esmaspäev, märts 26, 2012

Süsteemne totrus

Ühte autorit uurides peab jääma aega lugeda ka teisi autoreid võrdluseks, et uuritava autori kohta rohkem järeldusi teha. Tähtsam kui lugeda kogu uuritava autori looming läbi, on lugeda midagigi võrdluseks. Võrrelda saab ka sellega, mida on loetud enne uue uurimisteemaga alustamist. Tänapäeval õpetatakse ülikoolis, et kõigele uurimistöös kasutatule tuleb viidata. Aga nii saavad teha ainult üliõpilased. Mida kauem on inimene elanud, seda rohkem on ta lugenud asju, mille mainimine annaks tööle juurde, aga millest ei ole enam kindlalt meeles, kust see on loetud. Kui inimene, kellel on juba üle poole elust elatud, tahaks leheküljenumbrite väljaotsimiseks kõik uuesti läbi lugeda, lõppeks ta elu enne otsa. Ühes ajaleheartiklis nimetati plagiaatideks kõiki üliõpilastöid, kus on mõnele asjale viide panemata jäänud. Ometi on olemas ka žanrid, kus ei pea panema ühtegi viidet. Äärmusse viies muutuvad kõik asjad totruseks. Üks totruste liik on jaburad euronormid. Eurovastaseid nimetatakse äärmuslasteks, aga äärmuslik totrus võib avalduda väga hästi ka euromeelsuses. Minu rahulolematus Nõukogude võimu, koolikorra, teaduspoliitika ja Euroopa Liidu suhtes on kõik rahulolematus ebainimliku totrusega. Aga mõni inkvisiitor küsiks, miks ma erineva nimega asju ühte patta panen.

4 vastukaja:

Anonüümne ütles ...

Kuidas Sulle meeldi/b/ks leida aga oma mõtte tsitaati või selle ümbersõnastust mõnes teoses, kus muidu on viited, ent mitte Sinu kirjutis(t)ele?

Simo Runnel ütles ...

Mõni mõte tuleb mitmel inimesel. Näiteks paari päeva eest mõtlesin, et anonüümne ja pseudonüümne kommentaar on kaks erinevat asja. Järgmisel päeval ütles Veidemann raadios sama. Kuna mina polnud oma mõtet avaldanud, ei saanud ta seda minu käest laenata. Võibolla oli üldse tegemist kordussaatega, mis salvestatud juba enne, kui mina sellele mõttele tulin.

Anonüümne ütles ...

Vahest tuleks siis proovida kindlaks teha, kust ja kellelt või millelt see mõte tuleb ja viisakalt sellele autorile vm õigele allikale osutada. Või me oleme vaimselt nii pimedad? Me ehk ei teagi, et keegi—miski meie eest mõtleb või seda, et mõtteid jagatakse mingist mõttelaost. Kui palju inimesi üldse mõtleb ise, kui palju meist mõtleb kooris ja kui palju on neid lihtsameelseid, kes pimesi mõtteid nopivad, kui palju meist on ausaid mõttelaenajiad või ebaausaid -vargaid?

Simo Runnel ütles ...

Rahvaluule on kollektiivne looming, mitte vargus. Samuti keel. Sellised väitekirjad on kindlasti olemas, mis on kellegi pealt maha kirjutatud või varju jääval autoril kirjutada lastud. Aga kui üksikutele lausetele lihtsalt ei oska viidet panna, ei pea neid "plagieerivateks lõikudeks" nimetama. Mulle õpetati ülikoolis, et üldteada asjadele ei pea viitama. Siin annab lõputult vaielda, mis on üldteada ja mis mitte. Mõnel erialal on ilmselt probleem väiksem, millistest erihariduseta inimene suurt ei teagi. Aga ajaloost on mingi perioodi kõik läbi elanud ja lähiajaloost kirjutades segunevad juba teadus ja mälestused. Ühes 20. sajandi ajaloost rääkivas raamatus, mida ma magistrieksamiks lugesin, ütles autor, et tema 20. sajandi kohta viiteid ei pane, sest see on tema enda elu. Samuti ei huvita viited eriti populaarteadusliku teose lugejat, mille eesmärk ei olegi midagi täiesti uut välja pakkuda.

See blogisissekanne, mille juurde need kommentaarid lähevad, tuli mul muidugi natuke liiga teravas toonis. Järgmisel päeval juba kaalusin, kas ei peaks seda osaliselt kustutama. Aga otsustasin, et mis on juba avaldatud, seda ei kustuta.