Elu kindluse koridorides

Lamasin pimedas toas oma voodis. Tuppa saabus uusi inimesi ja algas konverents. Katsusin iga natukese aja tagant käega voodi kõrvalt oma portfelli, et ega saabujad seda ära ei ole varastanud.

*
Olin näinud unes, et mul on tunniplaanis viga ja ma olen seetõttu terve aasta ühe aine tundidest puudunud. Nüüd selgus, et see oli ka päriselt nii ja selliseid aineid oli koguni kaks - ajalehe lugemine ja Loko aine. Erik vaatas septemrikuist paberitükki ja ütles, et õige jah, mind ei olnud kohal, kui tunniplaani muudatustest teatati. Kahest ainest võiski loobuda, aga vene keelest ma olin juba varem loobunud. Ja kaks puudutud ainet olid mõlemad ingliskeelsed ained, aga meil oli inglise keele kallakuga kool. Klassijuhataja küsis, kas ma vahepeal ajalehti lugenud olen. Vastasin, et olen küll, aga mitte ainult inglise keeles, vaid erinevates võõrkeeltes. Kõige rohkem saksa keeles. Ja ma ei ole sõnu välja otsinud. Laua peal oli paberileht, kus olid klassi liikmete lõputunnistuse hinded. Teistel olid enam-vähem kõigis ainetes hinded välja pandud, aga minul veel paljudes ei olnud. Ütlesin, et kardan, et saan need kõik kahed. Õpetaja ütles, et mida siin karta on, märkamatult tuleb kuldmedal. Kindlusessse tungisid vaenlased. Hakkasime nende eest jooksma kindluse teise otsa. Oli oodata, et sealsetes koridorides jätkub veel aastaid elu. Aga vaenlane võis meid sealt ka üles leida. Seetõttu põgenesin majast välja mööda maanteed. Peitsin ennast võsa vahele.

*
Läksin suusatama. Suusatasin ringe ümber kanali. Saavutasin klassikarajal tohutu kiiruse. Kui tegin teist ringi, möödusin lähedalt ühest tuttavast vanamehest. Ta ütles, et on mind varemgi näinud; kui otsasõit tuleb, ei ole midagi teha.

*
Lamasin hommikul valges toas oma voodis. Vennad hakkasid üles tõusma. Mul oli plaanis alustada sõda. Riik, mida ma tahtsin rünnata, hakkas asja uurima. Ta teatas, et uuris välja, et ma kavatsen kahe nädala pärast nende pealinnale tuumapommi visata. Mul polnud kavas tuumarelva tarvitada. Aga nüüd võis oodata, et see riik viskab minu ennetamiseks ise, seetõttu viskasin siiski esimesena kahele tema linnale tuumapommid. Ohvreid oli 30 000. Nii võis suurte riikide vahel ka arusaamatuse tõttu tuumasõda puhkeda. Ütlesin, et mina rohkem pomme ei viska, aga nemad viskavad. Ema ütles, et luges uudistest, et seda tuumasõda tuleb võtta huumoriga, sest ohvrite arv on nii väike. Kõndisin Kaunase puiestee ja Anne tänava vahelisel teel. Eespool tee servas kõndis kaks inimest, kellest üks oli naine. Vaatasin iga natukese aja tagant tema poole. Seni olin alati kõndinud raskete liigutustega, sest mul ei olnud tervis korras, aga nüüd ma vabanesin sellest ja hakkasin kõndima väga kergel sammul.