esmaspäev, august 06, 2012

Süntesaator kapsaks

Kirjandusmuuseumi mõnes osakonnas sai vist täna suvepuhkus läbi, aga mind huvitava arhiivraamatukogu avamise tähtaeg on lükatud edasi septembrisse. Seda rutem saan valmis koduse tõlketöö. Tõlkimisel kasutan muuhulgas saksa-eesti ajaloosõnaraamatut. Paksul saksa-eesti sõnaraamatul hakkavad juba kaaned küljest lagunema. Ühes ajaleheartiklis öeldi, et paberraamatu eelis on muuhulgas see, et selle saab kapsaks lugeda. Minu arvates see on siiski miinus. Aga eeliseid on palju. Ühed eelised on lugeja ja teised autori seisukohalt. Autoril on paberraamatut välja anda uhkem, sest selleni igaüks ei jõua. Ja kui lugeda raamatuks vaid paberraamat või mõnel veel vanemal kandjal, siis on kergem öelda, mitu raamatut on avaldatud. Kuna ma olen koostanud ka võrguluulekogusid, siis saaks ainuüksi luulekogude arvu nende arvel näidata palju suuremana. Aga minu jaoks need võrguluulekogud on siiski lõpuks ilmunud paberraamatu mustandid. "Kolm seisust" ma mõtlesin küll algul paberraamatuna välja anda. Aga käsikirja lugejad ei olnud sellest vaimustatud ja eelmist kahte paberraamatut ei olnud ära ostetud, mistõttu mõtlesin ümber. Võibolla on seda võrgukogu siiski hilisemast paberraamatust rohkem loetud. Aga võrgukogude kohta pole vähemalt kirjandusväljaannetes arvustusi kirjutada vajalikuks peetud. Ma pole näinud ka ajakirjades arvustusi müüki pandud e-raamatute kohta. E-raamatute puhul kirjutatakse rohkem tehnoloogiast ja viimane kord hinnast. Tehnoloogiast saaks ilmselt rääkida ka luuletuste kirjutamise puhul. Aga ma ei mäleta, et ma seda mõistet kohanud oleks, pigem on rääkitud tehnikast. Esimeses klassis oli mul õppeaine kirjatehnika. See oli koos vene keelega üks minu kahest kõige nõrgemast ainest. Kui kirjatehnikat enam ei hinnatud, asendas teda samal kohal kehaline kasvatus. Tegelikult oleks võinud muusikaõpetuses sama kehvasid hindeid saada, aga seal olid hindamispõhimõtted teised. Hiljem on mulle meeldinud nii ilukirja teha, füüsiliselt liikuda kui ka venekeelseid ajalehti lugeda. Viimasel ajal olen natuke ka vene keeles kirjutanud. Muusikat teha mulle ei meeldi. Aga selle puhul ei ole ka vastuseis maksimaalne, sest kunagi oli üks minu unistusi, et kodus oleks süntesaator. Helsingi kaubamajas peatusin süntesaatoririiuli juures tükk aega ja mängisin müügil oleva pilliga. Hiljem saimegi koju süntesaatori, aga siis ma temaga nii palju peale hakata ei osanud kui ma olin varem kujutlenud. Aga natuke ma teda tarvitasin. Seal olid sees head salvestatud lood ja sai vähemalt neid kuulata. Samuti oli huvitav võrrelda erinevate pillide hääli, mida ta oli võimeline tegema. Võibolla lõpetas süntesaatori kasutamise selle katkiminek. Vennad on kirjutanud muusikateoseid ka suure arvutiga, aga mina vist mitte või vähemalt mitte eriti.

0 vastukaja: