Kumminui

Olime kanali ääres. Üks inimene kirjutas kirja ja saatis minu kaudu Helinale. Helina kirjutas vastuse ja saatis minu kaudu sellele inimesele. Ütlesin, et minule ei ole veel kirja kirjutatud. Helina vastas, et küll kirjutatakse. Olime ühes toas. Üks inimene saadeti orbiidile ja võimendati tema südame lööke. Samuti kostis kosmosehääli. Küsisin Helinalt, kas see ongi see kosmosehelidest muusika, millest ta ükskord kirjutas. Helina muutus ühe mehe vastu liiga sõbralikuks. Aga varsti ta paistis seda kahetsevat.

*

Üks mees rääkis, et üks teadlane on ühtlasi kirikuõpetaja. Küsisin nimepidi, kas see, keda mina arvan. Mees vastas jah. Ütlesin, et ükskord käisin selle kirikuõpetaja tütrel külas. See oli vajalik sellepärast, et kodus oli sel ajal remont.

*

Elasime jälle Kaunase puiesteel selles hoovis, kus vanasti, aga teises majas. Vaatasin aknast välja. Nägin, et minu vana liivakast on rohtu kasvanud. Seevastu selle koha peal, kus oli vanasti olnud teine väiksem liivakast, oli nüüdseks liivakasti suurendatud ja teine kõrvale tehtud. Ühtedele meestele ei meeldinud, et ma aknast välja vaatasin, ja nad tulid aknast sisse. Mul tuli nendega võidelda. Ma oleks võinud enesekaitseks vastasel silmad peast lüia, aga ma ei tahtnud kellelegi suuri vigastusi tekitada. Üks meestest läks teisest toast tooma ora, millega mind kõvemini vigastada. Ärkasin. Ema hakkas parajasti minema laevareisile Emajõele. Kui me siin tänaval esimest korda elasime, olin ma ise ka käinud klassiga laevareisil Pihkvasse. Siis oli tundunud, et laeva Peipsile lähendes oli Emajõel palju hargnemisi. Nüüd vaatasin kaardilt, et seal oli tõepoolest kuus hargnemist, aga kõrvalharud ei läinud kaugele, vaid tulid kaarega jõe põhiosa juurde tagasi. Kui olin jäänud üksi koju, läksin keerasin lukule keerdusid juurde, et unenäos juhtunu päriselt ei korduks. Aga juba kõlaski uksekell ja pidin mingid võõrad sisse laskma. Ütlesin neile, et ma soovin, et nad lahkuksid, ma tahan uksed lukku keerata. Selle peale lahkus võõras kolmanda ukse kaudu, millel lukku ei olnudki ja millest ma polnudki teadnud, et ta avaneb. Nüüd ei saanud seda ust isegi senisel määral sulgeda, vaid ta jäi praokile. Toas oli veel võõraid. Peksin neid kumminuiaga välja. Aga toal ei olnud tagumist seina, vaid seal parkisid naabrite autod. Ma ei teadnud, kus läheb meie maja piir. Kui kõik olid juba välja pekstud, läks ühte autot võtma Lauri K. Ma ei teadnud, kas see on meie või naabrite auto ja kas Lauri on varas või mitte. Ütlesin, et seda autot ei võta enne keegi, kui ma ei ole võtjat pildistanud. Lauri jooksis minema. Sellega lahenes olukord kergemal viisil.