esmaspäev, juuli 30, 2012

Le Bon ja diktaatorid

Le Boni järgi on ajaloo suurkujud olnud ebateadlikud hulkade psühholoogia tundjad. Pärast Le Boni võisid nad olla juba teadlikumad. Le Boni on nimetatud fašismi mõjutajate hulgas ja olen ka ise leidnud Mussolini kõnest jälgi Le Boni lugemisest. Tänapäeval usutakse rohkem juba teisi teoreetikuid.

Le Bon võis fašismi mõjutada, aga ei saa öelda, et ta oleks seda soovinud, sest tema raamatus on öeldud, et parlament on parim abinõu isikutürannia vastu. Ta ütles siiski palju halba ka hulkade kohta. Tema järgi on loojaks väiksearvuline vähemus, samal ajal kui hulkadel on jõudu vaid purustamiseks. Sellega ei saa päris nõustuda. Demokraatlikud riigid on arenenuma majandusega ja rahumeelsemad. Eesti sai ka sõdivaks riigiks alles siis, kui rahva osa poliitikas oli juba vähenenud. Majanduslik areng võib hävitada rohkem loodust, aga demokraatlikes riikides mõeldakse rohkem ka looduskaitsele, nii et vähemalt majanduse kasutegur hävitustööga võrreldes on suurem.

Le Boni järgi ei tule haridus juhile kasuks, sest see vähendab veendumuse jõudu. Sellega võiks seletada Hitleri ja Mussolini poliitilist edu. Aga tänapäeval näitab statistika, et haritumad ja intelligentsemad inimesed saavad siiski suuremat palka, seega on neid juhtivatel kohtadel rohkem. Mussolinit on ka suureks kõhklejaks nimetatud, mida on seletatud tema tervisliku seisundiga. Hitlerit on peetud selles mõttes tema vastandiks, et tal olid kinnisideed. Tegelikult võiks Hitleri tegevusest samuti kõhklemist otsida. Kui ta rääkis eri kordadel erinevat juttu, võib seda seletada valetamisega, aga teine seletus oleks ümbermõtlemine.

0 vastukaja: