Jalgrattad

Esimene jalgratas, millega ma sõitsin, oli väike laste jalgratas. Sellega sõitsin Paides. Algul oli sellel tagumise ratta külge kinnitatud kaks väikest abiratast, et ma ümber ei kukuks. Seejärel võeti üks abiratas vähemaks. Lõpuks eemaldati vist ka teine. Sõitsin ringe ümber vanaema maja ja seda ümbritseva muruplatsi. Ühel päeval, kui ma selle rattaga sõitsin, mängisime, et onupoeg Veljo on politseinik või miilits. Veljo tuli iga päev suure jalgrattaga Paide teisest otsast vanaema poole mängima. Kui ta politseinikku mängis, olid pätid peamiselt minu õde Pille ja vanaemaga samal tänaval elav tüdruk Rea. Nemad rikkusid korda igal võimalusel ja naersid. Vahepeal hakkasid nad ennast vist sellel päeval nõgestega kõrvetama, öeldes, et nõgese kõrvetus on tervisele kasulik, aga minu isa keelas seda. Mina püüdsin rattaga sõites olla hästi korralik ja mitte üldse korda rikkuda. Algul Veljo kiitis selle eest, aga varsti hakkas ta leidma mulle märkamatuid liikluseeskirjade rikkumisi ja minu juhilubadesse auke tegema. Kolme augustamisega pidi juhiload ära võetama. Ma ei mäleta, kas selleni asi läks või piirdus ta kahe auguga. Järgmisel päeval oli politseinik Pille ja nüüd mulle juba meeldis korda rikkuda. Kuigi Pille oli päev varem rikkunud ka ise, ei tahtnud ta minu korrarikkumisi lubada ja asi lõppes sellega, et hakkasime üksteist küünistama.

See ratas läks vist varsti katki, sest sõitsin sellega ainult ühel suvel ja hiljem ei kasutanud seda ka minu vennad. Tõukeratta sain endale hiljem kui selle rattaga sõitsin. Mäletan uduselt nagu oleksin sõitnud väikse rattaga ka Peedul. Kas sinna võidi viia Paide ratas või tõukerattas, seda ma ei mäleta. Võibolla ei sõitnudki ma rattaga ise, vaid käisin kaasas teises suvilas suvitanud poisi Silveriga, kellel võis ratas olla. Sel juhul võis ta mulle oma ratast ka anda.

Suure jalgrattaga ma sõita ei osanud. Vahel võtsid täiskasvanud mind oma ratta peale. Reomäel suvitades käisime isaga teisest talust piima toomas, nii et lapsed istusid ratta pulga peal. Saaremaal sõitsime jalgratastega ujuma. Ühel päeval sõidutas vanaisa lapselapsi oma rattaga mööda Peedu tänavaid ringi. Sel päeval tahtsime vist tänava äärest metsmaasikaid süia, aga vanaisa ütles vist, et need on mustad. Jalgratta ja mopeedisõitjaid jälgisin oma hoovis Tartu Kaunase puiesteel. Mõned sõitsid nii, et suur poiss istus sadulas ja suur tüdruk seisis tema selja taga pakiraamil kahel jalal püsti. Mõni oskas sõita jalgrattaga trepist alla ja mõni käed lahti. Suuremate laste jalgratta margi nimi oli vist skolnik, aga mina nimetasin seda mõtts konnitaja. Naaber Jüri näitas mulle keldris, et oli visanud oma ratta osi keldripõrandal olevasse lompi, et need lahti roostetaks, aga need olid hoopis veel rohkem kinni roostetanud. Keldrist välja minnes soovis ta, et ma Pillele ei ütleks, et me seal käisime. Jüri isa, keda me nimetasime Heiki isaks, sõitis rattaga kesklinna ja Annelinna vahet. Kui me olime sealt tänavalt ära kolinud, tundsin veel ära, kui nende isa mööda Pikka tänavat jalgrattaga mööda sõitis ja pead pööras.

Kui me suvitasime aastatel 1986 ja 1987 Meelval, oli seal pererahval kaks jalgratast. Roheline oli Milda ja punane Volli oma. Kui isa nägi, et ma ei oska nendega sõita, imestas ta selle üle, sest mäletas, et Paides olin ma jalgrattaga sõitnud. Isa käskis mul sadulasse istuda ja hoidis ise kinni. Kartsin väga, et ühel hetkel laseb ta lahti, sest olin kuulnud, et jalgrattasõidu selgeksõpetamiseks niimoodi tehakse. Jalgratas oli nii suur, et ma ei ulatunud sadulas istudes pedaalideni, seetõttu sõitsin seistes. Sõitsime mööda talu sissesõiduteed maanteeni ja tagasi. Taluõuele tagasi jõudes ütles isa, et ma läheks paneks ratta küüni ära. Sõitsin küünini ja alles seal sain aru, et olin ikka veel ratta seljas ja isa oligi lahti lasknud. Aga nüüd sain aru, et ma ei kuku. Hakkasin arvama, et rattaga sõites ei saagi kukkuda. Kukkunud ei ole ma kunagi. Aga aastaid hiljem olen siiski näinud, et mõni teine inimene vahel kukub ümber.

Meelval hakkasime ratastega sõitma sageli. Sel ajal lugesime raamatut "Must kapten", kus oli juttu laevadest ja hobustest, seetõttu hakkasime mängima, et jalgrattad on hobused. Õde mängis ühel päeval üksi sõites, et temast tehakse filmivõtteid, mistõttu ta pidas üksi valju häälega pika monoloogi hobuste teemal. Kuulsin ainult seda osa sellest monoloogist, mis ta rääkis talu õuele jõudes. Sõitsime endiselt talu õue ja maantee alguse vahet. Kui ühel päeval mööda maanteed kaugemale sõitsime, ei juhtinud ma ratast ise, vaid seda tegid isa ja õde. Proovisin vist ka maanteed mööda väntamist, aga seal oli kruus pehmem ja vändata raskem.

Pärast Uuele tänavale kolimist laenas meile oma jalgrattast naabermajas elanud ja meie koolis käinud Mihkel. Sõitsime tema rattaga ringe ümber oma õue. Hiljem olen kuulnud, et Mihklile oli tema ema andnud aastatepikkuse rattasõidu keelu pärast mingit õnnetust. Mihkliga juhtus palju õnnetusi - ta lõi endale suusakepiga silma, aknalaual istudes lõi endale aknakillu kätte, õega võidu trepist alla joostes murdis luu, oli nii palju haige, et jäi üks aasta koolis istuma, hiljem liitus ta vist motoklubiga, mille liikmeksvõtmise üritusel oli nii kaua saunalaval istunud, et ninast hakkas verd jooksma, ülikoolist olevat ta välja visatud ja vist isegi kaks korda.

Meie perel suurt jalgratast esialgu ei olnud. Aga ühel aastal andis vanaisa meile oma kodus hoiul olnud vana jalgratta, mis oli vist kunagi ema oma olnud. Naaber Jan ütles seda ratast nähes kohe, et kett on liiga lõtv. Kuidas seda pingutada, seda ma ei teadnud. Hakkasime vendadega kordamööda oma õues mööda kõnniteed sellega sõitma. Mina istusin finišisse maha, et oodata oma sõidukorda. See oli kahe kõnnitee ristumiskohas. Isa nägi seda aknast ja hüüdis õue teisest otsast, et ma tuppa läheks. Kui tuppa jõudsin oli isa väga vihane, et olin ristteele maha istunud ja süljega jalgu rattaõlist puhastanud.

Ühel päeval oli naaber Kaubi minu vendade nõusolekul meie ratta ja oma ratta ühe ratta või kummi ära vahetanud. Isa oli sellest kuuldes ka vihane ja nõudis tagasi vahetamist. Kaubi hakkaski seda keldris tegema. Tagasivahetamise ajal olin juures ja küsisin, miks ta oli need üldse ära vahetanud. Kaubi vastas, et sõbrale antakse ikka parem. Keldris oli veel üks naabermaja poiss, Janek või vist hoopis üks, kelle nime ma ei mäleta. Ta rääkis, et kõik luuletajad on hullud. Selle tõestuseks tõi ta näite, et kui Juhan Liiv luuletusi kirjutas, oli ta hull.

Selle rattaga me kaua ei sõitnud. Mis temaga lõpuks juhtus, seda ma ei mäleta.

Rattasõidu võimalusi oli ka kirjanike suvilas Peedul. Seal oli jalgratas meie seina taga suvitanud Arnol. Ta andis seda ka meie pere poistele ja me tegime sellega kiirsõitu mööda kitsast kõnniteed ümber teise suvilaaias olnud maja. Kuulsin, kui Arno vanaema ütles Arnole, et ta ratast meie perele üldse ei annaks, sest ta näeb, kuidas me sõidame. Pärast seda Arno ei tahtnudki anda, aga põhjust ei nimetanud. Peedul hakkas rataste arv hiljem kuidagi suurenema. Arno hoidis oma ratast endiselt seal, aga ise enam Peedul ei käinud. Minu vennad võtsid tema ratast ilma luba küsimata. Ühel korral Arno siiski tuli Peedule, kui tema ratas oli parajasti minu vendade käes. Arno läks mööda, vaatas ainult korraks oma ratta poole, aga midagi ei öelnud.

Peedul sõitsin tol perioodil vähemalt ühel korral rattaga ka kaugemale Vapramäe suunas ja üle jõe vanaema suvila suunas. Imestasin väga, kuidas peab mäest üles sõita saama, kui see oli peaaegu võimatult raske. Vend seletas vist, et selleks peab olema käikudega jalgratas.

Klassikaaslatega koos ei ole ma kunagi rattaga sõitnud. Aga vist käisin kunagi klassivend Erikuga koos turu juures asunud jalgrattapoes, kui tal oli mingit varuosa vaja. Koolis rääkis Artur, et oli teinud Kristeriga nii, et Krister suusatas maantee kõrval ja Artur sõitis mööda maanteed rattaga. Arturil oli olnud tegemist, et samas tempos püsida.

Koolis õpetati, et mingi vanuseni on lubatud kõnniteel sõita, aga hiljem peab hakkama sõitma autoteel ja selleks on vaja jalgrattalube. Tööõpetuse õpetaja püüdis saata poisse endale jalgrattalube tegema. Mulle on autoteel sõitmine alati hirmutav tundunud, sest ma ei ole oma koordinatsioonis ega ka autojuhtides kindel. Tean paljusid jalgrattureid, kes ilmselt minust suurematest oskustest hoolimata on auto alla jäänud. Üks on meie praegune peaminister. Ühe minu venna sõitis ka isegi nii kogenud juht nagu taksojuht pikali. Pärast õnnetust oli ta öelnud midagi umbes sellist, et kakskümmend aastat pole ühtegi õnnetust juhtunud, aga nüüd jäi korraks politseid vaatama. Eriti hirmutav tundub, et autoteel peab sõitma autodega samas suunas. Kui ma esimesse klassi läksin õpetati meile selle kohta kohe salm: Linnast väljas maantee serval, / kus ei ole kõnniteed, / käi sa vasakpoolsel pervel, / siis sa õigesti just teed.

Peale Peedul sõitmise olen teinud ainult ühe pikema jalgrattasõidu mööda maanteed autode vahel. See oli Pühajärve ääres ülikooli suvilas oleku ajal. Seal olid jalgrattad ja ühel päeval läksime isaga kahekesi nendega maanteele sõitma. Ilma isa pealekäimiseta ma poleks ilmselt minema hakanud.

Koju hakkas mingist aastast ilmuma Soome jalgrattaid. Mulle ei meeldinud nende juures, et neil ei olnud jalgpidurit nagu vene ratastel, vaid ainult käsipidur. Käega piduri järele haaramine tundus mulle kukkumisega riskimisena. Kui oma vend Toomas, kes oli veel väike, hakkas jalgrattaga käed lahti sõitma, püüdsin teda keelata ja joonistasin tema kohta karikatuuri.

Ühe esimese Soome ratta kohta öeldi mulle, et see on minu ratas. Aga vähemalt Tartus sõitsin temaga ainult üks kord. Algul küll kaalusin, et võibolla hakkangi mööda autoteid sõitma. Ühel jaanilaupäeval tulime Linnuonu poolt jaanitulelt ja ratas oli kaasas. Siis hakkasin sellega Puiestee või Jaama tänavat mööda autotee servas sõitma. Aga vend Tõnu tahtis, et ma ta pakiraamile võtaks. Ta jooksis mulle järele ja istus vägisi pakiraamile. Ta kaalus vist juba minust rohkem ja tema pakiraamil istudes ei tulnud mul sõitmine kuidagi välja. Ronisin ratta seljast maha, loovutasin selle Tõnule ja rohkem ei proovinud sõita ka ilma lisasõitjata.

Viimane kord sõitsin kellegi jalgrattaga Peedul. Sõidu siht oli vanema suvilast kirjanike suvilasse. Teel tulid vastu ühed poisid, kes möödusid rattast väga lähedalt. Nendega kokkupõrke vältimiseks keerasin sinka-vinka. Üks poiss ütles: "Mees ei oska sõita." See võttis mult lõplikult ära tahtmise jalgrattaga sõita.

Viimastel aastatel on tehtud juurde jalgrattateid kõnniteede arvelt. Aga kuigi need on autotee servas sõitmisest ohutumad, on nad katkelised ja ainult neid mööda vist väga kaugele ei jõua.

Kuigi ma pole ammu jalgrattaga sõitnud, sõidan sageli trenažööriga. Viimane sõit oli otse enne selle sissekande kirjutamist.

TÄIENDUS: Ema täpsustas, et tema vana jalgratas, mille vanaisa meie käsutusse andis, ei läinud mahakandmisele, vaid viidi Peedule, kuhu see jäigi.