Mugavad asendid

Lamasin mugavas asendis. Küsiti, kas mul on seljavalud. Vastasin, et ei ole. Läksin väiksesse suure klaasaknaga majja. Võtsin seal mugavaid asendeid. Samas oli ebamugav, et möödakäijad võisid aknast sisse vaadates neid asendeid näha. Läksin sauna, mis oli küdema pandud. Aga selgus, et ei küdenud ahi. Küdema panejale oli öeldud, et ta paneks küdema laua peal oleva asja, mistõttu ta oli teinud tule hoopis pliidile, mis oli ahjust tunduvalt väiksem. Sellega oleks ka lõpuks ruumi soojaks saanud, aga niiviisi oleks läinud tunduvalt rohkem aega. Näidati, kuidas isa aastakümneid tagasi ühte liigutust tegi ja kõrgemale sirutas. Talle öeldi, et ta teeks seda ettevaatlikult, et ta praeguse ajani elaks. Vaatasin meie vanu pabereid. Osad neist tahtsin koju viia ja säilitada. Leidsin muuhulgas teise poole vihikust, mille ühe poole olin juba eelmine kord koju viinud. Vihikus olid ilusad pildid, aga keegi vendadest oli mõlemat poolt koledalt kääridega lõiganud. Läksime metsa alla. Seal leidsime koti Leedu müntidega. Üks vend ütles selle kohta, et meile on kingitus. Vastasin, et see on Trooja hobune. Otsustasime, et ei võta seda kaasa, vaid matame maha. Matta tuli nii, et võõrad metsa all kõndijad seda pealt ei näeks. Hakkasime metsast välja kõndima. Läksin veel korraks tagasi, et maapinnale jänud paberid üles korjata. Aga neid ma enam ei leidnud. Väga ei läinud neid pabereid vaja ka. Toomas rääkis kosmosest. Vennad olid taevast ära koristanud mõned väikesed taevakehad. Ütlesin, et nii ei ole ilus. Aga mulle seletati, et need olid ohtlikud, sest need ohustasid seda taevakeha, kus on elu. Olime saatnud kosmosesse oma aparaate nimega Runnel. Nüüd olid osad neist kaotsi läinud ja nimi Runnel ei olnud enam uute aparaatide jaoks saadaval.

*
Sõitsime bussiga. Buss jõudis Tartusse. Tartu piiril suure silla alt läbi sõites keeras ta teist pidi ja hakkas tagurpidi sõitma. Olin varem ka kuulnud, et siin tuleb sõita tagurpidi. Siin tegid seda kõik sõidukid, mõlemas suunas liikuvad. Mõtlesin, et vähem kogenud juht ei pruugi pikka maad tagurpidi sõita osata. Laial tänaval tulin bussist välja. Juht tuli ka välja ja vaatas autoteel olevat lund. Mõtlesin, et nüüd lükab ta bussi sahaga selle tänava puhtaks. Aga buss hakkas uuesti liikuma mind peale tagasi ootamata. Ta sõitis uuesti Jakobi tänavale, vist selleks, et ringi pöörata ja sõita mööda Laia tänavat juba õiget pidi. Võisin tee viimase osa jala ka minna. Vabaduse puiesteele jõudes mõtlesin, et tajun tee igat meetrit, sama moodi nagu lennates.