajatel silmist kadumiseks keerasin koos osadega Vallikraavi tänavale nagu unenägudes. Läksin koos Merili ja ühe teise klassiõega oma koju. Merili hakkas mänguasjadega mängima. Ütlesin, et parem on mitte kõiki karbist välja kallata, kuigi võib kõik ka kallata. Merili kallaski kõik.

*
Tegin raadio lahti. Seal laulis üks hääl ühe hea ansambli lauludest üksikuid ridu ette ja see ansambel laulis kogu laulu järele. Täna oli vist sellele ansamblile pakutud võimalust kogu päev otse-eetris laulda, ilma et muid saateid olekski. Panin raadio kinni, et hakata raamatut lugema.

*
Meil oli uus tunniplaan. Kolmapäeva esimene tund oli luuletamine. Ennustasin, et sinna ei lähe peaaegu keegi kohale. Vist oli nüüd ära jagatud, et kirjanduse tunnis kirjutatakse kirjandeid ja luuletamise tunnis luuletusi. Selle arvel jääb üks kirjanduse tund nädalas vähemaks. Mõtlesin, et mul on luuletusi juba varem valmis kirjutatud, ma ei pea tunnis kirjutama uut luuletust, vaid võin ka vana kirja panna. Mõtlesin rääkida, et kui peab hommikul vara üles tõusma ja kooli minema, siis on võimatu luuletust kirjutada. Sama moodi nagu kõik head pildid olin joonistanud kodus, mitte kooli joonistamistundides. Sellepärast võis joonistamisõpetaja minust väga halval arvamusel olla. Otsustasin, et lähen siiski luuletamistundi kohale, sest võibolla seal räägitakse kasulikku teooriat. Üks õpetaja oli meile küll juba nooremas klassis teooriat tutvustanud. Jõudsin tundi pärale. Seal dikteeris õpetaja ühele poisile selle õppeaine nimetust tähthaaval. Poisil läksid silmad suureks. Ta kirjutas mitu ainet ühte vihikusse ja praegu kirjutas ta juba varem täis saanud leheküljele vahele. Sellest asjade segamisest hoolimata oli õpetaja talle sinna leheküljele hindeks viie kirjutanud, sest segamine tuli tal hästi välja. Minul tuli halvemini. Õpetaja alustas loengut. Ta rääkis, et keel koosneb häälikutest ja pausidest. Häälikuid märgitakse üles tähtedega. Millega märgitakse pause? Üks õpilane vastas, et sõnavahedega. Õpetaja vaidles vastu, et kõik autorid sõnavahesid ei kasuta. Mina magasin laua peal ja kuulasin tundi läbi une. Õpetaja nimetas minu nime, et mina midagi ütleks, kuna mul oli luuletamisega teistest rohkem tegemist olnud. Tegin silmad lahti ja vaatasin ringi. Olin üksi oma toas ja lamasin voodis. Kuna ma õpetajat ei näinud, siis ei vastanud ma midagi. Aga kui silmad uuesti kinni panin, jätkas õpetaja rääkimist. Võibolla ma polnud lihtsalt õiges suunas vaadanud. Lähenesid lõpueksamid ja pidi nendeks valmistuma hakkama. Kahtlesin, kas ma saan matemaatika selle ajaga selgeks.

Ilusad mõtted

Paremat enam ei ole,
kui ilusad mõtted mu peas.
Siiski varjama pean neid
rumala rahva seas.

Muidu nad kisuvad lõhki
ja karjuvad roppusi suust.
Siiski mõtlen, mis tahan
ja mitte millestki muust.

pühapäev, juuli 17, 2011

Sisemine laul

Öeldakse, et noored autorid kirjutavad rohkem luulet ja vanad proosat, sest noored on emotsionaalsemad ja vanad suurema elukogemusega. Aga võibolla on üks põhjus ka selles, et vanemaks saades õpitakse, et luule kedagi ei huvita. Luulekogude trükiarvud ja laenutuste arvud on väiksemad kui proosaraamatutel. Mulle on mitu inimest öelnud, et minu proosateosed on paremad kui luuletused. See oleks justkui tellimus, mida ma pean kirjutama. Aga ma ei tea, kui paljudele inimestele veel nii on öeldud. Igatahes Valtoni kohta on sama kirjutatud. See võib peegeldada ka üldist luulenõudluse vähesust. Luuletuste põhjal tehakse laule ja erinevalt luuletustest tarbivad paljud inimesed muusikat päev läbi. Aga luuletust lugedes oskab hea lugeja selle enda sees ise laulma panna.

Tammetõrude korjaja

Kalendris oli ühe kuu peal 32 päeva, kuigi ühelgi ei oleks tohtinud olla rohkem kui 31. Tekkis küsimus, mida see tähendab. Mõtlesin, et võibolla kõige tähtsama Rooma keisri järgi nimetatud kuul peab olema rohkem päevi. Ema ütles, et Klaus teab kõike. Klaus seletas ära, et osades Venemaa linnades võeti kasutusele teistsugune kalender, mille järgi ühel kuul on 32 päeva. Mina ütlesin, et Klaus ei tea kõike, aasta päevade arv peaks ikka samaks jääma. Hakkasin lendama.

*
Mindi matkama. Taheti liikuda kanali tagumisest poolest edasi. Aga ees kõndija vajus põlvini mutta. Ta pöördus tagasi, sest kartis, et edasi minnes vajuks üleni sisse. Selle kanali poole taga oli mägi, mida ma ei mäletanud. Lasksin sealt suuskadega alla. Kui suusatamast tagasi tulin, rääkisin, et ma oskasin paremini suusatada kui ma arvasin. Ainult mäe peal vaatasin, et teised liiguvad minust kiiremini. Kümme aastat tagasi kukkusin palju ja sellepärast ma vahepeal suusatamas ei käinud. Aga siis oli asi selles, et tabletid panid mul lihased värisema.

*
Läksin tammetõrusid korjama, mida olin juba eile teinud. Kui kohale jõudsin, hakkasin roomama, kuigi enamuse teest olin kõndinud kahel jalal. Tammetõrude taskusse korjamine oli minu töö. Külli ütles, et tal on kahju, et mina pean sellist tööd tegema. Vastasin, et pole midagi, osa päevast teen füüsilist tööd ja osa vaimset, siis on asi tasakaalus. Nendel, kes teevad ainult füüsilist või ainult vaimset, läheb tervis korrast. Külli pidi Tallinnast lahkuma, aga ta ei osanud jaama minna. Mina ka täpselt ei mäletanud, mis teed tuleb minna.

laupäev, juuli 16, 2011

Laste mälestused

Vene kirjanik Tolstoi väitis, et mäletab oma sündimist. Mina olen oletanud, et mäletan 1-aastane olemist, mida püütakse kahtluse alla seada. 2-aastane olemist mäletan kindlamini ja selle vastu vähemalt kodus ei vaielda, kuigi üks mees vaidles küll, et tema on lugenud, et esimesed mälestused tekivad hiljem. Minu vend Tõnu on öelnud, et tema esimene mälestus on ülejärgmise venna Tooma sündimine. Tõnu sai samal sügisel 4-aastaseks. Seega 3-aastane olemist ta arvab end mitte mäletavat, aga mina alustasin umbes 7-aastaselt paljusid lauseid sõnadega: "Kui ma kolmeaastane olin..." Kui ühe lõunasöögi ajal seda jälle rääkima hakkasin, ütles isa minu meelest pahaselt, et ma räägin nagu Vene ohvitser oma sõjamälestusi, et kui meie sõjas olime, siis oli nii. Selle isa kommentaari peale ma neid jutte veel ära ei lõpetanud. Aga lõpetasin selle peale, kui minu dateering vaidlustati. Rääkisin ühel päeval, et kui ma kolmeaastane olin, mõtlesin välja laulu "Hei koppadi-koppadi ristikhein". Ema vaidles vastu, et selle laulu ma mõtlesin kindlasti välja 5-aastaselt. Laulul endal rohkem sõnu ei olnudki ja seda ma ei laulnud, vaid ütlesin tavalise häälega. Kui mult küsiti, mis selle laulu viis on, siis vastasin, et "Hei koppadi-koppadi ristikhein" ongi selle viis. Tegelikult ma ei teadnud, mida sõna viis tähendab, arvates, et see on umbes sama, mis refrään. Hiljem on ema vaielnud veel, et ei olnud "koppadi-koppadi", vaid ühekordselt "koppadi". Neid jutte kolmeaastasusest hakkasin rääkima ilmselt selle peale, et esimese klassi aabitsas oli lugu kolmeaastasest, mida meil eesti keele tunnis arutati. Seal jutus läks kolmeaastane vist mullahunniku otsa ja küsis oma emalt luba, öeldes, et ega ta sinna ei jää, ta tuleb alla ka, mille peale talle luba anti. See lugu seostus mul ilmselt sellega, kui ma ise Kaunase puiesteele kolimise järel koera kartes tema eest muruplatsile toodud mullahunniku otsa ronisin. Siis mul ilmselt tekkis arvamus, et minu ronimine oli ka kolmeaastaselt, kuigi nüüd kolimise aastat teades arvan, et see oli kaheaastaselt. Selle aabitsa loo unustasin tegelikult vahepeal ära, kuigi muid asju sellest aabitsast ma mäletasin. Aga õel oli vana aabits alles ja ükskord seda uuesti vaadates jäi see mulle meelde. Lapsena küsisin emalt sageli, kui vana ma olen, sest arvasin, et saan ruttu vanemaks. Ema vastas rohkem kui ühe aasta täpsusega. Kui mult siis üks võõras vanatädi õues vanust küsis, ütelsin, et ma ei tea, kas ma olen nii mitme või nii mitme ja poole aastane. Sellest jutuajamisest on veel meeles, et üks küsis teise juttu täpselt mitte kuuldes "Mida?", millele teine vastas omakorda mitte kuuldes täpselt sama küsimusega. Ühel oma varasematest sünnipäevadest seisin hommikul puhveti peegli ees ja näitlesin kõiki järgmisi vanuseid, kuhu ma pidin jõudma. Lõpuks jõudsin välja seitsmeaastase näitlemiseni. Mulle oli öeldud, et seitsmeaastaselt ma lähen kooli, mistõttu seda vanust näitlesin nii, et endal hakkas vastik. Võibolla see oli sama kord, millest jäi meelde, et nägin peeglist, et mul on valged juuksed. Kuidas juuksed hiljem tumedaks läksid, seda ma ei pannud tähele. Praegu on uuesti halle karvu tekkinud.

Arvuti magnetväli

Varem olime arvutit kiiresti ühest toast teise kandnud, aga nüüd olid vennad seletanud, et nii ei või teha, sest kui arvuti magnetväli ristub maakera magnetväljaga, siis see kahjustab arvutit. Nüüd viisime arvuteid ühest toast teise aeglaselt lühikeste juppide kaupa mööda põrandat lohistades. Vennad läksid ees ja mina tulin oma arvutiga nende järel. Kodus sai seda endale lubada, aga kui oleks tulnud viia arvuti ühest majast teise, ei oleks ikkagi jäänud muud üle, kui kõndida kiiresti. Lõpuks üks naine näitas, et arvuti aeglaselt lohistamiseks ei ole põhjust, sest arvuti magnetvälja saab nupust välja lülitada. Üks vend ütles, et selle peale pole ta üldse tulnud. Tekkis küsimus, kas minu arvutil ka selline nupp on. Igatahes ei näinud see täpselt samasugune välja, sest minu arvutil oli teine mudel. See võeti koost lahti ja hakati puhastama. Näidati, et sinna on kogunenud ohtlikke veetilku, mis võivad põhjustada lühise. Arvutile tuli mälu sisse panna. Mälukandjad olid niidijupid. Ühte niiti kasutati vist ainult üks kord.

reede, juuli 15, 2011

Mati Unt "Theatrum mundi"

"THEATRUM MUNDI" AJALOORAAMATUNA
Mati Unt. Theatrum mundi. "Eesti mõttelugu" 57. Tartu, 2004.

Mati Unt deklareerib, et ei saa aru neist, kes kuuldes väidet, et inimene võib järgmises elus sündida kassina, ei muiga, vaid asuvad otsima teaduslikke vastuväiteid (lk. 72). Soovitav oleks siiski väidet kuuldes nii muiata kui ka murelikuks muutuda, asudes otsima nii vastu- kui ka pooltargumente. Maailmas peaksid kehtima mingid üldised seadused ja analoogiapõhimõtted. Kui on võimalik näidata seaduse kehtivust ühes kohas, on asjad suure tõenäosusega samuti ka teises valdkonnas. Üheks pooltargumendiks hingede rändamise võimalikkuse kasuks on see, et Mati Undi teatriteemalises raamatus "Theatrum mundi" sisalduvad tekstid on sündinud uuesti, olles juba varem erinevates kohtades ilmunud. Peale eessõna on sisse võetud vaid üks lühike varem avaldamata tekst. Teise liiki sündimine tähendab seda, et raamat on tehtud ajakirjanduslikest tekstidest (artiklitest, arvustustest, intervjuudest ja vestlustest).

Inimesed sageli pahandavad, kui neile meenutada nende aasta varem öeldud sõnu. Nad arvavad, et see oli ammu. Ka Unt ütleb, et talle ei meeldi meenutada minevikku (lk. 373). Nõustudes oma erinevate aegade artiklite teistkordse väljaandmisega, on aga autor ise need sõnad uutena esitanud. Ajaloolane võiks hakata otsima erinevusi erinevate aastate kirjutistes väljendatud ideede vahel. Samas võib otsida ka seda, mis jääb püsima, et võiks öelda, mis teeb hinge jäävaks ja ainulaadseks, mis määrab, et ka järgmises elus kassina elab sama hing. Raamatut tervikuks sidudes on igatahes tunnistatud, et tegemist on ühe ja sama isikuga. Toimunud muutusi saaks iseloomustada sel juhul paremini, otsides, mis on välja jäetud. Samas pole ka see kindel tee, sest väljajätmise põhjused võivad olla puhtalt mahulised. Pealegi pole koostajaks Unt ise, vaid hoopis Luule Epner.

Üsna muutumatu on Undi kirjutamisstiil. Ise nimetab ta oma juttu hüplevaks lobaks (lk. 225), lobale omistab aga südamliku tähenduse (lk. 97). Ta asub näiteks kirjeldama ühekaupa oma kolleege, kuid teksti keskel leiab, et parem on üksikutest isikutest mitte rohkem rääkida, sest seda on kutsutud tegema ajakirjanikud ja kriitikuid (lk. 221). Samas juba kirja pandut ta enam maha ka ei tõmba. Teisel juhul kirjutab ta, et palub oma kriitilist märkust mitte lehte panna (lk. 226), kuigi on selge, et teeb seda just lehelugejatele, mitte toimetajale mõeldes. Kuid ta ütleb, et see, kes on saavutanud arvestatava maine, võib teha, mida ise tahab (lk. 125). Nii kehtivad ka ranged kirjandi vormistamise nõuded rohkem kooliõpilastele. Üheks Undi stiilivõtteks on oma nõrkusest ja oskamatusest rääkimine. Ta põhjendab isegi kunstniku tee asemel kirjaniku oma valimist sellega, et tema nooruses pidi kunstnik veel midagi oskama, kirjanik aga mitte midagi (lk. 342). Tundub, nagu tahaks kõneleja selliste kohtadega juttu naljakamaks muuta, kuid selles võib osalt avalduda ka depressiivsus. Igatahes teevad need teksti inimlikumaks. Hilisemad Undi tekstid tunduvad varasematega võrreldes veiderdavamad, samas käib jutt olulistest küsimustest. Ennast suhteliselt psühhopaatiliseks lugedes tunnistab Unt, et hindab tegelikult vahelduseks rahulikku ja täpset keelt (lk. 200). Mis hinnaga on aga autor nõus ise sisseharjunud stiilist loobuma ja kuidas see tal välja tuleks?

On ka püsivaid teemasid. Iseenesest on seda ka läbi aastakümnete teatrist kirjutamine. Olulisel kohal on ka teatri ja kirjanduse vahekorra küsimus. Kuna Unt on seotud mõlemaga, siis võib pidada teema lähtealuseks probleemi, kummale rohkem pühenduda. Ta räägib kirjandusinimeste kultiveeritud ülbusest, millega kaasneb sõna kõrgeimaks pidamine (lk. 76). Ta meenutab, kuidas otsis kirjandusvastase teatriuuenduse ajal välja kõik kirjandusvastase, mis võimalik (lk. 56). Tartu teatrist lahkudes asus ta aga kirjanduse poolele, hiljem hakkas vihastama, kui küsiti, kumba ta eelistab (lk. 265). Võib öelda, et oma isikus pole ta teatrit kirjandusest lahutada suutnud. Kuid kirjandusvastasus ilmneb ainult teatri puhul, sest teda häirib sügavalt, et huvi kirjanduse vastu on väike (lk. 258). Ta juhib tähelepanu sellele, et ka näitlejad hindavad raamatuid – suur protsent näitlejaid avaldab mälestusteraamatu, mis Undi arvates on kompensatsioon näitlejatöö kaduvusele, sest rollid justkui lendaksid tuulde, raamat justkui jääks (lk. 199). Et näitlejad kirjutavad just mälestusteraamatuid, võiks seletada siiski ka sellega, et nende töö on suuresti orienteeritud mälule – tuleb pähe õppida järjest uusi osi, mis treenib mälu ja paneb seda hindama. Võibolla näitlejad raamatute kaduvusele tõesti ei mõtle, kuid lõpuks lendavad ka need tuulde, veelgi varem lõpetatakse nende avamine. Laval toimuvat on tänapäeval võimalik jäädvustda filmilindile, kuid ka see lendab tuulde.

Muutuda võib isegi see, milleks pidada teatrit. Unt kirjutab aastal 1999, et teatri vaatlemine kehana jääb talle emotsionaalselt kaugeks, õigem on võrdlus masinaga. Ükskõik mis asja kehaks nimetamine olevat kahtlemata seksuaalrevolutsiooni kõrvalprodukt (lk. 87-88). Kahelda siiski tuleb, sest bioloogiline keha ongi paljusid funktsioone omav masin, näiteks töösipelga oma, pealegi võib selle sõnaga mõelda ka lihtsalt tervikut, antud juhul ongi mõeldud teatrit. Samal aastal jõuab Unt järeldusele, et teater on ainult võibolla masin, üksiketendus siiski keha (lk. 92). Ta nimetas aastal 1979 teatrit ka omamoodi ühiskonnamudeliks, kus on representatiivselt esindatud igasugused inimtüübid, seda eredamalt kui elus (lk. 213). Seda võib tõlgendada nii, et elusorganism on veel ühiskond, teater vaid elutu mudel või elusorganismi valgustav masin.

Aja jooksul varieerib inimene oma tegevusi. Aastal 1979 kurdab M. Unt, et on näinud häid näidendeid, mida oleks ehk pidanud lavastama, kuid tema vastavad ettepanekud põrkusid lavastajate põlguse vastu (lk. 212). Sai olla vaid üks lahendus – hakata ise lavastajaks. M. Unt sai sellega hakkama. Nõukogude ajal suruti talle peale poliitilisi autoritruudse nõudeid (lk. 101), hiljem ta vabanes neist ja hakkas autoreid muutma. Nooremana tõmbas ta esietenduste ajal nina täis, hiljem loobus sellest kombest (lk. 321).

Aastate jooksul lisanduvad inimesele uued teadmised ja vanad ununevad. Intervjuusid lugedes hakkab M. Unt enda arvates aru saama kunagise komsomolijuhist teatridirektori sisemisest lõhestatusest (lk. 220). Kui aga inimene oli juba komsomolijuht, võiks kahtlustada ka seda, et lõhenemine toimus hiljem, seoses komsomoli kadumise ja nostalgiatunde säilimisega. Kuivõrd see aga teatrisse puutub? Unt ütleb end vahel omavat muljet, et ka klassiku maailmavaade pole teosele oluline (lk. 148). Seega jääb esmatähtsale kohale asja kunstiväärtus, kuid paljud inimesed siiski jäljendavad neile meeldinud kunstiteoste tegelasi. Tundub, et kirjanikul on teadlasest suurem oht igasuguseid esitatavaid väiteid tõe pähe võtta, sest ta on harjunud enda väljamõeldud maailmadesse sisse elama. Unt kirjutab aga, et mida aasta edasi, seda vähem arvab ta end inimestest teadvat (lk. 215). Empiirilisi kogemusi, mis võivad teooriaid kummutada, tuleb muidugi juurde. Kuigi hinnang oma teadmistele võib selle käigus langeda, teab inimene siiski endisest rohkem fakte. Faktide hulka kuulub ka see, mida on keegi kirjutanud. Olles 1970. aastate algul mõelnud, mida maagiliselt kõlava nimega Gombrowicz võib õieti kirjutanud olla, saab M. Unt tema kohta aastal 1999 juba arvustuse kirjutada (lk. 206). Lugemuse kasvamisega ei ole huvi autori vastu kadunud. Lugemusest rääkides ütleb ta aga, et mõned sümpaatiad on tal olnud läbi aegade, teised hooajati (lk. 258). Selles väljendubki, et inimesest endast on osa jäänud samaks, osa alaliselt muutunud.

Mati Undi arvates muutub inimene aastatega igas mõttes – vana rokisõbrana ei talu ta tehnomuusikat ega räppi, mida peab bioloogiliseks muutuseks (lk. 224). Asja võib siiski seletada ka sellega, et tehnomuusika ja räpp on suhteliselt hilisema levikuga, mille ilmumise ajaks võisid muusikaeelistused just püsivamalt välja kujunenud olla. Aastal 1999 kirjutab M. Unt aga, et talle performansid enam palju ei paku, olles varem rohkem pakkunud (lk. 191). Seega on muutunud ka maitse varem kogetu suhtes. Vaadete püsivus ilmneb selles, et ta kaitseb samas endiselt performansite eluõigust (lk. 191). Kuid ta ei oska seda pidada teatriks, sest talle ei meeldi terminite lõputu laienemine (lk. 139). Siis võiks võtta kasutusele mõne uue mõiste. Kuid Undile ei meeldi ka neologismid (lk. 266). Ta mäletab, et pidas kunagi iga raamatut pühaks ja iga asja raamatuna õilistuvaks, kuid enam nii ei arva (lk. 253). Teatri puhul arvab ta, et mõni teater ei tohigi muutuda, et talle jalad alla jääksid. Uue teatrihoone valmimine tekitab temas hirmu (lk. 223). Võibolla peaksid teater ja muud institutsioonid tervikuna olema üksikisikutest püsivamad? Uute inimeste sündimine on vajalik vanade suremise tõttu, samas uute teatrite asutamiseks nii silmnähtavat vajadust ei ole. Unt kahtleb ka globaliseerumise vajalikkuses (lk. 132). Tema konservatiivsus avaldub ka selles, et ta peab vajalikuks hakata vastu ajale, mil kõike tehakse vaid müügiks (lk. 328).

Ta ütleb veel aastal 1999 ka enda kohta, et kuigi ta on end harinud ja harinud, meeldib talle endiselt titte teeselda (lk. 206), tunnistades seega oma konservatiivsust ka isiklikes asjades. Teises kohas aga paistab, et lapsepõlv on jäänud talle eriti kaugeks, sest ta ütleb, et mida vähem lapsi maailmas on, seda parem (lk. 251). Samas on jäänud püsivaks see, et talle on meeldinud linnaelu maaelust rohkem nii lapsena maal kui ka hiljem linnas elades (lk. 298).

Ajavaimu peab Unt väga valivaks (lk. 80), selles mõttes, mis on parajasti teatris moes. Samas võiks rääkida ka ajavaimu inertsusest, sest teater ise on jäänud püsima. Seda mõtet väljendab ta kaudselt, kui ütleb, et Euroopa ajaloos on kordunud palju ahastuse ja rõõmu tsükleid, kuid kõrgem hingeline kultuur on läbi kõikide tormide säilitanud järjepidevuse (lk. 239). Aastal 1994 tõdeb Unt, et kriitikud on viimasel ajal hakanud nõudma arusaadavust ja selgust, ennast loeb ta aga endiselt hämarusesõbraks (lk. 185). Samas tunnistab ta, et talle taoti stagnaajal pähe küsimus, mida millegagi öelda tahetakse (lk. 182). Muidugi võib ka hämar asi midagi öelda, aga sellest ei saada üheselt aru. Unt peab kahetsusega tõdema, et ta pole ka ise enam nii hämar kui varem (lk. 324).

Nii nagu Unti raamatusse pandud tekstid pärinevad minevikust, huvitab ka teda ennast küsimus, mida hakata peale endiste aegade pärandiga. Kalmuneiu ballaadi lavastamise puhul arvab ta, et tegemist on kauge, arhailise nähtusega, millega ei saa isiklikult samastuda, vaid mida tuleb võtta kui surnute ülestõusmist (lk. 190). Samas on teada, et veelgi vanemaid Piiblit, Koraani ja teisi pühi raamatuid endiselt usutakse ja seda sageli küllaltki tähttäheliselt. Siis peab olema võimalik sisse elada ka eesti rahvapärimusse, kuigi praeguse inimese samastumine sellega ei saa olla täpselt samasugune nagu kunagistel autoritel. Aastal 1986 arvab M. Unt Shakespeare’i näitel, et kaasaja imperatiiviks peaks olema meeleheitlikult klassikalise kultuuri vastu aukartuse kasvatamine (lk. 174). See aga tähendab, et aukartus tema silmis ikkagi puudus. Aastal 1997 kirjutab ta aegade erinevusest Hamleti näitel – tolleaegsete kunstikonventsioonide järgi oli depressioonile lähedane melanhoolia kerge tekkima ja oli peenemates ringkondades kõrgelt hinnas, nii nagu kirjutamise ajal olevat mõnedes ringkondades eufooria (lk. 85). Tegelikult liigub just tänapäeval tõusvas joones depressiooni diagnoosimine, milline mõiste isegi on suhteliselt uus. Seda peetakse arenguga kaasnevaks probleemiks. Kuna Eesti vanainimestest põeb depressiooni kaks korda suurem protsent kui Lääne-Euroopas, peaks Eesti olema mingis mõttes eriti arenenud maa, mida kinnitavad ka interneti levik ja negatiivne iive. Siis peaksid ka Eesti teatrisse uued teemad muust maailmast varem jõudma.

Unt väidab, et 98 protsenti kunstivahenditest on läbi proovitud (lk. 68). See tuleb kindlasti sellest, et inimene ei suuda kujutleda seda, mida pole veel olnud. Protsendi määramiseks peab olemas olema mingi kujutlus ka selle kohta, mida veel proovitud ei ole. Uued leiutised tulevad aegamööda, kuid see ei tähenda, et keegi üldse enam kunagi midagi uut välja mõelda ei suudaks. Ka siis kui ei mõtle, on võimalus selleks olemas, sest erinevaid võimalikke maailmu on lõpmatus. Iseasi, mis hetkel inimene uuele pakutavale vastuvõtlikuks muutub. Kuid uued kaubad on seni uusi tarbimisviise loonud. Unt näeb samas uudsuse otsimist ühe terve möödunud sajandi visama nõudmisena (lk. 137). Et sellest ei tüdinetud, näitab iseenesest, et ei kaotatud lootust selle leidmiseks. Sajand on küll nii lühike periood, et selle jooksul palju uut leidma ei peagi. Pessimismi võib tekitada vahepealne ajaloo käigu võibolla ajutine kiirenemine, mis tekitas lootusi, et asjad nii jäävadki. Üheks uue leidmise viisiks on katse vahepeal omandatud teadmisi omades mingi minevikunähtuse juurde tagasipöördumise katsetamine. Undi skeptilisus uue leidmise võimalikkuse suhtes tuletab meelde F. Fukuyama ajaloo lõpu teooriat, millest viimane ise kuuldavasti osaliselt taganenud on. Selgub, et Unt mõtlebki Fukuyama peale. Ta oskab tuua tõendeid Fukuyama ajaloo lõpu teooriale ka konkreetsete lavastuste näitel (lk. 183). Teise ajaloofilosoofina leiab viitamist Ortega y Gasset masside esiletõusu teooriaga (lk. 140). Et aga tema kirjeldatud masside esiletõus leidis aset suhteliselt hiljuti, siis võib ka oletada, et sellestki tulenevad muutused ei ole veel lõppenud.

Üks märgatavamaid muutusi nende Undi tekstide puhul on lugeja seisukohalt see, et vaadeldav raamat tundub huvitavam kui sama autori artiklid ajakirjandusest lugedes. Millest on see tingitud? Võibolla ümbrispaberi värvist. Kogu raamatu lugemise vältel jääb vaatevälja ka ümbrispaberi serv. Peaks proovima lugeda uuesti ilma ümbrispaberita. Raamatu kujundus pole ju autori tehtud, samuti nagu lavastaja ei pruugi olla lavastatava teksti autor. M. Unt juhib tähelepanu lihtsale asjaolule, et võimalikke psühholoogilisi seletusi loeb publik välja näitlejate käitumisest, ilmetest ja olemisest (lk. 67). Kas ei vii aga just see eksiteele? Näitleja olemist peaks ju mõjutama see, mitmendat korda ta sama osaga üles astub. Unt osutab sellelegi, et üliõpilasetendused on alati vallatumad, samas kui hiljem tuleb teha igavat ja tapvat tööd (lk. 173), seega näib väsimus kujunevat eluaegseks. Erinevates kultuurides on samadel žestidel erinev tähendus. Kuidas siis mängida teisest kultuurist pärinevat näidendit? Erinevalt võtavad etendust vastu ka erineva nägemisteravusega inimesed. Esireast vaadatuna võib mulje olla hoopis teine kui viimasest reast. Või teises hoones antava etenduse puhul. Kui tekstid on juba raamatusse kokku pandud, on sama trüki kaks erinevat eksemplari ikkagi teatrielamustega võrreldes palju sarnasemad.

Raamatu huvitavuse seisukohalt on oluline kahtlemata ka see, mida on autor kirja pannud. "Eesti mõtteloo" sarja nimetus ütleb, et selles ilmuvad raamatud peaksid sisaldama mõtteid. Mati Undi kirjutised neid kahtlemata sisaldavad. Sageli esitab ta kaalumisväärsetena teiste inimeste mõtteid, ütlemata otseselt, kas need on õiged või valed. Ta võib tuua korraga ka kahe üksteisele vasturääkiva autoriteedi arvamuse nende vahel valikut tegemata (lk. 143). Samas jätkub tal piisavalt ka omapoolseid mõtteid. Kui ta ütleb, et ta ei oska mõelda (lk. 262), teeb ta seda tagasihoidlikkusest või peab silmas ühte kindlat mõtlemise valdkonda. Kes on mänginud malet, see teab, et mida paremini mõtleb vastane, seda rohkem tuleb ka endal mõelda. Vastane ei ole aga vaenlane ja aitab sageli peale mängu lõppu juhtunut analüüsida. Ka rohkem mõtteid sisaldav kirjutis tekitab lugejas rohkem uusi ideid, mis võivad paljuski kirjutaja omadega vastuollu minna. Ühine mõttetöö peaks aga aitama kaasa kui mitte just progressi kiirendamisele, siis vähemalt regressi aeglustamisele. Ajalugu võib edasi minna.

Juuni 2004

Kullamaa mälestusturniir

Turniiril oli 24 osavõtjat, 7 vooru ja 15 minutit mõtlemisaega. Tulemused olid:

1. Päären 6 p.
2. Peebo 5,5
3. Trohhalev 5
4. Nael 4,5
5. Rei 4,5
6. Narusberg 4,5
...
8. Viikmaa 4 (parim naine)
...
11. Runnel 3,5

Terve tabel pannakse ilmselt Maleliidu koduleheküljele. Turniir oli reitinguarvestuslik ja mul oma arvutuste kohaselt õnnestus seda hästi natuke tõsta. Esmeses voorus kaotasin valgetega Päärenile, teises võitsin mustadega Komlevit, kolmadas mustadega ajaga Põvvatit, neljandas kaotasin valgetega Reile, viiendas võitsin mustadega Seljodkinit, kuuendas kaotasin mustadega Raidväljale, seitsmendas viigistasin valgetega Okasega.

Mäng Reiga oli umbes selline:

1. e4 d6 2. d4 g6 3. Rc3 c6 4. f4 Og7 5. Rf3 Og4 6. Oe2 Of3 7. Of3 Lb6 8. e5 de 9. fe Ra6 10. b3 Vd8 11. Ra4 Ld4 12. Ld4 Vd4 13. Ob2 Vd8 14. e6 Ob2 15. ef+ Kf7 16. Rb2 Rf6 17. Rd3 Kg7 18. 0-0-0 Rc7 19. Vde1 Vhe8 20. Rc5 b6 21. Rb7 Vd5 22. Od5. Selle käigu järel jäi mul ratsu lõksu, aga ilmselt sai teha midagi paremat.

neljapäev, juuli 14, 2011

Sõpruse sillal


Raamatu viimane järeldus

Ema ütles, et Tartu linn korraldatakse ümber, nii et majad koonduksid kahe poodide keskuse ümber. Ta arvas, et selline poodide keskuste ümber koondamine on liiga Stalini-aegne skeem. Mina ütlesin, et meie kodu lähedal oli selline keskus juba olemas, aga see viidi just ära.

*
Lugesin ühte raamatut. Selle viimasel leheküljel oli öeldud, et kõik, mis seni on kirjutatud, on jama. Mõtlesin, et kui autor sellest aru sai, siis loen järgmist osa ka, see on parem.

kolmapäev, juuli 13, 2011

Unenägude koostisosad

Minu unenägudel paistab olevat kolm peamist koostisosa - faktide meenutamine, fantaasia ja analüüs. Kui analüüs käib faktide kohta, võib unenägu olla ennustav. Analüüsi alus võib olla ka puhas fantaasia, millega võib seletada, et reaalsusest mööda rääkijaid on nimetatud unenägijateks. Ise tean, mis on faktid, aga üleskirjutuste lugejal võib faktide ja fantaasia eristamine raske olla. Vahing arvas, et kogu unenägu põhineb faktidel. Võibolla temal oli siis fantaasia osa vähem. Varblane imestas, et unenägudes saab mõelda. Tema unenägudes võibolla siis analüüsi ei ole. Ta ütleski, et ta eriti midagi unes ei näe.

Diktaatoriks ja maailmameistriks

Ühed tüdrukud olid esitanud näidendit ja sel ajal oli filmitud. Vaatasime nüüd seda filmi. Filmitud oli minu nägu. Öeldi, et ma vaatasin etendust suurte emotsioonidega. Olime teatris. Istusin viimases reas. Vahepeal peitsin ennast rea nurka, siis läksin keskele tagasi.

*
Ütlesin, et Tõnis ja Joosep on vahepeal üks laps kahe peaga, aga vahepeal kaks erinevat last. Esitasin Tõnisele küsimusi, et tema juttu suunata. Mulle öeldi, et ühtegi küsimust ei tohi esitada, ta peab ise rääkima. Sellega ei olnud ma nõus. Rääkisin, et maakera erinevad kihid pöörlevad erineva kiirusega. Klaus vaidles vastu, et ei pöörle. Mõtlesin, et võibolla tal on õigus. Ütlesin, et Läänetuulte hoovus pöörleb kiiremini. Aga see oli ainult pind, millega sisemus kaasa ei läinud. Hakkasime majast bussipeatusesse minema. Mina olin ainuke, kes pani tänaval oma voodiriided kokku. Ühes majas lõi venelane minu sõrmed sahtli vahele. Ütlesin, et inimese üle ei saa otsustada ühe hetke järgi. Ta oli seda minu meelest minu puhul teinud. Tema ütles teisele mehele, et ta tunneb mind piisavalt hästi, ma tahtsin saada diktaatoriks ja maailmameistriks. Läksime majast välja. Leidsime ennast Raekoja platsilt. Minu meelest me oleks pidanud mõnel teisel Tallinna tänaval olema. Läksime edasi kanajookide asutusse. Seal müüdi puljongeid. Ütlesin, et mina tahan ilma lihata puljongit. Ema vastas, et selliseid on ainult üks. Ta laskis mulle seda automaadist klaasi. Alguses voolas puljong klaasist mööda. Maksta tuli ilmselt selle järgi, kui palju seda automaadist välja voolab, mitte selle järgi, kui palju teda klaasi saab.

teisipäev, juuli 12, 2011

Vabadussõjalaste liikumise areng

Vaikival ajastul arutasid vabadussõjalased korraga kolme tegevuskava - teha koostööd demokraatliku opositsiooniga, minna kokkuleppele valitsusega või haarata võim riigipöördega. Nad kaldusid kolmanda võimaluse suunas. Kui neile oleks antud võimalus osaleda riigikogu ja riigivanema valimistel, ei oleks nad võibolla riigipöördeni läinud. Aga kui demokraatlikult oma jõudu proovile panna ei lasta, hakatakse otsima teisi võimalusi. Sama moodi, nagu Rooma vabariigis vahetati võimukandjaid valimistel, aga keisririigile üle minnes hakati neid selle asemel mõrvama. Kolm vabadussõjalaste arutatud tegevusvarianti olid täiesti erinevad, neid ühendas ainult püüd saada võimule. Võiks öelda, et eesmärk pühitseb abinõu. Aga algul neil sellist eesmärki üldse ei olnud. Kõigepealt taheti ainult sõjaveteranide olukorda parandada, seejärel riigikorda rahvaalgatuse teel parandada ja alles kolmandas järgus ise seda riiki juhtima asuda. Vabadussõjalaste juht Sirk paistis algul olevat isegi nõus esitama vabadussõjalaste riigivanema kandidaadina mõne teise poliitilise organisatsiooni esindaja, kuid lõpuks kalduti siiski Larka kasuks. Valimistega võimule tulles oleks arvatavasti loodud koalitsioonivalitsus, aga riigipööret kavandama hakates enam eriti kedagi koalitsiooni ei tahetud. Sellest hoolimata, et liikumisele oli vahepeal saanud osaks tagasilöök ja selle tegelased olid isegi vanglast läbi käinud. Nii et võib öelda, et inimese ja organisatsiooni areng jätkub ka karjääriredelil langemise korral. Võim võib hakata pähe juba enne selle kätte saamist.

Unenäokirjelduste ülevaateartikkel

Ühes uues blogis anti ülevaade, milliseid järjejutte on blogides avaldatud. Pärast ülevaate andmist tahtis blogi omanik vist ise ka mõnda avaldama hakata. Oli kaks võimalust, kas leida idee, mille kohta kirjutada üksik sissekanne, või järjejutu idee. Teises blogis ilmus artikkel selle kohta, milliseid unenägusid Oudekki on erinevates kohtades kirjeldanud. Kõik tema kirjeldatud unenäod olid üles loetud ja iga ühe kohta midagi kommentaariks öeldud. Ühes mainitud artiklis ei kirjutanud Oudekki unenäost, vaid ütles, et tal on unelm. Viimases lõigus oli mainitud artiklit, mille kohta öeldi, et sellega Oudekki kompromiteerise ennast ja pärast seda jäi tema blogi seisma. Eespool kommenteeriti ühte unenägu, et kes näeb sellise unenäo, see ei saa asjadest midagi aru. Kartsin, et võib järgenda artikkel ka minu unenägude kohta. Aga võibolla minu omi peeti paremateks. Märkasin, et minu joonistusplokid, mille olin pannud suure toa sahtlisse, on ema sealt jälle välja võtnud ja toonud Hennu voodi peale. See tähendas, et ema oli jälle minu sahtlit korda tegemas käinud. Läksin vaatama. Sahtlis oli asju kõvasti vähemaks jäänud. Sealt välja võetud asjad seisid sahtli lähedal virnas, et need ära visata. Asjade äraviskamiseks andis ettekäände ka see, et Tõnis oli hiljuti minu kommipabereid kortsutanud. Võibolla taheti see sahtel üldse kellelelgi teisele anda. Hakkasin ahnete liigutustega kõiki välja võetud asju sahtlisse tagasi panema. Need ei näinud eriti head välja. Ema ja isa tulid takistama. Viskasin neid puulusikaga. Sellel murdus vars pooleks. Isa ütles, et väga hea. Ta ütles, et algul mul oli pabereid, kus piltide juurde oli häid märkmeid tehtud. Otsustasin, et keeran sahtli lukku. Minu sahtli lukustamise korral ei oleks ema hästi oma sahtleid avada saanud. Ütlesin, et kuna ema ei täitnud kokkulepet, et sahtli lukust lahti hoidmise korral ta seda korda tegema ei hakka, siis panen selle lukku tagasi. Aga ma ei leidnud luku tera. Selgus, et ema oli ettenägelikult luku sahtli küljest ära võtnud.

esmaspäev, juuli 11, 2011

Edvistatakse ka ladina keelega

Praegu edvistatakse võõrkeeltest kõige rohkem inglise keele oskusega. Arvamused lähevad lahku, kas eesti keelele inglise keelt eelistavaid eestlasi tuleks nimetada toominga- või lepainglasteks. Venestujate ja saksastujate kohta on sõnad paremini paigas. Aga peale praeguste suurrahvaste hulka sulajate on veel väljasurnud ladina keelega uhkustajad. Rooma vanasõnu saaks öelda ka eesti keeles, aga seda tehakse sageli originaalkeeles. Mõni arst räägib patsiendi kuuldes ladinakeelsete haigusenimedega, kuigi patsient ei ole arstiteaduskonnas õppinud. Üks minu klassivend rääkis kunagi, et tahaks õppida ladina keelt selgeks just selleks, et tarvitada seda nendega rääkides, kes seda õppinud ei ole. Ladina keele tarvitajate kohta järjekordse puunime kasutuselevõtt oleks liig, pealegi tuleks siis võtta juba auväärseks peetavaid puid. Aga sõnu ja väljendeid saab moodustada ka muul alusel. Et ladina keel on üldiselt siiski taandumas ja ladinakeelseid lühendeid peetakse sageli juba ingliskeelseteks lühenditeks, siis võiks neid, kes on seda veel tarvitama jäänud, nimetada viimaste mohikaanlaste eeskujul viimasteks roomlasteks. Õigemini on olemas ka raamat "Aetius, viimne roomlane", mille sisu ma küll ei tea, sest ei ole seda erinevalt "Viimasest mohikaanlasest" lugenud.

Hakkan iga päev helistama

Sain endale mobiiltelefoni. Ükskord olin Peebule helistanud, et tahan talle raamatut kinkida. Selle oli ta ka kätte saanud. Nüüd helistasin, et tahan kinkida järgmist raamatut. Peep ei vastanud midagi. Panin telefoni taskusse. Siis kuulsin sealt nõrka häält, mis tähendas, et kõne jätkus ja Peep hakkas rääkima. Võtsin telefoni uuesti välja, aga osa jutust oli juba kaotsi läinud. Telefonist tuli nii vaikne hääl, et tänaval kõndides poleks see taskust kõrvani jõudnudki. Mõtlesin, et kui ma Peebult vastust ei saa, helistan kuu aja pärast uuesti. Vastu oleks võinud võtta ka tema naine. Siis oleksin öelnud, et vana klassiõde võttis vastu. Lauatelefoniga oli olnud raske rääkida ja olin helistanud harva. Oma mobiiltelefoniga oli palju kergem. Mõtlesin, et hakkan sellega iga päev voodist teki alt kellelegi helistama. Sealhulgas helistan Helinale. Helinal oli juba varem mobiiltelefon, mistõttu ta ei saanud arvatavasti aru, miks minul on raskem helistada kui temal. Alles nüüd tuli mulle meelde, et mobiiltelefoniga rääkimine põhjustab ajukasvajat. Aga ma tegin muudki tervistkahjustavat. Läksin telefoniga teise tuppa. Keerasin selle klaviatuuri lehti, kuni jõudsin leheküljeni, kus oli hääle valjemaks keeramine. Kui seda nuppu vajutasin, ei kerkinud nupp enam üles tagasi. Kõnede ajal oleks olnud vaja kohe häält kõvemaks keerata, aga kui nupp oli nii kaugel lehel, võttis selleni jõudmine palju aega. Telefon kordas kõne lõppemisel, mida ma olin mõelnud. Ma polnud seda suuga öelnud, järelikult oskas aparaat mõtteid häälepaelte või aju võnkumise järgi kuuldavaks muuta. Läksin näitasin Joosepile, et see on telefon. Selle järgi sõna õpetamine oli eksitav, sest enamus aparaate olid teistsugused. Aga kui Joosep suureks saab, pidid juba kõik telefonid sellised olema, seega võis õpetada.

*
Kõndisin Sõpruse silla trepist üles. Seal seisis inimene, kes pani käed kaareks ja käskis teistel selle alt läbi minna, öeldes, et see on armastuse sild. Minu ees kõndija läks ka. Aga mina selle asemel käratasin, et miks siin peab alati mingi jama toimuma. Vahel oli seal seisjaid rohkemgi olnud. Silla peale ehitati kaar ja selle alla horisontaalne tee. Nõuti, et kõik abielumehed peavad seda mööda sõitma.

pühapäev, juuli 10, 2011

Mina keskajal

Praegu on mul mingisugune töö ja sissetulek olemas. Raskem oleks minu elu olnud keskajal. Siis tehti põhiliselt füüsilist tööd. Enamus inimesi olid talupojad. Talutööd ma poleks kas teha osanud või oleksin teinud halvasti. Ma olen proovinud vikatiga heina niita, aga see pole kunagi välja tulnud, kuigi mind on õpetatud. Veel vähem oleks ma sobinud käsitööliseks, mida tõestasid kooli tööõpetuse tunnid. Aadlikud ei pidanud küll palju füüsilist tööd tegema, kuid nad pidid vahel minema sõtta, kus mind oleks tõenäoliselt teistest kiiremini surnuks löödud. Paremini oleks mulle arvatavasti sobinud vaimuliku amet. Aga mitte preestri oma, kes minu teada pidi oskama laulda. Võibolla oleksin pidanud hakkama mungaks. Erinevate ordude mungad elasid erinevalt, võibolla mõni ordu oleks mulle sobinud. Kui oleks saanud tegeleda kloostris raamatute ümberkirjutamisega, olekski see olnud umbes sama töö, mida teen praegu. Tänapäeval on raske olla nii usklik, et minna kloostrisse, aga keskajal oleks see ilmselt palju lihtsam olnud. Mungad pidid elama askeetlikult, aga ma olen ka tänapäeval tõestanud, et suudan loobuda paljudest asjadest, mida paljud harrastavad. Munga kohta võib öelda, et tal on iga päev pühapäev. Sest pühapäev ei pea tähendama joomingut, vaid võib seisneda ka Jumalaga suhtlemises. Vahepeal oli mul kombeks iga päev hulk luuletusi mõttes ette lugeda, mis palvetamisest palju ei erine. Võibolla oleks mulle sobinud ka kaupmehe amet. Igatahes paremini kui käsitöölise oma, sest ei nõua nii suurt käte osavust. Kaupmees peab oskama kaupa kaela määrida. Vähemalt ülikoolis ma oskasin nii eksameid anda, et teenisin selle pealt kaasüliõpilastest rohkem raha. Koolis olin ma küll ainuke või üks vähestest majandusõpetuse mitteõppijatest, aga kui oleks õppinud, oskaks vast tänapäeval ka selle valdkonnaga paremini tegeleda. Ülikoolis majandusajaloo kursusel igatahes tõsteti mind esile kui ühte paarist üliõpilasest, kes said essee kirjutamisega hakkama. Koolis suhtusin majandusõpetusse vaenulikult, kuna see tundus olevat vastuolus rohelise maailmavaatega, kuivõrd majandustegevus on looduse hävitaja. Keskajal veel rohelist maailmavaadet ei tuntud, sest selliseid keskkonnaprobleeme ei olnud. Aga kaupmeheametis oleks mind võibolla seganud, et keeleanne pole mul ka kõige parem. Tol ajal oli palju murdeid, millest kaupmees oleks pidanud kõigist aru saama. Üldse ei oleks ma olnud keskajal nii terve inimene kui praegu. Praegu aitavad mul töövõimet hoida tabletid, mida tol ajal polnud veel leiutatud. Võibolla oleksin pidanud töötama kuninga narrina. Huumorimeel on mul enda arvates keskmisest parem, mis mungana elades oleks võinud osutuda segavaks, aga narrile oleks kasuks tulnud. Ja narr oli ainuke, kes võis kuningat kritiseerida, ning mulle on meeldinud autoriteetidele ja autoriteetsetele ideedele vastu hakata. Minu elu on küll natuke meenutanud kloostrielu, aga natuke ka õukonnaelu. Isa suhtleb Eesti väljapaistvaimate inimestega ja olen sellest ka mingil määral osa saanud. Viimati kirjutasin saatesõna sellise autori raamatule, keda on nimetatud kõigi aegade suurimaks eestlaseks, ja liigset aukartust ma selle juures ei tundnud. Üldiselt võib öelda, et kuigi keskajast on huvitav lugeda, on mul tänapäeval parem elada, kui oleks olnud tol ajal. Aga kindlasti on mõne tänapäeva inimese elu halvem kui mõne keskaja oma.