Õudusvärv taevas

Enne oma 35. sünnipäeva panin blogisissekande pealkirjaks sõna, mis tähendas harakiri. Harakiri all mõtlesin seda sünnipäeva. Kui sünnipäev möödas oli, kirjutasin järgmise blogisissekande, mille pealkirjas kordasin sama sõna, pannes ette "Minu". Sissekande põhiosas ma harakirist midagi ei kirjutanud. Hakkasin magama minema, aga enne pöördusin isa tuppa arvuti taha tagasi, öeldes, et see pealkiri ei ole hea, see tuleb ära muuta. Isa toast arvuti tagant tuli Trohhalev. Ta oli arvutist seda sissekannet näinud ja ütles, et see on jah väga halb pealkiri. Mina ütlesin, et kui see ära muuta, siis ta ei põhjusta õnnetust. Sünnipäeva järgse sissekande pealkirja muutsin ära, aga vanema sama sõna sisaldava jätsin muutmata. Minu pealkirja põhjal oli taevasse pandud sinist värvi, sest arvati, et peab tekkima õudustunne.

*
Ema ütles, et ma pidin Jansi raamatu käsikirja lühendama, aga olen selle töö pooleli jätnud. Jansi teose esimene pool oli ilmunud juba varem raamatuna ja teine pool "Ajaloolises Ajakirjas". Võtsin "Ajaloolise Ajakirja" kätte ja vaatasin, et olin seal Jansi artiklis palju kohti alla jooninud, mille arvel tuli lühendada. See artikkel oli Underi kirjutatud ümberjutustus Jansi põhjal. Ema ütles, et kui Underi lüüriline ja minu robustne stiil kokku liita, tekib ideaalne tasakaal. Artikkel oli ilmunud läbi ajakirja kahe numbri. Esimeses numbris olin allajoonimised lõpule viinud ja ema pidi parandused sisse kandma. Teise numbrini polnud ma jõudnud, sest muud tööd olid vahele tulnud. Ütlesin, et ega mul ei kao tööde vastu huvi ära, aga ma ei saa kõiki korraga teha. Vaatasin, et loos oli kasutatud sellist võtet, et üks tegelane esitas teisele küsimuse ja teine vastas kasutades samu sõnu, ainult teistsuguses kombinatsioonis. Aga see ei pruukinud olla autori teadlik võte, vaid ta võis ka alateadlikult ühtede ja samade sõnade juures püsida. Tahtsin nüüd tööd teise numbriga jätkata, aga seda riiulis oma aastakäigu juures ei olnud. See võis olla meile postiga tulemata jäänud. Aga võis ka olla, et see oli töö tegemiseks valmistumiseks juba varem riiulist välja võetud ja siis kuskile muude asjade vahele kadunud. Ema ütles, et ta võib anda mulle sellest ajakirjast oma aastakäigu. Tema aastakäik oli suuremas formaadis ja iluköites, nii et seda ei saanud alla joonida, vaid tuli teha teisele paberile väljakirjutusi. Ja lisaks ei leidnud ma kuskilt seda artiklit, mida mul vaja läks. Seal ei olnudki terviklikku "Ajaloolise Ajakirja" aastakäiku, vaid kokku oli köidetud katkendeid paljudest erineva nimega ajakirjadest. Mõtlesin, et on kolm ajaloo ajakirja - "Tuna", "Kleio" ja endine "Akadeemia", mis nüüd kandis nime "Ajalooline Ajakiri". "Akadeemias" oli avaldatud artikleid erinevate teaduste kohta, aga lõpuks nad vaatasid, et kõige rohkem on neil ajaloost, mistõttu nad võtsid sellise nime. "Horisondi" peatoimetaja oli ka humanitaarerialalt, ja viimases numbris kõige pikem artikkel oli ajaloost. See oli vist ainult ajaloolastele omane, et tunti huvi ka teiste teaduste vastu.

*
Mängisin maleturniiril. Minu kõrval istus kolm vastast. Laual oli mul kolm käe küljest lahti lõigatud sõrme. Ütlesin vastasele, et surume kätt Botvinniku moodi, andes surumiseks enda käe asemel lahtise sõrme. Pärast sõrme surumist ütlesin, et nüüd tavalisel viisil ka, andes oma käe. Tegin nii kõigi kolme vastasega järjest, kuigi nad vist juba kuulsid, mis ma eelmisega räägin. Kirjutati, et kui Juhan Liiv haigeks jäi, viidi ta Venemaale ravile, ja tema edasine saatus on teadmata. Surnuaial oli küll Liivi kivi, aga paistis, et see ei olnud haud, vaid lihtsalt mälestuskivi. Ühel hetkel oli nii palju aega möödas, et ta ei saanud enam elus olla. Liivi eluajal ei tuntud huvi, mis vanadest kirjanikest saanud on.