Päevaplaan ulatub kaugemale kui viisaastaku oma

Kui olin keset pikka silda, müristas pea kohal äike ja peale minu ei olnud näha eriti ühtegi piksevarrast, võibolla ainult laternad. Kui teise silla kaudu tagasi tulin, hakkas puhuma nii tugev tuul, et kartsin jõkke lendamist. Varasemal kellaajal nägin aknast nii kõva paduvihma, et nähtavus sarnanes lumetormi aegsega. Panin käe aknast välja ja lisaks käele sai mõne hetkega märjaks ka aknalaud. Kui läksin korteri teise poolde, ütlesin, et sealt paistab sadu nõrgemini. Seal aknast välja vaatajad arvasid, et just neil oli mõne hetke eest tugevam sadu. Varsti võis näha vikerkaart. Mult küsiti, kas minu fotoaparaat seda ka võtab. Vastasin, et ei võta ja et vikerkaari on maailmas juba lõputult pildistatud. Lisasin, et enne ma pildistaks taevas näha olevat pilve, aga pilvi ma olen ka juba pildistanud. Isa ütles, et see pilv ei ole midagi erilist. Mina ütlesin, et täna külas käinud onu kiitis minu fotodest ka kõige rohkem neid, kus on pilved. Isa vastas, et onu on neid ise ka teinud. Ütlesin, et ta kinkis meile ka ühe. Kinkisin onule täna oma raamatu, mille kaanel on pilved. Isa kinkis lisaks minu koostatud Tõnissoni uue raamatu. Onu tahtis, et ma oma raamatule sisse kirjutaks, ja isa, et Tõnissoni raamatule. Oma raamatule kirjutasin ka, aga Tõnissoni kohta ütlesin, et sinna ma ei saa kirjutada, sest see ei ole minu eksemplar. Ma reklaamisin juba ajaloo listis selle raamatu ilmumist, aga hiljem selgus, et selle poodidesse laiali vedamisega üldse ei kiirustata. Siiski nii palju oli minu jutus tõtt, et oma eksemplarid olin juba kätte saanud. Pakkusin ühte eksemplari kingiks mehele, kes oli hiljuti rääkinud, et ta pole kuskilt raamatuid kätte saanud, aga pakkumise peale ta ütles, et tal pole kuskil raamatuid hoida. Ma ei öelnudki kohe, et ma talle raamatu kingin, vaid küsisin, kas teda see huvitab. Enne selle sissekande kirjutamist hakkasin kirjutama luuletust, et jäin vihma kätte, aga vihm ei pesnud mu huve maha. Siis tuldi mulle kuiva särki tooma ja selle peale jätsin luuletuse pooleli. Mult oli juba varem küsitud, kas ma kirjutan neist sildadest, mida ma sissekande algul mainisin. Vastasin, et ma ei ole veel otsustanud, mida ma täna kirjutan. Küsiti, kas peab iga päev kirjutama. Ütlesin, et tuleb päevaplaani täita, sest kui ühel päeval rütm segi läheb, siis võib elu lõpuni minna. Tõin näite, et Olesk kirjutab, et Aristel oli ka norm, kui palju lehekülgi ta aastas avaldama peab.