Keelatud kirjandus

Üks mees saadetakse poliitilistel põhjustel üksikule saarele. Ta ei tunne ennast süüdi olevat. Ta saab karistada selle eest, et tema kodust leitakse keelatud kirjandust, aga seda pole ta hankinud ise, vaid tema naine. Naist ennast ei saa karistada, sest ta on surnud. Mehel olid naisega erinevad poliitilised vaated ja üldse väiksem huvi poliitika vastu. Ta pole kunagi isegi uurinud, mis raamatuid naine on hankinud. Mehe ja naise raamatud olid erinevates ruumides. Mees oli ostnud peamiselt kriminaalromaane. Nüüd tunneb ta ennast otsusest eriti solvatuna, sest neid romaane lugedes oli ta alati kaasa elanud kuritegude lahendajatele, mitte kurjategijatele, ja nüüd tehakse temast endast kurjategija. Mees on solvunud nii naise peale, et see talle sellise õnnetuse kaela tõi, kui ka võimude peale, et need tema võimutruudusesse ei usu. Mees saab aru, et ta saadetakse üksikule saarele surema, aga surra ta ei kavatse. Ta mõtleb, et kui see saar on asustamata, siis maailma rahvaarv kasvab ja millalgi saabuvad sinna asunikud. Kui tema riik kasutab seda saart ainult karistuskohana, siis asustama tulevad seda mõne teise riigi inimesed. Teised riigid tema riigi karistuspoliitikat ei tunnusta ja karistus asunike saabumisega lõppeb. Nii kaua on vaja ainult vastu pidada. Aga kui naine on surnud, siis ei pruugi mehe tervis ka teda siiski enam väga kaua elus hoida.